Esiletõstetud lood

Suure reede jutlus

Matthias BurghardtSiin me nüüd oleme suurel reedel ja küsime endilt „miks?“ Miks laseb Jumal inimestel nii hirmsalt kannatada? Miks seisab mõnes kõhedust tekitav krutsifiks kirikutes altari peal? Kui Jeesus on tõesti Jumala Poeg, kuidas saab Jumal Isa teda siis üldse surma saata? Mis Jumal see niisugune on?

Ja me kuuleme, et me pole selle küsimusega üksi. Kui Jeesus ristil sureb, hüüab ta: „Elii, elii, lemaa sabahtani?”, „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?” (Mt 27:46). Tõesti, miks? Ja ükski ingel ei lasku taevast, et teda päästa, ega tule tema juurde ka ükski Eelija, kes talle tuge pakuks – keegi ei tule teda päästma! Kuidas me saame sellisesse Jumalasse uskuda?

Selleks, et seda mõista, läheme Kolgatalt paar kuud ajas tagasi. Käime koos Jeesusega mööda maad. Kohtume inimestega, kelle elu ta muudab, pöörates neile erilist tähelepanu. Ta on lauaosaduses nendega, kellega muidu keegi koos süüa ei taha. Ta jutustab Jumala riigist, riigist, milles kõik toimib õiglaselt, ja kus siiski valitseb armastus. Ja inimesed usuvad teda, sest terve tema olemus tunnistab sellest! Ja ta teeb inimesed taas terveks, teeb nad korda, nii ihuliselt kui hingeliselt. Ta kannab nende haigusi ja võtab enda kanda nende valud, nagu me kuulsime. Kuidas ta seda suudab? Ta usaldab täiesti Jumalat, oma Isa. Ta ütleb ise, et Tema teeb seda, mida on oma Isalt õppinud. Tema on see, kelle läbi tahab Jumal oma rahvast ja kogu loodut taas endaga ühendada. Sest nagu me juba kuulsime, on probleem selles, et igaüks näeb omaenda teed. Me kõik ekslesime ringi kui lambad. Meie jaoks peab ju kõik alati ülesmäge minema. Hea haridus, kindel sissetulek, kasvav ja usaldusväärne sõpruskond, materiaalne ja hingeline kindlustatus igat sorti katastroofide ja pikselöökide vastu. Ja kui siis ollakse kord enam-vähem oma võimaluste tippu jõudnud, peabki kõik jääma nii, nagu on. Ja sageli ei näe me enam teiste teed, kes meid ümbritsevad ega näe ka Jumala teed, mis tal tegelikult meile mõeldud on.

Jeesus ei näe üksnes iseenda teed, nagu kõik teised tema ümber. Ta näeb Jumalat, täidab Jumala tahet, seab Jumala au taas jalule. Ja näeb end ümbritsevate inimeste teid. Ja inimesed näevad seda suurt andi, mis on Jeesusele antud. Need, kes on võimul ja vastutavatel positsioonidel, kardavad aga, et Jeesus ohustab niigi labiilset tasakaalu. Peaasi, et okupatsioonivõimu ei ärritataks. Et veelgi kõrgematele võimukandjatele pinnuks silma ei satutaks. Keegi, kes on selline nagu Jeesus, lihtsalt ei sobi maailma.

Jeesus ise jääb oma teele lõpuni truuks. Tal on hirm, ta tahab parema meelega hirmuäratavast lõpust pääseda, kuid nii, nagu ta on elanud oma elu, läheb ta ka surma. Jeesuse surm ei ole mingi hirmus teatritükk, kus Jumal Isa marionettide nööre tõmbab ja need vaid teevad, mida neil teha kästakse. Jeesuse surm on terve tema olemasolu tulemus. Ta on süütult kannatav õiglane, ta on Jumal, kes laseb inimesel end hävitada, ta on Jumal, keda maailmast välja surutakse. Nii kirjeldas seda Dietrich Bonhoeffer, üks tuntumaid 20. sajandi evangeelseid märtreid: Jumal, kelle armastust maailm taluda ei suuda.

Ja mida teeb Jumal? Ta ei maksa mõrvaritele kätte. Ta ei pöördu nüüd lõplikult maailmast ära ega jäta seda tema kurjuse ja piiratuse kätte, tema peaaegu hullumiseni enesekesksete inimeste kätte. Ta ei jäta meid lõikama seda, mida oleme külvanud. Jumal on vaba selles, mida Ta teeb. Ta võtab oma süütu, õiglase sulase, oma armsa Poja kannatuse ja teeb kõigiks aegadeks rahu enda ja maailma vahele.  Suure reede kibedaks tõdemuseks on see: Jumalal pole vaja Jeesuse eneseohverdust. Ta oleks võinud ka öelda: palun, käige siis pealegi oma teed, eks te siis näe, kuhu te sel moel jõuate. Samuti oleks ta võinud ka öelda: hea küll, ma annan teile lihtsalt niisama andeks – aga kes oleks teda sel juhul uskunud? Meie kirikutest puuduks sel juhul rist – kuid seepärast ei puuduks ta ju veel selle maailma elust, meie endi elust. Seepärast ei oleks me ju veel süütud ega seaks oma teid Jumala järgi; seepärast ei arvestaks me veel teistega. Nüüd aga, kus rist juba kord olemas on, kus Jeesus juba kord ristil hukati, on Jumal sellest teinud andeksanni märgi, uue alguse ja kaastunde märgi. Ja kui me mõtleme ülestõusmisele, siis ka selle märgiks, et maailma kurjus ei jäänud ega jää ristile vaatamata võitjaks.

Rist jääb kõigiks aegadeks pahanduseks, millekski ebameeldivaks inimliku uhkuse ja edukultuse jaoks. Kuid see on ka algus, algus saada niisama vabaks kui Jeesus. Mitte vaadata eluaeg meie endi tee peale, vaid Jumala tee peale, mis ei ole meil küll alati selgelt silme ees, mis meid aga Jumala ja ligimese juurde juhib ning muudab seda, kuidas me asju näeme. Siis, kui ma püüan koos olla ristilöödud ja ülestõusnud Issandaga – Ta on leitav palves, Tema Sõna lugemises või kuulmises, armulaual, meie ligimeses. Ja ta muudab mind. Nagu nii paljusid teisigi inimesi läbi aastasadade kõikjal maailmas. Lõpetuseks kuulgem veel kord tõotust Jumala kannatavast sulasest, millest kõneleb prohvet Jesaja:

Js 53:10-12 „Aga Issand arvas heaks teda alandada haigustega. Kui ta iseenese on andnud süüohvriks, saab ta näha tulevast sugu, ta elab kaua ja Issanda tahe teostub tema läbi. Pärast oma hingevaeva saab ta näha valgust ja rahuldust tunda; oma tarkusega teeb mu õiglane sulane paljusid õigeks, sest ta kannab nende patusüüd. Sellepärast ma annan temale osa paljude hulgas ja ta jagab vägevatega saaki, sest ta tühjendas oma hinge surmani ja ta arvati üleastujate hulka; tema aga kandis paljude pattu ja seisis üleastujate eest.“

Saagu Jumala armastus meist võitu. Aamen.

 

Matthias Burghardt (1970) on EELK Saksa Lunastaja koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English