Esiletõstetud lood

Kõnelemine Jumalast ja Jumalaga. Jutlus EELK Usuteaduse Instituudi õppeaasta avajumalateenistusel

Thomas-Andreas Põder

Armas kogudus! Usuteaduse instituut alustab uut õppeaastat ja me alustame seda ühise jumalateenistusega. Erandlikult ei keskendu ma täna jutluses ühele Pühakirja lõigule, vaid toetun pigem kuuldud Pühakirja tunnistustele,[i] tänastele lauldud usutunnistustele[ii] ning tegelikult jumalateenistusele kui tervikule. Sellega, et alustame ja lõpetame õppeaastat ühise jumalateenistusega, saab kogetavaks, millel rajanevad teoloogia ja teoloogiaõpingud, nii nagu viimselt ka kõik teised õpingud. Hästi avaras tähenduses võib küll kõiki inimesi pidada sünnist saati teoloogiaõpilasteks. Teoloogiaõpingutel kõrgkoolis on aga oma eripärad. Ka ükski teoloogiaõppejõud, kes seda nime väärib, ei lakka olemast õpilane. Tänase jumalateenistuse kontekstis ja valguses peatun seetõttu mõnedel teoloogiaõpingute juurde kuuluvatel olulistel momentidel. Meie õppeaasta saab alguse ning jõuab sihile jumalateenistusega. Nii raamistab ja häälestab jumalateenistus akadeemilist tegevust ja aitab ühtlasi märgata, kuidas akadeemiline elu ja töö toetub eeldustele, mida unustades või eirates, varjates või häbenedes on teoloogia iseloomu ja ülesande tabamine raske.

*

Jumalateenistusel kõneldakse Jumalast ja kõneldakse Jumalaga – väga erineval moel. Täna on see toimunud ja jätkub veelgi. Ühised jumalateenistused ongi kesksed kohad, kus Jumalast kõnelemine ja Jumalaga kõnelemine aset leiab, ning see toimub viisil, mis inspireerib elama ka argipäeva olukordi, igapäevast elupraktikat jumalateenistusena. Jumalateenistustel on nõnda kogetav asjaolu, et Jumalast kõnelemine kuulub esmalt elatud usu juurde. See on midagi, mis kuulub konkreetsete indiviidide ja jagatud usu kaudu kokku liidetud kogukondade ellu. Ja jumalateenistusel on kogetav asjaolu, et just nimelt Jumalast kõnelemine ja Jumalaga kõnelemine kuulub usu ja usust inspireeritud elu keskmesse, määratledes selle identiteeti usuna Jumalasse, kristliku usuna Jumalasse. Kristliku usu ja kristliku kiriku keskmes ei ole seega mitte kiriku õpetus, mitte kiriku traditsioon, mitte kristlikud väärtused, mitte vaimulikud, ka mitte Kirik või Oma Usk – kui oluline omal viisil iga nimetatu ka ei oleks. Jumalateenistus on teoloogia ja teoloogiaõpingute mõistmise jaoks nii oluline, kuna siin toimuv ei lase unustada, et kristliku usu ja kristliku kiriku jaoks on keskmes ja otsustav kõnelemine Jumalast ja Jumalaga – nende olemasolu ja identiteedi lätteks seega kohtumine Jumala endaga.

*

Jumalateenistus on kristliku usu jaoks ise suhtlussündmus Jumalaga. See toimub usalduses ja veendumuses, et Jumal ise suhtleb ja kõneleb meiega. Jumalaga kohtumine, temaga suhtlemine on aga alati inimest tervikuna ja läbinisti – tema „südant“, mitte vaid intellekti – muutev sündmus. Jumalateenistusel avastab uskuv inimene ja kogudus end elava ja kõneleva Jumala kohalolus, leiab iseend ja kogu oma maailma Jumala ees, suhtes ja suhtluses Jumalaga – tänu tema suhtele ja suhtlusele meiega.

Jumalast kõneldakse erinevat moodi. Jumalast võidakse vaikida erinevat moodi. Teoloogia võib võtta ja võtabki erinevaid kujusid, mis sõltuvad viimselt sellest, kas nad on seotud elatud usuga, ning sellest, milline see usk on.

