Artiklid

Ingerisoomlaste enesekuvandeid läbi aja: etnokonfessionaalsest enesekuvandist moodsa rahvusloomeni (2. osa)

Raudalainen3Soomekeelse teenistuskorra kehtestamine 19. sajandil

19. sajandi vältel kasutas sedasama luterluse eelisasendit Ingerimaal edukalt ära ka Soome suurvürstiriigi evangeelne luterlik kirik, kes alustas Ingerimaa piiskopkonna muutmist soomepärasemaks ja soomekeelsemaks. Kogu piiskopkond jaotati kõigepealt kolmeks praostkonnaks ja loodi veel praegugi tuntud soome asustusest lähtuv kihelkonnajaotus. 18. sajandi vältel olid soomlastest luterlasi teeninud peamiselt Viiburi saksakeelses vaimulikus seminaris või Tartu ülikoolis ettevalmistuse saanud pastorid. Samuti oli rakendatud vana Rootsi-aegset või mugandatud saksakeelset kirikuseadust ja 1693. aastast pärit liturgiat Rootsi kirikukäsiraamatust. Soomekeelse usuelu ja kateheesi põhiraskus lasus varem paljuski pühapäevakoolide pidamisel, koduõpetusel ja loetamistel (sm kl lukukinkerit; sm-Ing kylänlukuset), mis järgisid osalt Rootsi ajast pärit mudelit. Teenistuse korras valitses ebaühtlus ja segadus. Kirjaoskust ja -tundmist edendavad rohujuuretasandi struktuurid olid nõrgestunud ega suutnud oma ülesannet tõhusalt täita. 1805. aastast oli hakanud Venemaa luterlastele kehtima ühtne liturgia. Selles pääses esile valgustusajastu vaim, mis nõudis n-ö mõistuspärast ehk neoloogilist piiblitõlgendust.[1]

Kirikuorganisatsioonis toimusid otsustavad muutused piiskop Zacharias Cygnaeuse ajal, mil pastoritele esitati range soomekeelsuse nõue. Seetõttu said nüüdsest ametisse peamiselt Turu ja Helsingi haridustaustaga pastorid. Võeti kasutusele Soome kirikus tarvitusel olnud kirikukäsiraamatud. Pühapäevakoolid lükati uue hooga käima. Esmakordselt tekkis ingerisoomlastel võimalus enda võrdlemiseks ja samastumiseks Soome suurvürstiriigi aladel elavate soomlastega. Kogu Venemaal hakkas 1828. aastast kehtima uus luterlik kirikuseadus, mis ühtlustas liturgia. Endiselt jagus nii õukonnas kui tsaariperekonnas erinevate sugulus- ja ususidemete tõttu sümpaatiat luterluse vastu. Ent tsaaririigi usuasjade valitsus, olles küll taganud luteri kirikule suhteliselt suure tegutsemisvabaduse, jättis paljudel puhkudel dominantse asendi siiski õigeusule. Näiteks juhul kui sõlmiti segaabielu, pidi alati tunnistama vene õigeusu ülimuslikkust.

Sajandi keskpaiku hakati looma regulaarset soomekeelset külakoolivõrgustikku, mis andis omapoolse tõuke hariduse järkjärgulisele ilmalikustumisele. Köstrikooli (sm kl lukkarikoulu) nime kandvates asutustes õpetati soome keeles soome keelt, katekismust, piiblilugu, lugemist, kirjutamist; enamasti vene keeles aga rehkendust, laulmist, geograafiat ja ajalugu, ja muidugi vene keelt. Lisaks pidi igal kogudusel olema atesteeritud leerikool, kus valmistati lapsi ette konfirmatsiooniks. Neile arengutele omakeelses hariduselus vastas keskvõim sajandilõpu totaalse venestamisega, ahistades nii emakeelset algõpetust kui ka keelates ära laulukoore ja noorsooseltse. Semstvo poolt rahastatud köstrikoolid allutati otse haridusministeeriumile. Nende õppekava aga ühtlustati vene õppekeelega koolidega, mis tähendas lõpuks, et enam soome keelt ei tohtinud kasutada isegi vahetundides.

