Arvamused

Siin ma seisan

orenti1 Kirjuta usutunnistuse analüüs, üteldi mulle piiskopi poolt. Mõtlesin, ootasin, mõtlesin, ootasin. Kuidas kirjutada Nikaia usutunnistuse analüüs ehk tunnistada oma usku? Ja siis, ühel õhtul – aasta oli 2012 – see tuli. Ühe ropsuga, kasutades tekste, mis mu ümber olid tol hetkel, väljendamaks oma mõtteid, tundeid, arusaamu. See mu analüüs, „lapik maa“, toetub „kolmele vaalale“, mu tunnistustele: 1) ma usun Jumalat / Jumalasse ja olen temasse armunud; 2) nii, nagu ma palvetan, nii ma usun; 3) ilma armastuseta pole Kirikut.

***

Ma usun Jumalat ja olen temasse armunud.

Ma usaldan oma Jumalat, kellega olen tulest ja veest läbi käinud ja käin(Ps 66:12). Ja mina olen tema oma (Ps 22:11).

Ma usun Jumalat, kes on „ilmüllessräkimatta, ilmüllessarwamatta, ilmnähtaw, ilmkättesadaw“ (Jummala=tenistusse säedus se Õige=ussu Gräka=Wenne Kerrikus, 1853, 109).

Ja sisse.

Jumal, ma usun Sind, kes oled „ikka ollew, sel sammal wisil ollew, Sinna ja Sinnu ainusündinnud Poeg, ja Sinnu Pühha Waim“ (Ibid., 109–110).

Ja sisse.

„Iggawene Wallitseja Issand, Jummal, kõigeüllespiddaja Issa, kedda ikka kummardakse!“ (Õige-ussu Kirriku Jummalateenistusse Ramat, 1883, 165)

Ma usund Sind!

Ja sisse.

Ainus tõeste olleja Jummal, „Sinna olled meile omma tõe tundmist annud“ (Ibid.).

Oh kõikide Wallitseja, taewa ja maa ja kõige nähtawa ja näggematta loomade Issand, Kes Sa aujärje peal istud ja süggawuste peale waatad, oh algmatta, näggematta, ärramõistmatta, ärratundmatta, muudmatta, meie Issanda Jesusse Kristusse, meie suure Jummala ja Lunnastaja, meie lootuse Issa! Temma on Sinnu armu kuju ja Sinnu ollemisse täieline märk [„Aga Sina ütlesid temale: nii kaua aega olen Ma teie juures ja sina ei ole ära tundnud, et Isa Minu sees on ja Mina Isa sees olen“ – Jh 14:9–10], kes Sind, sedda Issa, enneses näitab, se ellaw Sõnna, se tõssine Jummal, se iggawene tarkus, ellu, pühhitsus, wäggi, ja tõssine walgus, kelle läbbi sai awwalikkuks pühha Waim, se tõe Waim, lapse=õigusse andja, tullewa pärranduste pant, iggaweste headuste üllemsaatja, ellawaks teggew wäggi, pühhitsusse hallikas“ (Õige-ussu Kirriku Jummalateenistusse Ramat, 1883, 165–166).

Sind ma usun.

Ja sisse.

„Jumal ei saa olla mõistusega mõistetav. Kui Ta oleks mõistetav, siis ei oleks ta Jumal“ (Evagrios Pontosest, Õigeusu tee, 2001, 9).

„Igaüks, kes püüab kirjeldada ligipääsmatut Valgust inimkeeles, on tõesti valetaja – mitte sellepärast et ta vihkaks tõde, vaid kirjelduse puudulikkuse tõttu“ (Gregorios Nüssast, Õigeusu tee, 2001, 23).

„Oo nähtamatu maailm, me näeme sind,

Oo puutumatu maailm, me puudutame sind,

Oo tundmatu maailm, me tunneme sind,

tajumatu, me haarame sind“

(Francis Thompson, Õigeusu tee, 2001, 21).