Milline on kristliku usu kõnelemine ja arusaam Jumalast? Tänasel jumalateenistusel oleme kuulnud mitmesuguseid Pühakirja tunnistusi ning meid on kutsutud ühinema mitmesuguste lauludega, mida kristlikel jumalateenistustel ja kristlikes kodudes on läbi sajandite lauldud. Milline perspektiiv on nende kaudu avanenud? Ühelt poolt muidugi: kõneldakse Jumalast ja Jumalaga. Kuid teisalt on otsustav, ja ka sellele sai juba osutatud: Jumal on see, kes kõneleb. Jumala ja inimese, Jumala ja kogu loodu suhet nähakse kõneluse – ebasümmeetrilise kõneluse – võtmes. Tõesti, kogu loodul on püsi üksnes tänu Jumala kõnelemisele. Ülioluline on mitte vastandada Jumala kõnelemist ja tegutsemist. Jumala kõnelemisel üteldu teostub, Jumala tegutsemine on loomult suhtlus. Nii toimub jumalateenistusel kõnelemine Jumalaga ja Jumalast – Jumalast, kes kõneleb oma loodu loomises. Nii on Jumal teisega, oma looduga, kõnelevalt suhestuv ja suhestuvalt kõnelev – alates selle kõneluse algusest kuni selle sihile jõudmiseni. Nii iseloomustavad isikulisus, kõnelemine ja osaduslikkus Jumala suhet looduga. Kogu olemine ja olev, kogu elu ja kõik eluolukorrad, nii kurvad kui rõõmsad, on mõistetavad suhte kaudu rääkiva Jumalaga. Jumalaga, kellega ka meie saame rääkida. Kuulsime sellest 13. psalmis[iii] ja oleme seda siin jumalateenistusel ise teinud.

Kirja heebrealastele algus[iv] koos Johannese evangeeliumi algusega[v] teevad nähtavaks kristliku Jumalast ja Jumalaga kõnelemise radikaalsuse. Lõpliku, kõike otsustava – eshatoloogilise – tähendusega on Jumala rääkimine Poja kaudu. Jeesuse elukäigus, kuulutuses ja tegevuses, kannatuses, ristisurmas ja ülesäratamises saab Sõna lihaks, teostub ja paistab Jumala arm ning tõde. Nii orienteerub kristlik kõnelemine Jumalast sellele, et ja kuidas Jumal end temas on määratlenud. See tähendab aga ühtlasi – nagu annavad mõista need võimsad Uue Testamendi tekstid –, et kõnelus ei toimu üksnes Jumala ja loodu vahel, vaid ka Jumalas endas. Jumal ise on kõnelus – tema olemine on kõneluses olemine, on Kolmainus olemine.

*

Tänase jumalateenistuse päevalaulus,[vi] mis pärit Martin Lutheri sulest, aga ka tänase jumalateenistuse ava- ja lõpulauludes on rikkalikult teemaks see, kuidas usk Jumalasse ristilöödus, elu usalduses Jeesuse kui Jumala Sõna vastu ei ole inimeste saavutus ega tubliduse tulemus, vaid jääb alati kingituseks ja anniks, Püha Vaimu tegutsemise tulemuseks. Nii on usalduse algus meiega kõneleva Jumala vastu kooskõlas rõõmusõnumiga Jumala ja inimkonna suhte lõplikust jaluleseadmisest Jeesuses Kristuses. See on kooskõlas Sõnaga, mida jumalateenistusel armukuulutuses ja armulauas patustele jagatakse, ning mida tunnistatakse ja kuulutatakse kõigile „paganatele“ (vt lõpulaul), s.t. rahvastele.

*

Teoloogia, kristlik teoloogia on olemas üksnes seetõttu, et leidub elatud kristlikku usku. Kristlikku usku leidub omakorda üksnes seetõttu, et sõna ja eluga kõneldakse Jumalast kristlikult. Kristlikku kõnelemist Jumalast ei ole aga jumalateenistuseta – sündmuseta, kus on keskmes kohtumine Jumalaga ja mis aitab kogu elu elada koos Jumalaga ja Jumala ligiolus. Usuteadus ehk kõrgkoolis viljeldav ja õpetatav teoloogia toetub seega nii isiklikult elatud kui ühiselt jagatud kristlikule usule. Usuteaduse õpingud juhatavad usu mõistmisele ja avamisele igas konkreetses olevikus Jumalast lähtuvalt. Nad juhatavad katsuma usu faktilisi individuaalseid ja sotsiaalseid avaldumisvorme ikka ja jälle kriitiliselt läbi usu tõe, Jumala enda valguses. Selline läbikatsumine aitab vältida Jumala ja jumalamõiste, Jumala ja sõna „Jumal“, Jumala ja jumalapildi, aga ka Jumala ja usu või Jumala ja kiriku samastamist. Usuteaduse õpingud juhatavad uurima ning mõtlema loovalt ja vastutustundlikult, milline on kristliku usu suhe erinevate olukordade, nähtuste, valdkondade ja nende teisenemisega. Lühidalt: usuteadus teoloogiana aitab mõtelda ja mõista, mida tähendab millegi tajumine suhtes suhtleva ja kõneleva Jumalaga.

