Arvamused

Kas on liiga hilja?!

Tooming,JaanKui räägime jumalinimesest Jeesusest, siis tihti unustame, et jutt on täiuslikust Jumalast ja täiuslikust inimesest. Peame leppima, et Jeesus on ja oli Jumal. Kui me sellega ei lepi, siis kisume Jeesuse fenomenaalsesse maailma ning seletame teda inimlike kategooriatega. Ja täiuslik inimene Jeesus on meist sama kaugel nagu meie sipelgast. Me madaldame Jeesuse „lihtsa“ inimese tasemele ning jutlustame täiuslikust Jeesusest, nagu oleks Ta leppinud meie keskpärasusega. Oleme oma elu teinud väga lihtsaks. Küll Jeesus juba halastab ja armastab meid, lohutame endid. Ja unustame, et peaksime kogu hingest püüdlema täiuslikkuse poole, et vähegi teenida Jumal Jeesuse tähelepanu. Me teeme pidevalt iseenda ja maailmaga kompromisse. Ja pole ime siis, et meid ei vihka enam keegi, vaid hoopis haletsetakse. Aga Jumal nõuab meilt kõike, absoluudi kõrval ei saa olla midagi muud.   Praegu arutatakse meil koolireformimist. Aga mis on haridus? Kuidas erineb haritud inimene harimatust? Kool peaks „tootma“ harmoonilisi isikuid, kelle vaim, hing, meel ja mõistus oleksid kooskõlas, kelle teadmised haaraksid maailma tervikuna. Loomulik on ka hingeharidus, mille eest peaksid hoolt kandma hingekarjased. Kirik eetilise käitumise koolimajana on naeruväärne. Kui pole usku, pole ka eetikat. Jumalakartus teeb inimese alandlikuks ja hoolivaks. Ning ainult armastusest Jumala vastu kasvab välja armastus iseenda ja ligimeste vastu.

Leidub elukutseid, kus armastust on raske leida. Maksimarketite müüjad liigutavad päev otsa käsi, loevad raha ning peavad sealjuures olema kõigiga viisakad. Selge, et niisugust tööd on raske armastada, seda tehakse vaid ellujäämiseks. Meie tsivilisatsioon, eriti linnades, on loonud palju selliseid ameteid. Kui ühiskonna ideoloogiaks on edukultus, kui räägitakse esimesest, teisest ja kolmandast Eestist, siis pole lootustki, et rahvas ühineks tõeliseks vendade ja õdede kogukonnaks. Jah, oleme inimlikust maailmast kaugele eksinud, rääkimata täiuslikust inimesest ja täiuslikust Jumalast. Ja kui nüüd tsiteerida ühte 19. sajandi lõpu jutlust, mille pidas Rõuges tolle aja kuldsuu ja üks targemaid mehi – õpetaja Rudolf Kallas –, siis oleme ilmselt lausa ehmunud:

„Vanemad ning koolmeistrid, kui teie oma lastele neid kolme müüri: sõnakuulmist, palvet ning töötegemist püüate ümber ehitada, siis teadke, et see ei ole mitte ühe päeva töö, vaid Jeesus õppis seda enam kui kolmkümmend aastat siin maa peal; olge truud ning ärge andke seda mitte teiste hooleks. Ärge pidage mitte suuri pikki kõnesid, vaid ütelge lühidalt: seda sa teed, seda sa jätad tegemata, ning ärge ise ka mitte nurisege nende vastu, kelle sõna teie peate kuulama ja kes teie ülemad on. Kui siis niisugune poiss koolist lahti saab, siis ei tunne tema kolme nädala pärast oma koolmeistrit mitte enam, kes teda oma hingega on toitnud, ning ei mõista enam teda, kui vastu tuleb, teretada ja mütsi peast maha võtta. Kõige vaguramad olge valvama, et kõige väiksemad käsud silmapilk saavad ära täidetud ja mitte ärge kannatage vastuarutamist. Kui ema saadab: mine too mulle puid! Ja poiss vastu: ei mul pole aega! Ei, peab minema silmapilk, ja kui vastu pannakse, siis võta kepp ahju otsast appi ning kõverda oma poja selga õigel ajal. Ja isa, pea kübar peas, kuni elad laste seas! Lapsed peavad sööma, mis laua peale pannakse, ei tohi mitte helpida, aga ilma palveta ei pea nemad kunagi mitte sööma. Ära unusta iial mitte oma laste eest palvet teha ning iga päev juhata neid Jeesuse juurde, sest nemad on ju ristimisest saadik tema päralt. Kui sa oma lapsi Jeesuse juurde ei vii, siis oled sa nende tapja ning röövel!“

 

Jaan Tooming (1946) on lavastaja ja näitleja, endine Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor, Eesti Kirjanike Liidu liige, õppinud Tartu Teoloogia Akadeemias.

Print Friendly, PDF & Email
English