Innimessearmastaja Issand, tõest Sinna olled pühha ja kõigepühham, ja ärramõetmatta on Sinnu pühhadusse suur au ja Sinna olled õige kõikis omma teggudes, Sa olled meile kõik nõnda teinud, kui õige ja kohhus on, Sest Sinna, oh Jummal, olled innimest ühhest mulla tükkist lonud [„Sina oled mu ükskord ei millestki loonud“], ja omma kujuga [„ja oma jumaliku näoga austanud“] austanud [„Jumala au on inimene“ Talmud); „Jumala au on elav inimene“ – Gloria Dei vivens homo, Lyoni Ireneus], ja olled tedda paradisi rõmu sisse pannud ja tõotanud Sinnu käskude täitmisse eest temmale surrematta ellu ja iggaweste headuste maitsmist anda. Agga kui temma, mao [hbr nahaš] kawwaluse [„Kavalus on niisugune teguviis, millega teiste eest oma vaenulikke kavatsusi varjatakse, kuni need on täide viidud. Niisuguse taktika meistriks on kurat, kes sõbra maski all ahvatleb inimesi Jumala käske rikkuma. Kavaluse eesmärk ja olemus on saatanlikud ning kaval inimene on kuradi laps. Ka Issanda vaenlased püüavad teda kavalusega võita.“ – Kuid: „Olge siis arukad nagu maod ja tasased nagu tuvid!“ – Mt 10:16] läbbi pettetud, Sinnu, se tõssise Jummala omma Looja kässu ülle astus [aga Su käsust üleastumise pärast], ja omma pattu läbbi surma alla sai, siis ajasid Sinna, oh Jummal, omma õige kohtumõistmisse järrele tedda paradisist wälja sellesinnatse maailma sisse, ja teggid tedda jälle mullaks [tegid Sa mu jälle mullaks, millest ma olen võetud], kellest ta wõetud olli, temmale uesündimisse lunnastamist [„Uuenda mind jälle oma kuju järele, et ma endise ilu kätte saaksin.“ – Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku talitusraamat, 1940, 55] walmistades omma Kristusse ennese sees“ (Õige-ussu Kirriku Jummalateenistusse Ramat, 1883, 167).

Mina usun ainu Jumalat, Isa, Kõigeülespidajat, taeva ja maa ning kõige nähtava ja nähtamatu Loojat.

Ja sisse.

Omma tahtmisse järrele andsid Sa ollemist kõige ollematta asjadele, oma väe läbbi pead Sa kõik lomust ülles, ja omma holekandmisse läbbi wallitsed Sa kõige maailma ülle. Neljast asjast [kr stoicheia; aga näiteks hiina natuurfilosoofias on „viis ürgollust ehk algainet: puu, tuli, maa, metall, vesi“ – Ida mõtteloo leksikon, 2011, 278] olled Sa lomust kokkuseädnud, ja aasta ringi nelja aastaajaga [„hiline vihm, suve algus, vihmahood veel väga harvad, vihma pole oktoobrini, suvekuumus, suvekuumus, suvekuumus, vihm, vihmaperioodi algus, vihm, talve algus, vihm ja lumi, kõige külmem kuu, rahe ja lumi, soojem, äike ja rahe, hilise vihma algus“] kui kroniga ehhitanud. /…/ Et kõige loodud asjade, ja inimeste, ja Inglitte ning kõige nähtawa ja näggematta lomade läbbi Sinnu kõigepühham nimmi saaks austud [nt „Nime olemus teeb selgeks, et Jumal end oma nime teadaandmisega mitte üksnes ei esitle ega tutvusta, vaid seeläbi ta ilmutab end. Jumala eneseilmutuse tema nimes ületab UT Jumala ilmutusega oma Pojas ja samas ka tühistab nõnda VT Jumala nime.“ – „Levita Jeesuse nime alandlikkuse ja tasase südamega; näita talle oma nõtrust ja tema saab sinu jõuks.“ „Kõrbeisade ütlused“, Õigeusu tee, 2001, 85], ühhes se Issa, ja se pühha Waimuga [„Püha Jumal, kes Sa Poja läbi kõik loonud oled Püha Waimu abiga; Püha Wägev, kelle läbi meie Isa tundma saime ja kelle läbi Püha Waim maailma tuli; Püha Igawene, Sa Trööstja Waim, kes Sa Isast wälja lähed ja Pojas hingad; Sa püha Kolmainus Jumal, au olgu Sulle.“ – Õie Triodi=Raamat, 1911, 346]; nüüd ja ikka, ja iggaweste, Amen“ (Õige-usu Kirriku Pühha Tallituste Ramat, 1884, 237, 240).

Sind ma usun.

Ja sisse.

