Esiletõstetud lood

Jüngri elu tänapäeval (Mk 6:1–13)

Toivo Pilli„Ja Jeesus lahkus sealt ja tuli oma kodukohta ning ta jüngrid tulid temaga kaasa. Ja kui tuli hingamispäev, hakkas Jeesus õpetama sünagoogis, ja need paljud, kes seda kuulsid, olid vapustatud: „Kust on temal pärit see kõik? Ja mis tarkus see on, mis talle on antud? Ja sellised vägevad teod, mis tema käte läbi sünnivad? Eks tema ole see puusepp, Maarja poeg ning Jaakobuse ja Joosese ja Juuda ja Siimona vend? Ja eks tema õed ole siin meie juures?“ Ja nad said pahaseks ta peale. Aga Jeesus ütles neile, et kusagil ei austata prohvetit vähem kui ta oma kodukohas ja oma sugulaste juures ja oma majas. Ja ta ei saanud seal teha ühtegi vägevat tegu peale mõne põdeja tervendamise, kui ta oli pannud käed nende peale. Ja ta pani imeks nende uskmatust. Ja Jeesus rändas läbi ümberkaudsed külad, õpetades inimesi.

Ja ta kutsus need kaksteist enda juurde ja hakkas neid läkitama kahekaupa ja andis neile meelevalla rüvedate vaimude üle ja käskis neid, et nad ei võtaks teele kaasa midagi peale saua – ei leiba ega pauna ega vaskraha vöö vahele –, sandaalid olgu seotud jalga, kuid „ärge pange kahte särki selga“. Ja ta ütles neile: „Kuhu majja te iganes astute, sinna jääge, kuni te sealt paigast lahkute. Ja kui mõni koht ei peaks teid vastu võtma ega teid kuulama, siis minge sealt minema ja raputage maha selle koha tolm oma jalgadelt neile tunnistuseks.“ Nii nad läksid välja ja jutlustasid, et parandataks meelt, ja ajasid välja palju kurje vaime ja võidsid paljusid haigeid õliga ja tegid nad terveks“ (Mk 6:1–13).

Kristlase elu ei kulge ainult päikesepaistes ja pärituules. On rõõmustav, kui kirikus leiab inimene hingerahu. On tore, kui ta kohtab toetavaid mõttekaaslasi ja liitub julgustava kogukonnaga. Aga jüngri elus on ka teine pool. Jeesus ütles: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle“ (Mt 16:24).

Mida tähendab olla kristlane tänapäeval? Milline on jüngri elu? – Lugu Markuse evangeeliumis pakub vastuseks mõtte- ja tegutsemisainet. Jeesust ei võeta tema kodukohas tõsiselt. Siit on pärit tuntud kõnekäänd, et ükski prohvet pole kuulus omal maal. Õpetaja imestab koduküla rahva uskmatust. See pidi ikka suur uskmatus olema, et pani isegi Jumala Poja üllatuma! Ja siis läkitab Jeesus oma õpilased – jüngrid – misjonireisile, kuulutama evangeeliumi ja abistama inimesi. „Reisige kerge pagasiga,“ ütleb ta, „kuulutage meeleparandust, tervendage põdejaid, vabastage seotuid!“

Toon sellest rikkast tekstist esile neli tahku. Ühel või teisel moel seostuvad need kristlaseks olemise ja kristlase kuulutusülesandega.

Kõigepealt: ära kodusta Jumalat! Naatsareti rahvas pidas Jeesust liiga omaks ja tuntuks, ega suutnud uskuda, et nende oma külast võrsunud õpetajal võiks olla midagi elumuutvat ütelda. Me teame koguni tema ema ja vendi-õdesid! Nojah, siis on ju kõik selge! – Kristlikku õppimisvõimet ja usus kasvamist takistab eksihoiak, et usuasjades on meil kõik juba teada. Või arvamine, et Kristuse inimesekssaamises kaotas ta midagi oma jumalikkusest. Või unustamine, et kuigi võime Jeesust nimetada oma vennaks, on ta samas Kõikväeline, kes istub Isa paremal käel. „Sealt tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle,“ nagu meenutab usutunnistus.

Lugesin hiljuti ühest artiklist, et iseendast mõõtmatult suurema ja avarama kogemine tervendab hinge ja puhastab vaimu. Lapse sündimise saladus, mäetipult avanev hingemattev vaade, kosmose lummav lõpmatus, imetlus, mis valdab meid mõne teadusliku saavutuse puhul – seda mõju inimesele nimetati artiklis aukartuse teraapiaks. Kui aukartus loodu ees, elu ees võib mõjuda ülendavalt, kui palju enam tuleks säilitada imetlust Looja ees! Karl Barth on öelnud: „Jumal on Jumal, mitte mõni jumalakene!“

