Arvamused

Religiooniuuringutest uues teoloogiasissejuhatuses

Indrek PeeduReligiooniuuringute ja teoloogia omavahelise suhte, sisuliste erinevuste ja sarnasuste teema on usuteaduslikes mõttevahetustes üks püsivamaid arutluskohti. Nõnda on loogiline, et hiljuti eesti keeles ilmunud David F. Fordi teoloogiasissejuhatuses („Teoloogia. Põgus Sissejuhatus.“ Tartu Ülikooli Kirjastus, 2014) leiab põgusalt käsitlemist ka see küsimus (lk 28–32). Ometi tuleb Fordi sellekohast argumentatsiooni pidada teataval määral problemaatiliseks. Kuivõrd aga võib arvata, et Fordi sissejuhatus leiab kohalikus religioonist huvituvas lugejaskonnas rohket tähelepanu, vääriks selgitamist, miks see nii on.

Fordi nägemuses tuleks teoloogiat ja religiooniuuringuid tihedalt kombineerida, kumbki ei saa toime tulla ilma teiseta ning parimad on need õppeasutused, kus keeldutakse valdkonda kaheks jagamast. Kuivõrd uurimisalale ei ole võimalik läheneda neutraalselt eikuskil seistes, on küsimused uuritava tõesuse ja praktilise väärtuse järele möödapääsmatud, mistõttu „religiooniuuringud peavad tegema ruumi arukale usule, mis viib konstruktiivsete ja praktiliste teoloogiateni“ (lk 29). Ford peab olukorda sarnaseks majandusteadustes aset leidvaga, kus ei piirduta üksnes majanduse kõrvalseisva uurimisega, vaid püütakse kaasa aidata ka selle arengule.

Kui lähtuda teoloogiale tavapärastest eesmärkidest ja eeldustest, siis ei pruugi see näida probleemse argumentatsioonina, kuid religiooniuuringute perspektiivist on tegu küllaltki problemaatilise seisukohaga. Fordil on muidugi õigus, et uurijal ei ole võimalik saavutada absoluutset sõltumatust, kuid väites, et selle võimatus tähendab vajadust loobuda igasugusest neutraalsusepüüdest, kujutab ta situatsiooni õigustamatult mustvalgetes värvides. Iseenesest on probleem täiesti olemas – eriti viimase paarikümne aasta uurimistööd on teravalt näidanud, kuidas meie arusaamad sellest, mis on religioon ja kuidas on võimalik mingeid nähtusi akadeemiliselt uurida, on tugevalt mõjutatud koloniaalajastu poliitilistest eesmärkidest ning valgustusajal välja kujunenud filosoofilistest ja kontseptuaalsetest määratlustest. Ehk: meie kontseptsioonid ja mõtlemisviisid ei ole meile antud või meie avastatud üksnes reaalsuse representatiivse kirjeldamise jaoks, vaid omavad täiesti inimlikku ajalugu ning on välja kujunenud erinevatest poliitilistest, ideoloogilistest ja filosoofilistest eesmärkidest mõjutatuna. Nii ei ole reaalsuse täpne representatsioon alati esmaste prioriteetide seas olnud. Siiski ei tuleks sellest kohe järeldada, et kõik me oleme lootusetult subjektiivsed. Kui religiooniuuringutes väidetakse, et eesmärgiks on metodoloogiline agnostitsism, siis ei tähenda see, et uurija ise vaatleks oma uurimisobjekti mingist vankumatu objektiivsuse kõrgusest. Esmalt tähendab see iseenda lähtepositsiooni võimalikult terviklikku teadvustamist – näiteks seda, milliseid eeldusi sisaldab see kontseptuaalne süsteem, millele uurimisala tugineb. Kuid olulisemalt tähendab see, et uurija keskendub rangelt kirjeldavale, mõtestavale ja seletavale uurimistööle ega püüa uuritava asjus välja tulla normatiivsete hinnangutega küsimuses, kas mõnes kogukonnas usutav üleloomulik olend ka päriselt eksisteerib või mitte. Või kas mõne religioosse prohveti või guru õpetus ka päriselt tõene on või milline peaks siis tõde metafüüsiliselt olema. Teisisõnu, religiooniuuringud ei püüa küsida selle järele, mis on tõde ja õige praktika. See on punkt, milles religiooniuuringud põhimõtteliselt erinevad teoloogiast, kus jumaliku ilmutuse tõsiasi on teoloogilise mõtlemise lähtepunktiks, mis aga tähendab konkreetsemat metafüüsilist või siis epistemoloogilist positsiooni maailma suhtes. Kuid selliselt on normatiivne hinnang uurimisala suhtes lähtepunktiks kogu tegevusele. Seega ei tähenda neutraalsusepüüe, et uurija positsiooniks oleks mingi erakordse objektiivsuse kõrgpositsioon, vaid et selle uurimistööga ei kaasne mõningaid küsimusi, mis mujal on esikohal. Näiteks, kas uuritavad praktikad või arusaamad on head või halvad, ontoloogiliselt tõepärased või ekslikud. On tõsi, et tihtipeale pole see õnnestunud ning ikka ja jälle on mõnda uurimistööd süüdistatud varjatud teoloogilisuses või katses religiooni ära seletada ja selle kaudu ümber lükata. Kuid asjaolust, et seatud eesmärk pole mitte alati õnnestunud, ei järeldu veel, et see põhimõtteliselt võimatu oleks. Pealegi, kui aktsepteerida Fordi arusaama, et metodoloogiline neutraalsus pole võimalik ja meie subjektiivsus on möödapääsmatult domineeriv kõiges, ei osutuks võimatuks mitte üksnes religiooniuuringud tema tänapäevases vormis, vaid veel terve hulk muid akadeemilisi distsipliine, mis samuti taotlevad oma põhivormides vähemasti metodoloogilist hinnangute neutraalsust (nt antropoloogia, sotsioloogia, orientalistika ja mõnigi teine uurimisala muutuks sellistes tingimustes küsitavaks, väheütlevaks või lihtsalt võimatuks). Isegi teoloog peaks endalt sel juhul tõsiselt küsima, mis mõtet on teoloogiaga tegeleda, kui lõppude lõpuks oleme me kõik paratamatult subjektiivsed ja selliselt on ka meie endi teoloogia vaid kogum isiklikke eelistusi (või möödapääsmatult subjektiivsete eelistuste pinnalt välja kasvav).