Samaaegselt Jyväskylä seminariga Soomes ning Haaparanta seminariga Torniojõeorus asutati 1864. aastal Gattšina lähedale Kolppanasse õpetaja- ja köstriseminar. Selles õppeasutuses hakati juba rohkem tähelepanu pöörama ilmalikule õpetusele, kusjuures eeskujuks oli Liivimaa rüütelkonna poolt asutatud Jānis Cimze õpetajaseminari õppekava Valgas. Kuna kohaliku koolielu korraldamine oli läinud semstvote kätte, tekkis õigus tõsta ka rahvakoolides ilmalike ainete mahtu. Usuõpetus õppekavas jäi püsima kuni 1917. aasta riigipöördeni.

 

Fusiooniilminguid rahvausundis ja -kultuuris

Ingerimaa, hilisema Peterburi kubermangu, mentaliteeti on kujundanud etniline ja konfessionaalne paljusus, mis minu hinnangul pani ajapikku aluse teatavat laadi sallivusele. Arusaadavalt iseloomustas selle kultuuriruumi usuelu 17. sajandi algusest peale uskkondade vaheline konkurents, isegi paigutine konfliktsus. Hoolimata sellest, et kummaski rahulepingus (1617 ja 1721) sätestati usuõigused erinevatele konfessioonidele, püüdsid mõlemad endid kehtestada jõupositsioonilt niipea kui selleks võimalus avanes. Ometi jõuti vastasseisust teatava tolerantsini spontaansete argipraktikate kaudu. Sellest kõnelevad rohked rohujuuretasandil aset leidnud fusiooniilmingud. Ingeri-pärane fusioonkultuur on ilmestanud mitte ainult rahvausundit, ravitsemispärimust, kalendrikombestikku, rahvajututüüpe, vaid ka vernakulaarseid rahvavagaduspraktikaid. Keele-, kultuuri- ja konfessioonipiire ületavaid ilminguid esines ohtralt. Ühelt poolt olid argimentaliteedi kujunemise aluseks institutsionaalsed kokkulepped ja usupoliitika, teiselt poolt aga dialoogilised argipraktikad.

Näiteks lõid ingerisoomlased luterlaste kohta ebaharilikult palju risti ette, suudlesid Kristus-ikoone sarnaselt õigeusklikele, pidasid toanurgas õigeusuikoone – seda mõnede arvates selleks, et õigeusklikest külalised saaksid sisse astudes ette teha harjumuspärase ristimärgi. Kodude inventari kuulusid kirjatud pühaserätid, ehkki seatuina mitte ikoonide, vaid enamasti peeglite ümber. Samuti käisid ingerisoomlased kohati veeristsete aegu (6.1.) Jordani vett hankimas. Naised seisid paiguti jumalateenistustel püsti, nagu see on omane õigeusuteenistustele.Osad ingerisoomlased mälestasid õige sagedasti kadunukesi, seda muuhulgas õigeusklike mälestuspäevadel üheksandal, neljateistkümnendal ja neljakümnendal päeval ning poole aasta möödudes pärast lahkumist, samuti suvistete aegu (vn kl troitsa). Ülestõusmispühade-järgsel teisipäeval võidi sarnaselt õigeusurühmadele pidada radunitsa’t , nn surnute suurt reedet. Muidugi on eri Ingeri osades olnud usundilise fusieerumise aste erinev: kaugeleulatuvam oli see ehk Lääne-Ingeris, tagasihoidlikum Kesk-Ingeris ning vaevumärgatav Põhja-Ingeris.

Hupel kirjeldab oma Ingerimaa märkmetes muuseas ka siinset tüüpilist külaarhitektuuri. Taluehitised asuvat ringis, moodustades seega omalaadse ring- ehk kindlustalusid. Ta väidab, et selline majapidamine on enamasti avaram kui Liivimaal. Keskel jääb suletud õu ehk kuja (avokuja), mis võib olla sageli ka kaetud (kattokuja). Eluhoone (kartano, mis tähendabki ju algselt ´õuega´ talu; vrd rts kl gård) jaguneb omakorda kahte ossa – kesä– ja talvitupa, milles asub nn vene ahi (vennäin kiuas). Kahe eluhoone keskel oli mitteköetav koridor, kus hoitakse kirste, riistu jms. Sealt pääses sahvrisse (sulana) ja vankri- ning puukuuri (katokset ja puusarrain). Teisel pool asusid vastavalt hobusetall ja loomalaut (läävä). Kaugemale jäid kelder, viljaait (aitta) ning veel kaugemale heinaküün (heinäsarrain). Suurperekondliku elukorralduse tõttu asus vastava vajaduse tekkides suvetaresse elama noorpere, üks vendadest või õdedest koos perekonnaga. Ingeris levinud talukompleksi näol on areaaltüpoloogiliselt tegu üsna samalaadse taluarhitektuuriga, mida esineb nii venelastel, osal ingerikarjalaste rühmadel ning setodelgi.

