Arvamused

Kooliõpetaja ja kirikuõpetaja

Tooming,JaanMis ühendab kooli- ja kirikuõpetajat ja mis teeb nad erinevaks? Tarku kirikuõpetajaid on vähe, vähemalt meie luteri kirikus. Ega ilmselt ka tarku kooliõpetajaid pole palju. Rumal kirikuõpetaja saab kuidagi ikka oma ametiga hakkama: ristib ja jagab sakramente ning jutlustab antud perikoobi põhjal tavaliselt trafaretset juttu, mis kedagi ei tõsta maast lahti Jumala juurde. Aga ka keskpärane kooliõpetaja peab tundma oma eriala, mida ta õpetab, põhjalikult ning kõikide kooliõpetajate eesmärk peaks ikkagi olema juhtida õpilasi tarkuse lätetele. Kirikuõpetaja funktsioon on seega kuulutada Jumala Riiki, kooliõpetaja funktsioon kasvatada õpilastest tarku kodanikke.

Oli kord aeg, mil ka kooliõpetaja oli loomulikult usklik, nüüd seda enam ei nõuta. Ka teoloogide hulgas levib arusaam, et teoloog ei pea tingimata olema usklik. Kuid uskmatu teoloog on vaid vaskkelluke, mis heliseb küll, kuid see helin kustub tühjusse. Kui kooliõpetajate funktsioonid on põhiliselt jäänud samaks, siis luteri kirikus on nüüd õpetajate asemel preestrid, ja see on juba suur muutus. Preestri nimetus on võetud katoliku kiriku mõjul ning tema funktsioon on hoopis erinev kui luteri kiriku õpetaja oma: preester (oma arust) peab tõstma ja võib tõsta patuse porist ning juhtima ta Jumala juurde, luteri kiriku õpetaja ikkagi leppis sellega, et tema on ainult Jumala Sõna vahendaja ja kui Jumal halastab, siis lambuke ärkab Jumala lapseks. Ja kui ta on Jumala laps, siis õpetaja ülesanne on teda juhendada ja õpetada teel, millele ta Jumala armu läbi on astunud. Kirikuõpetaja on ka õpetlane, seega igati tark inimene, kes tunneb inimese psühholoogiat ja oskab aidata usklikke. Preester ei vaja õpetatust, talle piisab lambukese võitmisest Jumalale ja seda võib ta lugeda enda teeneks. Ja meie jumalateenistus on muudetud missaks, eestlase jaoks võõrsõna, mille tähendust preestrihärrakesed peavad oma karjale selgitama. Ja jälle võib tulla aeg, mil missa saab sarnaseks katoliku kiriku missaga, kus ainult preester saab Jeesuse verd, lambukesed ainult Jeesuse ihu armulauateenistusel. Eestipärane kirik on muudetud taas ladina nimetustega tohuvabohuks, kus kõik on segi nagu pudru ja kapsad.

Ka koolis on rasked ajad. Pidevalt otsitakse seda õiget koolisüsteemi, mis rahuldaks kõiki ja annaks meie lastele hea hariduse. Pidevad reformid on juba ära väsitanud koolides töötavad õpetajad ning ei näi tulevat lõppu sellele reformidega katsetamistele. Ja nii kaob lõpuks kooli peamine funktsioon: kasvatada lastest targad ja õnnelikud inimesed, sest sügavate teadmistega ja tark inimene on kõikidele välistele tingimustele vaatamata õnnelik. Meie riik kahjuks sellest ei hooli. Ta ei panusta haridusse, vaid mõtleb neile aladele, kus on näha silmanähtav kasum. Kuid kooliõpetaja austamine rahva ja riigi poolt peaks olema esmatähtis, sinna tuleks panna nii suured summad raha, et kõik õpetajad oleks tasustamisega rahul, ja koolid varustada kõikide vahenditega, et oleks võimalik anda teadmisi kõige kõrgemal tasemel. Koolide raamatukogud peaksid olema ülitargalt komplekteeritud, et õpilasel oleks võimalik end pidevalt harida õpetaja suunamise abiga, ning kõik tehnilised vahendid kõige moodsamal järjel. Kui me ei panusta haridusse, siis on selge, et sureme lõpuks välja, sest ainult sügavalt haritud inimesed tunnevad oma rahva käekäigu vastu huvi, püüavad luua uut ja annavad kogu jõu meie maa arengusse.

Ja seepärast on ka eriti vajalik anda prioriteet õpetajate ettevalmistamisele, anda neile eelisseisund paljude muude elukutsete hulgas. Anda perspektiiv, et ka mehed oleksid rõõmsasti valmis hakkama õpetajateks ning annaksid oma mõistuse ja südame noorte kasvatamisse. Tegelikult peaks olema tasakaal mees- ja naisõpetajate vahel koolides, mitte nagu nüüd, kus enamik õpetajatest on naised. Muidugi, naised meie ajaloos on olnud tõeline maa sool, kuid ikkagi on vaja ka meespoolust, eriti poiste ja noorukite õpetamisel. Õpetajate haridus peaks olema laiahaardeline, avar, et neist kõigepealt areneksid targad õpetajad, kes teavad oma kohta, kes teavad, et nende ülesanne ühiskonnas on ülitähtis, ja kes tunnevad, et ka ühiskond hindab neid. Riigist rääkimata. Ainult tark õpetaja on võimeline olema autoriteet ka õpilastele, nagu tark kirikuõpetaja võib ka oma koguduse viia tasemele, kus ainult ei määgita, vaid ka kiidetakse Jumalat tões ja vaimus, sest Jumala Tarkus on killukesena nende õpetajas olemas. Jah, tarkus peaks ühendama praegusel ajal nii kooliõpetajat kui ka kirikuõpetajat, rumaluse väljaajamine endast, see on nagu kurja vaimu väljaajamine, pidev ja raske töö, pidev enesetäiendamine ja süvenev keskendumine sellele, mis kõikse olulisem: jumalamehel Jumala Riigile ja targale kogudusele, kooliõpetajal Tarkusele, mis juhib õpilased vabadusse ja õnne, sest vabadus on piiride tundmine ja õnn see, mida on meeldiv teha – antud juhul õppida targa õpetaja käe all.

 

Jaan Tooming (1946) on lavastaja ja näitleja, endine Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor, Eesti Kirjanike Liidu liige, õppinud Tartu Teoloogia Akadeemias.

Print Friendly, PDF & Email
English