Arvamused

Kuidas avaldada armastust

Tauno Toompuu„Kantslis seista ja möliseda pole mingi probleem,“ teatas hiljuti ühe riigikokku kandideerinud väikepartei sotsiaalministrikandidaat. Mees teab, mis mees räägib. Sest ta valmistub kirikuõpetaja ametiks ja on ühes maakoguduses ka juba praktikal käinud. Ehk siis kantslis seisnud ja mölisenud.

Saksamaal, Bremeni Püha Martini kiriku kantslis pidas 18. jaanuaril jutluse sealne pastor Olaf Latzel. Küllap on ligi kakskümmend aastat vaimuliku ametis teeninud mees ennegi jutlustanud. Ent seekord oli tegemist erilise jutlusega, „raske“ jutlusega, nagu ta ise ütles. Jutlus oli tõesti tähelepanuväärne, sest tõi kaasa lausa enneolematu meeleavalduse: Bremeni Evangeelse Kiriku vaimulikud kogunesid sealse toomkiriku ette piketile, mille sõnumiks oli ütelda lahti pastor Latzeli seisukohtadest ja väljendada oma toetust teistele religioonidele. Nimelt ütleb Latzel oma ilmumisaja 2. pühapäeva Giideoni loost lähtunud jutluses, et islami tavad on „jama“, Buddha on „paks, rasvunud meesterahvas“ ja katoliiklik pattude andestuse käsitlus on „hunnik sõnnikut“. Need on vaid mõned värvikamad väljendite ja mõttekonstruktsioonide näited, mille põhjal on pastor Latzel saanud tuntuks kui „evangeelne vihajutlustaja“.

Milline siis peaks olema kristlik kuulutus, religioosne kõne?

Prantsuse sotsioloog ja antropoloog Bruno Latour kirjeldab oma pühale aastale 2000 pühendatud essees „Rõõmustamine ehk religioosse kõne piinad“ (Rejoicing: Or the Torments of Religious Speech) sellest, kuidas kunagi nii tähendusrikas ja oluline võib ühel hetkel kirikupingis istudes tunduda kõige mõttetuma mulana üldse. Ja mitte seepärast, et jumalateenistust viib läbi keegi „mölisev praktikant“ või „vihajutlustaja“, vaid ka siis, kui kirikuõpetaja räägib nagu kirikuis ikka on räägitud. Lihtsalt see kõne ei tundu enam usaldusväärne. Sõnadest on saanud loosungid ja taipamisest plakatid. Keegi ei vaevugi enam küsima, kuidas see kõik võiks korda minna inimesele kirikupingis.

Latouri meelest ei ole probleemiks mitte vähene selgitamine, vaid üleratsionaliseerimine. Religioonist on saanud midagi, mis peab olema loogiline, faktiline ja ratsionaalne. Kõikidel Piiblis kirjeldatud imedel on selge taust ja põhjus, kõigel alustatul peab olema mingi loogiline lõpp ja teele asunu peab olema kuhugi pärale jõudnud või vähemalt on tal kaart, mis ta õigesse paika juhatab. Religioon on siis valmis produkt ja religioosne kõne oma loomult toote tutvustus. Jutlustaja on siis nagu teleturu diktor, kelle ülesanne on müüdavat ja tema häid omadusi võimalikult detailselt kirjeldada. Ent enamus täiskasvanud inimesi ei suuda taolisi „ainulaadsete“ ja „just sinule vajalike“ toodete tutvustusi tõsiselt võtta. Kui kirikuskäimine meenutab ühel hetkel teleturu vaatamist, ei saagi eeldada, et neid, kes seda teha viitsivad, väga palju oleks. Enamikul on oma ajale leida mõistlikemaid rakendusi.

