Arhiiv

Killud tõotuse tervikus (nr 175/ 17.4.2015)

tühjus

Foto: Johann-Christian Põder

Me oleme killud. Killud ja fragmendid, millesse on kätketud piiratus, läbipaistmatus ja ebaõnnestumine, aga ka vabadus ja fantaasiat täis võimalikkus. Elukogemuse fragmentaarsus ja mitmetähenduslikkus sunnib meid möödapääsmatult küsima kõigi kogemuste ühtsuse ja terviku järele. Me vajame seda ühtsust nii kontrafaktilise eelduse kui regulatiivse ideena, tabame ennast aga ikka ja jälle terviklikkuse armutu ja halastamatu käsu, õnnestuva elu türannia alt. Me oleme killud. Aga nota bene! – me oleme killud tõotuse tervikus! Meil on usaldus ja lootus, et täieline mõistmine, terviklikkus ja õnnestumine on Jumala teenimatu kingitus – Jumala kirgliku armastuse tegu, mis võimatu võimalikkusena muudab rikkaks ja elurõõmsaks isegi tühjuse.

Tänase numbri artikkel on Toomas Paulilt, kes kirjutab Piibli tõlkimise problemaatikast. Arutledes filoloogide poolt soovitatud tõlkereeglite üle, osutab ta nii nende õigusele kui piiridele. Keele ja mõtte mitmetahulisus ning tõlkeprotsessi teksti teisendav iseloom lasevad tõdeda, et „Piibli puhul on interpretatsioon vältimatu“. „Soov, et oleks üks ja ainus üldmõistetav piiblitõlge, Piibel, on minevikuihalus. Mis tahes tõlkest võib leida väga erinevaid asju, millele oma õpetus rajada, ja seepärast pühakiri üksinda ei ühenda, pigem just tingib arusaamiste rohkuse“. Küllap on õige öelda, et ka Piibli tõlkekogemuse ühtsus ja terviklikkus on hoolimata tõlkijate parimast püüdlusest – ja püüdluse vajalikkusest! –  seotud viimselt sellega, kas inimesed jätkuvalt saavad Pühakirja kuuldes ja lugedes usku äratava kogemuse osaliseks. See terviklikkus ja ühtsus – see tõlketöö! – on aga midagi, mille autoriks on Jumal ise.

Tänase arvamusloo on kirjutanud toimetuskolleegiumi liige Ergo Naab, kes käsitleb Markuse evangeeliumi viimase peatüki 6. salmi taustal „tühjuse tiinust“. Ta osutab, et Kristuse tühja haua metafoor on „laetud potentsiaalsusest“ ning avab tühjuse loovust, produktiivsust ja võimaluste rikkust üleüldse. Naab viitab seejuures möödapääsmatutele ja produktiivsetele „tühimikele“ ka keeles: „Tuleb meenutada, et metafoor kannab endas alati mingit osa tunnetuslikkust, mida saab vastu võtta kogemuslikult. Kogemus pole aga kunagi lõpuni verbaalselt vahendatav. Teisiti öeldult: kogemuse vahendamine suundub verbaalsesse lõpmatusse“. Ka siin võib öelda, et keele piiratus ja vaikuse, tühjuse piiramatus tunnistavad tõsiasjast, et me oleme killud – killud, mis elavad tõotatud tervikus.

Tänase jutluse autoriks on EELK Lääne praostkonna abipraost, Lääne-Nigula koguduse õpetaja ning EELK Misjonikeskuse juhataja Leevi Reinaru. Ta kirjutab karjast ja heast karjasest, kes on tulnud, „et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti“ (Jh 10:10). „Tänases loos kutsub Jeesus vaatama igaühte endasse. Keda me näeme? Kas näeme meest või naist? Kas näeme head või halba kristlast? Kas näeme üldse kedagi? Jeesus väidab, et peaksime nägema Head Karjast. Jah, Jeesust Kristust, aga mitte teda kui ainult Karjast, kes ristimises võttis meid oma hoole alla, vaid Teda kui tõelist elavaks tegijat ja elu allikat“. Ka siin on kogemuste ja kildude paljusus – aga karjane käib lammaste ees ja lambad järgnevad talle, sest nad tunnevad tema häält – tema tõotusesõna!

Head lugemist!

 

Tänases numbris:

Toomas Paul, Piiblitõlkimise problemaatika.

Ergo Naab, Tiine tühjus.

Leevi Reinaru, Hea Karjane (Jh 10,1-10).

Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.

Vaata ka 2011.–2014. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.

Print Friendly, PDF & Email
English