 

Rahvusloomest 20. sajandi algul

Hoolimata tugevast etnokonfessionaalsest taustast on ingerisoomlaste rahvusluse peamiseks kujundajaks olnud siiski 20. sajandi alguse ilmalikud mõttevoolud. Kolppana seminaris, Viiburi linnakoolis ja isegi Helsingi ülikoolis hariduse saanud noor haritlaskond lõi oma, kirikuringkondadest sõltumatu rahvavalgustusliku programmi, mida üritati levitada Peterburis ilmuvate soomekeelsete ajalehtede kaudu. Kaugemaks eesmärgiks oli Ingerimaa soome elanikkonna sidumine ühtseks rahvuskehandiks. Arusaadavalt oli suuremal osal rahvastikust tollal vaid hägusad arusaamad sellest, kui palju Ingeris on soomlasi ja et neid elab nii siin kui sealpool Neevat, Narvast Terijoeni. Vähe oli teadmisi ka Soome arvukast sõsarkogukonnast, kelle olemasolust teati enamasti vaid Soome päritolu pastorite kaudu.

Siiski olid jõukamatele Viiburi, Terijoe ja Ida-Soome linnade õppeasutused hea tahte korral jõukohased. Ja neid võimalusi enne riigipööret ka mõnel määral kasutati. Sügavam teadmine sugulusest hakkas alles nüüd laiapõhjalisemalt levima. „Miul serkut jo oppiit kaik Itä-Suomen kansanopistos. Miekki tahtoin männä, vaik olin viel silloin kaikkine kesenkasvuine sellaine. Taisin olla jo viientoist-kuuventoist vanhan’. Käinki Suomess kaks kertaa. Terijoen luon siel miss lien’. Mie praikaa unehutin, mikä paikka se semmone ol´. No miekki tahoin tulla! A sit pantiiki raja kiin’. Miul jäi seukkoloi viel aluks tänne – setän tyttäret kaksin. Kuuventen’ toist hyö tul´liit Suomehe, a seitsemänten’ toist sit jo… Vaatik’s se Venäjä niitä takas vai Suom’ko niit laittoi. Suomest ko tul´liit – kaik mitä oli laitettu käs´töitä heil – Venäjä otti rajal poikkee. Hyö sitä niin heil paheksuit, jot … Ol´ sellane laki. No ja sit mie en päästkää ennää. /…/ A sit tul´ perrää se vallankumouksen aika. Perrää vallankumouksen ol´ niäes Suomes se luokkasota. Sit se Toivo Antikkaine, mikä ol´ kommunistilline. Vot sen neuvvokseet ol´liit sit meil siin’ Kavelahess yötäki. Meil ol´liit suuret kylät, mis ol´ nuorisoo paljon. Ja ne käivät siel aina antamas sitä ommaa uutta oppii”!

Enamik ingerisoomlasi püsis endist viisi tugevalt etnokonfessionaalse enesekuvandi kütkes, pöörates oma pilku ikka kirikuõpetaja ja kirikumeeste kogu, mitte semstvoametniku või „noore ja vihase intelligentsi“ õpetuste järgi. Võib isegi öelda, et usupõhine enesemääratlus, mis oli pikka aega aidanud soomlusel õigeusukeskkonnas püsida, hakkas modernset rahvusmoodustust tõsiselt segama. „Soome usk“, usupõhine enesemääratluse ja peamiselt Soome päritolu vaimulike autoriteet pigem takistas kui edendas rahvuspõhiste institutsioonide teket. Nii on see teatud mõttes olnud tänaseni, sest vahepealsed sovetlikud aastakümned vermisid lojaalsusest esivanemate usule omalaadse vastukultuuri, tehes sellest mitte ainult religioosse, vaid pigem kultuurilise vastupanu aluse. Kahjuks sai see lojaalsus 1920-1950ndatel aastatel paljudele hukatuslikuks, kuna tsentraalselt juhitud moderniseerimisega kaasnes sügavalt usuvaenulik ideoloogia.