Üks näide religioonist kui poolfabrikaadist on Ameerikamaalt pärit evangelikaalse pastori Peter LaRuffa levitatud pilt iseendast kirjaga: „Kui ma kusagilt Piiblist leiaksin lause, mis ütleb, et kaks pluss kaks on viis, siis ma usuksin seda, võtaksin selle vastu kui tõe ja annaksin oma parima, et seda kinnitada ja sellest aru saada“. Keegi levitas seda pilti sotsiaalmeedia kommentaariga: „Usk on vigane epistemoloogia“. Tõepoolest, kui usu väiteid hakatakse esitlema millenagi, millele tuleb allutada kogu muu mõistus, ei ole tegu enam võimaluse, vaid orjusega. Just sellisest usust näib rääkivat ka president Toomas Hendrik Ilves oma vabariigi aastapäeva kõnes osutades seisukohtadele, mis tuginevad „piiblidogmadel ja pelgalt Aristotelese autoriteedil“. Mitmeid kristlasi nörritanud vihjed presidendilt sisaldavad muuhulgas ka viidet „pimedale usule“, mille üle võidu saavutanult saanud alguse meie tänapäevane demokraatia. Ridade vahelt presidendi sõnumi otsijad võiksid märgata, et kui juttu on „pimedast usust“, peab olemas olema ka „usk, mis näeb“. Milline see on?

Tagasi Bruno Latouri juurde. Ta ei arva, et religioosse kõne päästaks usu demütologiseerimine või deratsionaliseerimine. Kummagi puhul ei jääks usust enam midagi alles. See oleks nagu ratsionaliseerimise ratsionaliseerimine. Sest viimselt on ka usu mütologiseerimise eesmärgiks olnud täita lünki ja teha usk valmis. Latouri meelest tuleb muuta oma arusaamist usulisest kõnest tervikuna. Ja ta ütleb, et see on pigem lähedane armastuse avaldamisele kui tegelikkuse kirjeldamisele. Kui abikaasa küsib teiselt, kas too teda armastab, siis otsib ta teise inimese lähedust. Ilmselt ei rahuldaks teda vastus, et „ma kaksteist aastat tagasi juba ütlesin sulle, et armastan“. Armastuse suhe on igal hetkel ainulaadne ja uus.

Sama on religioosse kõnega, osutab Latour. See ei pea meile kõnelema sellest, kuidas asjad on, vaid aitama meid taastada lähedust Jumalaga. Pöördumine on Jumalast eemaldumise asemel talle lähenema hakkamine. Jutlus peab aitama inimest lähenemise protsessi. Religioosne kõne peab vähendama distantsi ja suurendama lähedust. Latour kutsub üles mõtlema, millist keelt, milliseid sõnu ja väljendeid me kasutame. Eesmärgiks ei ole mitte leida asendussõnu n-ö keeruliste sõnade asemele nagu patt, lunastus, ülestõusmine jms. Vaid ülesandeks on mõelda sellele, mis on nende sõnade taga, miks on need kasutusele võetud, miks on need inimesi kõnetanud. See miski sõnade taga ehk nende tähendus on ju üles leitav ja rakendatav sõnast sõltumata.

Kuidas avaldada armastust? Ütle, mida teine sulle tähendab. Nii jõuab ka religioosne kõne inimeseni läbi tähenduste avamise. See on avatud kõne ka selles mõttes, et ta sünnib igas hetkes uuena. Sest kontekst on muutunud, ja inimesed ja sina ise. Nagu armastajad, kes taaskord teineteisele oma tundeid avaldavad. Armastus on justkui seesama, aga ometi täiesti ainulaadne.

Aasta tagasi kutsuti Saksa Evangeelses Kirikus vaimulikke Suure Paastu ajal hoiduma nn suurtest sõnadest. Ülesanne oli keeruline – kasutada 49 meie kiriklikus keelepruugis nii tavaliseks saanud sõna asemel mingeid muid väljendeid. Kuidas sa jutlustad, kui ei kasuta sõnu nagu „patt“, „Jeesus“, „usk“, „armastus“ ja „Jumal“? Vaevalt, et kramplik püüd vältida mingeid konkreetseid sõnu meie jutluseid paremaks või mõistetavamaiks muudaks. Ent mõtelda sõnade tähenduste ja mõju üle on iga jutlustaja paratamatu ülesanne. Ikka selleks, et distantsi asemel sünniks lähedus ja viha asemel väljendaksime armastust.

 

Tauno Toompuu (1979) on EELK assessor, EELK Rakvere Kolmainu ja Käsmu koguduste õpetaja, Viru praostkonna abipraost, Eesti Kirikute Nõukogu Ühiskonnatöö Sihtasutuse juhatuse liige.

Print Friendly, PDF & Email
English