Arvamused

Silmast silma

Anu PoldsamViimase kuu aja jooksul on Kirikus & Teoloogias olnud võimalik lugeda erinevaid arvamusi Euroopas hetkel äärmiselt aktuaalsel pagulasküsimuse (kas-keda-miks-miks mitte-kui palju-kuidas) teemal. On esitatud üldinimlikke, eetilisi ja teoloogilisi vaatenurki kui ka põhjalikumat poliitilist analüüsi (Aare Luup, „Immigrantidest pragmaatiliselt ja teoloogiliselt. Jeesus – kas sisserändaja või põgeniku poeg?“ 19. juuni 2015; Johann-Christian Põder, „Aga kas kõiki võõraid ka? Pagulaste aitamisest“ 26. juuni 2015; Urmas Nõmmik, „Kristlik pagulaspoliitika Eestis?“ 10. juuli 2015). Eesti meediaväljaannetes laiemalt on sõna võtnud ja saanud nii kohalikud kui ka kaugemad arvamusavaldajad ning asjatundjad, sh ka Iisraeli politoloog Aavram Šmulevitš (Migrantide-vastuvõtmiseks Lähis-Idast ja Aafrikast pole te valmis). Minu jaoks isiklikult oli just Iisrael paigaks, kus ma esimest korda reaalselt pagulasteemaga kokku puutusin ja põgenikega silmast silma kohtusin. See avas mulle teema mitmetahulisuse ühes selles peituva näilise lahendamatuse ja katkematu lootusega. Kaasaegne Iisrael on sisuliselt põgenike loodud ning ka ise põgenike looja.

Sel nädalal sünagoogis ette loetava toorakatkendi Parašat Devarim (5Mo 1:1–3:22) hulka kuulub salm, mis ütleb: „Vaata, mina annan selle maa teile ette: minge ja pärige maa, mille Issand on vandega tõotanud anda teie vanemaile, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, neile ja nende järglastele pärast neid!“ (5Mo 1:8). Selle Tooras ikka ja jälle korratava Issanda tõotusega saab ühest võõrast maast Iisraeli rahva jaoks korraga see oma ja ainus, et siis ajaloo keerdkäikude tulemusena taas võõraste kätte langeda, kuni lahkuma sunnitud olnud omad kord naasevad, sundides sellega lahkuma kodudest omakorda teisi, kes vahepeal seda sama paika omaks pidama on hakanud. Tänapäevasele Iisraeli riigile panid suuresti aluse just aastatel 1881–1939 Ida-Euroopa pogrommide eest põgenenud juudid, kes pidid selleks, et koju tulla, oma kodud maha jätma. Iisraeli riigi loomise hetkeks 1948. aastal oli selle 806000 elanikust vaid 35% kohapeal sündinud – kõik ülejäänud olid sisserändajad. Täna moodustavad riigi 6251000 juudi soost elanikust ligi 75% need, kes on Iisraelis sündinud, ent sisseränne Iisraelisse ei katke – 2014. aastal saabus riiki 27993 uusasunikku, kellest suurem osa olid pärit Ukrainast (6996) ja Prantsusmaalt (6377).

Ent Iisrael ei ole ammu enam mitte üksnes juutide ja palverändurite tõotatud maa, vaid ka Aafrika konfliktipiirkondadest pärit põgenike sihtkoht, kuhu jõudmise nimel on nad nõus jalge alla võtma sadu ja tuhandeid kilomeetreid pika teekonna, mis pole paadipõgenike omast sugugi vähem riskantne (hinnanguliselt 5500–7000 Iisraelisse jõudnud põgenikku on eluga pääsenud Egiptuses Siinai poolsaarel asuvatest piinalaagritest ja inimkaubitsejate käest). Ajal, mil Euroopa Liidus räägitakse 60000 Vahemere põgeniku ümberasustamisest liikmesriikide piires, üritab Eestist poole väiksema territooriumi ja 8345000 elanikuga Iisrael leida oma moodust ligikaudu 46000 põgeniku ja asüülitaotlejaga toimetulemiseks (73% neist on pärit Eritreast ja 19% Sudaanist). Ühelt poolt justkui kohustab juutide endi pagulaskogemus teisi aitama (rääkimata sellest, mida Toora võõra kohtlemise kohta ütleb), teisalt näitab reaalsus midagi muud – olgu siin põhjuseks pakilisemad julgeolekuküsimused, sisemajanduse kitsaskohad vms. Nii on Iisraelisse saabunud põgenike staatus üpris ebamäärane – neid üritatakse riigist eemale hoida (nt Iisraelisse jõudvate põgenike transiitriigi Egiptuse ja Iisraeli vahele ehitatud müüri abil), riigist lahkuma veenda (vabatahtlikult kodumaale naasjatele pakutakse tasuta lennupiletit ja 3500 USD sularaha), koondada nad määramata ajaks kinnipidamiskohtadesse (nt Negevi kõrbes asuv Holot, kus viibib umbes 2500 asüülitaotlejat).