Teiseks: tegutse meeskonnas! Jeesus saatis õpilased kuulutus- ja teenimistööle kahekaupa. Mõnikord näib üksi olevat lihtsam. Ei pea kellegagi arvestama, kellegi teise iseloomu või stiiliga end kohandama. Kuid üksinda jääb olemata koostööst ja sõprusest kasvav küpsus. Just tänu teistele inimestele õpime tundma iseennast – ja Jumalat. Tänu kaasteelistele kujuneb meie iseloom ja suureneb suhtetarkus. See on sügavalt kristlik. Võibolla saatis Jeesus jüngrid kahekaupa välja selleks, et nad teineteist toetaksid, arutleksid, rõõmu jagaksid ja raskustest koos läbi läheksid. Ja niiviisi sünniks uus kvaliteet, mis muidu jääks olemata…

Seadsime oma kirikus üles väikese piiblinäituse. Ühel nädalavahetusel oli tarvis leida paar abilist, kes külalistele tere tulemast ütleks ja kiriku avatuna hoiaks. Astusin ka ise näituselt läbi. Mind tervitasid kaks koguduseliiget: üks noor ja teine eakas – võiks öelda, et üks oli seitseteist ja teine seitsekümmend. „Näe, me ei tundnudki teineteist enne,“ ütlesid nad mulle. Mu süda ütles, et siin jahedas kiriku eeskojas sünnib midagi olulist – nii kristliku elu kui evangeeliumi nähtavaks muutumise mõttes. Nad olid kahekesi mitu tundi „teel olnud“. Ja nagu jüngrid mõnel teisel teekonnal, olgu Naatsareti lähistel või hiljem Emmause poole, olid nad hakanud nägema, mida enne ei näinud.

Kolmandaks: loo evangeeliumile ruumi! Jeesus ütles, et tema õpilased ei võtaks teele kaasa midagi peale rännusaua – „ei leiba ega pauna ega vaskraha vöö vahele…“ (Mk 6:8). Sandaalid olgu jalas, aga kaht särki pole tarvis. Hea sõnum Jumala päästest levib inimeselt inimesele. Aga suheteks on tarvis luua vaba aega ja ruumi. Täidame tihti kogu oma aja remonditööde ja aiapidamisega, rahateenimise ja sotsiaalsete kohustustega, eksamiteks valmistumise ja õhtuse filmiga. Ja veel tuhande asjaga. Iseenesest mitte halvad asjad, aga need „härjad ja pulmad“ (kui kasutada viidet ühele teisele piibliloole) võivad vallutada elu nii, et seal ei ole enam ruumi evangeeliumi spontaansusele, Jumala Vaimu suveräänsele liikumisele.

Kes on kütnud puudega ahju, see teab, et tuli ei taha süttida, kui on liiga vähe puid või kui on liiga palju puid. Sõnum Jumala riigist ei sütti, vaid jääb vinduma, kui meie elus on liiga vähe materjali – kui tõmbume endasse, kui meil pole huvisid ega kokkupuutepunkte ümbritseva maailmaga. Kuid sageli ei sütti tuli ka siis, kui neid kokkupuutepunkte ja tegemisi ja huvisid on liiga palju. Siis jookseme omadega kinni, nagu öeldakse. Siis pole aega või jõudu kuulata teise inimese elu, kuuled ainult ta häält. Siis pole enam paindlikkust, et teha päevakavas pisut vaba ruumi, et pühendada tunnike ootamatule kohtumisele. – On tark lihtsustada oma elu, luua aega ja ruumi evangeeliumile, mis ilmneb inimeste keskel olles, vestlustes, kuulamises, palvetes. Sest vähem võib olla rohkem!

Ja viimaks: ära pettu, kui sinu kristlikke taotlusi ei mõisteta! Õigupoolest tuleb Markuse evangeeliumi tekst ja see jutluski ringiga tagasi sinna, kust ta algas. Jeesust tõrjutakse kodukohas. Luuka evangeelium väidab lausa, et inimesed läksid raevu ja tahtsid Õpetajat mäenõlvalt ülepeakaela alla tõugata (Lk 4:28–29). Eks kirik ja selle liikmedki tahaks, et nende tööd hinnataks. Tahaks olla tunnustatud. Jeesus aga hoiatab oma õpilasi: teid võib oodata tõrjumine või mittemõistmine! Ärge imestage, kui teid mõnel pool vastu ei võeta. Kristlik kuulutus on samal ajal nii kultuuri kujundav kui vastukultuuriline. Evangeelium levib sellegipoolest, meeleparandus muudab inimesi sellegipoolest, ihu- ja hingehaigusi ravib usk sellegipoolest. Minge edasi ja ärge iialgi takerduge pettumusse!

„Minge välja maailma:
rahu olgu teie südames,
julgus olgu teie sammudes,
hoidke kindlalt hea poole,
ärge tasuge kurja kurjaga,
kinnitage nõrkenuid,
toetage väsinuid,
aidake jõuetuid,
austage kõiki inimesi,
armastage ja teenige Issandat,
rõõmustage Püha Vaimu väes.“

(Palveraamat: palved pühadeks ja argipäevaks. Allika, 2006, lk 101.)

 

Toivo Pilli (1962), PhD, on EEKBL Tartu Salemi Baptistikoguduse pastor ja Rahvusvahelise Baptisti Teoloogilise Seminari (IBTS) teadustöö eest vastutav dekaan.

Print Friendly, PDF & Email
English