Artiklid

Magnificat – tõlge ja seletus (1521), 3. osa

LutherTeine Jumala tegu: vaimse kõrkuse hävitamine

TA ON NÄIDANUD OMA KÄSIVARRE VÄGEVUST JA HÄVITANUD NEED,

KES ON KÕRGID OMA SÜDAME MEELES

Ärgu lasku keegi end eksitada minu tõlkest, mis eelpool kõlas: „Ta tegutseb vägevalt,“ ja siin: „Ta on näidanud vägevust.“ Tõin need näited, et me paremini mõistaksime sõnu, mis ei saa olla seotud mingi ajaga, vaid annavad vabalt edasi Jumala viisi ja tegu, nagu Ta on alati teinud, teeb nüüd ja alati tegema jääb. Nii et see oleks sama, kui selle sõnastaksin saksa keeles niiviisi: „Jumal on säärane Issand, kelle teod mõjuvad selliselt, et Ta hävitab vägevalt kõrgid ja halastab jumalakartlike peale.“ Jumala käsivarreks nimetatakse Pühakirjas Tema väge, mis toimib ilma loodu vahenduseta. See toimub nii vaikselt ja varjatult, et keegi ei märka seda enne teo sündimist. Nii et seda väge või käsivart mõistetakse ja tuntakse üksnes usu läbi. Ka Jesaja 53,1–3 kaebab selle üle, et nii vähestel on usku säherdusse käsivarde ja ütleb: „Kes usub meie kuulutamist ja kes on need, kes tunnevad Jumala käsivart?“ Kõik sünnib täpselt nii, nagu kirjeldatud: varjatult, hoopis teisel kujul, kui sellise väe puhul võiks arvata. Ka Habakuk 3,4 ütleb, et sarved Jumala käes näitavad Tema suurt tugevust[1], öeldes samas, et tema tugevus on varjatud. Kuidas see kokku sobib?

Asjalood on nõnda: kui Jumal tegutseb loodu vahendusel, nähakse avalikult, kus on vägi või nõrkus. Sellest tulebki kõnekäänd: „Jumal aitab kõige tugevamat.“[2] Samuti: „Jumal on sõja võitnud vürsti abil tema vastast löönud.“ Kui hunt pistab kellegi nahka või kannab keegi muidu kahju, siis on see loodu läbi sündinud. Nii teeb ja hävitab Jumal ühe loodud olendi teise abil. Kes lamab maas, see jääbki lamama. Kes püsti seisab, see seisab edasi. Kui aga Jumal ise oma käsivarrega tegutseb, siis toimub kõik teisiti: siis on miski hävitatud, enne kui tähelegi pannakse, ja keegi ei märkagi seda. Selliseid tegusid teeb Jumal üksnes maailma kahe poole, õigete ja õelate seas. Ta võib lasta ka õigel paista jõuetu ning rõhutuna, nii et kõik arvavad: temaga on kõik läbi, elu on lõppenud. Aga just siis on Ta kõige võimsamalt kohal, nii täielikult varjatult ja salaja, et seda ei tunne ära isegi need, kes rõhumist kannatavad – nad üksnes usuvad. Seal on Jumala vägevus ja käsivars tõeliselt kohal. Sest kus inimese jõud raugeb, seal asub tegevusse Jumala jõud, kui usk on olemas ja seda ootab. Rõhumise lõppedes saab selgeks, milline tugevus peitub nõrkuses. Vaata, samamoodi rippus Kristus jõuetult ristil ja just seal näitas ta suurimat vägitegu, alistas patu, surma, maailma, põrgu, kuradi ja kogu kurja. Nii on kõik märtrid olnud tugevad ja võitnud. Nii võidavad ka need, kes veel kannatavad ja on rõhutud. Seepärast ütleb Joel 4,10: „Kes on nõder, öelgu: ma olen vägev,“ aga tehku seda usus, ilma Jumala kohalolu tundmata.

Seevastu teisel poolel laseb Jumal muutuda suureks ja vägevaks. Ta tõmbab oma väe eemale ning laseb neil ennast vaid enese väest täis puhuda. Kus võtab võimust inimese vägi, sealt lahkub Jumala vägi. Kui nüüd mull on suureks paisunud ja kõigile tundub, et võim on käes – nad on selle endale saanud ning on ka nüüd ise kindlad oma sihile jõudmises, torkab Jumal mulli sisse augu ja see lõhkeb. Narrid ei saa aru, et Jumal hülgas nad just seepärast, et nad läksid ennast täis ja said vägevaks, nii et Jumala käsivars ei ole enam nendega. Seetõttu püsib nende asi mingi aja, kadudes seejärel kui veemull, nagu poleks seda kunagi olnudki. Sellest kõneleb Ps 73,16–20, kus psalmilaulja on väga imestunud, kuidas õelad olid maailmas nii rikkad, enesekindlad ja vägevad. Viimaks ütleb ta: „Ma ei suutnud seda mõista, kuni nägin Jumala saladust ning taipasin, kuidas neil lõpuks läheb. Siis nägin ma, et nad olid ülendatud üksnes tüssamiseks, ning et neid alandati just sellesamaga seoses, mille tõttu neid enne ülendati. Küll nad hävitati kähku, nende lõpp oli nii kiire, nagu poleks neid kunagi olnudki. Nagu ununeb ärganul unenägu.“ Ja Ps 37,35–36: „Ma nägi jumalakartmatut meest suureks kasvamas ja kõrgumas kui seedripuud Liibanoni mäel. Ma läksin üksnes pisut edasi ja vaata, juba oli ta kadunud. Ma otsisin teda, aga teda polnud enam.“

Me ei suuda enam pisut aega oodata, kuna meil puudub usk. Muidu näeksime kenasti, kuidas halastus on jumalakartlike juures koos Jumala väega ning Jumala käsivars kõikide kõrkide vastu täie tõsiduse ja meelevallaga. Meie, uskmatud, kobame käsikaudu Jumala halastust ja Tema käsivarre tuge otsides, kuid kui me midagi ei tunne, siis arvame, et Ta on meid unustanud ja meie vaenlase poolele asunud, nagu võiks Jumala arm ja halastus meist lahkuda ja Tema käsivars meie vastu pöörata. See tähendabki, et me ei tunne Tema ehedaid tegusid ja seepärast ei tunne me ka teda ennast, ei Tema halastust ega Tema käsivart. Seetõttu peab ja tuleb Teda tunda usus. Seepärast peavad meel ja mõistus olema suletud. Nende silm juhib meid hukatusse, seepärast tuleb see välja torgata ja minema visata.[3] Vaata, need on Jumala kaks vastandlikku tegu, millest me õpime, et Jumala kavatsus on olla kaugel tarkadest ja kavalatest ning lähedal rumalatele ja neile, kes kannatavad ülekohtu all.[4] See teeb aga Jumala armastus- ja austusvääriliseks, turgutab ihu ja hinge ning kõiki vägesid.