Asjaolu, miks Fordi esitatud nägemust neutraalsuse küsimuses ei saa aktsepteeritavaks pidada, on lühidalt kokku võetav tõdemusse, et sellisel juhul taanduks religiooniuuringud lihtsalt üheks alternatiivseks teoloogiaks või kristliku teoloogia tööriistaks kristlikel eesmärkidel (või siis nt islami teoloogia kõrvalt islamlikel eesmärkidel). Mõlemal juhul tähendaks see aga religiooniuuringute lõppu selle distsipliini praeguseks väljakujunenud vormis ja tähenduses. Kui religiooniuuringud tõesti loobuksid enda neutraalsusepüüdest ning muudaksid praktilise rakenduse ning uurimisobjekti tõesuse küsimused töö olemuslikeks osadeks, viiks see küll, nagu Ford märgib, „konstruktiivsete ja praktiliste teoloogiateni“, kuid selliselt oleks juba loobutud religiooniuuringute senisest eesmärgist (mida võiks üldjoontes nimetada inimreligioossuse kui sellise mitmesuguste vormide ja üldisemate tunnuste kirjeldamiseks ja seletamiseks) ja seega poleks enam tegu religiooniuuringutegagi. Või siis alternatiivselt taanduks eesmärk sekundaarseks nende „konstruktiivsete ja praktiliste teoloogiate“ arendamisel – religioossuse uurimine muutuks tööriistaks teoloogia välja töötamisel. Siinkohal oleks vast liialdus öelda, et Ford otseselt seda soovibki saavutada, küll aga on raske ette kujutada olukorda, kus Fordi visiooni praktikasse rakendamine ei viiks lõpuks paratamatult selliste tulemusteni. Üheks oluliseks religiooniuuringute ja teoloogia eristuseks on küsimus sellest, milline on konkreetse tegevuse praktiline väljund, kui aga religiooniuuringute praktiliseks väljundiks oleksid needsamused „konstruktiivsed ja praktilised teoloogiad“, siis tähendaks see religiooniuuringulise tegevuse rakendamist teoloogiliste väljundite saavutamiseks.

