Arvamused

Sõdu võidetakse relvadega, aga rahu ideedega

Anne KullSellele briti kauaaegse ülemrabi Jonathan Sacksi raamatu „Mitte Jumala nimel: vastamisi religioosse vägivallagaga“ (Jonathan Sacks, Not in God’s Name: Confronting Religious Violence, UK: Hodder & Stoughton, 2015) kesksele väitele on sobilik uue õppeaasta alguses viidata, mõeldes kõigile teoloogia ja religiooniuuringute õppijatele ja õpetajatele. Me õpime teoloogiat ja uurime religioone, selleks et paremini aru saada meie ümber toimuvast. Me õpime teoloogiat, selleks et meeles pidada, luua ja austada selliseid Jumala ideid, mis toetavad kogu loodu õitsengut, inimese inimeseks saamist ja inimlikuks jäämist. Rabi Sacks väidab, et võitlus Al Qaeda, Al Shabaabi, Boko Harami, ISIS-e ja nende loendamatute mutatsioonide vastu on järgmise põlvkonna elu määratlev konflikt. Rabi Sacksi väide on ühtaegu lihtne, aga samas ka ülim väljakutse kõigile teoloogidele, filosoofidele, sotsiaalteadlastele ja muidugi kõigi maailma religioonide järgijatele. Sacks ütleb, et islamiäärmuslaste liikumapanevaks jõuks on religioossed ideed, mis pärinevad seitsmenda sajandi islami apokalüptitsismist; järelikult on vaja leida religioosne idee, mis läheks korda ja võidaks nende gruppide inimvaenuliku ideoloogia. Kui probleem on religioosne, siis ka lahendus peab tulenema religioonist. Vaja on ideed, mis oleks köitvam iseendast lihtsakoelisest apokalüptikast ja samal ajal lähtuks sellest, mis on kõige olulisem kõigile religioonidele – olla kooskõlas viimselt olulisega, mida iga usund oma traditsiooni vahenditega püüab väljendada.

Viimase 15 aasta jooksul on radikaalne poliitiline islam üha tugevamaks muutunud. Relvastatud konflikti kuju on muutunud  ja me ei tea, kuidas sellele vastata. Me ei tea seetõttu, et oleme unustanud Euroopa 16.–17. sajandi ususõjad. Kui konflikt lõppes ühes kohas, algas see teises – ja see periood kestis üle saja aasta. Ka neid sõdu toitis rahulolematus  suure võimuga – tookord katoliku kirikuga – mida tajuti korrumpeerununa. Tänane rahulolematus keskendub  sekulaarsete rahvusriikide kuritarvitustele. 16.–17. sajandil võttis protest religioosse kuju. Nii ka tänapäeval. Islam pole kunagi apokalüptikat sellisel viisil ja määral kasutanud, ent asümmeetrilisi sõdu võidavad nii mõnigi kord sõjalises mõttes nõrgemad.  Nii uusaja alguses kui ka praegu on uued tehnoloogiad tähtsat rolli mänginud ideede levitamises ja pooldajate värbamises: siis trükipressi leiutamine, nüüd sotsiaalmeedia, YouTube, Twitter jne, mida islami radikaalid on osavalt kasutusele võtnud.

Graeme Wood, Kanada ajakirjanik ja politoloogia lektor Yale’i Ülikoolis kirjutab oma põhjalikus artiklis (Graeme Wood, “What ISIS really wants” – The Atlantic, märts 2015), et ISIS ja teised poliitilise islami liikumised on läbinisti religioossed liikumised. Kuna Läänes teoloogia-alane kompetents kahaneb, siis kahaneb ka võimalus aru saada, kuidas arutlevad meie vastased. Meil on harjumuspärane mõelda pühasõdalastest kui kurjuse kehastusest  ja vastata militaarsete vahenditega, paremal juhul võime ka kinnitada, et valdav osa moslemitest mõtleb samamoodi kui meie, igatseb samu asju kui meie ja et neid võib toetada või vähemalt eristada pühasõdalastest. Ent need vastused konfliktile ei ole uued ideed ja ammugi mitte religioossed ideed. Kui üldse kõnelda ideedest, mis Lääne vastuse taga on, siis langevad nad enamasti kolme kategooriasse: 1) meie oleme head ja meie vastased on kurjad; 2) leigevõitu religioossus või  ateism on parem kui ekstremism; 3) kui me ei hävita neid, siis hävime ise.

Need ideed ei ole ilmtingimata valed, aga need ei ole ka sellised ideed, mis suudaks ajaloo kulgu mõjutada.