Nüüd pane tähele sõnu: „Ta hävitab need, kes on kõrgid oma südame meeles.“ Hävitamine sünnib (nagu öeldud) just sel hetkel, kui nad on kõige kavalamad ja täis iseenese tarkust, sest siis pole Jumala tarkus enam kindlasti nendega. Kuidas saaks Jumal neid aga veel paremini hävitada, kui neid oma igavesest tarkusest tühjendades ning neid nende endi ajalikust, kiirelt kaduvast tarkusest täituda lastes? Maarja ütleb nimelt nii: „kes on kõrgid oma südame meeles.“ See tähendab, kellele meeldib mitte Jumalalt, vaid nende endi südamest pärit arvamus, arusaam ja mõistmine, nagu oleks üksnes see kõige õigem, parem ja targem. Lisaks tõusevad nad jumalakartlike vastu, suruvad maha nende arvamuse ja õiguse, nurjavad selle ning kiusavad viimseni taga, et aga üksnes nende asi õige oleks ja kestaks. Ja kui nad selle saavutavad, siis nad uhkeldavad ja ülendavad ennast, nagu tegid Kristuse vastu astunud juudid, kes ei näinud, kuidas sellega nende asi hävitati ja nurjati ning Kristus auhiilgusse tõsteti. Nii me näeme, et see salm kõneleb vaimsetest varadest ja kuidas neis mõlemal poolel tuntakse Jumala tegu: meil tuleb leplikult olla vaimus vaesed ja taluda ülekohut ning jätta õigus vaenlastele. Kaua nad seda endale lubada ei saa, Jumala tõotus on siin liigagi selge. Nad ei pääse Jumala käsivarre eest. Nad peavad maadligi vajuma, samal määral nagu nad end ise ülendasid – kui me seda usume. Kus aga usku pole, seal ei tee Jumal selliseid tegusid, Ta annab järele ja tegutseb loodud olendite kaudu avalikult, nagu eelpool öeldud. Need pole aga õiged teod, millest võiks Teda tunda, sest neis kaasneb loodud olendite mõju ja need pole üksnes Jumala enda teod.  Jumala teod peavad olema sellised: Tema üksi toimetab, ilma igasuguse kõrvalise abita. See saab toimuda vaid siis, kui me muutume jõuetuks ja rõhutuks kas õigusega seotud küsimustes või meele poolest, sest siis me lubame endasse tulla Jumala väe. Need on õilsad teod.

Kui meisterlikult paljastab Maarja aga silmakirjatsejaid, vaatab mitte nende kätele või silmadesse, vaid südamesse, öeldes: „kõrgid oma südame meeles.“ Sellega tabab ta ennekõike Jumala tõe vaenlasi, nagu olid ja on juudid Kristuse vastu praegugi. Sest need õpetlased ja pühakud pole kõrgid mitte rõivaste ega kommete poolest. Nad palvetavad ohtralt, paastuvad sageli, kuulutavad ja õpivad palju, peavad ka missat, hoiavad oma pead alandlikult longus, ei kanna hinnalisi rõivaid, arvavad teadvat, et pole suuremaid kõrkuse, ülekohtu ja silmakirjatsemise vaenlasi ning suuremaid tõe ja Jumala sõpru kui nemad ise. Kuidas saaksid nad üldse tõde kahjustada, kui nad on nii pühad, õiged ja õpetatud inimesed? See on nende olemus, mis annab neile välise sära ja helgi ning liigutab rahvahulka. Eks mõtle nad seda ju südamest, hüüdes armsa Jumala poole ja haletsedes vaest Jeesust, et see käitub nii ülekohtuselt ja kõrgilt ega ole nii õige nagu nemad. Nende kohta ütlebki Jeesus Mt 11,19: „Jumalikule tarkusele annavad õiguse tema enda lapsed.“ See tähendab: nemad on õigemad ja targemad kui mina, kes ma olen jumalik tarkus! Mida mina teen, pole õige ja nemad parandavad mind!

Need on kõige mürgisemad, kõige kahjulikumad inimesed maa peal. See on südamepõhjast tulev sügav, kuratlik kõrkus, mille vastu pole mingit nõu, sest nad ei kuula, mida neile öeldakse – see ei lähe neile korda. Nad lasevad sel õpetusel kehtida vaeste patuste puhul, kes seda vajavad, nemad aga ei vaja seda mitte. Johannes nimetab neid Lk 3,7 „rästikute sooks“, samuti Kristus[5]. Need on tõepoolest süüdlased, kes ei karda Jumalat ega vääri muud, kui Jumal nad hävitaks koos nende kõrkusega, kuna keegi ei kiusa õigust ja tõde enam taga kui nemad, tehes seda veel (nagu öeldud) Jumala ja õigluse nimel. Seepärast peavad nemad olema sellel poolel esimesed Jumala kolme vaenlase seas, sest rikkad on kõige pisemad vaenlased. Palju enam saadavad korda vägevad. Sellised õpetlased aga on üle kõige: nad ässitavad teisi. Rikkad kõrvaldavad tõe iseenda juures. Vägevad peletavad selle eemale teiste juurest. Õpetlased aga kustutavad selle täiesti ning asendavad teisega – oma südame kõrkusega, nii et tõde ei saa enam esile tõusta. Samavõrd kui tõde on iseenesest parem kui inimesed, kelles ta asub, samavõrd on õpetlased hullemad kui vägevad ja rikkad. Nende vaenlane on eelkõige Jumal ja seda õigusega!

 

Kolmas tegu: kõrgete alandamine

TA ON VÄGEVAD TÕUGANUD NENDE TROONIDELT

See ja järgnevad teod on kergesti mõistetavad kahe eelneva abil. Sest nii nagu Jumal hävitab targad ja kavalpead nende kangekaelsuses ja arvamuses, millele nad toetuvad ja oma kõrkust näitavad jumalakartlike vastu, kes nende arvates peavad eksima ja kelle arvamus tuleb hukka mõista  – mis kõige sagedamini sünnib lisaks Jumala Sõna nimel –, nii hävitab ja tõukab Jumal ka vägevad ja suured maha koos nende võimuse ja ülimusega, millele nood toetuvad ja oma kõrkust näitavad alamate ja õigete alandlike vastu, kes peavad kannatama vägevate ja suurte poolt tekitatud kahju, valu, surma ja kõiksugu kurja. Nii nagu Jumal lohutab neid, kes kannatavad ülekohut ja teotust oma õiguse, tõe ja sõna pärast, nii lohutab Ta ka neid, kes peavad kannatama kahju ja kurjust. Ja nii nagu ta esimesi lohutab, nii ta teisi kohutab. Seda kõike peab aga usus ära tundma ja ära ootama, sest Ta ei hävita vägevaid mitte koheselt, kuigi need selle ära on teeninud, vaid ta laseb neil viivu olla, kuni nende vägivald viimse piirini ulatub – siis ei hoia Jumal neid enam ega suuda nad ka ise ennast hoida, nad hääbuvad suurema kisa ja kärata ning rõhutud tõusevad samuti kärata, sest neis on Jumala vägi. See vägi jääb ainsana püsima pärast vägivalla kadumist.

Pange aga tähele: Maarja ei kõnele mitte sellest, et Jumal purustab troonid, vaid et ta heidab vägevad välja. Ta ei ütle ka, et Jumal jätab madalad madalale, vaid ta ülendab nad: niikaua kui püsib maailm, püsivad ülemad ja troonid. Aga et nad tarvitavad võimu kurjasti ja Jumala vastu, lasevad õigeid kannatada ülekohut ja vägivalda ning et see neile lõbu valmistab, et nad ennast ülendavad ja võimu mitte jumalakartuses Jumala kiituseks ega õigluse kaitseks ei tarvita – seda ei talu Jumal kaua. Nii näeme kõigis ajaloolistes jutustustes ja teame kogemuse põhjal, kuidas ikka läheb üks riik üles-, teine allamäge, üks vürstiriik tõuseb, teine rõhutakse maha, üks rahvas paljuneb, teine hääbub. Nagu Jumal tegi Assüüria, Babüloonia, pärslaste, kreeklaste ja Roomaga, kes kõik ometi uskusid, et nemad istuvad igavesti oma troonil. Seetõttu ei hävita Jumal mõistust, tarkust ega õigust – maailma püsimiseks on vaja nii mõistust, tarkust kui ka õigust –, aga ta hävitab kõrkuse ja kõrgid, kes need annid iseenese teenistusse rakendavad, neist heameelt tunnevad – nad ei karda Jumalat ning seepärast kiusavad taga õigeid ja Jumala õigust, ja seega Jumala ilusaid ande jumalavallatult kuritarvitavad.

