Arvamused

Kas Jeesusel oleks võinud olla pime jünger?

HullatISREV_XVPimedana olen tihti seda küsinud. Kõik Jeesuse jüngrid olid nägijad.

Kahtlemata on paljud naised arutlenud, kas Jeesus oleks kutsunud mõne naise kaheteistkümne hulka, siiski on tõsiasi, et kõik lähemad jüngrid olid mehed. Jah, naisi oli järgijate ringis, kuid mitte apostlite hulgas. Pimedale jüngrile mõeldes tundub, et on olnud selge põhjus, miks nägemiseta inimene ei saanud Jeesuse õpilaseks.

Jeesus oleks ju võinud pimeda tervendada ja uus jünger ei oleks enam pime?.

Kui seal oleks olnud pime jünger, oleks jüngrite hulgas olnu palju piinlikust ja inimesed oleks küsinud, nii nagu nad küsisid Laatsaruse surma puhul: „Kas see mees, kes avas paljude silmad, ei oleks võinud omaenda õpilast nägijaks teha?“

Iga kord, kui evangeeliumides on pimedaid mainitud, on nad olnud väljaspool Jeesuse järgijate hulka ning neis ei saa enne Jeesuse järgijaid, kui nende nägemine on taastunud. Tähelepanuväärne näide on pime Bartimeus. Teda kirjeldatakse pimeda kerjusena, kes istus teeserval ja kuulis, et Jeesus oma jüngritega on möödumas. Loo kõrgpunktis öeldakse: tema nägemine taastus ja ta järgnes Jeesusele.

Evangeeliumides sümboliseerib pime inimene uskmatut ning nägemise saamine usule tulemist. Pimedus on kui patt ja uskmatus, nägemine aga usk ja jüngerlus. Kommentaatorid ütlevad, et me ei peaks Jeesuse tervendamisi nägema sõna-sõnalistena füüsilist muutust kaasa toovate tegudena, vaid võtma neid kui võrdumit, milles kirjeldatakse inimese pöördumist usule.

Markuse evangeeliumis on tuntud lugu pimedast mehest, kes tervenes kaheastmeliselt: alguses nägi inimesi „kui puid kõndimas“ ja pärast teist tervendavat puudutust „nägi kõike selgelt“. Seda lugu võib vaadelda kui kiriku usutee kirjeldust. Oma kuulutustöö alguses oli jüngrite usk poolik. Nad ei suutnud Jeesust selgelt näha ning mõista tema isikut ja eesmärke. Alles pärast Püha Vaimu tulekut said nad selge usu ja nende vana „pimedus“ kadus. Nõnda käsitledes on kogu Markuse evangeelium jutustus pooliku nägemisega aegadest, ajast mil usk sellesse, et Jeesus on Kristus, oli vaid osaliselt kujunenud.

Millised ei oleks ka nende piiblilugude teoloogilised mõtted: kas sõna-sõnalised tegevuse kirjeldusest või usu arengu allegooriad, nad jätavad nägemisvõimeta inimesed ka tänapäeval samasse olukorda. Nad on pimeduses. Ja kuna pime ei saanud algusaegadel olla Jeesuse jünger, siis kus ja milline on nende koht praegu?

Tõsiasi on, et pimeduse sümboli kasutamine usunõrkuse või uskmatuse võrdkujuna on kirikus siiani olemas. See pole nii mitte ainult piiblilugudes, vaida ka lauluraamatus:

Lord, I was blind, I could not see the radiant beauty of thy face…

„Issand, ma olin pime, ma ei näinud sinu näo säravat ilu“

Kui laul ütleks: Mu silmad olid suletud, ma ei näinud“, siis probleemi ei oleks, aga nii kaua, kui laulame pimedusest ja vihjame usupuudusele, paneme koorma nende õlgadele, kes on tõesti pimedad.

See tähendab, et kui kristlane tänapäeval jääb mingil põhjusel pimedaks, siis lisaks nägemise kaotuse kriisile on tal lisamure. Ristiinimese ellu on imbunud arusaam pimedusest kui patu ja teadmatuse sümbolist. Kas ma olen pimedaks jäädes ka pattu langenud? Ja lisama peab veel surve, mida kristlastele sageli avaldatakse: nad ju peaksid imeliselt tervenema ja kui seda ei juhtu või nad ei taotle seda, siis on nad mingil moel kinnitanud oma patusust. Paljudes Piiblit sõna-sõnaliselt tõlgendavates kogudustes on pime kristlane mõistatuseks ja pahanduseks.

Kus siis on meie koht ja osa?

On selge, et Piibel ei ole poliitiliselt korrektne dokument. Teoloogidest naised olid esimesed, kes sellele tähelepanu pöörasid, tänaseks on lisandunud ka puuetega inimesed. Kuni see arusaam pole üldlevinud, ei ole võimalik, et kirik pakuks puuetega inimestele teistega võrdseid võimalusi ja toetaks nende eneseväärikust. On muutunud tavaliseks põlguseavaldused poliitilise korrektsuse suhtes, kuid sedasama põlgust ei jaga need, keda halvustatakse ja tõrjutakse, sest ei nendega osata kõneleda vabaduse keelt.

Kas sellel on üldse tähtsust, et Piibel ei ole poliitiliselt korrektne? Tegelikult mitte. Selles on säilinud kirjutaja arusaamad ja sotsiaalsed eelarvamused. Siiski võib pühakirja lehtedelt leida lunastuse ja lootuse sõnumi kõigile inimestele. Ideed 19. sajandi alguses toimunud orjade vabastamise liikumiselt – hoolimata sellest, et Piibel õigustab orjapidamist – tuleb laiendada ka puuetega inimeste suhtes, kuigi Piibel on nende suhtes karm. Niisiis: me peame lubama Piiblil end Piiblist vabastada ja nõnda kanda ja elada sõnumit elusamast ja väärtuslikumast elust.

 

Artikli originaal on ilmunud väljaandes Ministerial Formation, World Council of Churches, Geneva, vol.92, January 2001. Artikkel ilmus eesti keeles Kristi Sääse tõlkes esmakordselt ajakirjas “Kristlik Kasvatus” 2013/2.

 

John Martin Hull (1935– 2015), PhD LittD, oli teoloog ja religioonipedagoog.

Print Friendly, PDF & Email
English