Esiletõstetud lood

Jumala armastuse seadus (2Ms 20:1-17)

Merike Kütt

„Ja Jumal kõneles kõik need sõnad, öeldes: „Mina olen Issand, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval! Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida, sest mina, Issand, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad, aga kes heldust osutab tuhandeile neile, kes mind armastavad ja mu käske peavad!

Sa ei tohi Issanda, oma Jumala nime asjata suhu võtta, sest Issand ei jäta seda nuhtlemata, kes tema nime asjata suhu võtab! Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja teenija, ega su veoloom ega võõras, kes su väravais on! Sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle. Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab! Sa ei tohi tappa! Sa ei tohi abielu rikkuda! Sa ei tohi varastada! Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana! Sa ei tohi himustada oma ligimese koda! Sa ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast ega teenijat, härga ega eeslit ega midagi, mis su ligimese päralt on!”“ (2Ms 20:1-17)

Moosese seadus ei olnud esimene seadus maailma ajaloos. Mooses, kes oli saanud oma kasvatuse ja hariduse vaarao õukonnas, tundis ilmselt hästi oma kaasaja seadusi. On vaieldud selle üle, kas Moosese seaduse kirjutamise juures on võetud eeskuju varasematest seadustest või mitte, kuid selge on see, et Moosese seadus käsitleb usuasju rohkem kui teised omaaegsed seadused. Moosese seadusest rääkides ei pea ma silmas mitte üksnes kümmet käsku. Seadus ulatub veel läbi paljude peatükkide ja reguleerib nii igapäevaelu kui ka jumalateenistusega seonduvat, seda viimast võib-olla rohkemgi.

Kirjas roomlastele (10. ptk) tsiteerib apostel 3. Moosese raamatut, kus Issand ütleb: „Pange tähele minu seadlusi ja minu kohtuseadusi: inimene, kes teeb nende järgi, elab nende varal!“ (3Ms 18:5). Mis juhtuks, kui maailmas poleks seadusi? Hammurapi seaduste eessõnas on kuningas kirjutanud, et ta on „õiguse nähtavustaja maal, kaotamaks kurja ja halba, et tugev ei kahjustaks nõrka, […] inimeste hüveoluks“. Ur-Nammu seaduste kirjapanija on kirjutanud koguni nii: „Kurjuse, vägivalla ja karjed õigluse järele ma kaotasin, maale õiguse asetasin.“ Meie siin omas ajas võime olla veidi skeptilised selle suhtes, kas seadustega ikka on võimalik kaotada maailmast ülekohut, aga üks on selge: inimesed vajavad seadusi. Jumal nägi seda ja andis ka oma rahvale seadused, mis sobisid rännakul olevale ja õieti alles rahvaks kujunevale inimeste ühendusele paremini kui vanade paiksete kultuuride seadused. Ma ei süüdista siinkohal Iisraeli rahvast, inimesed on inimesed ja kui vaadata nii kümmet käsku kui ka ülejäänud osa seadusest, mis Vanas Testamendis kirjas on, siis jumalateenistust ja usuasju puudutavate sätete rohkuse tõttu võis inimestele tõesti jääda mulje, et nende seaduste täitmine on vajalik Jumalale. Me võime Piiblist lugeda, et Jumal on pidanud inimeste tähelepanu sellele juhtima. Näiteks Jesaja raamatu 1. peatükis ütleb Jumal:

„Milleks mulle teie tapaohvrite hulk?

Ärge tooge enam tühiseid ande,
ohvrisuits on mulle vastumeelt.
Noorkuu ja hingamispäev,
koguduse kokkukutsumine –
ma ei salli nurjatust
ja pühapidamist ühtaegu.
Mu hing vihkab
teie noorkuid ja seatud pühi;
need on mulle koormaks,
ma olen tüdinud neid talumast.

Peske endid, puhastage endid,
saatke oma tegude kurjus mu silme eest,
lakake paha tegemast!
Õppige tegema head,
nõudke õigust, aidake rõhutut,
mõistke vaeslapsele õigust,
lahendage lesknaiste kohtuasju!“(Js 1:11, 13-14, 16-17)

Ta ütleb, et on tüdinud talumast noorkuid ja seatuid pühi – ometi oli Ta ise need seadnud!

Markuse evangeeliumi 2. peatükis ütleb Jeesus otse, et hingamispäev on inimese jaoks (Mk 2:23-28). Sealsamas 7. peatükis on korbani näide (Mk 7:8-13). Jumalal ei ole meie käsutäitmist vaja, nagu ka ohvreid ega jumalateenistusi. Tema on kõikvõimas ja saab ise hakkama. Meie, inimeste hulgas on aga neid, kes ei laseks nõrgematel muidu elada, kui neid keegi korrale ei kutsuks. Võib ju öelda, et looduslik valik niimoodi toimibki, aga samas on meile otse öeldud: te olete hinnalisemad kui varblased. See võrdlus on antud arusaamiseks, et me oleme Jumala silmis kallid. Vähimadki meist. Miks Ta muidu oma Poja meie eest ohvriks andis?

Kuidas lähevad ähvardused selle kohta, et Jumal on püha vihaga Jumal, kes kätte maksab kolmanda ja neljanda põlveni, kokku meie teadmisega, et Jumal on armastus? Näiteks rahvale, kes ei tunne mikroskoopi, ei saa öelda, et maailm on täis mikroorganisme, mis tekitavad lugematul hulgal haigusi, mille tagajärjel võib surra või vigaseks jääda. Neil on oma koht Jumala poolt loodud süsteemis, aga meie peame nendega arvestama. Samuti on meie kõrval teised inimesed, kes saavad kannatada, kui nendega halvasti käituda – ja nõnda võime ka meie ise kannatada saada, sest alati on keegi võimsam ja tugevam. Me ju ütleme vahetevahel ka lastele lihtsalt „Ära tee!“, ja siis nad arvavad, et sõna tuleb kuulata vanemate pärast.

Olen sageli öelnud inimestele, kes räägivad Jumala karistusest, et kõige suurem Jumala karistus on inimeste jätmine iseenese tarkuse kätte, see, et Jumal oma kätt vahele ei pane. Jumala seadust võibki vaadata kui Jumala kätt. Kätt, mis hoiab meid üksteisele liiga tegemast ja samas õpetab elava Jumala poole hoidma. Ebajumalateenistus on meie jaoks lihtsalt eksitav, nagu virvatuluke, mis rajalt kõrvale meelitab. Jumala huvi on panna meid Tema seadust täitma, et me seaduse kaudu õpiksime, mis meie ligimestele tavaliselt meelehärmi valmistab. Kui meis on Jumala armastus, siis me püüame selle armastuse ajel ligimesele ülekohut mitte teha. Nõnda ongi suurim käsk käituda ligimesega nii, et ta rahule jääks, ja osutada talle armastust. Jagada talle seda armastust, mida me ise Jumalalt vastu võtame. See on meie parim jumalateenistus, nagu Jeesus ütleb: mida te olete teinud ühele neist vähimaist, seda te olete teinud mulle. Me võime otsida Jumalat, aga kui me suure otsimise käigus ligimest ei näe, siis võib meil ka Jumal kahe silma vahele jääda.

 

Merike Kütt (1968), EELK õpetaja, on Justiitsministeeriumi vanglate osakonna nõunik-peakaplan.

Print Friendly, PDF & Email
English