Esiletõstetud lood

Kivi kukkumine (Mt 23:1–2)

Meelis-Lauri Erikson„Siis Jeesus kõneles rahvale ja oma jüngritele: „Moosese asemele on istunud kirjatundjad ja variserid.““ (Mt 23:1–2)

Kivi kukkus lompi ja sellest tekkinud lainetus jõudis igasse soppi.

Katsugem vaadelda aega, seda mälu suurimat eksitajat ja tarkuse kindlaimat talletajat. Aeg käib meie ees ja meie käime ajas. On mõttetu sõdida aja eest aja vastu, aeg on meile nii omane nagu kalale vesi.

Jeesus toob omas ajas näite Moosese ajast kui ühest õnnelikust ajast. Ajast, mil rahvas sai Siinai all teadlikuks iseendast ning orjameelsest massist, kes oli Egiptusest välja pääsenud, sai rahvas. Orjusest pääsemine ei tähenda kohe veel vabaks saamist, tavaliselt lendab pendel siis teise seina. Nüüd aga sai rahvas oma Jumalaga elava sideme, mille kinnituseks oli käsk, seadus, leping. Käsk on lihtne, sest inimese elu peab olema lihtne. Kuid raske. Aga lainetus – see kestis ja äratas inimeses vägevaid jõudusid, mida Jumal oli loonud ja kinkinud: usku, lootust ja armastust. Lihtsusega on paraku sama lugu nagu naiivsuse või rahvaluulega. Kui sa tead, et sul see on, siis pole sul seda enam ja kunstlikult seda ka endale ei tee.

Aegadel, mil Jumal näib vaikivat, sest me ei soovi Teda enam kuulata, muutuvad tähtsamaks „lähedasemad ja jõukohasemad“ asjad. Oma palvepaelad ja palvetupsud muutuvad üha olulisemateks, sest me kipume ikka leiutama ja kasutama aseaineid, et tühjus saaks täidetud. Aga Jumal on pikameelne. Ta valis aja jooksul inimesi, kes tuletasid meelde algset kivi kukkumist ja sellest tekkinud lainetust, liikumist, mis segas vett tasapisi kinni kasvavas tiigis, kus me kõik elame. Siis tuli Jeesus ja taastas elava sideme uue lepingu kaudu. Aga sedagi võib jälle välja vahetada suurema palvetupsu vastu. Mida suurem, seda kindlam selles ebakindlas maailmas, kas pole! Pealegi tahame me asju ju ikka „õigesti“ teha, eks ole? Me peame vaatama, kas palvepael ja palvetups on ikka õigesti tehtud ja õigesti kasutatud; pisut erineda võib, aga liiga suur erinevus pole lubatud. Kuid lubagem endale sedagi, et see korraks pihku võtta ja pisut järele mõelda. Ehk isegi pikalt järele mõelda! Ja siis hakkab see palvetups meenutama üha enam lapse kaisukaru ja me näeme ennast sellega mängimas ja lapsikult selle juurest tuge ja turvet otsimas. Me ju näeme ja tunneme, et miski õieti ei tööta; meie head plaanid ja pingutused ei näi vilja kandvat ja ajastu vaim puhub üha nagu vinge vastutuul. Kaua sa ikka jaksad siis? Siis hakkasime otsima ja loomulikult ka leidsime endile ühe ilusa ja õige palvetupsu. Aga ehk on see hoopis üks vilets vahetuskaup! Ehk oleme selle vahetanud millegi võrratult tähtsama ja kindlama vastu välja? Jumal on ju pikameelne ja Ta annab meile, mida soovisime! Ta annab meile tupsu, sest kivi me väärt ei ole?

Kivi kukkus tiiki ja lainetus kestab. Ja aegade jooksul on olnud palju neid, kes taipasid: siin on asi, mida ma vajan! Mida olen igatsenud kogu aja!

Kivi on küll kõva, palju kõvem tupsust, kuid sel on võime midagi muuta. Selle kukkumine tiiki loob midagi uut, tekitab uut sidet, äratab neidsamu vägevaid iidseid jõudusid. Jumala arm katab seda lompi kui kuldne udu, seda varjates ja soojendades. Ning hommiku koites tõuseb see udu kastena üles. Ja tõstab koos enesega üles ka need, kes seda lubavad. Kuidas on see võimalik? Jah, tiigielanikule on see võimatu, aga Jumala hommikukastele küll mitte!

Aja jooksul tekkisid tiigis uued lained, tuul tõusis ja säbrutas pinda. Ega see kõik paha ole, kuid sel juhul on raskem ka märgata kivi kukkumise kohta. Pind on liiga segane. Tiigi põhjast tuleb üles muda ning kõntsa. Siis tekkis tahtmine kõvemini kinni haarata palvepaeltest. Eks see ju pidas ka. Mõnda aega ikka. Kuid iga asi, mis hakkab elama ise oma eraldatud elu, on seepärast kaduvusele määratud. Tiik soostub tasahilju. Laisk lainelokse ei liiguta enam südameid. Ja jälle on oluline pael ja tups. Ja kõik hakkas jälle otsast peale. Aja jooksul leidus jällegi Jumala väest täidetuid, kes läksid ja otsisid üles kivi kukkumise koha. Et vesi ka nii kaua jälgi säilitab! Jumala rahvas on seepärast selline kummaline kogum, et talle on pandud alus ülevalt. Ta elab kivi kukkumisest. Aga kuna see rahvas elab ka samas tiigis, siis toimetatakse sinna rahva hulka salakaubana ka kõike inimlikku, isegi liiga inimlikku. Tundub küll, et sellest salakaubast pole võimalik päriselt vabaneda. Õnnelikud on need, kes suudavad palvepaelu mitte koormaks siduda; kes võtavad lihtsalt ja loomulikult oma õpetajaks Tolle, kel polnud mingit võimu, kes ei saanud ega tahtnud kedagi valitseda ja andis keisrile, mida see nõudis – õnnelikud on need. Õnnelikud on need, kel on üks Isa. Õnnelikud on need, kes suudavad sellest kõigest üle vaadata, näha olulisi asju – laine tulekut ja tõusu, hommikukaste kirkust ja kerkimist. Kuid alati on oluline tahe kuulata, südame hoiak, püüe. Ehk on see ainus asi, millega on kiire, sest aeg hakkab otsa saama.

 

Meelis-Lauri Erikson (1970) on EELK Kadrina Püha Katariina koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English