Ingerisoomlastel pole niisiis sugenenud märkimisväärselt võimalusi kaasaegsete toimivate rahvuslike institutsioonide väljakujundamiseks. Mõningast kogemust organiseerimises ja kohalikus elukorralduses pakkus siiski 19. sajandi lõpu küllalt edumeelne semstvoinstitutsioon, samuti teoreetiline võimalus osaleda piirkonnakohtu (vn kl ujeezdnaja upraava) töös. Seal pidid ju olema esindatud kõik seisused. Vähesemal määral oli kokkupuuteid Soome suurvürstiriigi aladelt pärinenud soomlaste halduskogemusega. Iseseisvat organiseerimis- ja otsustuskogemust pakkus osalemine evangeelse luterliku kiriku konsistooriumi tegevuses, kohaliku koguduse asjade korraldamine, iseäranis nn kirikumeeste kogu. Selle liikmed valiti iga kolme aasta tagant koguduse jõukamate talupoegade seast ja sellest kujunes nii koguduse asjaajamises kui ilmalikes küsimustes vägagi mõjukas organ. Osalt selle küllalt õhukese halduskogemuse põhjal hakati 1917. aastal vahetult enne bolševistlikku riigipööret kujundama omakeelset üle-Ingerimaalist valitsusorganit, samuti valima saadikuid Vene kodanliku valitsuse kahekojalisse rahvaesinduskogusse ehk alamduumasse. Paljulubava alguse peatas täielikult peatselt algav genotsiid.

Selle kirjutise fookus ei asu siiski mitte ingerisoomlaste poliitilisel ajalool ega kannatuslool. Siinkohal juhiksin vaid tähelepanu asjaolule, et vastukaaluks usupõhisusele tekkis 20. sajandi alguses ilmalik enesekuvand, mis toetus paljuski poliitilistele mõttevooludele. See ilmnes eredaimal kujul Peterburis ilmunud soomekeelsete ajalehtede vastandlikes ideoloogiates ning nende omavahelises konkurentsis. Ajaleht Inkeri püsis tugevalt klerikaalsete ringkondade kontrolli all, kaitstes eelpool mainitud etnokonfessionaalset enesekuvandit. Sellele vastandus Neeva, mille eesotsas oli esseeride hulka kuuluv ja radikaalselt meelestatud noorintelligents. Just nemad asusid 1919. aastal kujundama Ingerimaa administratiivse ja kultuurilise autonoomia ideed, mida Eesti armeejuhatus asus omakorda osavalt ära kasutama. Peapõhjuseks oli, et Eesti rahvaarmeed polnud võimalik veenda võitlema väljapool eesti asustuse etnilisi piire. Eesti iseseisvuse kindlustamiseks ja läbirääkimisteks soodsa positsiooni saavutamiseks oli see aga hädavajalik. Nii oligi Lääne-Ingeri rügemendi formeerimine ja selle esialgne koostöö Vene loodearmee põhjakorpusega 1919. aastal paljuski Eesti-poolne ettevõtmine, mida suunas ja juhtis koha peal admiral Johan Pitka. See aga on juba omaette lugu … (Vt Raudalainen – Flink 2011; Raudalainen 2014.)

 

Kaasaja identiteediotsinguid väljaspool etnokonfessionaalset enesekuvandit ja/või kannatusloolist paradigma?

Kui leppida laias laastus kokku, et enamiku ingerisoomlaste identiteet 20. sajandi teisel poolel rajaneb „kannatuslool“, st stigmale ja/või pärimuspõhisele religioossusele, on mõistetav, et uute elementide kasutamiseks enesekuvandi ülesehitamisel on võimalusi napilt. Haridussüsteem, kaasaegsem koorilauluharrastus, vabatahtlikkusel põhinevad liikumised ja seltsid hävisid koos kodude ja terve kultuuriruumiga. Seda kajastav pärimusajalooline jutuvara repressioonide hirmus ning hilisema enesetsensuuri jõul hääbus. Ingerisoome edulugusid ei saanudki 20. sajandil enam olemas olla, sest ühiskonnas edasijõudnud valisid meeleldi teisi võimalikke osaidentiteete, hoolimata sellest, et nende nimi reetis nende päritolu.

