Esiletõstetud lood

Kristlase vabadus (Gl 5:1–6; Lk 14:1–6)

jaakaus„Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse! Vaata, mina, Paulus, ütlen teile: Kui te lasete end ümber lõigata, siis ei ole teil Kristusest mingit kasu. Ma tunnistan jälle igale inimesele, kes laseb end ümber lõigata, et tema kohus on täita kogu Seadust. Teie, kes te tahate saada õigeks Seaduse kaudu, olete Kristusest eemale viidud, olete armust kõrvale jäetud. Me ootame usust õiguse lootust Vaimu kaudu. Sest Kristuses Jeesuses ei maksa ümberlõikamine ega ümberlõikamatus, vaid usk, mis on tegev armastuse läbi.“ (Gl 5:1–6)

„Ja sündis, kui Jeesus hingamispäeval tuli ühe variseride ülema kotta leiba võtma, et nad varitsesid teda. Ja vaata, tema ees oli üks vesitõbine inimene. Ja Jeesus hakkas rääkima ja ütles seadusetundjatele ja variseridele: „Kas hingamispäeval tohib teha terveks või ei tohi?” Nemad aga vaikisid. Ja haiget puudutades parandas Jeesus tema ja laskis tal minna. Ja nendele ta ütles: „Kes on teie seast, kelle poeg või härg kukub kaevu, et ta kohe ei tõmbaks teda välja hingamispäeval?” Ja nad ei osanud selle peale midagi vastata.“ (Lk 14:1–6)

Mis on vabadus? Sellise esmase küsimuse võiks seada tänase pühapäeva kirjakohale, sest tänane teema on kristlase vabadus.

Kui mõelda vabadusele, siis meenuvad kohe arusaamad, et vabadus on piiride puudumine; inimene teeb, mis talle meeldib, toimib, kuidas tahab, ei pea kellegagi arvestama jne. Selline vabadus on ilmselt võimalik, kui inimene elab üksinda üksikul saarel. Kohe, kui inimene aga puutub kokku teise inimesega, hakatakse sõlmima kokkuleppeid, et inimesed saaksid ühises ruumis tegutseda ja toimida. Tekivad reeglid, seadused ja käsud, mis inimese enda alla painutavad. Seadusest üleastujat aga karistatakse kas siis seadusest tulenevalt või ühiskondliku hukkamõistuga. Mihhail Bakunin kirjutab „Revolutsiooni katekismuses“, mis pärit 1865. aastast: „Vabadus on kõigi täiskasvanud meeste ja naiste absoluutne õigus mitte otsida kelleltki oma tegemistele luba, välja arvatud omaenese südametunnistuse otsused ja omaenese mõistus, tugineda oma tegemistes ainult iseenda tahtele ja järelikult ka vastutada kõigepealt just nende ees, järgmiseks ühiskonna ees, kuhu kuulutakse, kuid ainult niivõrd, kuivõrd need annavad oma vaba nõusoleku millelegi sellisele alluda.”

Sellele ideele võiks lisada veel mõtteid, mis seotud vaimse ja füüsilise vabadusega, kus inimese ihu on otsekui allutatud füüsilistele seadustele ja ta peab käituma nii, nagu ühiskond ootab, aga samas vaim on vaba ja võib käituda risti vastupidiselt ihule.

Ilmselt võiks veel väga pikalt arutada neil teemadel, kuid kas suudaksime jõuda kokkuleppele selle filosoofilise termini seletamises, siis pole see sugugi kindel.

Ometi mõeldes tänasele teemale peaksime küsima: kas oleme vabad? Või mida tähendab vabadus kristlikus kontekstis? Sageli arvatakse, et kirik on nii läbi imbunud seadustest, käskudest ja keeldudest, et kui kirikuga inimene liitub, siis kaotab ta igasuguse vabaduse. Kindlasti see nii ju ei ole. Isiklikust kogemusest võin öelda, et vastupidi. Kristuse läbi olen ma vabaks saanud ja Kristus saab anda tõelise vabaduse. Selle kohta kirjutab Paulus tänasest epistlis.