Agga kui aeg täis sai, siis rääkisid Sa meile omma ennese Poja läbbi [„Meie ei ülista kolme Jumalat, vaid üht jumalust. Meie austame tõesti kolme Isikut: alguseta Isa, Poega, kes Isast sündinud ja Püha Vaimu, kes Isast välja läheb, üht Jumalat kolmes. Ja tõelise usu ja austusega nimetame me igaüht neist Jumalaks.“ – Õigeusu tee, 2001, 38], kelle läbbi Sinna ka maailma olled loonud; Temma, kes Sinnu au paistus ja Sinnu ollemisse märk on ja kõik omma wäggewa sõnnaga kannab, ei arwanud sedda saagiks, et Temma Sinnu Jummala se Issaga ühhesuggune olli [„Täna on imeline salaasi sündinud: Loodu uuendatakse ja Jumal saab inimeseks. Ta jäi selleks, mis ta oli, ja võttis enesesse selle, mida ta ei olnud, segunemata ja jagamata jäädes.“ „Ma austan Jumalat, kes üks on kolmes Isikus, sest Isa on valgus, Poeg on valgus ja Vaim on valgus. Valgus jääb jagamatuks, särades loomuse ühtsuses Palede kolme kiirena.“ – Õigeusu tee, 2001, 38, 86]; agga ehk Ta kül enne kõiki aegu Jummal olli [„On olemas ainult üks igavene Jumala Poeg. Teda nimetatakse Ainusündinuks, sest ainult Tema on Isast sündinud (monogenes – võib tähendada ka „ainultisastsündinu“). Ta on sündinud Isast enne kõiki aegu, s.t enne loomistegu ja enne igasuguse aja algust. Aeg algas koos maailma loomisega, Jumal eksisteerib igaveses, ajavälises, alguse ja lõputa olemises. Sõna „igavik“ ei tähenda aga hoopiski „lõputut aega“, see tähendab aja puudumist üldse, mineviku ja tuleviku puudumist – ainult ühte kõikehõlmavat olevikku. Jumala jaoks on kõik „praegu“. Selles Jumala igaveses olevikus sünnitab Jumal Isa oma Ainusündinud Poja igavese ja alati olemasoleva sündimisega. Vaieldamatult pole kunagi olnud sellist „aega“, mil Jumala Poega poleks veel olemas olnud. Isast sündinud ja Temas oma algust omav Jumala Ainusündinud Poeg on alati olemas olnud – mitteloodud, igavene ja jumalik. („Kättesaamata peetakse kinni, seutakse kinni Seda, kes Aadamat needmise alt peästab; Kes südamed ja sisikonnad läbi katsub, seda küsitakse ülekohtusel wiisil kohtu ees; Kes merele raja on ette pannud, Seda pannakse wangi; Kelle ees wärisedes taeva Wäed seisawad, see seisab Pilatuse ees; loom lööb oma käega Loojat; risti surmale mõistetakse Seda, kes elawate ja surnute üle kohut mõistab; hauda pannakse Seda, kes põrgu haua ära hukkas; Oh heldesüdameline Issand, kes Sa kõik seda oma armu pärast kannatad ja kõiki needmise alt peästad, au olgu Sulle.“ – Paastu Triodi=Raamat, 1907, 658). Sind ma usun! Ja sinusse. Ja kui Jumal sünnitab Poja, siis peab Poeg olema Isa sarnane kõiges, peale oma pojaseisuse fakti enda („Kõik, mis on Isa, näeme me ilmutatuna Pojas; kõik, mis kuulub Pojale, kuulub ka Isale; sest Poeg elab tervenisti Isas ning ka Isa elab tervenisti temas /…/ Poega, kes on alati Isas, ei saa Temast kunagi lahutada, nii nagu ei saa Vaimu lahutada Pojast, kes teeb kõike Vaimu läbi. Kes võtab vastu Isa, võtab ühtlasi vastu ka Poja ja Vaimu. Nende vahel on võimatu näha mingisugustki lahutatust või eraldatust: ei ole võimalik mõtelda Pojast ilma Isata ega lahutada Vaimu Pojast. Nende vahel valitseb selline ühtsus ja erinevus, mis ületab sõnade ja arusaamise piirid. Isikute erisus ei lõhu loomuse ühtsust, olemuse ühtsus ei tähenda aga isikuid eraldavate tunnusjoonte kadumist. Ära imesta, kui me käsitleme Jumala olemust ühtaegu ühtsena ja eristatuna. Kasutades otsekui mõistukõnet maname silme ette kummalise ja paradoksaalse erisuse ühtsuses ja ühtsuse erisuses.“ – Gregorios Nüssast, Õigeusu tee, 2001, 29). Järelikult, kui Jumal Isa on jumalik ja igavesti täiuslik, tõene, tark, hea, armastuserohke ja ärarääkimatu, äraarvamatu, nägematu, äramõistmatu, igavene, muutmatu – siis on ka Jumala Pojal kõik needsamad omadused. Seepärast ongi Ta Valgus Valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast. Ja seepärast võtab väljend üheloomuline kokku kõik eelöeldu. Olles alati koos Isaga, kujutab Poeg, endast Temaga üht elu, üht tahet, üht väge ja üht tegevust.“], ilmus Ta siiski Maa peale ja ellas innimeste keskes, sest pühhast Neitsist [„Sina üksi, oh Jeesus, koos oma Emaga, oled igatpidi kaunis, sest pole viga sinus, mu Issand, ega plekki sinu Emal.“ – Süüria Efraim, Õigeusu tee, 2001, 78.]