1980ndate lõpus ametlik tsensuur küll kadus, ent selle tulemusel hakkas domineerima hoopis stigmapõhine eluloojutustus: küüditamised, sõjaaegne evakuatsioon Soome, Soome-kogemused ning taas järjekordne sundevakuatsioon Sise-Venemaale. Muule tähelepanu eriti ei jagunudki, seda soodustas ajalooline situatsioon, muuhulgas Ingeri vastu huvi tundma hakanud ringkondade hoiakud. Nn kannatusloolisest paradigmast sai kindlalt raamitud kommunikatiivne kokkulepe, mida võib pidada omaette etenduslikuks žanriks. Siinkohal võib muidugi nentida: mis meelel, see keelel. Ent samas võib ka tõdeda, et peavooluks kujunenud kannatusloolisus ei lasknud sündida alternatiividel, mis oleksid meelitanud ka nooremat põlve kaasa mõtlema.

Mis puutub nn perestroika-järgsesse rahvusloomesse, siis sellel perioodil on ilmnenud erinevaid suundumusi ja inertsust. Siinkohal ei ole ruumi süveneda 1990. aasta aprillikuus president Mauno Koivisto poolt lausutud iseenesest väga triviaalsesse avaldusse „Ingerlased on soomlased…”, sellele järgnenud paluumuuttaja-programmi ning Soome migreerumise tagajärgedesse. Selmet pööraksin tähelepanu ingerisoomlaseks olemise mõningatele võimalustele kaasajal. Paradoksaalselt, ent samas üsnagi mõistetavalt, on ingerisoomlust kõige raskem alal hoida Soome kirjakeelses, n-ö pärissoome keskkonnas, kus kulub rühmaeristuse ülevalhoidmiseks enim energiat. Ingerisoomlane sulandub siin päritolu kohaselt hõlpsasti kas n-ö venekeelsetesse, eestlastesse või ka pärissoomlastesse. Viimaseks saamise kiusatus ja surve on suur. Oma „ingerisoome eripära“ alalhoidmine on kõige lihtsam Venemaal. Siinse Ingeri Evangeelse Luterliku Kiriku mõjusfääris tegutsevates, nüüd juba peamiselt venekeelsetes ingerisoomlastes ning nende järglaskonnas toimib kaasajalgi etnokonfessionaalsuse eristav alge. Süstemaatiliste repressioonide ja mitmekordsete küüditamiste kiuste püsib Venemaale jäänud ingerisoomlaste ja nende järglaste enesemääratlus paiguti ikka usutunnistuslikel alustel. Kuna ka varasem etnodemograafiline situatsioon tingis peavoolutõlgenduses vaikimisi, et olla (ingeri)soomlane on ühtlasi olla luterlane, siis oli seda ka pärast perestroikat lihtne kohaldada. Viimasel aastakümnel on religioossuse komponent enesemääratluses hakanud taanduma, mille tulemusel ingerisoomlus Venemaal nähtavasti üldse kaob. See, mis nõukogude ajal oli veel omamoodi kaitsekihiks sovetliku repressiivsuse suhtes, on nüüd vaid üks valikulisi eristusi.

Juba paar aastakümmet on püütud rajada ingerisoomlaste identiteeti seltsitegevusele, muuhulgas rahvakultuuriharrastusele. Ent see on õhkõrna traditsioonikihi tõttu jäänud suhteliselt jõuetuks ega ole hõlmanud kuigi suurt osa niigi kahanevast rühmast. Sel on mitmeid ajaloolisi põhjusi. Kõigepealt polnud moderne rahvuslus ja seda toetavad institutsioonid enne 1920 – 30ndate repressioone jõudnud kuigivõrd juurduda. Teiseks on tuntav mõju ka pikaaegsel rahvusrühma mahavaikimisel ja igasuguse organiseerumise keelul. Märgitagu veel, et Soome Evangeelse Luterliku Kiriku laiaulatuslike abiprogrammide käivitumisega kirikute taastamiseks Ingerimaal ja nn „tagasipöördumisukaasiga“ Soome justkui võttis kaudelt Venemaalt kohustuskoorma omapoolsete sammude astumiseks tagakiusatud rahvarühma tegeliku rehabiliteerimise osas. Nn „Venemaa (mitte Ingeri!) soomlased“ küll „rehabiliteeriti“ Vene föderatsiooni kõrgema riiginõukogu poolse ukaasiga 28. juunist 1993. aastal, ent mingeid tegelikke meetmeid ei järgnenud. Neile kohaldatud repressioonid ja salajased seadusepügalad, samuti kodanikuõiguste piirangud kuulutati õigustühisteks, ent samas mingeid tegelikke hüvitusi ei lubatud, mistõttu tuleks seda seadust lugeda deklaratiivseks, üldsõnaliseks ja osapooli mittesiduvaks.

