Arhiiv

Inimene Jumala ees (nr 170/ 13.3.2015)

meeslinnuga

Foto: Johann-Christian Põder

Inimene on Jumala ees. Ka siis, kui arvab nägevat kõiges vaid iseenda nägu ja loomet. Vahel nii uhket ja võidukat, siis jälle tühist ja nurjatut, ahnet ja vääritut. Inimene kui „mina“ on ainult siis, kui on „sina“, mina-üksindus dehumaniseerib, sina-suletus röövib meilt elu ja maailma, inimsuse. Tõeline inimsus, tõeline humanism tunneb elu purunevust, ebakindlust ja läbipaistmatust, näeb ka selle ande ja rõõme – ent üle kõige teab ta, et „mina“ on ainult seal, kus on „sina“. Viimselt vaid seal, kus on loov ja päästev jumalik Sina.

Inimene on Jumala ees. Ta on seda naisena, mehena, eestlasena, eurooplasena – kõigis eripärades, ühisustes, konfliktides, erinevates olukordades täna ja läbi ajaloo. Kuid esiti ja eelkõige on ta inimene – inimene Jumala ees. Ja Jumala ees olemine on mõõdupuu, mis purustab kõik meie mõõdud ja mõõdutused, kutsub meid ütlema „Sina“, sellesse ühisesse kiituselaulu, millel tõepoolest ei ole lõppu.

Tänase numbri artikli autoriks on Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku diakon Toomas Erikson, kes kirjutab meestest, naistest ja vaimuliku ametist õigeusu kirikus. Täpsemalt on teemaks diakonissid kui kõrvale heidetud, ent autori hinnangul taas elustamist vääriv traditsioon õigeusu kirikus. Ta käsitleb diakonisse alates algkirikust kuni tänapäevani välja ning vaatleb, kas traditsioon saab ka jätkuda. Erikson osutab: „/…/ võiks öelda, et diakonisside mittepühitsemine on hälbimine õigeusu traditsioonist. Võib muidugi öelda, et naised ei ole siiski õigeusu kiriku tegemistest kadunud – võtkem või abielus preestrite abikaasad (kr presbytera või pappadia, vn matuška ja eesti „emake“), kes tegelevad koguduses diakooniatööga; rääkimata naiskoorijuhtidest ja -lauljatest, kelleta ei saaks teenistusi läbigi viia. See ei anna aga vastust küsimusele, miks on õigeusu kirikus diakonissi amet taandunud alamvaimuliku pühitsusega altariteenistujaks“.

Jaan Tooming arutleb tänastes mõtisklustes eestlaste ja eurooplaste üle, ka selle üle, mis iseloomustab 21. sajandi alguse inimest. Ta kirjutab kannatustest, aga ka vääritusest, hävitavast ja lõhkuvast ahnusest. „Nüüd oleme jõudnud punkti, kus me kahtleme, kas inimene on ikka arengu tipp, non plus ultra, kas ta on üldse Homo Sapiens. Hävitaja, lõhkuja, rumal ei saa olla tark, vaevalt ta on üldse inimene. Aga kes ja kuidas on inimene?“

Ja tõepoolest, kes ja kuidas on inimene? Tänases numbris avaldame teise osa toimetuskolleegiumi liikme Thomas-Andreas Põderi Vana Testamendi Psalmidel põhinevatest hommikupalvustest Inimene Jumala ees, mis on peetud Pereraadios. Need kõnelevat pöördumisest, kiitusest ja Jumala armastuse rikkusest. Sellest perspektiivist on inimene Jumala ees suur arm, loova ja päästva Jumala armastuse lõputu rikkus. „Laulik kisendab Jumala poole ja Tema abi poole. Oma palvehüüus viitab ta aga ka veendumusele, et tema südame siirus ja palve heli puhtus on tema südant sulatanud Jumala vastus, mis oli antud veel enne küsimist“. Nõnda on inimene Jumala ees kadunud ja päästetud inimene, täis lõputut kiitust ja tänu: „Jumal, me täname Sind väerikka hääle eest, millega Sa meie südamed oled pehmendanud ja enese poole sirutuma suunanud“.

Head lugemist!

 

Tänases numbris:

Toomas Erikson, Diakonissid: kõrvale heidetud traditsioon õigeusu kirikus.

Jaan Tooming, Natike Euroopast ja Kes on surma väärt? Kaks mõtisklust.

Thomas-Andreas Põder, Inimene Jumala ees. Nädala hommikupalvused, 2. osa.

Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“. Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.

Vaata ka 2011.–2014. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.

Print Friendly, PDF & Email
English