[„Kõigepuhtam kõigepüham laitmatu“]

[„Mis toome meie Sulle, oh Kristus,

et Sa meie pärast, kui inimene, maa peale tulid!

Iga Sinust loodud loom toob Sulle tänuohwri:

Inglid – laulu; taewas – tähe;

targad – anded; karjatsed – imekspanemise;

maa – koopa; kõrb – sõime;

aga meie inimesed toome Sulle Neitsi emaks.“ – Õige usu Kiriku Jumalateenistused Suurtel Pühadel, 1890, 94.]

[„Sinu kaitse ja varju alla põgeneme, oo püha Jumalasünnitaja. Ära põlga meie hädas meie palvet, vaid päästa meid igal ajal kõigest hädaohust, sina auväärne ja õnnistatud Neitsi.“ – vt nt Katoliku kiriku katekismus, 2008, 184.]

… lihha sisse saades, ja allandas ennast, sullase näggu ennesele võttes ja sai meie alva ihhu [„Oh Issand! Sa oled meie haiget loomust parandanud, kui Sa, oh Sõna, temaga Neitsi läbi oma kõigepuhtamat Jumaliku olemist, seda tõsist arstimist olid ühendanud.“ – Oktoih, see on: Õige-usu kiriku kaheksa laulu-wiisi raamat, 1891, 81) sees meie sarnatseks, …

[„totus in suis, totus in nostris“ – Leo Suur]

… et meid omma au kuju sarnatseks tehha [„Sina, oh Inimesearmastaja, lõid inimese oma kuju järele, aga et ta üleastmise läbi oli surmale mõistetud, siis lasksid Sa ennast Kolgata mäel ristilüia ja lunastasid teda ära.“].

Sind ma usun.

Ja sinusse.

Sest, et ühhe innimesse läbbi pat on maailma sisse tulnud ja pattu läbbi surm, siis wõttis Sinnu ainussündinud Poeg, kes Sinnu Jummala se Issa sülles on, ja ühhest naesest, sest pühhast Jummalasünnitajast ja ikka=neitsist Mariast [Kõigepüham Jumalasünnitaja, päästa meid!] sündis ja kässu alla sai, sedda pattu hukka mõista omma lihha sees, et need, kes Adama sees ärrasurrewad, sellesamma Sinnu Kristusse sees ellawaks saaksid.“

Nii nagu ma palvetan, nii ma usunvrd Evagrios Pontosest: „Kui sa oled teoloog, palvetad tõeliselt, ja kui sa tõeliselt palvetad, oled teoloog.“

„Temma ellas sessinnatses ellus, andis meile õnsaks teggevad kässud, pööris meid ärra wallejumnala teenistustest, ja tõi meid se läbbi Sinnu se tõe Jummala ja Issa tundmissele, ja teggi meid omma ärrawallitsetud sugguks, kunninglikkuks preestriammetiks, pühhaks rahwaks [„Halastava inimese süda põleb kogu loodu pärast, inimeste, lindude, loomade, kurjade vaimude, iga loodud asja pärast; nende peale mõeldes või neid nähes täidavad rohked pisarad tema silmi. Sellise inimese süda on täis kaastunnet ja ta ei suuda kuulda ega näha mingit kannatust või väiksematki muret, mis looduid tabab. Seepärast palub ta pisarais ka tummade loomade, tõe vaenlaste ja nende eest, kes talle kurja teevad, et Jumal neid hoiaks ja nende peale armu heidaks. Samuti palub ta ka roomajate soo eest tänu suurele kaastundele, mis Jumala eeskuju järgi mõõtmatult põleb tema südames.“ – Iisak Süürlane, Õigeusu tee, 2001, 117]; …

[Mina usun „ühtainsat Jumalat kolmainsuses ja kolmainsust ühesainsas jumaluses ajamata segi isikuid ja lahutamata jumalikku põhiolemust. Sest üks on Isa isik, teine on Poeg ja kolmas Püha Vaim, kuid Isa, Poeg ja Püha Vaim moodustavad üheainsa jumaluse igavesti.