Oma keskmes on usuteadus teoloogiana alati Jumalast kõnelemise õppimine, harjutamine, viljelemine. Jumalast kõnelemine ei ole meile midagi loomuomast, selle võimalikkus on tingitud Jumala enda kõnelemisest. Jumalast kõnelemine ei toimu aga kunagi kuidagi eraldi ja isoleeritult, vaid see on alati ühtlasi kõnelemine iseendast, teistest, loodusest, kultuurist, avades erinevust, mille toob kaasa nende elu mitmekesisuse tajumine suhtes Jumalaga, Tema ligiolus.

Nagu juba öeldud, ei ole kristliku usu ja kiriku vaatepunktist usu identiteet leitav, talletatav ja kaitstav mitte traditsiooni ja õpetusena ega ka isikliku eheda kogemusena, vaid usu identiteet on Jumalas, kes on kõnelenud mitmesugusel viisil, kes kõneleb loomises, kes kõneleb Iisraeli rahvaga, kõneleb lõpliku kehtivusega kogu inimkonnale Jeesuses Kristuses ning kes läbi ajaloo toimunud evangeeliumi kuulutamist ning armulaua seadmist ja jagamist on kasutanud Püha Vaimu tööriistana, äratades ja kinnitades usku.

*

Usuteaduse õppimine ja viljelemine toimub alati avalikult ja neid avalikkusi on erinevaid. Teoloogiline kõnelus toimub usuteaduslikus avalikkuses, kiriklikus avalikkuses, suhtluses teiste teadustega, kõneluses ühiskonnaga – ja kõneluses viimselt alati ka Jumala enda avalikkusega evangeeliumis. Oma paljutahulisuse, avalikkuste ja kõnelussuhete rikkuse tõttu ei ole teoloogiat võimalik seetõttu viljelda kunagi teisiti kui ühise asjana. Erinevad avalikkused kätkevad erinevaid väljakutseid. Kus iganes ka usuteadust õpitakse ja viljeldakse, kui seda tehakse kristliku teoloogiana, on üks asi tunnuslik. Vabastav ja julgustav lähtumine Jumalast – evangeeliumis avalikult varjatud Jumalast – välistab selle, et absoluutseks peetakse kirikut, konfessiooni, usutraditsiooni, religiooni, aga ka omaenda mina, teaduslikku maailmapilti või mõnda muud maist autoriteeti. Absoluutne ei ole ükski teoloogia, aga ka mitte kiriku õpetus õpetuslausete tähenduses. Õpetus ja teoloogia osutavad Temale, kes üksi on absoluutne: iseendas kõneluses olevale ja meiega kõnelevale Jumalale, kes Pojas ütleb: „Ma olen sinu, sina ka / mu oma pead olema, / ei lahuta meid kurat.“ (ULR 429)

Selles valguses ei saa olla teoloogia, teoloogiaõpingute ja teoloogia viljelemisega teisiti, kui et see saab õnnestuda üksnes siis, kui toimub avatuses kõigile neile avalikkustele – otsustavalt Jumalale endale. See saab toimuda tundlikkusega nende avalikkuste suhtes, samuti pühendumise ja alandlikkusega, aga ennekõike armastusega, ühise vestluse ja tööna. Jumala pöördumine meie poole on teenimatu arm. See on pöördumine patuse, jumalatu, Jumalast ärapöördunu, tema põlgaja ja eitaja poole. Tema poole, sellise inimese ja inimkonna poole – täiesti võõraks ja inetuks muutunu poole – pöördub Jumal ning kingib end talle: „Ma olen sinu, sina ka / mu oma pead olema, / ei lahuta meid kurat.“ See ei tähenda vähemat, kui et Jumala ja tema kõnelemise vaatepunktist – jah, usu jaoks – on kõik inimesed ligimesed, keda on lõpmatu armastusega armastatud. Millisele elule inspireerib taoline arusaam Jumalast? Millisele elule vabastab ja julgustab võõraga armastusesõnu kõnelev Jumal? Kõneldes Jumalast ja Jumalaga kristlikul jumalateenistusel ei saa teisti kui tõdeda: võõras on Jumala ligimene! Ka meie! Aamen.

 

Jutlus on peetud 9.9.2015 Tallinna toomkirikus.