Ning valitsuse hoiak põgenike suhtes näib üksnes karmistuvat – integratsioonist, sotsiaalsetest hüvedest jms ei ole siin kuigi palju juttu. Nii jääb suurema osa illegaalsete sisserännanute kui ka asüülitaotlejate jaoks unistus paremast tulevikust tõotatud maal ikkagi vaid unistuseks – reaalne sõjategevus asendub olelusvõitlusega, mille käigus alati vahendeid ei valita. Ja see, mis järgneb, on sageli lihtsalt kurb. Nagu näiteks 2012. aasta maikuus Tel Avivis aset leidnud põgenikevastased meeleavaldused, mille käigus mitmele põgenikule ka füüsiliselt kallale tungiti – ajendi meeleavalduseks andsid varasematel kuudel aset leidnud vägistamisjuhtumid, kus teo sooritajateks olid just Aafrikast pärit põgenikud ja ohvriks kohalikud Iisraeli naised. Samas olid need sündmused vaid katalüsaatoriks meelepaha tormi vallapäästmisel. Rahulolematus kohalike seas oli kogunenud pikkamööda – sedamööda, kuidas üha enam põgenikke nende linnaosadesse elama oli asunud.

Suutmatus olukorraga tegeleda – olles iisraellikult karmikäeline ja ehk hoolimatugi või siis skandinaavialikult kompromissialdis ja leebe – teeb kahju mõlemale poolele, nii vanadele omadele kui ka uutele potentsiaalsetele omadele. Väidetavalt on hirmul suured silmad ja armastus teeb pimedaks. Tugevad tunded tõepoolest üheaegselt nii võimendavad kui ka pisendavad teatud aspekte inimese või olukorra juures, mida me vastavalt kas näha tahame või ei taha. Kuidas kõige selle juures tõele näkku ja oma ligimesele otsa vaadata (võib-olla südamega?), see on juba ise küsimus.

Ja lõpetuseks üks mälupilt:

Mul on hea tuttav Yossi, kes on tõesti hea. Ta elab Tel Avivi lõunaosas mitte sugugi kaugel kurikuulsast Levinski pargist, mis õhtu hakul kattub unne vajuva inimtekiga – siit leiab kõik need, kellel ühel või teisel põhjusel pole kohta, mida nimetada oma koduks, suurem osa neist on tulnud kaugelt, näiteks Eritreast või Darfurist, aga leidub ka lähemalt saabunuid. Päeva hakul laguneb see tekk väikesteks osadeks, kes kõik oma asja ajavad: kes müüb varastatud jalgrattaid, kes otsib uut annust narkootikume, kes käib ebaseaduslikult nõudepesijana tööl. Mõned on moodustanud rühmakese pargipingil ning jälgivad pargi teises otsas moodustunud samasugust rühmakest. Kord nädalas moodustub osakestest aga looklev sall – seda siis, kui Yossi ja tema kaasmõtlejad on kodus suure hulga süüa teinud ja selle parki transportinud, et siis ühiselt koos teiste vabatahtlikega see sooja naeratuse saatel laiali jagada. Yossi vanaisa tuli Iisraelisse Kreekast.

 

Anu Põldsam (1981), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna judaistika lektor.

Print Friendly, PDF & Email
English