Nüüd sünnib Jumala asjades, et kavalpead ja kõiketeadjad vägevatega mesti heidavad ja neid tõe vastu ässitavad, nagu seisab Ps 2,2: „Maa kuningad on mässu tõstnud ja vürstid on kokku tulnud Jumala ja tema võitu vastu …“ Nii et kõikidel aegadel on õiguse ja tõe vastas seisnud targad, vägevad ja rikkad – see tähendab maailm oma suurimate ja kõrgemate võimudega. Seepärast lohutab Püha Vaim tõde ja õigust Jumala ema suu läbi, et nad ei eksiks ega kohkuks. Las targad, vägevad ja rikkad olla, see ei kesta kaua. Sest kui pühakud ja õpetlased koos vägevate ja rikaste isandatega ei astuks välja õiguse ja tõe vastu, vaid nende poolt, kuhu jääks siis ülekohus? Kes kannataks mingit kurja? Ei, nii ei saa. Õpetlased, pühakud, vägevad, suured, rikkad ja maailma parem osa peab Jumala ning õiguse vastu sõdima ja kuradile kuuluma. Nagu ütleb Habakuk 1,16: „Tema roog on õrn ja valitud.“[6] See tähendab, et kuri vaim on maiasmokk, õgib meelsasti kõige paremat, kõike kenamat, kõike valitumat, nagu karu mett. Seepärast on õpetlased, pühad silmakirjatsejad, suured isandad ja rikkad kuradi maiuspala. Jumal seevastu valib välja need, kelle maailm kõrvale heidab – vaesed, alamad, lihtsameelsed, tühised ja põlatud –, nagu ütleb püha Paulus 1Kr 1,27–28, ja teeb nii, et maailma tähtsusetum osa peab kannatama parema osa all, et taibataks, kuidas meie pääste seisneb mitte inimeste, vaid üksnes Jumala väes ja tegudes, nagu ütleb ka püha Paulus[7]. Seepärast öeldakse õigusega: „Kes on õpetatud, sellega on lõpetatud.“[8] „Vürst on taevas ulukiliha.“[9] „Siin rikas, seal vaene.“ Sest õpetlased ei loobu südame kõrkusest, vägevad ei loobu rõhumisest, rikkad ei loobu lõbutsemisest. Nii see käib.

Neljas tegu: madalate ülendamine

JA TA ON ÜLENDANUD MADALAD

„Madalad“ ei tähenda siin mitte „alandlikke“, vaid kõiki maailma silmis austuseta ja tühised. Sama sõnakest kasutas Maarja eelpool enda kohta: „Ta vaatas oma teenijanna madaluse peale.“ Samas, südamed, mis on meelsasti nii madalad ja tühised ega püüa olla kõrged, on kindlasti ka alandlikud. „Ülendamist“ ei tule nüüd mõista, nagu tõstaks Jumal nad troonidele nende asemel, kelle Ta maha tõukas. Jumalakartlike vastu helde olles ei pane ta neid mitte kõrgesti õpetatute – see tähendab kõrkide  – asemele, vaid annab neile palju enam. Nad ülendatakse kõikjal Jumalas ja vaimselt kõrgemale troonidest, võimust ja õpetatud kohtunikest, kuna nad teavad enam kui kõik õpetlased ja vägevad. Kuidas see aga täpselt toimub, on ära seletatud eelpool, esimese teo juures, mistõttu seda pole vaja siinkohal korrata. Kõik see on öeldud kannatajatele lohutuseks ja türannidele kohutuseks, kui meil oleks vaid nii palju usku, et seda tõeks peaksime.

 

Viies ja kuues tegu

TA ON NÄLJASED HEADE ANDIDEGA TÄITNUD JA RIKKAD TÜHJALT MINEMA SAATNUD

Eelpool sai öeldud, et madalateks ei tohi hüüda neid, kes on väliselt tähtsusetu, põlatud  olekuga, vaid neid, kes ise seda meelsasti on või olla tahavad, eriti kui neid Jumala Sõna või õiguse pärast rõhutakse. Samuti ei mõelda siinkohal näljaste all neid, kel on vähe või pole sugugi süüa, vaid neid, kes rahuliku meelega puudust kannatavad, eriti kui neid selleks vägivallaga sunnitakse Jumala või tõe pärast. Kes on veel madalam, tühisem ja puudustkannatavam kui kurat ning hukkamõistetud, samuti kuriteo pärast piinatud, surnuks näljutatud ja tapetud, ja kõik vastu tahtmist madalad ning puudustkannatajad? Neid ei aita miski, kõik üksnes rohkendab ja suurendab nende viletsust. Jumala ema ei kõnele neist, vaid nendest, kes on üks Jumala ja Jumalale kuuluvaga, kes Temasse usuvad ja Teda usaldavad.

Teistpidi: mil moel takistas nende rikkus pühasid isasid, Aabrahami, Iisakit ja Jaakobit? Mil moel takistas Taavetit tema kuningatroon, Taanieli tema võim Babüloonias, ja kuidas takistab varandus kõiki neid, kes olid või on praegu kõrges seisuses või suures rikkuses, kui nende süda sellest midagi ei pea ega otsi omakasu? Saalomon ütleb Õp 16,2: „Jumal katsub vaimud läbi.“ See tähendab: Ta ei mõista kohut mitte välise lugupidamise ja hoiaku järgi – olgu see rikas, vaene, kõrge või alam –, vaid selles oleva vaimu järgi. Sellised erinevad hoiakud ja isikud on maise elu osa, aga süda ei tohi klammerduda ega põgeneda: ei tohi klammerduda kõrge ja rikka külge ega põgeneda madala ja vaese juurest. Nii ütleb ka Ps 7,10–12: „Jumal katsub läbi südame ja neerud, seepärast on Ta õiglane kohtunik.“ Inimesed aga mõistavad kohut välimuse järgi ning eksivad seepärast sageli.