[i] Ps 13:2-6, Hb 1:1-4,8-9; Jh 1:1-5,14.
[ii] Alguslaul KLPR 130 Oh Looja Vaim, nüüd hingesse; päeva laul ULR 429:1-9 Nüüd, ristirahvas, laulage; usutunnistuse järel ULR 429:10; armulaua ettevalmistuslaul KLPR 301:1,7-8 Oh anna tuhat keelt Sa mulle; lõpulaul KLPR 131 Oh Püha Vaim, et tule Sa!
[iii] Ps 13:2-6. Kui kaua sa, Issand, unustad mind hoopis,
kui kaua sa peidad oma palet mu eest?
Kui kaua ma pean muret tundma oma hinges
ja kandma kurbust päevast päeva oma südames?
Kui kaua saab mu vaenlane suurustada mu vastu?
Vaata ometi! Vasta mulle, Issand, mu Jumal!
Tee selgeks mu silmad, et ma ei uinuks surmale,
et mu vaenlane ei ütleks: «Ma sain võimust ta üle!»
ja mu vastased ei ilutseks, sellepärast et ma kõigun.
Kuid mina loodan sinu helduse peale, mu süda ilutseb sinu päästest.
Ma tahan laulda Issandale, et ta mulle on head teinud.

[iv] Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu, kelle ta on seadnud kõigi asjade pärijaks, kelle läbi ta on ka maailmad teinud, kes, olles tema kirkuse kiirgus ja tema olemuse kuju ning kandes kõiksust oma väe sõnaga, on pärast seda, kui ta oli täide viinud pattudest puhastamise, istunud Ausuuruse paremale käele kõrgeimas taevas ning saanud ülemaks inglitest, kuivõrd ta on pärinud neist ülevama nime.

Pojale ta ütleb:«Sinu troon, Jumal, seisab igavesest ajast igavesti ja õiglus on su kuningakepp. Sa oled armastanud õigust ja vihanud ülekohut,seepärast on Jumal, sinu Jumal sind võidnud rõõmuõliga enam kui su kaaslasi.» (Hb 1:1,8-9)
[v] Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.
Seesama oli alguses Jumala juures.
Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi.
Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus.
Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud.
Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel,
ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde. (Jh 1:1-5,14)

[vi]  1. Nüüd, ristirahvas, laulage
ja olge väga rõõmsadja rõõmuga kõik tänage
ja kiitma olge vaprad,
mis Jumal meile teinud head
ja tema suure armu tööd,
mis tema kallist saatnud.
2. Ma olin kuradite käes
ja läksin surmas hukka,
patt ööd ja päevad minu sees
mull’ tegi rasket vaeva,
mu häda kasvas otsata,
mu elu oli kõlbmata,
sest patt mind oli rikkund.
3. Ei olnud minu tegudest,
ühtainust mitte vaga,
mu meel ei hoolind õigusest,
ma nõudsin kurja taga;
see häda pärast tahtsin ma
ju kaksipidi mõtelda:
Mind kisti põrguhauda!
4. Siis vaatas Jumal haljedast
mu ütlemata häda
ja ise lubas vägevast
mu vaeva lõpetada,
ei jäänud paljaks mõtteks see:
ta andis ära heldesti,
mis temal kõige kallim.
5. Ta ütles Pojal’: „Nüüd on aeg,
ma pean armu heitma;
oh mine, minu armas Poeg
nüüd vaestel’ abi naitma!
Neid patu hädast avita
ja surma võimus sureta
ja saada neile elu.“
6. Poeg tuli Isa rüpe seest
mu juure maha taevast,
sai mulle vennaks igavest,
mind aitas kõigest vaevast.
Ehk oli sala tema au,
ei olnud siiski tühi nõu:
Ta tuli põrgut võitma.
7. „Mu poole hoia kindlasti“,
see oli Poja sõna,
„Ma võitlen su eest kangesti
ja võit peab mulle jääma.
Ma olen sinu, sina ka
mu oma pead olema,
ei lahuta meid kurat.
8. Mu verd nad saavad valama
ja minult elu võtma.
Su heaks surma lähen ma,
see peale pead lootma.
Mu elu neelab surma nüüd,
ma süüta kannan sinu süüd,
see läbi saad sa õndsaks.
9. Mu Isa juure taevasse
on mul siit ilmast minna;
su eest seal palun alati
ja saadan Vaimu tänna,
kes sind su hädas rõõmustab,
mind täiest tundma õpetab
ja tõe sisse saadab.
10. Nüüd kuuluta sa julgesti,
mis õpetanud mina,
eesmärgiks olgu sinule,
mis minust näinud sina.
Oh põlga võõrast õpetust,
see keelab sulle õnnistust:
Nii ütlen sulle viimseks!“

 

Thomas-Andreas Põder (1976), dr. theol., EELK vikaarõpetaja, on EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia erakorraline dotsent ja Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse erakorraline teadur, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
English