Arhiiv

Lähemal kui särk ihule (nr 179/ 15.5.2015)

11138997_10203970620807748_7840479584330779426_n

Foto: Johann-Christian Põder

 

Inimesele on omane mäletada minevikust positiivseid sündmusi. Kas see on lihtsalt üks inimvaimu kaitsemehhanismidest ja ellujäämisinstinkt või olid endised ajad tõesti paremad kui praegused?  Möödunud aegade idealiseerimisega korrastame oma mälupanka, rajades nõnda aluse olevikus toimetulekuks ja võimalikuks eduks tulevikus. Kuid mineviku tegelikkuse ülemäärase ilustamise taga võib peituda ka soovimatus või saamatus tänast reaalsust tunnistada ja seda nii kultuurilises, poliitilises kui ka usulises vallas.

Käesoleva numbri arvamusloos uurib Hugo Treffneri Gümnaasiumi usundiõpetuse ja filosoofia õpetaja Toomas Jürgenstein, kuivõrd on muutunud noorte vaated ja teadmised usu alal. Ta võrdleb 1934. aastal läbiviidud usualaste teadmiste testi tänapäeva laste teadmistega ning järeldab: „Kaheksakümne aasta tagune uurimus süvendab pigem arusaama, et tegemist polnud usulises mõttes ideaalajaga. Õpilaste teadmistes oli tõsiseid lünki ning paljud tolleaegsed probleemid kajastuvad üsna sarnaselt tänase päeva usu- ja hariduselus.” Võrdluses ilmneb isegi üllatavaid sarnasusi Eurobaromeetri kümmekond aastat tagasi tehtud uuringuga, mistõttu ei saa üheülbaselt väita, et tänapäeva noored oleks usuliselt rumalamad kui muiste.

Millises seisus aga on eestluspõhise rahvusluse suhe religiooniga? Seda küsimust käsitleb tänases artiklis Tartu Ülikooli riigiteaduste instituudi võrdleva poliitika lektor Alar Kilp, kes osutab, et iga poliitiline rahvuslus toimib kui religioon, omades omi rituaale ja sümboleid. Üllatavalt hea on aga Kilbi hinnangul eestluspõhise rahvusluse suhe kristluse ja eeskätt luterlusega, „mille kuvand on pärast kahe maailmasõja vahelist aega muutunud positiivsemaks, kuna puudub identiteedipõhine ühiskonnasisene vastandumine baltisakslastega ning luterlus toimib eestlasi poliitiliselt Euroopaga ühendava markerina.” Samas tõdeb Kilp, et eestluspõhine rahvuslus ja riiklus on teineteisest kaugenemas: “Eestluspõhisele kultuurile toetuva riigikorra asemele võib tulla, ja samm-sammult juba on ka tulemas, mitmekultuurilisem, liberaalsem ja põhiseaduspatriotistlik käsitlus rahvuslusest.” Seepärast on mõeldav, et lähitulevikus muutub rahvuslus veelgi avatumaks religiooni suhtes, ka kiriku suhtes. „On tõenäoline, et luterluse kõrval tugevneb oluliselt ka õigeusu roll peavoolukultuuri sümboolse usulise esindajana,” leiab Kilp.

Kõigis neis arengutes võime loota, et usk kasvab, mitte ei kahane. Kõiki neid arenguid saadab kristlaste palve – palve, mis rajaneb Jeesuse enda palves. Johannese evangeeliumi 17. peatükis leitaval Jeesuse eestpalvel põhinevas jutluses ütleb EELK Urvaste Püha Urbanuse koguduse õpetaja ja Võru praostkonna praost Üllar Salumets: „Usule tulnud inimesed ei jää omaette, vaid nendest moodustub kogudus. /…/ Jumal ei ole meist kaugel, vaid meie lähedal. Nagu minu vanaema armastas öelda, et lähemal, kui oma särk.” Selles tõotuses on Ta kogudust ka läkitanud.

Tänases Kirik & teloogia numbris avaldame ühtlasi ka järelehüüde Turu ülikooli professorile ja Uue Testamendi teadlasele Jukka Taniel Thurénile (30.6.1930–10.5.2015). Thuréni töö ja tegemised on rikastavalt mõjutanud ka Eesti teoloogiat ja kirikut.

 

Tänases numbris:

Alar Kilp, Eestluspõhise rahvusluse suhe religiooniga.

Toomas Jürgenstein, Mida teadsid usust vanemad ja vanavanemad.

Üllar Salumets, Läkitatud maailma (Jh 17:18-23).

Vallo Ehasalu, In memoriam Jukka Taneli Thurén (30.6.1930–10.5.2015).

Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.

Vaata ka 2011.–2014. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.

Print Friendly, PDF & Email
English