Need Jumala teod sünnivad jällegi, nagu eelpool nimetatud, varjatult, nii et keegi ei tunne neid lõpuni. Rikas mees ei taipa enne surmatundi või muidu hukka minekut omaenese tühisust ja viletsust. Alles siis ta näeb, kui tühine on kogu tema omand olnud, nagu kirjeldab Ps 76,6: „Nad on uinunud (see tähendab surnud) ja seal nad avastavad, et rikkail meestel on tühjad pihud.“[10] Näljastel seevastu ei ole aimu neid ees ootavatest külluslikest andidest, enne kui nende maine elu on lõppenud. Siis leiavad nad Kristuse sõna Lk 6,21: „Õndsad on näljased ja janused, sest neile antakse küllaga.“ Siit leiame Jumala ema lohutava lubaduse: „Ta on näljased täitnud heade andidega.“ Kuidagi pole võimalik, et Jumal laseb kellelgi, kes Teda usaldab, ihulikult nälga surra, enne tulevad kõik inglid ja toidavad teda. Eelijat toitsid kaarnad[11] ja peotäie jahuga toideti nii teda kui Sarepta lesknaist kaua aega.[12] Jumal ei hülga neid, kes teda usaldavad, seepärast ütleb Taavet Ps 37,5: „Ma olin noor ja olen saanud vanaks, aga ma pole iial näinud õiget hüljatuna või tema lapsi leiba kerjamas.“ Aga kes Jumalat usaldab, ongi õige. Samuti ütleb Ps 34,11: „Rikkad on puuduses ja näljas, aga kes Jumalat otsivad, ei tunne headest andidest puudust.“ Ja Saamueli ema, püha Hanna ütleb 1Sm 2,5: „Kes olid enne küllastunud ja täidetud, peavad leivapalukese saamiseks sulasena teenima, aga näljased on heade andidega täidetud.“

Vana vastik uskmatus on aga igal ajal jalus, mistõttu Jumal ei saa meis selliseid tegusid teha, järelikult ei saa ka meie neid kogeda ega tunda. Me tahame pigem, et kõht oleks täis ja kõiki asju küllaga, mitte et tuleksid nälg ja puudus, ja me muretseme endale varusid tulevase näljahäda ning puuduse puhuks, et me kunagi ei vajaks Jumalat ja Tema tegusid. Mis usk see on, mis usaldab Jumalat, samal ajal kui sa tunned ja tead varusid, millega sa ennast ise aidata saad? Uskmatuse tõttu näeme Jumala Sõna, tõe ja õiguse alla jäämist ning ülekohtu võitu – ja me vaikime rahumeeli, ei sõdi vastu ega kõnele sellest, ei kaitse Jumal tõde, vaid laseme asjadel isevoolu teed minna. Miks? Oleme mures, et ka meile võidakse kallale tungida ja me jääme oma varandusest ilma, mistõttu kardame nälga surra või igavesse alandusse sattuda. See tähendab aga ajaliku vara Jumalast kõrgemaks pidamist ning selle Jumala asemel ebajumalaks tõstmist. Siis pole me väärilised kuulma ega mõistma Jumala lohutavat lubadust, et Ta madalad ülendab ja kõrged alandab, vaesed heade andidega täidab, rikkad tühjade kätega jätab, ning nii ei jõua me kunagi ka Tema tegude tundmiseni – selleta pole aga õndsust, ja me peame igaveseks jääma neetuiks, nagu ütleb Ps 28,5: „Neil pole mingit arusaamist Jumala tegudest ega mõista nad Tema käte tööd. Seepärast kisud sa nad maha ega ehita enam kunagi üles.“

Ja seda õigusega, kuna nad ei usu Tema lubadust, suhtuvad Temasse kui kergemeelsesse, valelikku Jumalasse, ei usalda Tema sõnu ega oska nendega midagi peale hakata. Nad ei pane Tema tõde millekski. Jumala sõnad tuleb aga läbi katsuda ja kaalule panna, sest Maarja ei ütle: „Ta täitis heade andidega need, kellel on endalgi küllaga ja ülendas kõrged,“ vaid: „Ta täitis näljased heade andidega, ülendas madalad“. Sa pead keset nälga hädas olema ning kogema, mis on nälg ja häda; et sul pole varusid ega abi sinust endast ega teistest inimestest, vaid üksnes Jumalast; et tegu, mis on kõigile teistele võimatu, on üksnes Jumalast. Niisamuti pead sa mitte üksi mõtlema ja kõnelema madalaks tegemisest, vaid selleni jõudma, pigis olema ilma igasuguse abita, et ainuüksi Jumal saaks tegutseda; või pead sa seda vähemalt soovima ega tohi kahetseda, kui asi tegelikult nõnda kaugele ei jõua. Seepärast olemegi kristlased ja meil on evangeelium, mida kurat ja inimesed ei talu, et võiksime seeläbi jõuda viletsuse ja alanduseni ning nõnda jõuaks ka Jumal meis oma tegudeni. Mõtle ise: kui Ta sind enne näljutamist täidaks või enne alandamist ülendaks, siis käituks Ta pelgalt silmamoondajana ega suudaks oma lubadusi täita, mistõttu Tema teod oleksid üksnes rahvale pilgata. Ometi on Ps 111,7 kirjutatud: „Tema teod on tõde ja tõsi.“ Kui Ta aga kohe alguses sinu häda ja alandust leevendaks või sind juba väikeses hädas ja alanduses aitaks, siis oleksid need Jumala meelevalda ja suursugusust silmas pidades liiga väikesed teod, ent Ps 111,2 ütleb: „Jumala teod on suured ja välja valitud Tema äranägemise järgi.“

Vaadakem ka teist poolt: kas Ta peaks kõrged ja rikkad põrmustama enne nende kõrgeks ja rikkaks saamist, ja kuidas peaks Ta seda tegema? Nad peavad enne ikka väga kõrgeks ja rikkaks saama, et nii nemad ise kui ka teised inimesed mõtleks: jah, see ongi päriselt nii, et keegi ei saa neid hävitada ega suuda takistada. Nad on oma asjas kindlad ja ütlevad sama, mida Jesaja 47,8–9 kõneleb nii neist kui Baabülonist: „Kuule, sa õrnake, kes sa endas nii kindel oled ja oma südames ütled: siin ma olen ja keegi ei saa mulle midagi teha. Ma olen kindel, et mina ei jää leseks või lastetuks (see tähendab kindlustunde või toeta).“ Heakene küll, ühel päeval juhtuvad sinuga need mõlemad. Siis saab Jumal neis oma tegusid teha. Nii lasi ta vaaraol end ülendada Iisraeli laste üle ja neid rõhuda, nagu Jumal ise ütleb tema kohta 2Ms 9,16: „Seepärast ülendasin ma sind kõrgeks, et ma sinu kallal näitaksin oma tegu ja sellest minu kiitust kuulutataks terves maailmas.“ Piibel on täis selliseid näiteid, mis ei õpeta muud kui Jumala tegusid ja sõnu, heites kõrvale inimeste teod ja sõnad.

Nüüd aga pane tähele kindlat lohutust: mitte inimene, vaid Jumal mitte üksnes ei anna näljastele miskit söödavat, vaid ka täidab nad küllastumiseni. Siia lisab Maarja: „heade andidega.“ See tähendab, et niisugune täitmine on kahjutu, tarvilik ja õnnis, tehes head nii ihu kui hinge kosutades. Aga see näitab ka, et nad on enne kõigist andidest tühjad ning kõiksugu puudust täis. Sest nagu eelpool öeldud, mahuvad siin rikkuse mõiste alla kõik ajalikud varad ja ihulikud naudingud, millest ka hing rõõmustab. Samuti peab nälg siinkohal tähendama vastupidist: mitte üksnes toiduse, vaid kõigi ajalike varade puudumist. Seda enam, et inimene võib mõnda aega kõigist asjust puudust tunda, aga mitte toidust, nii et peaaegu kõik varad on olemas toidu pärast. Ilma söögita ei saa keegi elada, kui ka ilma rõiva, maja, raha, vara ja kaaslasteta saab hakkama. Seepärast võtab Pühakiri siin kõige suurema vajaduse ja tarviduse ning kõige väljakannatamatuma puuduse alla kokku kogu ajaliku vara, nimetades ihnuskoisid ja ajaliku vara järele ahneid kõhu orjadeks, ning Paulus ütleb, et nende jumal on kõht.[13] Kuidas saaks nüüd miski veel vägevamalt ja lohutavamalt keelitada vabatahtlikult nälgima ja vaene olema, kui need Jumala ema tabavad sõnad, et Jumal täidab andidega kõik näljased? Keda need sõnad ja selline au ning auhind ei keelita vaesuses elama, on kindlasti usu ja usalduseta nagu pagan.