Vaadelgem natukene seda kirja. Paulus kirjutab Galaatia kogudusele, sest koguduses on tekkinud probleemid. Kui tavaliselt Paulus reageeris mõnele kogudusest tulnud uudisele või vastas küsimustele, siis selle kirja alguses olev järsk toon viitab tõsisele probleemile, mis oli tekkinud pärast tema lahkumist kogudusest. Ta viitab, et tegemist on mingi uue õpetusliiniga, millega ta ei saa nõustuda. Üldistavalt võiks ütelda, et see on käsutäitmise kohustus. Nimelt on Galaatia kogudus võtmas omaks seda, et ka Vanast Testamendist tuntud käsuseadus tuleb omaks võtta ja seda täita. Seda selleni, et enne ristimist peeti vajalikus ka ümberlõikamine, nagu seda Moosese seadus nõudis. Sellist suhtumist nimetab Paulus Kristuse evangeeliumi moonutamiseks ega saa seetõttu sellega nõustuda. Paulus taunib üheselt galaatlaste õpetust ümberlõikamisest, sest see näitaks nagu Kristuse surm pole piisav. Nad ei toetu päästeks enam Kristusele, vaid loodavad end päästa omaenda tegudega. Teisiti võiks öelda, et see kogudus ei usalda armu, vaid pigem tegusid. Paulus ütleb ise: „Te olete tühistanud oma ühenduse Kristusega.”

Galaatlaste teguviis on võrreldav enese orjastamisega, kus vabadust enam ei ole. Võetakse enesele vabatahtlikult peale ike, mis tegelikult viib eemale Jumalast. Tänane evangeeliumkoht on sellest ilmekas näide. Käsutundjaid pahandab see, kui Jumala armust saab haige inimene osa hingamispäeval. Luuka evangeeliumis toodud härja näitega küsib Jeesus, mis on olulisem – kas käsk või Jumala arm.

Kindlasti ei taha ma tühiseks muuta käsku ja jumalikke seaduseid. Seda ei teinud ka Jeesus. Küsimus on pigem selles, kas käsk on orjastav või on ta juhatav, teed näitav ja Jumala armule lähemale viiv. Käsk ja juhised, mis leiduvad Pühakirjas, aitavad meid, et võiksime tunda ära pattu ja süüd, et siis armule loota ja sellest osa saada.

Arvan, et sagedasti ei olegi probleem neis käskudes, mis peituvad Pühakirjas, vaid pigem tänases maailmas, kus võtame omaks need seadused ja käsud, mille loovad inimesed. Neid ei looda mitte seadusandluse kaudu, vaid inimeste igapäevasuhete tasandil. Näidetena võiks tuua arusaamad ühiskonnast, kus räägitakse küll tolerantsusest, kuid samas sõimatakse kristlaseid rumalateks; poliitilisel maastikul toimub pidev vastandumine ja head ettevõtmised kantakse maha juba seepärast, et erakondlik kuuluvus on kas olematu või n-ö vale. Oleme harjunud tundma kahjurõõmu, kui kellelgi läheb halvasti, ja lemmiksaadeteks on need, kus saab teisele näpuga näidata või mõnusalt kaasa naerda. Oleme vabatahtlikult võtnud omaks selle, mida ühiskond või sõpruskond ette kirjutab, ja juhindume sellest, märkamata, et needki seadused on meid enesesse mässinud.

Ka sellise arusaama vastu astub evangeelium, mis kuulutab armastus. Milles seisneb siis kristlik vabadus? Usk Kristusesse vabastab inimese oma elu rajamisest enda tegude, tavade ja teiste inimeste arvamuse najale. Me elame ise koos oma Jumalaga ja langetame otsuseid, mis lähtuvad sellest, mis Issand meile annab. Kristus vabastab oma järgijad inimeste seatud piirangutest. Samas seob ta meid tõe ja ligimesearmastusega.

Vabadus võikski siis tähendada seda, et Kristuse armastus annab suuna kristlase elule, tegudele ja valikutele. Loodetavasti oskame siis neid valikuid teha ja see kutsub meid jätkuvalt nii Issanda sõna kui armuvahendite juurde. Head kirikulised! Tõeline vabadus seisneb selles, et Jumal arm on avalikuks saanud Jeesuses Kristuses, tema kannatamises, surmas ja viimselt ülestõusmises ning me oleme sellest osa saanud.

 

Jaak Aus (1968) on EELK Tallinna Toompea Kaarli Koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English