Samasugune nagu Isa, on ka Poeg, samasugune on ka Püha Vaim. Loodud ei ole Isa, loodud ei ole Poeg, loodud ei ole Püha Vaim. Mõõtmatu on Isa, mõõtmatu on Poeg ja mõõtmatu on Püha Vaim. Igavene on Isa, Poeg ja igavene on Püha Vaim, kuid sellegi poolest ei ole kolme igavest, vaid üks. Samuti nagu ei ole kolme loodamatut ega kolme mõõtmatut, vaid üksainus loodamatu, üksainus mõõtmatu.

Kõigeväeline on Isa, kõigeväeline on Poeg, kõigeväeline on Püha Vaim. Ja siiski ei ole neid kolm, vaid üksainus kõigeväeline.

Jumal on Isa, Jumal on Poeg, Jumal on Püha Vaim. Aga siiski ei ole kolme Jumalat, vaid üksainus.

Samuti Isa on Issand, Poeg on Issand ja Püha Vaim on Issand. Aga sellegipoolest ei ole kolme, vaid üksainus Issand.

Isa ei ole kellegi tehtud, loodud ega sünnitatud. Poeg on ainuüksi Isast, Ta pole tehtud ega loodud, vaid sündinud. Püha Vaim lähtub Isast, Ta pole tehtud ega loodud ega sündinud.

Niisiis on üksainus Isa, mitte kolm Isa, on üksainus Poeg, mitte kolm Poega, on üksainus Püha Vaim, mitte kolm Püha Vaimu.

Ja selles kolmainsuses ei ole keegi esimene ega viimane, keegi ei ole teisest suurem või väiksem, vaid kõik kolm on võrdselt igavesed ja võrdväärsed: Igas suhtes on siis, nagu eelpool juba mainitud, vaja teenida kolmainsust ühesuses ja ühesust kolmainsuses.“

– „Mina usun „meie Issanda Jeesuse Kristuse lihaks saamist.“ –

– Mina usun ja tunnistan, „et meie Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, on samaaegselt nii Jumal kui ka inimene.“ –

„Ta on Jumal, enne aegade algust Isa olemusest sündinud, ja ema poolt maailma sünnitatud inimene, täiuslik Jumal ja täiuslik inimene, kellel on mõistuslik hing ja inimlik ihu, oma jumalikkuse poolest võrdne Isaga, inimsuse poolest Isast alam.

Kuigi ta on nii Jumal kui ka inimene, ei ole siiski kaht Kristust, vaid üksainus. Ta ei ole üksainus niimoodi, et jumalik muutub inimsuseks, vaid nii, et Jumal on inimsuse omaks võtnud. Ta on läbinisti üks: aga mitte nii, et mõlemad olemused oleks segunenud, vaid nii, et nad moodustavad ühe isiksuse.

Sest samuti nagu mõistuslik hing ja ihu moodustavad ühe inimese, niisamuti moodustavad Jumal ja inimene üheainsa Kristuse, kes on kannatanud meie õndsuse nimel, astunud alla põrgusse, tõusnud surnuist, astunud üles taevasse, istub Isa paremal käel ja tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle. Tema tulles äratatakse kõik surnud ihulikult üles („… on seesama ihu, mis üles tõuseb, ehkki mitte oma praeguses viletsas seisukorras, sest ta „riietub kadumatusega“ ja saab nõnda muudetud /…/ Tal ei ole enam vaja seda toitu, mida me praegu sööme, et elus püsida, ega astmeid, et üles minna, sest ta muutub vaimseks ja nõnda imeliseks, et me ei suuda teda õieti ettegi kujutada.“)“ (Athanasiose usutunnistus).

„Mu hing, mu hing, ärka üles, mis magad sa? Ots jõuab ligi, ja sa saad äraehmatama; ärka siis üles, et Kristus Jumal su peale halastaks, kes kõikis paikus on ja kõik täidab!“ – Paastu Triodi=Raamat, 1907, 132.]

