Esiletõstetud lood

Jumala armastuse ohvritee (Mt 20:20–28)

Tammsalu_LembitSiis astus Sebedeuse poegade ema koos oma poegadega Jeesuse juurde, kummardas ja palus temalt midagi. Jeesus küsis: „Mida sa tahad?” Naine ütles talle: „Ütle, et need mu kaks poega istuksid su Kuningriigis üks su paremal ja teine su pahemal käel!” Aga Jeesus kostis: „Teie ei tea, mida te palute. Kas te võite juua karikast, mida minul tuleb juua?” Nad vastasid talle: „Võime küll!” Tema ütles neile: „Küllap te joote minu karikast, kuid istuda mu paremal või pahemal käel – ei ole minul seda anda,
vaid see antakse neile, kellele mu Isa selle on valmistanud.” Ja kui need kümme sellest kuulsid, läks nende meel pahaseks kahe venna peale. Aga Jeesus kutsus nad enese juurde ja ütles: „Te teate, et
rahvaste valitsejad peremehetsevad nende üle ja suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ei tohi olla teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ja kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu teie sulane, nii nagu Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast
teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!” (Mt 20:20– 28)

Loetud evangeeliumi kirjakoht leiab Jeesuse koos õpilastega teelt Jeruusalemma. Nad on läbinud Jordani oru ja jõudnud Juuda mägismaa jalamile, nüüd on minna ainult üles, pühasse linna Jeruusalemma. Minnakse, et tähistada paasapühasid.

Teel olles on Jeesus oma õpilasi tasapisi ette valmistanud sündmusteks, mis pidid pühas linnas aset leidma. Nüüdki kogub Ta oma õpilased enda ümber ja annab veel viimast korda teada, mis tegelikult linnas sündima hakkab. Ta ütleb: „Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja Inimese Poeg antakse ülempreestrite ja kirjatundjate kätte ning need mõistavad ta surma ja annavad paganate kätte ning need teotavad teda ja sülitavad ta peale ja piitsutavad teda ja tapavad ta ära ning kolme päeva pärast tõuseb ta üles.“ (Mk 10:33–34)

Tegemist on äärmiselt ehmatama panevate ning raskete sõnadega. Need on oma sisult arusaamatud ja hoomamatud laused. Raskesti arusaadavad meie jaoks, seda enam oma Õpetajaga päev-päevalt õlg õla kõrval käivate jüngrite jaoks. Sellest annab tunnistust õpilaste reageering Õpetaja sõnadele.

Jeesus on nüüd juba kolmel korral rääkinud oma eelseisvast kannatusest. Esimesel korral viib jüngrite eestkõneleja Peetrus Õpetaja kõrvale ja hakkab Teda noomima. Seepeale vastab Jeesus talle: „Tagane, vastupanija, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil!“ (Mk 8:33b)

Teisel korral hakkavad jüngrid omavahel vaidlema selle üle, kes neist on suurim ja võiks seega astuda Jeesuse asemel juhi kohale. Selle peale Jeesus ütleb neile: „Kui keegi tahab olla esimene, siis ta olgu viimane ja kõikide teenija!“ (Mk 9:35b)

Nüüd on Õpetaja rääkinud eelseisvast juba kolmandat korda ja Tema juurde astuvad Sebedeuse pojad vennad Jaakobus ja Johannes. Valinud hetke, millal nad on jäänud Õpetajaga omavahele, edastavad nad oma palve: „Õpetaja, me tahame, et sa meile teeksid, mida me iganes palume. /…/ Luba meile, et me istuksime sinu kirkuses üks sinu paremal ja teine sinu pahemal käel!“ (Mk 10:35b, 37)

Jeesuse kahetestkümne õpilase hulgas oli moodustunud omalaadne tuumik – Peetrus ja Sebedeuse pojad Jaakobus ja Johannes. Jeesus võttis need kolm kaasa ka sinna, kuhu Ta teisi ei lubanud. Oli selleks siis sünagoogi ülema tütre surnuist ülesäratamine (Mk 5:35–43), mäele palvetama minemine, kus Jeesus jüngrite silme all kirgastati (Mk 9:2-9), või lõpuks Ketsemani aias palvetamine (Mk 14:32–42). Neil kolmel on jüngrite hulgas justkui eripositsioon ja ehk ka eriline koht Kristuse auriigis. Nii võisid nad ise oletada.

Nüüd astuvad Jeesuse juurde Jaakobus ja Johannes, tegutsedes nagu salaja Peetruse ja teiste jüngrite seljataga. Võib-olla nad arvasid, et Peetrus on juba liigagi palju tõusnud teistest esile.

Olgu veel öeldud, et Jaakobuse ja Johannese ema nimeks oli Salome ja ta oli Jeesuse ema Maarja õde. Kui nüüd mõtleme Jaakobuse ja Johannese lähedasele sugulussidemele Jeesusega, siis saab meile selgeks nende justkui õigustatud ootus tähtsamale ja väljapaistvale positsioonile. Tänapäeval nimetataks säärast nähtust korruptsiooniks.

Arvatavasti põhineb vennakeste sooviavaldus Jeesuse Jeruusalemma sündmuste ettekuulutuse vääriti mõistmisel. Säärase julge ja samas küündimatu sooviavalduse peale peab Jeesus tõdema: „Teie ei tea, mida te palute. Kas te võite juua karikast, mida mina joon, või saada ristitud selle ristimisega, millega mind ristitakse?“ (Mk 10:38) Ja nemad tunnistavad kartmatult ja samas võimuihast pimestatult: „Võime küll!“ (Mk 10:39)

Ilmselt pidasid Sebedeuse pojad silmas Messia tulemise ettekuulutust ja ühiskonnas laialt levinud ootust, et Jumala poolt võitud kuningas ehk Messias tuleb, et valitseda pühas linnas Jeruusalemmas Iisraeli ja seda ahistavate paganarahvaste üle.