Teiselt poolt: kuidas saaks miski veel enam süüdistada rikkust ja kohutada veel hullemini rikkaid, kui teadmine, et Jumal nad tühjalt minema saadab? Kuis küll on mõlemad nii suured ja mõõtmatud asjad – nii Jumala poolt heade andidega täitmine kui ka Jumala poolt kõigist hüvedest ilma jätmine! Kuidas saaks siin mingi loodu üldse nõu anda või aidata? Inimene kohkub, kuuldes, et isa temast lahti ütleb või et isand on tema vastu armutu. Aga meie, kõrged ja rikkad, ei kohku kuuldes, et Jumal meist lahti ütleb, jah, mitte üksnes ütleb lahti, vaid ka ähvardab meid hävitada, alandada ja kõigest ilma jätta. Teisalt rõõmustab see, kui isa on helde ja isand armuline – mõni loodab sellele nii väga, et jätab selle hooleks oma ihu ja vara. Meil aga on siin selline Jumala lubadus, nii kindel lohutus – ja meie ei oska seda kasutada ega tarvitada, ka mitte selle eest tänada ega sellest rõõmustada! Oh, sina haletsusväärne uskmatus, kui puupäine ja kivikõva sa oled, et sääraseid suuri asju ei tunne! Sellega on Jumala kuuest teost küllalt kõneldud.

 

TA VÕTTIS VASTU IISRAELI, OMA SULASE, MEENUTADES OMA HALASTUST

Olles kõnelnud Jumala tegudest endas ja kõigis inimestes, tuleb Maarja tagasi alguse ning esimese teo juurde ja lõpetab Magnificati Jumala kõigist tegudest peamise teoga: Jumala poja inimesekssaamisega. Ta tunnistab siin vabatahtlikult, et on kogu maailma ümmardaja ning teenijanna, et temas täide viidud tegu pole sündinud üksnes tema, vaid kogu Iisraeli hüvanguks. Iisraeli jagab ta omakorda kaheks osaks ning tõstab esile üksnes Jumalat teeniva osa. Jumalat ei teeni aga keegi muu kui see, kes laseb tal olla Jumal ja Tema tegudel endas toimida, nagu eelpool öeldud. Ometigi on sõnakesele „jumalateenistus“ antud kahjuks nii võõras tähendus ja kasutusviis, et see, kes seda kuuleb, ei mõtle üldse Jumala tegudele, vaid hoopis kellade helistamisele, kirikute kivile ja puidule, viirukinõule, küünalde leegile, lobisemisele, kullale, siidile, koorirüüde ja missarõivaste kalliskividele, karikatele ja monstrantsidele, orelitele ja piltidele, protsessioonidele ja rongkäikudele ning peamiselt lõugade laksutamisele ja palvehelmeste klõbistamisele. Jumala teenimine on kahjuks jõudnud niikaugele, et me teame vaid seda, mis üldse asjasse ei puutu. Laulame küll iga päev kõva hääle ja suure toredusega Magnificati, ent mida aeg edasi, seda enam vaikime maha selle õige viisi ja tähenduse. Tekst ise aga kinnitab vägevalt: kui me Jumala tegusid ei õpeta ega salli, siis pole ka mingit jumalateenistust, Iisraeli, armu, halastust ega Jumalat, kui me end ka kirikutes surnuks laulaksime ja leelotaksime ning kogu maailma vara sinna annaksime. Jumal pole midagi sellist käskinud, seepärast pole Tal ka sellest hea meel, ütleb käesoleva teksti autor ilma igasuguse kahtluseta.

Kristuse inimesekssaamine tuleb kasuks üksnes sellisele Iisraelile, kes Jumalat teenib. See on tema enda armas rahvas, kelle pärast ta inimeseks sai, et nad lunastada kuradi, patu ja surma meelevallast ning tuua õiglusesse, igavesse ellu ja õndsusesse. See on vastuvõtmine, millest Maarja siin laulab ja millest Paulus ütleb Tt 2,14, et Kristus andis end meie eest, et ta endale puhastaks pärisrahva. Ja püha Peetrus 1Pt 2,9: „Teie olete püha rahvas, Jumala enda rahvas, kuninglik preesterkond …“ See on Jumala põhjatu halastuse rikkus, mille me vastu võtsime mitte mingi teene eest , vaid sulaselgest armust. Seepärast ütleb Maarja: „Ta meenutas oma halastust,“ ega ütle: „Ta meenutas meie teeneid ja väärilisust.“ Me küll elasime viletsuses, aga olime täiesti vääritud. Seetõttu tulebki kiita ja austada Jumalat, ent vaigistada iseenese kiitlemine ja uhkeldamine. Jumala silmade jaoks polnud midagi, mis oleks teda liigutanud, kuid sellest hoolimata tundis Ta halastust. Sellest nimest („Halastaja“) pidi Teda tuntama. Miks ütleb Maarja aga „Ta meenutas“ oma halastust, mitte „Ta vaatas“ oma halastuse peale? Seepärast, et Jumal oli seda ammu lubanud, nagu ütleb järgmine salm, aga viivitas  lubaduse täitmisega nii kaua, et võis jääda mulje, nagu oleks Ta halastamise ära unustanud (nagu näib kõigi Tema tegude puhul, et Ta on meid unustanud). Tema tulekuga sai aga selgeks, et Ta pole midagi unustanud, vaid mõtles lakkamatult oma lubaduse täitmisele.

Tõsi on muidugi, et sõnakesega „Iisrael“ peetakse silmas üksnes juute ja mitte meid, paganaid. Ent kuna juudid ei tahtnud endale Jumalat, valis ta mõned nende seast välja, et Iisraeli nimi säiliks ja lõi siitpeale vaimse Iisraeli. Sellele viidatakse 1Ms 32,25–32, kui püha patriarh Jaakob võitles ingliga ja see halvas tema puusa näitamaks, et tema lapsed ei tohi edaspidi uhkustada lihaliku päritoluga, nagu juudid seda teevad. Sellest sai ta ka nime, et edaspidi peab teda hüütama Iisraeliks kui patriarhi, kes oli mitte üksnes lihalike laste isa Jaakobina, vaid ka vaimsete laste isa Iisraelina. Sõnake „Iisrael“ tähendab sobivalt „Jumala isand“.[14] See on väga kõrgeauline, püha nimi ning kätkeb endas seda suurt imet, et üks inimene on Jumala armust saanud justkui võimu Jumala üle, nii et Jumal teeb inimese tahtmise järgi. Samamoodi näeme ka, kuidas kristlus on Kristuse kaudu Jumalaga ühendatud nagu pruut peigmehega, nõnda et pruudil on õigus ja võim peigmehe ihu ja kõige talle kuuluva üle. Kõik see sünnib usus. Usu läbi teeb inimene, mida Jumal tahab, ning Jumal jällegi, mida inimene tahab – seega on Iisrael jumalanäoline ja jumalaväeline inimene, kes on isand kõiki asju tegema ja suutma Jumalas, Jumalaga ja Jumala abiga.