 

Kokkuvõtteks

Kuivõrd leidub ingerisoomlaste seas sellist kaasaegset identiteediloomet, mis on jätkusuutlik? Osalt Eesti laulupeotraditsiooni eeskujul on Eestis taastatud tsaariaja lõpukümnenditel kujunenud Ingeri laulupidude traditsioon. Ehkki ettevalmistused selleks suureks peoks käivad aastaringselt, on selle näol siiani olnud tegu rohkem identiteeti toetava iga-aastase üksiksündmuse kui enesekuvandit järjekindlalt arendava liikumisega. Siiski on lootust, sest see pidu jätab kahtlemata osalejatesse kustumatu jälje. Noorsoo ja laste osavõtt sellest on aga kahjuks (veel?) üsna kidur. Kahtlemata on tantsu- ja lauluharrastuseks andnud hoogu ja julgust juba 1970ndate lõpul Toksova-Korpiselkä Rappula külas alguse saanud röntyskä-tantsuliikumine. On tõesti olnud õnnelik juhus, et sellest sai omal ajal innustust ka helilooja Veljo Tormis. Tema maailmakuulsast koorikantaadist „Ingerimaa õhtud“ kujunes nii mõnegi jaoks lausa ingerisoomluse „bränd“. Ehkki algselt oli tegu vägagi lokaalse ja pisukese segmendiga rahvakultuurist, on selle nähtuse tähtsus kaasaja ingerisoomlust peegeldavas kultuuripildis paisunud suhteliselt suureks. Aga vahel ongi nii, et sinepiiva on aluseks millelegi suurele. Rahvakultuurist tõukunud kõrgkultuur omab selle juhtumi puhul tõesti positiivset tagasipeegeldust rahvusrühmale endale.

Samas võin ma oma välitöökogemuse põhjal väita, et pered, kus usul ja selle juurde kuuluval on olnud kaalu, säilitavad ingerisoome keelekuju ja sellega seonduvat etnilist eripära hoopis enam! Need inimesed ei ole pruukinud Tormise helitöödest kuulnudki olla. Seega, üks asi on institutsionaalselt kujundatav (kõrg)kultuur, hoopis midagi muud aga etnokonfessionaalne rühmakuuluvus ja enesekuvand rohujuuretasandil. Kindlasti kuuluvad aga mõlemad teatavasse aegruumi, oma kindlasse ajastusse ja sotsiokultuurilisse perioodi ühe etnilise koosluse elukaares. Kui ingerisoome identiteeti püütakse konstrueerida ilma religioossuse komponendita, tegeldakse ingerisoomluse loomisega täiesti teistelt alustelt. Kuna eelmise põlvkonna enesetõlgendus pole sügava kultuurikatkestuse tõttu sisaldanud piisavalt pärimuskultuuri komponenti, ei ole sellele lihtne rajada uusi omakultuuri vorme ka kaasajal.

Kokkuvõtvalt võib ingerisoomlaste eneseloomes rääkida: 1) vanima põlvkonna (etno)konfessionaalsest enesemääratlusest; 2) keskmise põlve kannatusajaloolisest stigmast, mis ühendab stalinliku totalitaarrežiimi tõttu suuresti siiani näiteks diasporaakogukondi; 3) alles viimasena saab rääkida moodsamast „ingerisoomlusest“ kultuurilise konstruktsioonina, mis suudaks ehk end taastoota ka kaasaja kultuuripildis. Alles siis vabanetaks lähiajaloo kogemuse taagast ja sellest saaks vähehaaval emotsionaalselt laetud, ent siiski kaugem ajalugu.

 

Kasutatud kirjandus

Akiander, Matthias 1864. Muutamia tietoa ja Inkerinmaan sekä Itäsuomen lahkolaisuuksista. Helsinki: Simeliusten Perillisten Kirjapaino.