…ja, meid wee läbbi puhastades [Mina tunnistan „ühte ristimist pattude andeksandmiseks“, ja „igaüks, kes on õigeusu viisil ristitud, on saanud salajaselt armu täiuse.“ – Markus Askeet, Õigeusu tee, 2001, 103] ja pühha Waimu läbbi pühitsedes [Ma usun „Püha Vaimu, Issandat, Eluloojat, kes Isast välja läheb, keda ühtlasi Isa ja Pojaga kummardatakse ja austatakse, ja kes prohvetite läbi rääkinud on“. Ja sisse. („Püha Waim oli ikka, on ja saab ka ikka olema; Temal ei ole algmist, ega otsa, ja saab ikka Isa ja Pojaga ühtlasi auustud ja üheks arwatud; Tema on see elu, ja elu Andja; see Walgus, ja valguse Andja; see ainus hea, ja headuste hallikas; Tema läbi tunnukse Isa ja auustakse Poega, ja kõigist tunnistakse üks ainus wägi, üksainus auukõrgus, ja üks püha Kolmainu Jumala kummardamine.“ – Õie Triodi=Raamat, 1911, 334)]

Ma usun Sind, Tuul, kes puhud, kuhu tahad ja kust Sa tahad. Ja Sinusse. Puhu mu patud olematuks.

„Püha Waim annab kõik: Temast tulewad Prohwetite ettekuulutamised („Sest Sinna ei pöörnud ennast mitte ommast lomast kogguni ärra, kedda Sinna, oh Helde, ollid loonud, ja ep unnustanud mitte omma kätte tööd ärra, waid olled tedda mitmel kombel omma süddamelikku hallastusega katsma tulnud. Sa läkkitasid prohvetid, teggid wäggewad teud omma Pühhade läbbi, kes igga põlwe rahwa seas So meele pärrast ollid ellanud, ja rääkisid meie wastu prohwetide, oma sullaste suu läbbi, sedda õnnistust meile kuulutades, mis piddi tullema“ – Õige-ussu Kirriku Jummalateenistusse Ramat, 1883, 167–168), Tema pühitseb preestrid, Ta andis tarkust õppimata inimestele, Tema tegi kalapüidjad Jumala sõna õpetajateks, Tema hoiab kous oma Kogudust (Mina ussun „ühtainsat, püha, kogulikku ja apostliku Kirikut“ (Õigeusu alused, 2009, 67). Ja sisse. Kogudust.). Sa Isa ja Pojaga ühesugune ja üheauuline Trööstja Waim, au olgu Sulle“ (Õie Triodi=Raamat, 1911, 312),…

… andis Ta ennast lunnastamisse hinnaks surma wangist, kus meid, kes pattu alla müüdud ollime, kinnipeetu. Ja et kõik täita, astus Ta risti läbbi surmariiki ja kautas surma wallu ärra. Ja kolmandamal päwal üllestõustes, ja igga lihhale üllestõusmisse teed lahti tehhes, sest se ei võinud olla, et ellu Würst piddi mäddanemissest ärrawõidetud saama, sai Ta essimesseks nende seast kes surnud ollid, ja essite sündinuks surnuttest: et Ta isse kõik ja kõiges essimene piddi ollema; Ta läks ülles taeva ja istus Sinnu suure au parrema käele üllewel kõrges [„Hauast ülestõustes, oh Kristus, lunastasid Sa mind ära ja ülendasid mind, ning tõid mind oma Isa juure ja panid mind Tema parema käele istuma oma suure helduse pärast, oh Issand!“ – Oktoih, see on: Õige-usu kiriku kaheksa laulu-wiisi raamat, 1891, 90), ja saab jälle tullema iggaühhele maksma temma teggude järele. …

 

– Sellist Jumalat ma usun ja tunnistan ja usaldan. Ja sisse usun ka. –

 

… Meile agga jättis Ta omma õnsaksteggewa kannatamiste mällestusseks seddasamma, mis meie Temma kässu järele olleme seie ette toonud” (Õige-ussu Kirriku Jummalateenistusse Ramat, 1883, 168–170).

„Keegi ei pääse üksi. Kes pääseb, pääseb Kirikus, tema liikmena ja ühenduses kõigi tema teiste liikmetega. Kui keegi usub, on ta usuühenduses; kui keegi armastab, on ta armastuseühenduses; kui keegi palvetab, on ta palveühenduses.“

„Ilma armastuseta pole Kirikut“ (Kroonlinna Joann, Õigeusu tee, 2001, 39).

Aamen.

 

Orenti Kampus (1973) on õigeusu vaimulik ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna teoloogia magistrant.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English