Artiklid

Vaimulik ilmalikus kultuurikontekstis: meediasuhtluse mõõtmed vaimuliku ametis

Kirikus töötav inimene, olgu pühitsetud või pühitsemata, teab kommunikatsioonist ja suhtlemisest nii mõndagi. Jumala Sõna kuulutamine eeldab klassikalise kommunikatiivse protsessi üsna head tundmist. Ent kuulutajana on üks meist paratamatult andekam kui teine. Tänane kommunikatiivne reaalsus on aga eemaldunud klassikalisest teavitaja-sõnum-vastuvõtja-mudelist. Viimane kannatas huvitaval kombel välja võrdluse kirikuruumiga, kus sõnumi edastaja/vahendaja ja vastuvõtja rollid üksteisest väga selgesti eristuvad. Tänases teabekeskkonnas me sellist eristust enam ei tunneta, kuid vahe kirikliku ja mittekirikliku inforuumi vahel on tegelikult veelgi suurem. On võimalik, et vaimuliku ameti kandja tunnetab kasvavat lõhet ajaliku ja ajatu vahel lausa vastuoluna, millest pääsemiseks on kõige lihtsam viis valida pool: ilmalik või Jumalale eristatud eluilm. Sest meedias loeb aeg, kirikus ajatus. Meedias võimendub halb uudis, vaimulik vahendab aga head sõnumit. Teabekeskkond on järjest vahendatum, aga kirik eelistab suhelda reaalajas ja füüsilises ruumis. Mis saab?

Teabekeskkond on keerukas

Esmalt vajaks veidi klaarimist mõiste „meedia“ – aga ainult veidi, kuna täpsetest definitsioonidest hoiduvad konvergeeruvas meediaruumis ka parimad teoreetikud. Suhteliselt selgelt võime teabekeskkonnas piiritleda ajakirjandust, mille põhitunnuseks on professionaalne toimetuslik protsess: info leidmine, kontrollimine, raamistamine, seoste loomine, tiražeerimine ja levitamine. Sisuliselt teeb ajakirjanik ära musta töö, sõeludes välja ja kontrollides infot, mida ta peab auditooriumi jaoks oluliseks,ning serveerides seda optimaalsel kujul. Ent tänapäeval ei leia me kusagilt niisugust ajakirjanduslikku väljaannet, mille ainus funktsioon oleks informeerimine. Ajakirjanduslikult töödeldud materjali kõrval esineb peaaegu alati ka teiste kommunikatiivsete eesmärkidega infot, peamiselt turundussõnumeid ja meelelahutust. Turundussõnumid (sh reklaam kui selle parimini tuntud vorm) aitavad ajakirjandusel säilitada sõltumatust poliitilistest mõjudest, meelelahutus apelleerib auditooriumi huvile ja soovidele.

Uue meedia ajastul on tekkinud küsimus, mil määral vastutab väljaanne lugejate kommentaaride eest mõne ajakirjandusliku materjali kohta. Küsimus on õigustatud: kommentaariumid moodustavad omamoodi vahevormi ajakirjanduslikult töödeldud ja töötlemata materjali vahel. Sellest viimasest koosneb peamiselt ka sotsiaalmeedia: iga kasutaja otsustab ise, mida, millal ja kellele ta postitab, mida laigib ja millist materjali oma nime ja näoga seob. Praktiliselt töötlemata infot kandev sotsiaalmeedia on nii avarate kasutusvõimalustega, et mistahes kommunikatiivsete eesmärkideta liituja leiab midagi enda jaoks, võttes siis ka kogu vastutuse oma postituste eest.

Siiani on puudutamata riistad ja vidinad, mille abil me meediaruumis liigume. Ka siin on raske selgeid piirjooni tõmmata, kuna sama seade, mille abil me suhtleme oma lähedastega kõige intiimsemalt, on suuteline meile vahendama kogu maailma – aga ka meid maailmale.

Teabekeskkond on kujundatav. Iga indiviid ja organisatsioon teeb oma teabekeskkonda luues teatavaid valikuid, ja kommunikatiivsed probleemid tekivad siis, kui valikute põhjal kujunevat kokkupuutepinda jääb väheks. Kui näiteks vaimulik soovib oma kogudusega suhelda Twitteris, tema kogudus aga eelistab Facebooki, siis sõnumid lihtsalt ei liigu. Sama juhtub, kui asulast väljaspool asuva kiriku jumalateenistuste teave on kättesaadav ainult teadetetahvlil.