Väärib meenutamist, et üheks levinumaks etteheiteks, mida on tehtud Mircea Eliade uurimistööle, on justnimelt seisukoht, et tema arusaamad ja tõlgendused on tihedalt läbi põimunud tema enda filosoofilise nägemusega inimesest ja inimese vaimsetest püüdlustest maailmas. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et Eliade usundilooliste järelduste väärtus on muutunud küsitavaks, kuna on selgunud, et teatavas mõttes tegeles ta usundiloo raames (või varjus) iseenda filosoofia mõttekäikude välja arendamisega. Eliade ümber keerleva debati detailsem lahti kirjutamine ületaks siinse kirjatüki mahu, kuid üheks võimalikuks ja tegelikult suhteliselt tagasihoidlikuks näiteks sellest, mis juhtub, kui usundiloolist uurimistööd püütakse siduda „konstruktiivse ja praktilise maailmavaatelise otsinguga“, võib Eliadet pidada küll. Veelgi jõulisemaiks, küll aga ilmselt mitte nii tuntud näideteks võiks aga pidada ka Huston Smithi ja Joseph Campbelli.

Senikirjeldatu ei tähenda, et religiooniuuringutel ei võiks olla praktilisi väljundeid ja eesmärke. On ju inimese religioosse mitmekesisuse kohta teadmiste omandamine, jagamine ja hariduse andmine juba ise otseselt praktiline eesmärk. Ometi on oluline vahe selles, kas püütakse anda vaid kirjeldavaid, tõlgendavaid ja selgitavaid teadmisi selle kohta, kuidas erinevad inimesed võivad maailma mõista, või tegeletakse otseste juhiste andmisega religioossetes ja religiooniga seonduvates ühiskondlikes ning poliitilistes küsimustes – ehk vastuseid küsimustele sellest, „mis on/oleks õige“. Usundiloolisi teadmisi võib muidugi (ja tulekski) aktiivselt rakendada näiteks religioonide vahelistes dialoogides või ühiskondlikes debattides selle kohta, kuidas riik peaks religioossetesse kogukondadesse suhtuma, kuid sellistes olukordades rakendatavad hinnangud, otsused ja valikud ei ole enam osa religiooniuuringutest kui akadeemilisest distsipliinist. Teadmiste rakendamine väljaspool distsipliini ennast on sel juhul eristatav teadmiste omandamisest endast – rakendamisel vajalikud eeldused, lähtepositsioonid ja eesmärgid ei ole enamasti vajalikud ega kasulikud uurimistöö enda läbi viimiseks.