Vaata, seda tähendab Iisrael: heebrea sõna „sar“ tähendab vürsti, „el“ aga Jumalat. Pane need heebrea kombel kokku ja saadki Iisraeli. Sellist Iisraeli armastab Jumal. Seepärast ütles Jumal Jaakobile, kui see oli ingliga maadelnud ja võitnud: „Sind peab kutsutama Iisraeliks.“ Sest kui sa oled vägev Jumalaga, oled sa vägev ka inimestega. Sellest oleks veel palju kõnelda, sest Iisrael on erakordselt suur müsteerium.

 

NAGU TA ON KÕNELENUD MEIE ISADELE, AABRAHAMILE JA TEMA SEEMNELE IGAVESTI

Siin lebavad põrmus kõik teened ja kogu ülbus ning on ülemaks seatud Jumala ehe arm ja halastus – sest Jumal võttis Iisraeli vastu mitte tema teene, vaid omaenese tõotuse tõttu. Puhtalt armust ta tõotuse andis, puhtalt armust ta selle ka täitis. Seepärast ütleb püha Paulus Gl 3,17–18, et Jumal andis Aabrahamile tõotuse nelisada aastat enne Moosesele seaduse andmist, et keegi ei saaks uhkustada ega öelda, et ta on seaduse või seaduse tegude abil sellise armu ja halastuse välja teeninud või ise selleni jõudnud. Neid tõotusi kiidab ja ülistab Jumala ema siin ka üle kõige ning omistab Jumala inimesekssaamise teo üksnes lubadusele, mille Jumal oli Aabrahamile andnud puhtast armust ja teenimatult.

Jumala tõotus Aabrahamile seisab kirjas eelkõige 1Ms 12,2–3 ja 1Ms 22,16–18, sellele viidatakse ka paljudes teistes kirjakohtades ning see kõlab nõnda: „Ma andsin tõotuse iseenese juuresolekul: sinu seemnes õnnistatakse kõiki suguvõsasid ehk rahvaid maa peal.“ Püha Paulus rõhutab eriliselt neid Jumala sõnu ja samuti teevad õigusega kõik prohvetid. Neist sõnadest sai õndsaks Aabraham koos kõigi oma järeltulijatega ja ka meie saame neist õndsaks, sest neis on varjul ja nende läbi on tõotatud Kristus, kogu maailma Päästja. See ongi Aabrahami süli,[15] milles on hoitud kõik enne Kristuse sündi õndsaks saanud. Nende sõnadeta poleks keegi õndsaks saanud, kui ta ka kõik head teod oleks ära teinud. Seda me vaatame lähemalt.

Esiteks järeldub neist Jumala sõnadest, et väljaspool Kristust on kogu maailm kõigi oma tegude ja teadmisega patus, hukatuses ja needuses. Sest kui Jumal ütleb, et mitte mõned, vaid kõik rahvad saavad õnnistatud Aabrahami seemnes, siis pole ühelgi rahvas õnnistust ilma Aabrahami seemneta. Miks oleks Jumal pidanud suure tõsiduse ning kalli vandega tõotama õnnistust, kui õnnistus – mitte üksnes needus – juba oleks? Sellest ütlusest on prohvetid palju tuletanud ja järeldanud, näiteks, et kõik inimesed on kurjad, tühised, valetajad, võltsid, lühidalt – jumalatud, mistõttu pole mingi eriline au olla Pühakirjas inimeseks nimetatud. Jumala ees ei maksa see nimetus enam, kui et kedagi maailma ees valetajaks ja truudusetuks nimetatakse. Inimene on Aadama langemisega nii üdini rikutud, et needus on talle kaasa sündinud, olles lausa tema loomus ja olemus.

Teiseks järeldub, et see Aabrahami seeme ei saa loomulikul viisil sündida mehest ja naisest, sest see sünd oleks neetud ning kannaks vaid neetud vilja, nagu just öeldud. Et kogu maailm saaks Aabrahami seemnes needusest lunastatud ja õnnistatud Jumala sõnade ja tõotuse kohaselt, peab seeme olema eelnevalt õnnistatud ega ei tohi olla puudutatud või rüvetatud needusest, vaid peab olema puhas õnnistus, täis armu ja tõde. Teisalt, kui Jumal, kes ei valeta, on kõnelenud ja tõotanud, et see on Aabrahami loomulik seeme, see tähendab, loomulik ja tegelik laps, kes sünnib tema lihast ja verest, siis peab see seeme olema Aabrahami lihast ja verest sündinud õige ja loomulik inimene. Nüüd aga on üks seatud teise vastu: Aabrahami loomulik liha ja veri ning ometi mitte loomulikul teel mehest ja naisest sündinud. Seepärast kasutab Jumal sõna „sinu seeme“ ja mitte „sinu laps“, et oleks täiesti selge ja kindel, et see peab olema tema enda liha ja veri, nagu seeme ju on. Laps võib ju olla ka kasulaps, nagu teada. Kes suudaks siinkohal kuldset keskteed leida nii, et Jumala Sõna ning tõotus tõeks jääksid, kui sellised vastandid põrkuvad?

Jumal ise on seda teinud. Tema suudab oma lubaduse täita, kuigi keegi seda ei mõista enne selle sündimist. Seepärast ei vaja Tema Sõna ega tegu mitte mõistusega põhjendamist, vaid vaba, selget usku. Vaata, kuidas ta need kaks tükki ühendas. Ta teeb Aabrahamile seemne, loomuliku poja, ühest tema tütrest, puhtast neitsist Maarjast Püha Vaimu läbi ilma mehe teota. Seetõttu pole loomulikku sündi ega eostamist needusega, kuna see ei saanud seemet puudutada. Ometigi on siin tegu Aabrahami loomuliku seemnega samaväärselt kõigi teiste Aabrahami lastega. Vaata, see on Aabrahami õnnistatud seeme, mille läbi vabaneb kogu maailm needusest. Sest kes sellesse seemnesse usub, seda appi hüüab, tunnistab ja selle küljes ripub, sellele on andestatud kogu needus ja antud kogu õnnistus, nagu kõlavad Jumala sõnad ja vandetõotus: „Sinu seemnes õnnistatakse kõiki rahvaid maa peal.“ See tähendab: kõiki õnnistatavaid õnnistatakse selle seemnega ja ei mingil muul moel. Vaata, see on Aabrahami seeme, kes pole sündinud ühestki tema pojast, mida juudid kogu aeg on igatsenud ja oodanud, vaid tema ühestainsast tütrest Maarjast.