Sotsiaalne aeg kiireneb

Mõneti on sotsiaalse aja (s.t aeg, mille veedame suheldes) kiirenemine tingitud tehnoloogiast, kuna igal soovijal on reaalselt ise võimalik luua ja levitada väga mitmesuguseid sõnumeid. See toob kaasa teabehulga kasvu, aga ka suhete arvu suurenemise ja mõningased muutused suhete iseloomus. Kuna teabelevi ja omavaheline suhtlemine on kiirem, kiirenevad ka otsustusprotsessid ning me tunnetame üha suuremat survet vastata kiiresti, vastata paljudele, lugeda paljusid arvamusi. Meie sisemine ajatunnetus võib minna nihkesse: ühte päeva mahub nii palju kirju, kõnesid, sõnumeid, tekste, pilte jms, et õhtul tundub, nagu oleksime elanud mitu päeva. Ja isegi siis, kui info saatjateks või soovijateks on meie lähimad inimesed, kasutame me suhtlemiseks mingisuguse tehnoloogia abi: meist jääb jälg, mida mööda saame oma kommunikatiivset minevikku uurida ja mäletada paremini kui kunagi varem. Teisisõnu: meil ei ole enam luksust unustada ja olla unustatud, et alustada puhtalt lehelt. Üks näide selle kohta on viited möödunud sündmustele mõne värske uudise all, mille puhul on raske eristada, kas viite lisaja on inimene või peaaegu kõikesuutev otsingumootor. Sellise teadmatuse taustal on kerge tekkima ka moraalne paanika – kuidas elada teabekeskkonnas, mis teab meist rohkem kui me ise? Ristiinimestena oleme harjunud Jumala kõikenägeva silmaga, ent paljuteadev meediaruum on halastamatu ja see on uus meilegi.

Kiirenev sotsiaalne aeg tähendab ühtlasi ka suuri muutusi inimeste infokäitumises. Kui enne internetiajastut käivitas teabeni jõudmise protsessi sageli uudishimu, teadmistejanu ja infovajadus, siis nüüd on juhtpositsioonil filtrid: selle asemel et aktiivselt infot otsida, tegeleme me meile vajaliku väljafiltreerimisega tihedast infovoost. See aga tähendab, et aja jooksul tuhmuvad ka info otsimise harjumused. Kuidas peaks kirikuni jõudma inimene, kelle jaoks ainus infoallikas on Google, kui Google kiriku kohta midagi ei tea?

Meediaga suhtlemise riskid ja võimalused

Vaatamata sellele, et kirikus töötavatel inimestel võib seoses ajakirjanduse või sotsiaalmeediaga olla mistahes halbu kogemusi, on lugu lihtne: mida pole teabekeskkonnas, seda pole olemas. Mistahes sõnumi edastamine pole kunagi riskivaba – sõna välja hõigates anname me igale kuuljale võimaluse selle tõlgendamiseks oma elukogemuse ja suva kohaselt.

Omaette küsitavusi tekib kindlasti ka sellest, et nii ajakirjandus kui sotsiaalmeedia kasutaja on oma käitumises vaba. Igal ajakirjanikul on voli teha oma valikud ning need ei pruugi kattuda näiteks vaimuliku huvidega.

Ja siiski, millised on vaimuliku võimalused ilmalikus meediaruumis? Kui alustada sotsiaalmeediast, siis suurimaks probleemiks on oma profiili loomine. See, kas teha seda eraisikuna või ametikandjana, määrab ära niihästi selle, millist infot jagada oma profiilil, milliseid fotosid ja postitusi edastada, kui ka selle, keda valida sõpraderingi ja kuidas panna paika oma privaatsusseaded. Kuna sotsiaalmeedia ei unusta midagi, kujuneb meie valikutest kontekst, mille taustal tõlgendatakse iga järgmist tegevust: postitust, jagamist, kommentaari. Olenemata sellest, kuitahes paeluvana võib vaimulikule endale tunduda tuline teoloogiline debatt ametivendadega, võib koguduse liige olla seda lugedes hämmingus: kas inimene, kes väljendab ennast sotsiaalmeedias hea maitse piiril, on seesama, kes kirikuruumis vahendab ja tõlgendab head sõnumit? Et paremini tunnetada konteksti, milles teised inimesed meid tajuvad, võib iga vaimulik aeg-ajalt oma nime guugeldada ja vaadata sealjuures nii teksti- kui pildiviiteid. Vihjeks tuleb lisada: ärge piirduge esimese leheküljega! Pilte vaadates võib mõelda niihästi sellele, kuidas te ise neil välja näete, kui ka sellele, kas kõik inimesed, kes teie poolt postitatud piltidel on, sellest ka ise teavad ja sellega nõus on. Iga ristitav ja leeritatav on informatsioonilise enesemääramise õigusega isik, isegi siis, kui ta on pildil vaid vaimulikule taustaks või näidatud kukla tagant. Kiriklikud toimingud on väga intiimsed, olgu meenutatud.