Messiaks on Õpetaja, seega on kasulik tulevased asjad juba enne nende toimumist läbi rääkida ja kokku leppida. Jeesus peab kahetsusega nentima, et õpilased ei taipa tulevaste sündmuste olemusest midagi. Viidates oma vastuküsimuses karikale, millest Temal tuleb juua, peab Ta silmas Jumala viha karikat, millest juues nii süütud kui süüdlased lasevad Jumala õiglasel kohtul enda üle teoks saad.

Palvetades Ketsemani aias ütleb Jeesus: „Isa! Sinul on kõik võimalik! Vii see karikas minust mööda! Kuid ärgu sündigu see, mida mina tahan, vaid see, mida sina tahad!“ (Mk 14:36) Kui vennad kinnitavad kui ühest suust, et nad on valmis jooma sellest karikast, millest Õpetaja peab jooma, siis enesele teadmata kinnitavad nad justkui oma valmisolekut oma edasises elus usku tunnistada. Nimelt saavad Jaakobusest ja Johannesest algristikoguduse juhid Jeruusalemmas. Jaakobus tunnistab usku oma eluga, kui kuningas Heroodes Agrippa laseb ta hukata. Johannes aga viibib mitmeid kordi Kristuse usu pärast vangis, teda piitsutatakse ning ta on korduvalt surmasuus. Võimalik, et ta on ka omanimelise evangeeliumi autor ja ka kolm kirja Uues Testamendis kannavad tema nime.

Jeesus ei eita, et Tema tulevases kuningriigis esineb nn positsioonist tulenevaid erinevusi, aga Tema ise ei langeta nende suhtes otsuseid. Nii Tema kui jüngrid on Isa tahte all. „Istumist mu paremal või pahemal käel ei ole minu anda, vaid see antakse neile, kellele see on valmistatud.“ (Mk 10:40)

Kui teised jüngrid toimunud jutuajamisest teada saavad, valdab neid isekas ning solvunud pahameel. Pahameel selle suhtes, et Jaakobus ja Johannes on neid püüdnud vähem tähtsaks teha ja nende arvel ennast upitada. Aga võib-olla ka pahameel Õpetaja suhtes, et Ta vendasid piisava resoluutsusega hukka ei mõistnud. See pahameeletormike on ilmselt ka põhjuseks, miks Jeesus nüüd kõikide õpilaste poole pöördub ja taevariigis kehtivat korda ning valitsemist põhjendab.

Jeesus näitab, et selles maailmas kehtiv valitsemise korraldus on totaalselt erineva iseloomuga võrreldes taevase kuningriigiga. Selles maailmas valitsetakse võimu abil. Paratamatu ning lepitamatu piirjoon lahutab võimu teostajaid ja sellele alistatavaid. Rahva vürstide võimupositsioon ja eelisseisund põhineb vägivallal. Kuigi Jeesus ühelt poolt maise võimu teostajaid tunnistab, üteldes „Keisri oma andke keisrile tagasi“ (Mk 12:17), siis teiselt poolt mõistab Ta hästi, et võim ja meelevald võib valitsejate käes kergesti muutuda ohtlikuks nii nende valitsejate eneste kui ka nende alluvate suhtes.

Säärane võim ei sobi kokku uue korraga, mis peab jõustuma Jeesuse järgijate seas. Olukord keeratakse pea peale sest, kes tahab saada suureks ja olla teiste seas esimene, olgu teiste teenija ning sulane. Säärast teenivat hoiakut kannab endas ka Jeesuse enese isik, sest kogu Tema olemasolu ülim mõte seisneb inimese teenimises, mitte enda teenida laskmises.

Tõsi küll, Ta on oma elu kestel esinenud isandana, olnud oma õpilaste juht, kasutanud oma piiramatut jumalikku meelevalda kurjade vaimude ja loodusjõudude vastu, ent mitte iialgi inimese vastu, isegi mitte oma otseste vaenlaste vastu.

Kogu oma avalikus tegevuses, kuulutamises, õpetamises, ravitsemises ja lohutamises oli Ta vaid Jumala Sulane, inimeste Teenija. Tema teenimise suurimaks mõtteks on see, et Ta annab oma elu, lunastades patuse inimkonna surma koormast ja lepitades Loojaga.

Surm, mille Jeesus Isalt ulatatud karikana vastu võtab, on ühtlasi jumalik arm. See ei ole mitte ainult inimeste kuritöö, vaid ka Jumala tegu, mille kaudu inimestele kingitakse elu. (Elmar Salumaa, Matteuse rõõmusõnum, Tallinn: Logos, 2001, 539–545)

Apostel Johannes, kes oli valmis jooma karikast, millest pidi jooma Jeesus, tunnistab hiljem: „Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime. Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest. /…/ Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas.“ (1Jh 4:9–10, 16)

Palvetame siis, et Jumala armastus ka meie elus ikka nähtav oleks!

Hea Isa taevas!

Sa näitasid oma Poja kannatamises ja surmas maailmale oma armastust.

Palun ava meie südamed, et me mõistaksime Tema ohvri saladust ja järgneksime Talle teenimise ja armastuse teel.

Aamen.

 

Lembit Tammsalu (1973) on EELK Kullamaa Püha Johannese koguduse õpetaja ja Lääne praostkonna abipraost.

Print Friendly, PDF & Email
English