Arvamused

Meie sünged kaasreisijad

Kristiina-Vaiksalu2Mis on see miski sügaval minus, mis paneb mind tegema asju, mida ma teen? Kust see pärineb? Miks ma sellest lahti ei saa? Mis mul viga on? Kas mind saab parandada?

Nendele igavikulistele küsimustele keskendub Ameerika Ühendriikide draamaseriaal „Dexter“, mis räägib sarimõrvar Dexter Morganist. Oma ema jõhkra mõrva tõttu kolmeaastaselt orvuks jäänud Dexteri lapsendas Miami politseinik Harry Morgan, kes avastas tema mõrvarlikud kalduvused ning õpetas neid õigesse suunda juhtima – tapma ainult jõhkraid kriminaale, kellel on õnnestunud õiglasest kohtumõistmissüsteemist läbi lipsata. Et rahuldada oma huvi vere vastu ja lihtsustada oma enda kuritegude toimepanemist, töötab Dexter vereanalüütikuna Miami Metro politseijaoskonnas. Kuigi tung tappa eksisteerib temas vankumatult, on ta õppinud teesklema normaalseid emotsioone ning säilitama ühiskondlikult vastutustundliku inimese välisilmet.

Esialgsel vaatlusel võib tunduda, et sarja põhirõhk lasub verel ja vägivallal – peategelane on sarimõrvar ning sündmustik leiab aset mõrvajuurdlustega tegelevas politseijaoskonnas. Sellegipoolest arvan, et esmamulje taga on peidus midagi rohkemat.

Kuigi sarja põhielemendid on seotud tapmiste ja mõrvajuhtumite lahendamisega (mis loomulikult teeb sarja põnevaks), vaatleb see kõige eelneva taustal siiski inimlikkuse sügavamat poolt. Ma küll ei usu, et „Dexteri“ loojatel olid sarjaga seoses sihilikult teoloogilised kavatsused, kuid ometi uurivad nad seriaali kaudu mehhanisme, mis kaevuvad sügavale inimese iseloomu ja asetavad tegelased igavikuliste probleemidega silmitsi. Arvukad filmid ja teleseriaalid on ekraanil patte demonstreerinud, ent mitte just paljud filmidest ja seriaalidest ei lähe süvitsi sellesse, kuidas inimesed oma sisemise patuse loomusega toime tulevad. Kuidas inimesed oma südametunnistusega hakkama saavad? Kuidas nad oma patuseid tunge peidavad? Kuidas neid ümbritsevad inimesed mõjutavad nende valikuid, hoiakuid ja emotsioone?

Kogu sari keerleb selle ümber, kuidas Dexter püüab toime tulla iseenda ja oma täitmatu ihaga vere järele. Dexter kutsub oma tungi tappa sageli nimega Sünge Kaasreisija. Kui Dexter otsib endas mingitki inimlikkust, põrkub ta oma sisemise loomusega ja selle seletamatu miskiga, häälega, mis tõukab teda tegema, mida ta on väidetavalt sündinudki tegema: tapma. Ükskõik kui palju Dexter ka ei  ürita tsiviliseeritud maailmaga kohanduda, näeb ta endas peaaegu alati koletist. Sarja lõpuks avastabki Dexter, et ta ei saa põgeneda endas peituva pimeduse ja oma tegude tagajärgede eest.

Mulle meeldib mõelda, et kirjeldused Dexteri sisemistest heitlustest on väga sarnased sellele, kuidas oleme harjunud kujutlema inimese võitlust oma patuse loomusega. Mõnes mõttes on igal inimesel ju oma Sünge Kaasreisija, kes justkui oleks see, kes sunnib patustama ja minema vastuollu üldiste tõekspidamistega.

Sarjas lähtub Dexter oma tegevuses koodeksist, mida õpetas teda järgima kasuisa Harry. Lisaks sellele, et koodeks on justkui Dexteri ellujäämisõpetus („Ära jää vahele!“), piiritleb see ka väga rangelt Dexteri tegevuse nii-öelda sihtgrupi („Tapa ainult neid, kes on selle ära teeninud!“). Koodeks on tema moodus ohjata oma Sünget Kaasreisijat, omada tema üle natukenegi kontrolli. Samuti võib üritada juhtida oma patust loomust. Iseasi, kas see õnnestub. Kas inimene ikka suudab sellist olukorda, pattu oma kontrolli all hoida?

Dexter võitleb oma tapmisvajadusega samamoodi nagu narkomaan uimastitega. Sünge Kaasreisija on justkui sõltuvus, keda Dexter küll üritab kontrolli all hoida, aga kes lõpuks ikka dikteerib tema elu. Pea kõik inimesed on sõltlased: narkootikumid, alkohol, kohv, söök, töö, internet. Sõltuvus käib käsikäes enesekontrolliga – sõltuvus on märk puudulikust enesekontrollist. Ilma selleta alistuksime me pidevalt kiusatustele.

Keerulistel hetkedel vestleb Dexter oma surnud kasuisaga, kes aitab tal mõista ning järgida koodeksit, et püsida õigel rajal. Põhimõtteliselt on tegemist Dexteri südametunnistusega, keda ta mõnikord võtab kuulda, ent mõnikord talitab risti vastupidi. Nagu me vahel kõik. Patune loomus, ehk?

Seega tuleb välja, et tegelikult on üsna lihtne end sarimõrvariga samastada (fiktiivsega, hea seegi). Dexteri kombel võitlus patuga, sõltuvusega, oma enese loomusega ei tohiks võõras olla küll õigupoolest kellelegi, sest igaüks meist heitleb oma sisemiste salajaste tungidega – oma süngete kaasreisijatega.

 

Kristiina Vaiksalu (1986) on usuteaduse magister, EELK liige ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
English