Seda peabki silmas selle seemne hell ema, öeldes, et Jumal võttis Iisraeli vastu selle tõotuse kohaselt, mille Ta oli andnud Aabrahamile ja kogu tema seemnele. Maarja nägi selgelt, et tõotus oli tema läbi täidetud. Seepärast ütleb ta, et see on nüüd täide läinud, ja et Jumal võttis Iisraeli vastu ning tegi oma Sõna teoks pelgalt oma halastust meenutades. Siin näeme põhjust, miks kogu evangeeliumis sisalduv õpetus ja kuulutus juhivad usule Kristusesse ja Aabrahami sülle. Kui puudub usk mõistmaks õnnistatud seemet, pole mingit nõu ega abi. Kogu Piibel on seotud Jumala vandetõotusega, sest Piiblis on kõik Kristusega seotud. Edasi näeme, et kõigil Vana Testamendi isadel koos kõigi prohvetitega oli sama usk ja evangeelium nagu meil, mida kinnitab ka püha Paulus 1Kr 10.[16] Sest nad kõik püsisid Jumala vandetõotuses ja Aabrahami süles kindla usuga ja seepärast neid ka hoiti – selle vahega, et nemad uskusid tulevasse ja tõotatud seemnesse, meie usume ilmunusse ja tegelikuks saanusse. Kõik kokku on aga üksainus tõotuse tõde – nii on ka üks usk, üks vaim, üks Kristus, üks Issand[17] nii täna kui ka kõigil aegadel ja igavikus, nagu ütleb püha Paulus Hb 13,8.

Et aga seejärel juutidele seadus anti, pole eelpool nimetatud tõotusega võrreldav ja sündis selleks, et nad seaduse valguses oma neetud loomuse paremini ära tunneksid ja seda tulisemalt ning kirglikumalt tõotatud õnnistuse seemet igatseksid. Sellega oli neile antud kogu maailma paganate ees eelis, millest nad aga ära pöördusid ja tegid sellest puuduse, üritades ise oma jõuga seadust täita ega püüdnudki seeläbi oma õnnistust vajavat neetust ära tunda. Nõnda muutsid nad ise asjade käiku, et seeme neist mööda läheks. Nii on see jäänud tänini. Annaks Jumal, et mitte enam kauaks! Aamen. Seetõttu olid ka kõik prohvetid nendega tülis, sest prohvetid mõistsid hästi seaduse mõtet: sellest tuntakse meie rikutud loomust ja õpitakse Kristuse poole pöörduma. Seepärast hülgasid nad kõik juutide head teod ja sellelt teelt kõrvale pöördunud eluviisi. Nüüd aga said juudid omakorda nende peale vihaseks ja lõid nad maha kui need, kes on jumalateenistuse, head teod ja hea elu kõrvale heitnud. Nõnda nagu silmakirjatsejad ning armutud pühakud seda ikka ja alati teevad. Sellest võiks veel palju kõnelda.

Kuna Maarja aga ütleb: „tema seemnele igavesti,“ siis igavest aega tuleb siin nõnda mõista, et selline arm kestab Aabrahami vereliini pidi (kes on juudid) ajast aega kuni viimsepäevani. Sest kuigi suurem jagu rahvast on paadunud, leidub igal ajal selliseid – olgu neid ükskõik kui vähe –, kes Kristuse poole pöörduvad ja temasse usuvad. Sest Jumala tõotus ei valeta: Aabrahamile ja tema seemnele antud lubadus ei täitunud mitte üheks aastaks ega tuhandeks aastaks, vaid in saecula, mis tähendab ühtesoodu ühest inimajastust teiseni. Seepärast ei tohiks me juutidega nii ebasõbralikult käituda, kuna nende seas on kindlasti tulevasi kristlasi, keda päevast päeva juurde tuleb. Lisaks anti  seesinane lubadus üksnes juutidele, aga mitte meile, paganatele, et Aabrahami seemnes peab alati olema kristlasi, kes õnnistatud seemne ära tunnevad. Meie asi seisab üksnes armul ilma Jumala lubaduseta. Kes teab, kuidas ja millal juudid Kristuse poole pöörduvad. Õige viis oleks ilmselt, et meie kristlikult elaksime ja neid leebelt Kristuse juurde juhiksime. Kes aga tahaks kristlaseks saada, nähes kristlasi nii ebakristlikult inimestega käitumas? Mitte nõnda, armsad kristlased! Neile öeldagu tõde leebelt, ja kui nad seda ei taha, siis las lähevad. Kui palju on neid kristlasi, kes Kristusest ei hooli ega kuula tema sõnu, kes on hullemad kui paganad ja juudid. Ometi me laseme neil rahus minna, isegi langeme veel nende jalge ette, palvetades nende kui mingite ebajumalate poole. Siiapaika me sel korral selle asja ka jätame ning palume Jumalalt Magnificati õiget mõistmist, et see mitte üksnes ei valgustaks ega kõneleks, vaid ka põleks ja elaks nii ihus kui hinges. Seda kinkigu meile Kristus oma armsa ema Maarja eestpalve ja tahte läbi. Aamen.

Lõpetuseks pöördun ma taas armulise vürsti poole, armuline isand, ja palun armuliselt vürstilt andestust oma jultumuse pärast. Kuigi ma tean, et armulisele vürstile sai juba nooruses rikkalikult ja igapäevaselt osaks hea juhendamine ja manitsemine, ei saa ma ometi kohusetundliku alamana loobuda ustavusest armulise vürsti vastu ega südames tema pärast muretsemisest ja temale mõtlemisest. Me kõik loodame, et tulevastel aegadel, mida Jumal armuliselt ja õnnistusrikkalt juhtigu, antakse Saksimaa valitsemine armulise vürsti kätte. Õnnestumise korral on see väärt töö, ebaõnnestumise korral ohtlik ning täis viletsust. Me peame küll lootma ja paluma kõigis asjus parimat, ent samapalju tuleb meil karta ja muretseda kõige hullema pärast.

Armuline vürst mõelgu sellele, et Jumal pole kogu Pühakirjas kunagi – nii kaua ja pikalt kui maailm on püsinud –, lasknud ühtegi paganlikku kuningat või vürsti kiita, vaid alati pigem hurjutada. See on suur ja hirmutav mõtlemisaine kõigile ülematele. Ka Iisraeli rahva seas, kes oli ometi tema omandrahvas, ei leidnud ta kunagi ühtegi kiiduväärt ja puuduseta kuningat. Ka kõige ülema – Juuda – rahva seas, kes oli kogu inimsoo peamine osa, keda Jumal kõige enam ülendas ja armastas, said kiita ikkagi vaid väheseid, mitte enam kui kuus kuningat. Ja kõige hinnatum neist, kõige kallim vürst Taavet, kelle taga, kõrval ega järel pole ilmalikus valitsemises olnud ühtegi temaga võrreldavat, kuna ta toimetas jumalakartusest ja tarkusest täidetuna ning juhtis oma asju Jumala käsu, mitte omaenese mõistuse järgi – isegi tema vääratas ometi mõne korra! Kuna Pühakiri Taavetit valitsemise pärast hurjutada ei saanud, aga pidi ometi jutustama õnnetusest, mis tema tõttu rahvale langes, süüdistas see mitte Taavetit, vaid rahvast, ja ütles, et Jumal olnud rahva peale vihane ja lasi kuradil mõjutada Taavetit, püha meest, et too lasi rahva üle lugeda, mille tõttu suri katku seitsekümmend tuhat meest.[18]

Nõnda korraldas Jumal kõik selleks, et kohutada ja hirmutada ülemaid ning hoida neil ohutunne silme ees. Iga vürsti südamesse oleks otsekui seatud suur varandus, suur au, suur võim, suur soosing ja lisaks veel meelitajad, kellest ükski isand pääse. Kõik see teeb ta kõrgiks, paneb Jumalat unustama, sunnib rahvast ja üldsuse kasu mitte tähele panema, tõukab lõbujanu, nurjatuse, jultumuse ja olesklemise  – lühidalt, igasuguse ülekohtu ning pahedega sillutatud teele. Ühtki lossi ega linna ei piirata ega rünnata nõnda ägedalt. Kuidas võib püsima jääda keegi, kes sellest näitest õppust ei võta ega tee jumalakartusest enesele kindlat kantsi ja müüri? Kui isand ja ülem ei pea oma rahvast armsaks ning tema ainsaks mureks on vaid enda heaolu, aga mitte oma rahva hea käekäigu eest hoolitsemine, siis on ta omadega juba läbi ja tema ülemaseisusest saab tema hinge hukatus. Teda ei aita sugugi, kui ta seejuures uhkeid mälestusmissasid laseb pidada, kloostreid, altareid ja muid taolisi ehitisi laseb rajada. Jumal pärib üksnes tema enda käest aru tema seisuse ja ameti kohta ega pöördu neis asjus kellegi teise poole.