Ususõjad Euroopas võideti ideedega. John Milton, Thomas Hobbes, John Locke, Benedict Spinoza ja paljud teised uurisid Piiblit ja tulid lagedale viie ideega, mis on kujundanud kaasaegse maailma: ühiskondlik leping, võimu kõlbelised piirid, südametunnistuse vabadus, sallivuse doktriin ja inimõigused. Need olid religioossed ideed – inimõigusi ei peetud mitte riigi, vaid Jumala kingituseks. Vestfaali rahu oma printsiibiga cuius regio, eius religio tagas erinevate kristluse vormide püsimise geograafiliselt ja poliitiliselt lahus, kuitahes vastumeelselt sellest ka kinni ei peetud. Ent tänases globaliseerunud maailmas piiride tugevdamine ei toimi, religioosselt atraktiivsele ideele leitakse järgijaid otsekohe ja üleilmselt, nagu ISIS-e edu Põhjamaadest Austraaliani näitab.

Kaheksateistkümnendal sajandil kirjutatud Gottfried Lessingi näidendi „Naatan Tark“ keskseks osaks on mõistujutt kolmest sõrmusest. Mõistujutt kõneleb judaismist, kristlusest ja islamist kui täpselt ühesugustest sõrmustest, mida isa pärandab oma kolmele pojale. Kuna sõrmused on üksteisest eristamatud, siis pojad püüavad kindlaks teha, missugune sõrmus on originaal ja millised koopiad. Originaali tõestuseks on sõrmusekandja elu, mis on isale (Jumalale ja inimestele) meelepärane.

See tuntud mõistujutt on omaks võetud pigem sekulariseerunud humanistide ja ateistide kui religioossete inimeste poolt. Ükski nimetatud religioonidest (ega ka teistest) ei ole omaks võtnud ideed kõigi religioonide võrdsest staatusest. Või teisisõnu, kõik religioonid käituvad sektidena, kõik tegelevad pigem oma identiteedi polsterdamisega, hoolimata, et kõik suured religioonid on oma põhiolemuselt universalistlikud. Iga usukogukond usub, et suhted teiste gruppidega muudavad nende identiteeti ja mingis mõttes pisendavad nende oma traditsiooni kohaselt mõtestatud tõde.

Ülikoolidega seotud usuteaduskondadel on võimalus ja kohustus määratleda usu tõde viisil, et suhted teiste uskudega seda tõde toetavad ja suurendavad. Selline ümbermõtestamine on raske ülesanne, see nõuab intellektuaalset, teoloogilist ja vaimulikku sügavust – koos sooviga muutuda.

Ülikool oma distsipliinide paljususe ja sellega kaasneva põhimõtteliste vaidluste ja erinevate diskursustega on tõenäoliselt parim koht avastuste ja uute ideede sünniks. Aega ja kohta mõtlemiseks ja sellest sündivaid uusi ideid on vaja rohkem kui iial varem – tänaste religioonist lähtuvate või seda kasutavate konfliktide tõttu. Ülikoolis usuteadust tudeerides ei ole võimalik kapselduda oma kiriku või religiooni sõnavarasse ja tuleb õppida end väljendama viisil, mis on arusaadav ühiskonnale laiemalt. See tähendab, et ei saa esitada must-valgeid väiteid ilma argumentatsioonita ja nende alusel inimesi jagada meie omadeks ja võõrasteks.

Ülikoolis õpitav usuteadus toetab kiriku missiooni, kuid teeb seda sõltumatult, olles lõdvemalt seotud mingi kirikliku traditsiooniga. Ülikooli usuteaduse eesmärgiks ei saa olla lihtsalt tugeva konfessionaalse identiteediga lõpetajad, vaid ka aidata teeotsale need üliõpilased, kes soovivad näha usu mõjutusi kõigis kultuuri komponentides, milles kirik peab oma tunnistust andma ja evangeeliumi kuulutama. Rõõmusõnumit ei tohi lasta kaaperdada nende poolt, kes tahaks seda kasutada polariseeriva malakana (sotsiaal-)poliitilistel põhjustel või positiivse mõtlemise roosamannana. Samas peab see rõõmusõnum intellektuaalselt usutavana ja pühendumist väärt väljakutsena jõudma ka nendeni, kes seda irrelevantseks peavad. Religioosse mõtte uuendamine on tänase maailma kõige pakilisem ülesanne, võrreldav vaid kliimamuutusest ja ökoloogilistest kriisidest tulenevate probleemidega.

 

Anne Kull (1959), PhD, on Tartu Ülikooli usuteaduskonna süstemaatilise usuteaduse professor ja EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
English