Amburger, Erik 1980. Ingermanland. Eine junge Provinz Russlands im Wirkungsbereich der Residenz und Weltstadt St. Petersburg-Leningrad. Bd. 1–2. Beiträge zur Geschichte Osteuropas. Bd. 13/ II. Köln-Wien.

Gadlo, et al. 2004.Гадло, А. В., Верняев И.И., Егоров С.Б. Этнография Северо-Запада России: Южные окрестности Петербурга – Приладожье – Центральные районы Псковщины. Санкт-Петербург: СпбГУ.

Gildi 2004. – Гилъди, Л. А.Судьба «социально-опасного» народа: Засекреченный геноцид финнов в России и его последствия. 1930–2002 гг.Санкт-Петербург:ДЕАН.

Heino, Harri 1976. Hyppy-herätys – Länsi-Suomen rukoilevaisuuden synnyttäjä. Helsinki: Suomen Kirkkohistoriallinen Seura.

Honko, Lauri 1990. Inkeritutkimus tienhaarassa. Inkerin teillä. (Toim. P. Laaksonen, S.-L. Mettomäki.) Kalevalaseuran vuosikirja, 69/70. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 113–123.

Hupel, A. W. Bemerkungen über Ingermanland, als den beträchtlichsten Theil des jetzigen St Petersburgschen Gouvernements. Nordische Miscellaneen, 13/14. Riga : Verlegts Johann Friedrich Hartknoch, 1787, 516.

Inkerinsuomalaiset: Kuka kukin on? (Toim. Miettinen, Helena; Krjukov, Aleksei; Mullonen, Juho; Wikberg, Pekka 2013. Tallinna: Inkerin kulttuuriseura. – Vt ka http://www.inkeri.com/Virtuaali/Merkkihenkilöt.

Kinnunen, Mauri 2004. Herätysliike kahden kulttuurin rajalla. Lestadiolaisuus Karjalassa 1870–1932. Jyväskylä Studies in Humanities, 19. Jyväskylän Yliopisto. – http://selene.lib.jyu.fi:8080/vaitos/studies/studhum/9513918351.pdf (21.02.2015)

Konkova 1992. Конъкова, О. И. – Ижора. – Мы живем на одной земле: Населения Петербурга и Ленинградской области.Санкт-Петербург: Лениздат,89109.

Köppen, Petervon 1853. – Кеппен, П. И. Селения oбитаемые ижорами. – Ученые записи императорской академии наук. Вып. 3., Санкт-Петербург, 412–422.

Kuropjatnik 2002. Куропятник, A.И. Идентичность и система расселения на sевере Европы: антропологический анализ корреляции. www.history.pu.ru/biblioth/novhist/mono/spb2002/index.htm (28.02.2015)

Kurs, Ott 2008. Kesk-Skandinaavia metsasoomlaste asustus- ja uurimisloost. (Toim. K. Kass, M. Luts-Sootak, M. Seppel, K. Taal). Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 2007. Tartu: Õpetatud Eesti Selts, 193–211.

Kurs, Ott 2010. Vanast maailmast uude. Akadeemia, 6, 1088–1114.

Korhonen, Arvi 1938. Ein religiöser Rechtsfall aus Ingermanland vom Jahre 1637. – Litterarum Societas Esthonica 1838–1938. Liber Saecularis. Õpetatud Eesti Seltsi Toimetused. Commentationes Litterarum Societatis Esthonicae XXX. Tartu: Õpetatud Eesti Selts, 265–278.

Kuujo, Erkki 1963. Raja-Karjala Ruotsin vallan aikana. Joensuu: Karjalaisen kulttuurin edistämissäätiö.

Kuujo, Erkki 1969: Inkerin vaiheita keskiajalta 1700-luvun loppuun. Inkerin suomalaisten historia. Helsinki: Inkeriläisten sivistyssäätiö, 45–96.

Laanest, Arvo 1966.Isuri murdetekste. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse instituut.

Lotman, Piret 2003. Unustatud uus linn. Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, 3, 25–34.

Lotman, Piret 2010. Ingerimaa vene õigeusklike identiteet 17. sajandi esimesel poolel luterlikust vaatepunktist. Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, 3, 9–19.

Luther, Georg 2000. Herdaminnen för Ingermanland. II. De finska och svenska församlingarna och deras prästerskap 1704–1940. Svenska litteratursällskapet i Finland. Helsingfors.