Seepärast, mu armuline isand ja vürst, usaldan ma armulise vürsti hoolde Magnificati, eelkõige selle laulu tuuma kokku võtva viienda ja kuuenda salmi. Ma palun ja manitsen, et armuline vürst ei kardaks kõigil oma elupäevadel ühtki asja maa peal, jah, isegi mitte põrgut, nii väga, kui Jumala ema poolt „oma südame meeleks“ – mens cordis sui – nimetatut. See on kõigi inimeste, eelkõige ülemate isandate kõige vägevam ja kahjutoovam vaenlane. See tähendab iseenese mõistust, arvamust või tarkust, millest kubisevad kõik nõuanded ja kõik valitsused. Armuline vürst pole selle eest kaitstud muidu, kui seda kogu aeg kainelt jumalakartuses järele katsudes ja järgides. Ma ei pea silmas üksnes armulise vürsti enda nõu, vaid kõigi nende oma, kes nõukojas koos istuvad. Kellegi nõuandeid ei tule põlata, aga kellegi nõuandeid ei saa ka usaldada. Kuidas siis toimida?

Armuline vürst ei tohi peita palvet mungakuue või karika alla,[19] nagu nüüd on kahjuks kombeks saanud loota teiste inimeste palvele ning oma palve ära unustada. Aga armuline vürst peab leidma vaba, otsustava meelekindluse ning kahtlused kõrvale jätma, ise südames või salajastes kohtades Jumalaga kõnelema ja võtmed vabatahtlikult Tema jalge ette asetama[20] ning Talle Tema enda korda meelde tuletama umbes nõnda: vaata, mu Jumal ja Isa, see on Sinu tegu ja korraldus, et ma olen sündinud ja loodud selles seisuses valitsema. Seda ei saa kuidagi salata ning Sa ise tunnistad seda ka. Kas vääriline või vääritu, see ma olen igal juhul, nagu Sina tead ja igaüks näeb. Seepärast anna mulle, mu Issand ja Isa, et ma suudan seista Sinu rahva eest Sinu kiituseks ja rahva kasuks. Ära lase mul järgida iseenese mõistust, vaid ole Sina minu mõistus …

Sellises meelsuses ja Jumala juhtimisel sündigu, mis sünnib. Kui hästi selline palve ja meel Jumalale meeldivad, näitab ta Saalomoni looga, kes ka sarnaselt palvetas, mille ma siinkohal ära tõlkisin, et armulisel vürstil oleks selle jutluse lõpetuseks üks näide, mis ärataks lohutava usalduse Jumala armu vastu. Jäägu alles mõlemad, nii jumalakartus kui halastus, nagu laulab viies salm. Sellega usaldan end armulise vürsti hoole alla ja lasku Jumal tal õnnistatult valitseda. Aamen.

 

KUIDAS KUNINGAS SAALOMON VÜRSTLIKULT PALVETAB JUMALA POOLE

Kõigile vürstidele ja isandatele on heaks eeskujuks Esimese Kuningate raamatu 3,5–14:

Gibeonis ilmutas Issand ennast Saalomonile öösel unes; ja Jumal ütles: „Palu, mida ma sulle peaksin andma!” Ja Saalomon vastas: „Sina osutasid oma sulasele, mu isale Taavetile, suurt heldust, kuna ta su ees käis tões ja õiguses ning oli õiglase südamega sinu vastu. Ja sina säilitasid temale selle suure helduse ning andsid temale poja, kes ta aujärjel istuks, nagu praegu ongi.

Ja nüüd, Issand, mu Jumal, sa oled tõstnud oma sulase kuningaks mu isa Taaveti asemele; aga mina olen nagu pisike poiss – ei mõista minna ega tulla. Ja su sulane on su rahva keskel, kelle sa oled ära valinud – suur rahvas, keda ei saa ära lugeda ega arvutada rohkuse pärast.

Anna seepärast oma sulasele sõnakuulelik süda, et ta võiks su rahvale kohut mõista ning vahet teha hea ja kurja vahel; sest kes suudaks muidu kohut mõista sellele sinu suurele rahvale?”

Et Saalomon just seda palus, siis oli see kõne Issanda silmis hea. Ja Jumal ütles temale: „Sellepärast et sa palusid seda ega palunud enesele pikka iga, rikkust ja oma vaenlaste hinge, vaid palusid mõistust, et kuulata, mis õige on, siis ma teen, vaata, nagu sa ütled: näe, ma annan sulle targa ja mõistliku südame, nõnda et sinu sarnast ei ole olnud enne sind
ega tõuse sinu sarnast ka mitte pärast sind.

Aga ka seda, mida sa ei ole palunud, ma annan sulle, niihästi rikkust kui au, nõnda et kogu su eluajal ei ole ükski kuningas sinu sarnane. Ja kui sa käid minu teedel, pidades minu määrusi ja käske, nõnda nagu käis su isa Taavet, siis ma pikendan su elupäevi.”

 


[1]     Vulgata järgi.

[2]     Lutheri ajal tuntud pigem ld k: Fortes fortuna adiuvat. Õnn soosib tugevat.

[3]     Vrd Mt 5,29.

[4]     Vrd Mt 11,25.

[5]     Mt 23,33.

[6]     Vulgata järgi.

[7]     Vrd 1Kr 3,7.

[8]     Lutheril kõlab see sõnademäng: Die gelerten die vorkeretenn.

[9]     St väga haruldane.

[10]    Ps 75,6 Vulgata järgi.

[11]    1Kn 17,6.

[12]    1Kn 17,15–16.

[13]    Rm 16,18; Fl 3,19.

[14]    Lutheri seletus on ekslik, kuigi selle leiab juba Hieronymusel. Tõenäoliselt on nime esimese poole aluseks siiski heebrea sõna sarah, „võitlema“. Seega on Iisrael „Jumalaga võitleja“.

[15]    Vrd Lk 16,22.

[16]    Vrd 1Kr 10,1–4.

[17]    Ef 4,5.

[18]    Vrd 2Sm 24,1–15.

[19]    St ei jäta üksnes munkade ja preestrite hooleks.

[20]    St ennast Jumala hoolde usaldama.

 

Vaata ka:

Magnificat – tõlge ja seletus, 1. osa

Magnificat – tõlge ja seletus, 2. osa

 

Esmakordne ilmumine: Martin Luther, Magnificat – tõlge ja seletus, tlk. Urmas Petti, toim. Mariina Viia, Tartu 2015. Avaldatakse uuesti tõlkija loal.

 

Martin Luther (1483-1546), dr. theol., oli Wittenbergi ülikooli piibliseletuse professor ja kiriku reformaator.

Print Friendly, PDF & Email
English