Arvamused

Mida teadsid usust vanemad ja vanavanemad

Toomas JürgensteinIkka tuleb ette väiteid, et ennemalt olid lapsed paremad ning seda põhjustas eelkõige teadlikkus usulistest asjadest. Olen sellist väidet kuuldes ikka mõelnud Oskar Lutsu „Kevadele“, kus köster tegi küll koolis kõvasti tööd, kuid kohati tundus, et kiusamine oli normiks. Võtta või raamatu alguses kirjeldatud Arno kogemused esimesest koolipäevast: „Nutuse näo ja punaste silmadega, see, kellelt mõned naerdes küsisid: „Poiss kus su isa on?“ ja mispeale teised kohe vastasid: „Isa metsas , saba seljas,“ – see oli Visak.“ (Oskar Luts, Kevade, Tallinn, 1954, 14) Ning Lutsu raamatust tundus, et sedalaadi kiusamine oli koolis üsna tavaline.

Hoolimata sellest, et on väga hästi teada tänapäeva noori kritiseerivate arvamuste stereotüüpsus, öeldakse ka praegu tihti, et noored on hukas, ei õpi õigeid asju, tegelevad arusaamatute tehnikavidinatega, on kergemeelsed jne. See sõnum nii tugev, et vahel tekib tahtmine nende väidetega osaliselt nõustuda. Õnneks lükkavad tõsised inimesed need põhjendamatud arusaamad peagi ümber.

Nii näiteks küsiti Soome haridussüsteemide autoriteedi Jyvaskylä ülikooli professori Jouni Välijärvi käest Postimehes, kas nüüd ongi käes see aeg, et noored on keskeltläbi rumalamad kui nende vanemate põlvkond? Professor Välijärvi vastas väga diplomaatiliselt: „Selles, kas see tähendab, et noored on rumalamad kui vanemad, ei ole ma päris kindel, ehkki PISA pole ainus uuring, mis sellele viitab, on ka teisi. Teine seletus on, et me lihtsalt ei suuda veel mõõta asju, mis on tänapäeva ühiskonnas tähtsad ja mida noored oskavad. Näiteks mismoodi nad ülesannete lahendamisel tehnikat kasutavad. Võib-olla ongi nii, et nad oskavad teistsuguseid asju, kui need, mida on harjutud tähtsaks pidama.“ (Marti Aavik, Kas lapsed lähevad lollimaks? Postimees 02.05.2015)

Kuivõrd aga on muutunud noorte vaated ja teadmised usu alal. Sain mõni aeg tagasi tänu akadeemik Peeter Tulvistele materjali omanikuks, mis lubab heita pilgu aastatetagustesse Eesti koolilaste teadmistesse religiooni kohta. Nimelt kinkis ta mulle kokkuvõtte 1934. aastal läbiviidud ülipõhjalikust testist, kus uuriti algkooli lõpetajate (13–15 aastaste) õpilaste usualaseid teadmisi. Vastajaid oli üle 1700, Viljandimaalt, Järvamaalt ja Tallinnast Nõmmelt. Õpilasi, kes andis kõikidele küsimustele õiged vastused, oli üheksa ja need kõik olid tütarlapsed. (Märt Raud, Eesti algkooli lõpetaja. Algkooli lõpetajate teadmised usuõpetuse alal. Eesti Koolinõunike Ühingu toimetised nr 30, Haridus ja Sotsiaalministeeriumi koolivalitsuse väljaanne, Tallinn, 1936, 6, 8)

Testi küsimused olid üles ehitatud lünktestina, haarasid enda alla mitmeid teemasid ning õigete vastuste kõikumine on üllatavalt suur. Näiteks küsimusele nr 8 „Jeesuse ema nimi oli ………. “ vastas õigesti 95% vastanutest. Samas küsimusega nr 44 „Ristikoguduse esimesist päevist ja apostlite tegevuses jutustab piiblis ………. raamat“ oli päris paljudel raskusi. Siin oli õigesti lünga täitnud vaid 15% vastajatest. (Raud 1936, 27, 30)

Aga oli teisigi üllatusi, näiteks 1. küsimus: „Mina olen ………. usku, seda usku olen ma ………. saadik.“ Siin oskasid vastata vaid 28% õpilastest. (Raud 1936, 27) Tahtmatult kerkib paralleel Eurobaromeetri kümmekond aastat tagasi tehtud uuringuga. Selle kohaselt usub vaid 16% Eesti elanikest, et Jumal on olemas. Samas uskus 54% Eesti elanikest kõrgema jõu või vaimu olemasolu, 26% kinnitasid, et ei usu ja 4% vastas, et ei tea. (Special EUROBAROMETER 225 „Social values, Science & Technology”, 9, vt siit) Möönan, et see võib olla liiga otsene seletus, kuid näib, et eestlased on oma usku mõistnud ka minevikus pigem laiemalt ja ebamäärasemalt kui ainult kiriklik kuuluvus. Viimast seisukohta näis kinnitavalt ka küsitluse tulemuste analüüsimisel toodud viies järeldus: „Õpilaste teadmised Uues Testamendis osutusid headeks, Vanas Testamendis vaevalt rahuldavaiks, kirikuloos ja katekismuses rahuldavaiks. Interkonfessionaalsuse osas olid teadmised suuremad kui konfessionaalsuses.“ (Raud 1936, 24)

Mulle näib, et ka teadmised usust polnud sugugi nii head, kui seda sageli tänapäeval ette kujutatakse. Näiteks on raskusi Kristuse olemust puudutava küsimusega: „Ristiinimene usub, et Jeesus Kristus oli tõsine Jumal ja tõsine ………. .“ Sellele küsimusele oli õigesti vastanuid vaid kolmandik, st 33% vastanutest. Või veelgi enam, vaid luterlastele mõeldud küsimusele: „Ev.-Luteri koguduses on sakramendid püha õhtusöömaaeg ja ………. .“ Näiliselt lihtne küsimus, kuid vastust teadsid vaid 17% õpilastest. Vaid vähesed (11%) oskasid vastata ka ainult õigeusklikele esitatud küsimusele: „Paastumaarjapäeval mälestatakse ……….“. (Raud 1936, 27, 31-32)

Huvitavad on ka muud tolleaegset usuõpetust puudutavad probleemid, mida kogumikus eraldi analüüsitakse. Nii arutatakse aine vabatahtlikkuse ja kohustuslikkuse üle, mööndakse, et tüdrukud on hoolsamad ja saavad paremaid hindeid kui poisid, kurdetakse õppevahendite vähesuse üle, tõdetakse kahjutundega nõrka sidet usuteadlaste ja usuõpetajate vahel ning uuritakse, kui tugev on ikka usuõpetajate seos kirikuga. (Raud 1936, 17-20)

Vaadates testi tulemusi, tahaks üheltpoolt tsiteerida igihaljast Kogujat: „Ära ütle: „Miks olid endised ajad paremad kui nüüdsed?“ Sest seda sa ei küsi targasti.“ (Ko 7:10) Tõenäoliselt pole see tõesti arukas küsimus. Ka artiklis vaadeldud kaheksakümne aasta tagune uurimus süvendab pigem arusaama, et tegemist polnud usulises mõttes ideaalajaga. Õpilaste teadmistes oli tõsiseid lünki ning paljud tolleaegsed probleemid kajastuvad üsna sarnaselt tänase päeva usu- ja hariduselus.

 

Toomas Jürgenstein (1964) on Hugo Treffneri Gümnaasiumi usundiõpetuse ja filosoofia õpetaja ning EELK liige.

 

Print Friendly, PDF & Email
English