Viimast asjaolu silmas pidades on Fordi välja toodud majandusteaduse näide tegelikult vägagi õpetlik. On selge, et majandusteadlased, õigusteadlased ja riigiteadlased räägivad aktiivselt kaasa ka normatiivsetes ühiskondlikes küsimustes sellest, kuidas asju tuleks teha ja milline oleks õige lähenemisviis. Varasemalt tugevamal määral, nüüdseks mõnevõrra vähem on neis diskussioonides samalaadsel viisil kaasa rääkinud ka teoloogid ja see on (olnud) teoloogia sisuline ja möödapääsmatu osa. Omal moel võib sarnaseks pidada ka suuremat osa sellest, millega tegeletakse filoloogias – nt prantsuse filoloogiaga tegelemine, selle väärtustamine, tähtsustamine ning prantsuse kultuuriruumi aktiivne vahendamine (nt tõlkimise kaudu) Eestisse on mõnes mõttes natuke võrreldav misjonäride tegevusega. Ka kultuurivahendajatest filoloogid püüavad ühele kultuuriruumile omast väärtustada ja omaseks muuta teises. Selle kõige valguses ongi märkimisväärne asjaolu, kuidas religiooniuuringud justnimelt eristuvad sellistest erialadest, kus praktiline rakendamine on nõnda keskse rolli omandanud. Võiks öelda, et religiooniuuringud mingis mõttes püüavad olla sarnasemad mõningatele nn „fundamentaalteadustele“, kus uurimise eesmärgiks ei olegi kohene praktiline rakendamine. Või siis vähemasti hoitakse uurimine ise lahus võimalikust edasisest praktilisest rakendamisest. Omandatud teadmiste praktiline rakendamine võib muidugi aset leida, kuid see ei ole religiooniuurijate endi uurimistöö lähtepunktide ja meetodite otseseks osaks, vaid osa selle ühiskondlikust rakendusest väljaspool akadeemilist tegevust. Religiooniuurija võib näiteks uurida seda, mis viisil multikultuurses ühiskonnas on toime tuldud religioosse mitmekesisusega ning kuidas seda on püütud poliitiliselt ja kogukondlikult korraldada, kuid religiooniuurimise hulka ei kuulu otsustamine küsimuses, milline peaks olema „tõeliselt õige viis“ kuidas selliseid olukordi lahendada. Akadeemilise uurimistöö ja tema praktilise rakenduse eristamine eksisteerib teoreetilisel tasandil ka teistes eelmainitud akadeemilistes distsipliinides, kuid poleks ilmselt sugugi vale väita, et praktiline rakendatus on majandusteaduses, juuras ja mõneski teises uurimisalas tunduvalt otsesemalt uurimistöö enda osa, kui ta seda on religiooniuuringutes. See, et ennast ei ole otseselt seotud normatiivsete ja praktiliste otsuste tegemisega, on üks neid asjaolusid, mis võimaldavad religiooniuuringutel vältida taandumist „lihtsalt üheks alternatiivseks teoloogiaks“. Lisaks, nagu viimased poolteist sajandit on näidanud: puht-praktilisest perspektiivist on normatiivsete küsimuste kõrvale heitmine osutunud heaks lähtepunktiks ka seetõttu, et nii on võõramaiste tavade ja maailmamõistmisviiside kirjeldamine ja tõlgendamine osutunud tunduvalt lihtsamini saavutatavaks, võrreldes olukorraga, kui seda on tehtud üheskoos usupõhiste hinnangutega. Nii ei saa Fordi esitatud võrdlust majandusteadusega pidada päris õnnestunuks, kuna religiooniuuringud ja majandusteadus omavad praktilise rakendatuse küsimuses erinevaid positsioone. Majandusteadus (nagu ka näiteks meditsiin ja juura) on palju jõulisemalt ja otsesemalt praktikale suunatud alad, praktiline rakendatus on neis tihedalt integreeritud teadustegevusse endasse.

Kokkuvõttes ei saa religiooniuurijad Fordi väidetega nõustuda, kuna see tähendaks kas religiooniuuringute teologiseerumist või taandumist lihtsalt veel üheks alternatiivseks maailmavaateks, mis oleks oma ülesehituselt analoogne teoloogiaga. Mõlemal juhul läheks kaotsi see, mis on taganud religiooniuuringute senise edu. Esimesel juhul seetõttu, et võõraste maailmavaadete pideva hukkamõistmise või erineval viisil hindamise (nagu see teoloogias sajandeid tavaks oli ja mõnelgi puhul on endiselt) asemel on selliste küsimuste kõrvale heitmine võimaldanud süvendatud uurimistööd inimreligioossuse tõlgendamise ja mõistmise eesmärgil. Selle asemel, et vaielda küsimuse üle, kas Višnu või Ptah ka päriselt olemas on või teoloogilist väärtust omavad, on niiviisi olnud võimalik tegeleda uurimistööga sellest, kuidas inimesed Indias või omaaegses Egiptuses on päriselt neid jumalusi mõtestanud ja ennast nendega seostanud. Kui aga konstruktiivne ja praktiline usk tuua (tagasi) uurimistöösse, siis ei oleks võimalik vältida maailmavaateliste hinnangute integreeritust uurimistöösse endasse. Teisel puhul – kui religiooniuuringud muutuksid veel üheks alternatiivseks teoloogiaks – läheks kirjeldatud väärtus aga samuti kaduma, kuna budismi uurimine muutuks sellisel puhul lihtsalt üheks alternatiivseks viisiks, kuidas tegeleda budistliku teoloogiaga, islami uurimine taanduks üheks alternatiivseks islamiteoloogiaks jne. Religiooniuuringud enda tänapäevases vormis aga ei tähenda kindlasti sellist lähenemist, kus islamistikaga tegeleja peaks ühtlasi olema praktiseeriv muslim või budoloog praktiseeriv budist.

