Arvamused

Tartu Ülikooli usuteaduskonna lõpetaja sõnavõtt

Karin-Kallas1Austatud prorektor, peapiiskop, dekaan ja õppejõud. Kallid lõpetajad ja külalised!

Me kõik alustasime oma teekonda teoloogidena erineval ajal, erineval viisil ning erinevatel ajenditel. Ometi on miski meid kõiki kokku toonud täna siia, nii, et meie teed ristuvad. Arvan, et meie teede ristumispunktiks on soov ning huvi, võib-olla ka vajadus küsida selle järgi, mis on tundmatu ning kauge, kuid samas meid puudutav nii, et me seda tunneme.

Usuteaduskonnas õpivad ning õpetavad väga erinevad ning mitmekülgsed inimesed. Kuid ilmselt meil kõigil on vaja läinud julgust – julgust öelda, et oleme usuteaduskonnas. See on juba traditsioon, et kõigilt meie teaduskonna üliõpilastelt küsitakse, et mis me sellise haridusega peale hakkame. Mõned meist on ausalt vastanud ning õlgu kehitanud, sest ei tea. Sellele järgneb küsija kurvameelne ning haletsev pilk. Kuid arvan ning loodan, et iga kaasvõitleja, kes on nii ausalt vastanud, ei nõustu selle haletseva pilguga, vaid tunneb selle teadmatuse teist külge – see on võimalusteruum. Nii ongi teised meie seast sama ausalt vastanud, et võin saada kelleks iganes. Teoloogiaharidus ei ole kitsalt seotud ühe valdkonna ja fenomeniga, vaid on nii laiahaardeline ja fundamentaalne, et saadab või võiks saata inimest igal edasisel valikul.

Kuid siiski – kas see klassikaks saanud küsimus usuteaduskondlase tuleviku kohta mitte ei viita meie nõrkusele? Kui võime saada kelleks iganes – ning meie lõpetajad tõesti tegutsevad kõikvõimalikes erinevates valdkondades – siis miks keegi sellest ei tea? Võib-olla jääb meil puudu julgusest kõneleda ühiskonnas teoloogidena, usuteadlastena või religiooniuurijatena – kuidas iganes me ennast mõistame. Seega soovin meile, lõpetajatele, julgust kõneleda usuteaduskonna lõpetajatena või juba järgmise astme üliõpilastena. Tahan, et meie hääl saaks ühiskonnas kuuldavaks, nii et lõpuks usuteaduskond või siinne üliõpilane ei peaks oma eksistentsi pidevalt õigustama.

Vaadates tagasi kõikidele loengutele, on eriliselt meelde jäänud  vanameister Karl Barthi mõte selle kohta, milline on teoloogia koht ülikoolis. Tsiteerin: „Just tõeline teadus ei ole teadupärast oma asjas kindel ja nimelt mitte ainult siin ja seal, vaid aluses, viimsetes eeldustes. Iga konkreetne teadus teab väga hästi miinust, mis seisab tema sulgude ees, millest ta tavatseb siis kõnelda tolle summutatud häälega, mis reedab, et siin on kahtlemata tegemist naelaga, mille küljes kõik ripub, aga ka küsimärgiga, mis tuleb möödapääsmatult asetada muidu metoodiliselt ülesehitatud terviku järele. Kui mõelda, et need küsimärgid oleks tõepoolest viimane, mis igal teadusel on öelda, kui ilmne oleks siis see, et näiline akadeemiline kosmos on tegelikult üksikute lehtede virrvarr, mis lendlevad kuristiku kohal! Ja need küsimärgid on tõepoolest kõigis teadustes viimane. Ja sellepärast, oma halva või pigem oma lohutust vajava südametunnistuse pärast sallib ülikool teoloogiat oma müüride vahel, pisut tusasena kannatamatuse pärast, millega teoloogid suunavad küsimused just nimelt viimasele, millest ei kõnelda, ja ometi — või eksin ma? — salajas ka rõõmustades selle üle, et keegi nõustub olema nii ebateaduslik ja säilitama valju kindla kõnelemisega mälestust just sellest viimasest, sellest mittekogetavast keskmest, millele kõik viitab; mälestust sellest, et kõigel, mida seal tehakse, võib olla tähendus.“

See Barthi mõte on julgustav ning lootustandev, võib-olla küll paradoksaalsel viisil. Nagu Barth nendib seoses ülikooliga, kehtib see ka seoses üksikisikuga – me saame rõõmustada selle üle, et kogu meie teaduse ja akadeemilisuse kosmos või kaos viitab sellele, millel on viimselt tähendus.  See aga annab julgust panna küsimärk selle juurde, mida peame kindlaks seoses enda või ühiskonnaga. See julgus on tee iseseisva olemise ning mõtlemiseni.

Minu kõne on tänukõne meie õppejõududele, kes on meid nii kaugele aidanud ning julgustanud. Olen tänulik inspireerivate loengute ning mõttevahetuste eest. Eelkõige aga selle eest, et olen õppinud mõõdukalt kritiseerima, mõttekalt küsima ning küsivalt mõtlema.

Ma soovin meie üliõpilaste nimel tänada kõiki nii ülikoolist kui mujalt, kes on kaasa aidanud usuteaduskonna ning tema üliõpilaste kujundamisele ja arengule.

Ning lõpetuseks tänan oma kaasüliõpilasi, kelle värvikad isiksused on teinud Tartus õppimise ja elamise tõeliselt nauditavaks.

Aitäh!

 

Karin Kallas (1992), Tartu Ülikooli usuteaduskonna vilistlane,  on õppinud judaistikat Paideia instituudis (European Institute for Jewish Studies in Sweden) ja on Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
English