Ühe võimalusena pakub sotsiaalmeedia välja ka gruppide ja lehekülgede loomise. Koguduse lapsevanemate, vanavanemate või palveringi suhtlus on osaliselt võimalik ka sotsiaalmeedias, ent koguduse või selle alagruppide puhul ei tohiks eales piirduda niisuguse suhtluskanaliga, mis lülitab välja inimesed, kes internetti ei kasuta või eelistavad teisi võrgustikke. Erinevate kommunikatiivsete harjumustega inimesteni jõudmine eeldab mõningast rööprähklemist, aga piirid seab siin igaüks ise. Uuringud ja praktika näitavad, et inimesed muudavad oma suhtlusharjumusi, et olla kontaktis nendega, kes neile korda lähevad. Võtmeks on siin see, kui palju kogudus inimestele korda läheb – ja selle kordamineku võtmeks ei ole enamasti siiski mitte vahendatud, vaid väga vahetu inimlik suhtlemine.

Ajakirjandusse satub või pääseb vaimulik mitmeti – kas omal initsiatiivil, isikliku arvamuse avaldaja või kiriku seisukoha esitajana, allikana või kommenteerijana. Ehkki jutusaadetesse, debattidesse ja arvamuskülgedele pääsemise künnis on üsna kõrge, maksab alati kaaluda, millisesse konteksti vaimuliku öeldu satub. Miks valiti just teid? Kes on teised osalised? Kuidas teid positsioneeritakse ja kuidas teie seisukohti raamistatakse? Kellele vastandumist teilt eeldatakse? Ehkki iga avaliku esinemise võimalust saab alati kasutada enda, kiriku ja hea sõnumi kasuks, on see mõnes kontekstis siiski üsna keeruline ja kohati on parimaks soovituseks: kasuta oma õigust vaikida!

Tegelikult on vestlustes ajakirjanikega ilmnenud, et vaimulikud on pigem üliettevaatlikud kui edevad meediaga suhtlejad. Ajakirjaniku töö on koguda ja vahendada avalikkust huvitavat informatsiooni. Kui vaimulikult küsitakse, kuidas rahastatakse näiteks oreli või kabeli remonti, või miks on kirikus nii külm, siis oleks ekslik tõlgendada neid küsimusi rünnaku või pahatahtlikkusena. Need on infoküsimused. Avaliku intervjuu võimalusi võib julgesti ära kasutada iga vaimulik eeldusel, et ta teab paari põhireeglit. Esiteks tuleb selgeks teha avaldamiskontekst ja esitada mõned küsimused ajakirjanikule: kuhu see lugu läheb? Kellega te olete juba rääkinud ja kellega veel räägite? Mis on loo põhifookus ja kellele see korda võiks minna? Raadio- ja telelooga enne avaldamist reeglina tutvuda ei saa, küll aga võib (ent ei pea) ajakirjanik anda teile võimaluse vaadata üle ajalehte minevad tsitaadid. Kui leiate sealt faktivigu, saate neid korrigeerida. Ajakirjaniku arvamusi, sõnastust ja hoiakuid reeglina ei nihutata – need on tema pärusmaa.

Järgmise sammuna tuleb hoolega kuulata küsimusi, mida teile esitatakse. Kui kuulete neis küsimustes ekslikke eeldusi, tuleb need selgelt sõnastada ja üheselt ümber lükata. Samuti peab vaimulik läbi mõtlema ja selgelt sõnastama oma sõnumi: ajakirjanik ei ole iga eluala spetsialist, ta võib küsida rumalalt ja viltu, aga küsimustele ei pea alati vastama. Hädalise otsevastuse asemel võib alati esitada veenvalt ja kindlalt oma sõnumi, mida teie auditoorium vajab. Tänu üldise usaldusväärsuse kontekstile on ajakirjandus hea võimendaja, kui aga anda vildakas sõnum, siis kasvab vildakus selle võimenduse läbi veelgi.

Vaimulike ettevalmistuses on homileetikal üsna suur osa. Võib küsida, kas tänased suundumused homileetikas võtavad arvesse ka asjaolu, et sõnumi kuulajate teabekeskkond on viimase kümne aasta jooksul tugevasti muutunud. Allakirjutanust ei ole sellele küsimusele vastajat. Nagu homileetika, on ka meediaga suhtlemine äärmiselt praktiline kunst. Kunst, mida saab harjutada.

 

Ettekanne EELK vaimulike konverentsil 20. jaanuaril 2015 Roostal.

 

Kadri Ugur (1966), PhD, on Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi teadur, Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskuse juhataja ja EELK liige.

 

Print Friendly, PDF & Email
English