Kirjeldatud asjaoludest tingituna tuleb Fordi seisukohta religiooniuuringute ja teoloogia omavahelisest suhtest pidada ebaõnnestunuks, kuna see kujutab pigem tema soovi religiooniuuringulisi teadmisi teoloogilistel eesmärkidel praktiliselt rakendada. Niiviisi muutuks religiooniuuringud aga üheks teoloogia abidistsipliiniks, mida saaks rakendada näiteks religioonide vahelise dialoogi probleemide lahendamisel, mis Fordile teemana eriti südamelähedane paistab olevat. Seega, kui ma varasemalt olen kirjutanud sellest, kuidas mõningates eestikeelsetes teoloogiat puudutavates debattides on kaduma läinud teoloogia eripäraks nimetatav, siis Fordi poolt kujutatud vormis kaotaksid religiooniuuringud omaenda eripära. Fordi seisukohtade mainimisväärseks taustaks on Läänemaailmas, aga eriti Suurbritannias, püsiv diskussioon selle üle, milline peaks olema teoloogia ja religiooniuuringute positsioon ja omavaheline suhe akadeemilistes institutsioonides, kus teoloogia omab endiselt domineerivat rolli ning tihtipeale on tajutud (olgu siis õigustatult või mitte), et religiooniuuringute vähene institutsionaalne toetus tuleneb just traditsioonilise akadeemilise teoloogia domineerimisest. Taolises situatsioonis võib Fordi seisukohti muuhulgas näha ka katsena vastata püsivatele institutsionaalsetele pingetele, püüdmaks jõuda praktiliste lahendusteni, mis kõiki osapooli rahuldaks. Tegelikult on Ford ka seda, kuidas religiooniuuringud ennast ja oma suhestumist teoloogiaga mõistavad õige hästi kirjeldanud: „Seal õpitakse tundma mitmeid religioone erinevate akadeemiliste distsipliinide kaudu. Teoloogia figureerib seal kui erinevate usundite ajaloo ja elu fenomenoloogia osa. Peamine tähelepanu keskendub religioosse mõtlemise ja praktika tähendusele, analüüsile ja vastastikusele suhtele, samuti seostele oma religioosse kontekstiga. Tavaliselt sind ei julgustata süvenema teoloogia tõe küsimusse või arendama omaenda konstruktiivset teoloogiat“ (lk 28). Ent selle on Ford kõrvale heitnud kui ebasoovitava, sest religiooniuuringud kirjeldatud variandis ei tegele Fordi jaoks piisaval määral isiklike usuküsimustega. Ometi võinuks ta just sellest religiooniuuringute kirjeldusest lähtuda oma katses mõtestada kahe distsipliini omavahelisi suhteid. Siis oleks ta lähtunud kontseptsioonist, millega ka religiooniuurijad ise nõustuda saaksid.

Lõpetuseks märgin, et kui kõigest eelnevast on mõnele jäänud mulje, justkui religiooniuuringute ja teoloogia vahel eksisteeriks mingi paratamatu konflikt, siis seda ma siinkohal väita ei soovi. Konflikt võib esile kerkida olukorras, kus mõni teoloog soovib kas allutada või teologiseerida religiooniuuringuid või kui mõni religiooniuurija loobub oma neutraalsusepüüdest justnimelt selleks, et püüelda religioossete arusaamade ekslikkuse tõestamise poole (ka seda on korduvalt juhtunud). Ent mõlemal juhul on tegu taotlusliku konflikti otsimisega ning mitte mingi sisuliselt möödapääsmatu vastuoluga. Kui selliseid konflikti otsimisi vältida, siis oleks õigustatav öelda, et tegu on kahe viisiga, kuidas uurida ja mõtestada religiooni, mis erinevad üksteisest oma lähte-eeldustes ja eesmärkides ning ka selles, kuidas üks või teine võib osutuda sobivamaks ja/või võimekamaks olenevalt sellest, millisele küsimusele vastust otsitakse. Seetõttu ei ole need kaks erinevat lähenemisviisi taandatavad üksteisele ega ühtlustatavad üksteisega, aga niikaua kui mõlemad aktsepteerivad erinevate lähenemisviiside võimalikkust, väärtuslikkust ja erinevaid tugevusi, pole see ka mingiks suureks probleemiks.

 

Indrek Peedu (1985) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna religiooniuuringute eriala doktorant.

Print Friendly, PDF & Email
English