Mikkola, Jaakko 1932. Inkerinmaan kreikanuskoisten käännytyksestä vuosina 1683-1700. Historiallinen Arkisto. Helsinki: Suomen Historiallinen Seura.

Mustonen Juuso (toim.) 1931. Inkerin suomalaiset seurakunnat: liitteenä kartta nimihakemistoineen. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.

Pantšenko, Aleksandr 2000. Eschatogical expectations in changing world: narratives about the end of the world in present day Russian folk culture. – http:/www.ruthenia.ru/folklore/panchenko2.htm (21.02.2015)

Pantšenko 2002 = Панченко, A.A. – Христовщина и Скoпчество: фольклор и традиционная культурa русских мистичуских сукт. Moсква: Oбьединенное Гуманитарное Издательствo.

Pursiainen, Ilpo 2001. Suomalais-ugrilainen millenarismi. Lopun ajat kautta aikojen. Historiallisia Papereita, 15. – http://www.helsinki.fi/historia/yhdistys/julk/loppu01/pursiain.pdf (21.02.2007)

Raudalainen, Taisto 2005. The Traits of Cultural Contacts between Orthodox and Lutheran Commemoration Practices among Ingrian Finnish Women. Folklore. Electronic Journal of Folklore, 28. Tartu, 5790.

Raudalainen, Taisto 2007. Multietniline ja -konfessionaalne Ingeri pärimusajaloolisest vaatepunktist. – Muutused, erinevused ja kohanemised eesti kultuuriruumis ja selle naabruses. (Koost. Madis Arukask.) Viljandi: Tartu Ülikool.

Raudalainen, Taisto 2011. Tantsides suulise ja kirjaliku vahel. Millenaristliku pärimuse teisenemisi 19.–20. sajandi Ingerimaal, Vikerkaar, 1–2.

Raudalainen, Taisto – Flink, Toivo 2011. Täällä Pohjantähden alla on nyt kotomaamme: Inkerin rykmentti Viron vapaussodassa 1919–1920. Tartu: Eesti Ingerisoomlaste Liit.

Raudalainen, Taisto 2014. Oma maa ubina äitsen. Ingerisoomlased 20. sajandil. Tallinn: Argo.

Sludnjakov 2004. Слудняков, А.О. Об архитектура деревенъ Лампoлoво и Кургино. – Народное зод чество. Петрозаводск: Изд. Петрозаводского Государственного Университета.

Tiisnekka, Abram 1882. Kaprion luonto ja maisemat Uusi Suometar (14.02.1882) – http://www.inkeri.com/Virtuaali/////Kaprio/Kaprion_kylat.htm (21.02.2007)

Vanha Tuutari. Tuntemattoman tekijän käsikirjoitus 19. vuosisadan alusta. Julkaissut Sulo Haltsonen. Suomi 1112:4. SKS. Helsinki 1967.

Västrik, Ergo-Hart 2005. On the Strategies of Maintaining and Transmissing Religious Tradition among Ingrian Finnish Seuralaiset Movement. – Folklore. Electronic Journal of Folklore. Vol. 28. 151–178.

Väänänen, Kyösti 1987. Herdaminnen för Ingermanland. I. Lutherska stiftsstyrelsen, församlingarnas prästerskap och skollärare I Ingermanland under svenska tiden. Svenska litteratursällskapet i Finland. Helsingfors.

 


[1] Sellest oli veel pikk tee käia tõelise Ingeri-pärase liturgiani, mida selle koostaja ja lihvija Tuutari kiriku kantori ja mitmekülgse muusiku Mooses Putro (1848–1919) järgi hakati kutsuma Putro-liturgiaks. Kuna selle kasutamise eest on hea seisnud ingerisoome päritolu pastor, Ingeri kiriku taasasutajaid Arvo Survo, siis peetakse Ingerimaal selle liturgia järgi teenistusi veel kaasajalgi. – Vt nt siit. (3.06.2015)

 

Taisto-Kalevi Raudalainen (1964), MA (teaduskraad), Helsingi Ülikooli folkloristika osakonna doktorant, õpetab Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias etnoloogiat ja soomeugri rahvaste kultuure ning annab välja Ingerisoomlaste Liidu ajakirja Inkeri.

Print Friendly, PDF & Email
English