Esiletõstetud lood

Peetruse apoloogia. Jutlus Kristuse kannatusaja 1. pühapäeval (Invocavit) (Lk 22:31-34)

Jaan Lahe„Siimon, Siimon, vaata, saatan on väga püüdnud sõeluda teid nagu nisu! Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks. Ja kui sa ükskord pöördud, siis kinnita oma vendi!” Peetrus ütles talle: „Issand, ma olen valmis minema sinuga niihästi vangi kui surma!” Jeesus aga ütles: „Ma ütlen sulle, Peetrus, kukk ei laula täna enne, kui sa oled kolm korda salanud, et sa mind tunned!” (Lk 22:31-34)

Apostel Paulus manitseb oma lugejaid sageli sõnadega „Ärge petke ennast!“. Sama manitsust kohtab erinevas sõnastuses teistegi Uue Testamendi autorite juures ja kuna see on nõnda, siis küllap on sellel ka põhjus. Enesepettus on inimeste hulgas väga sageli esinev nähtus ja olgem ausad – ka meie, kristlased, pole sellest vabad.

Enesepetmine ei pruugi sageli olla tahtlik ega teadlik oma käitumise tõeliste motiivide eitamine ja endale sisendamine, et need on tegelikest motiividest erinevad. Enesepettus on seegi, et inimene ei suuda sageli objektiivselt hinnata oma võimeid ja suutlikkust. Et see on nõnda, seda kogeme me kõik oma igapäevases elus. Kuid eriti selgelt tuleb see tõsiasi ilmsiks ekstreemsetes situatsioonides.

Meie tänane lugu jutustab ühest äärmuslikust olukorrast, millesse sattus Jeesuse üks lähedasemaid sõpru ja õpilasi, jünger Peetrus. See toimus vahetult enne Jeesuse vangistamist ja hukkamist. Oli viimane õhtu, mil Jeesus oli koos oma jüngritega. Juudas oli juba Jeesuse reetnud, oma kolmkümmend hõbeseeklit kätte saanud ja leppinud ülempreestrite ja templipolitseiga kokku oma õpetaja vangistamise. Jeesus oli söönud koos oma jüngritega viimase õhtusöömaaja ja öelnud seal oma jüngritele, et neil seisab ees lahkumine. Jüngrid olid nõutud ja kurvad. Ja siis, keset seda masendavat ja ärevat õhkkonda, astus üles Peetrus ja ta tõotas: „Issand, ma olen valmis minema sinuga niihästi vangi kui surma!“ Jeesus vastas talle: „Ma ütlen sulle, Peetrus, kukk ei laula täna enne, kui sa oled kolm korda salanud, et sa mind tunned!“ (Lk 22:33-34)

Nende Jeesuse sõnadega lõppebki meie tänase jutluse aluseks võetud tekst. Aga sellega ei lõppe veel meie tänane lugu. Lugu läheb edasi nõnda: Jeesus on juba vangistatud. Jüngrid on ta hüljanud, üksnes Peetrus on talle vargsi järgnenud ülempreestri residentsini, kuhu Jeesus viidi ülekuulamisele. Peetrus sokutas end vargsi ülempreestri residentsi sisehoovi, seal puhkavate teenrite ja ümmardajate hulka, kes soojendasid end tule valgel (sest oli külm Palestiina öö). Seal tundis üks teenijatüdruk Peetruse ära ja ta ütles kõigi kuuldes: „Ka tema oli koos Jeesusega.” Peetrus aga salgas: „Naine, ma ei tunne teda.” (Lk 22:56-57) Veel kaks teistki ülempreestri sulast tundsid Peetruse ära ja ütlesid, et nad nägid teda koos Jeesusega ja et ta on üks Jeesuse omadest. Peetrus salgas seda taas. Ja evangelist lõpetab oma loo sõnadega: „Ja otsekohe, kui ta alles rääkis, laulis kukk. [J]a Peetrusele tuli meelde Issanda sõna, kuidas ta temale oli öelnud: „Enne kui täna kukk laulab, salgad sina mu kolm korda ära.” Ja sealt välja minnes puhkes ta kibedasti nutma.“ (Lk 22:60-62) Selle sündmuse meenutuseks ning üleskutseks valvsusele võime me näha kukke paljude kirikutornide tippudes, ka siin Eestis.

Peetruse käitumist on hinnatud nii ja naa, kuid paljud vagad piiblilugejad on teda laitnud ja öelnud, et Peetrus oli hoopleja ja argpüks. Meil on ikka kalduvus ligimesi hukka mõista ja ega Peetruski pole keegi muu kui üks meie ligimene – mis sellest, et ta elas 2000 aastat tagasi. Eelmisel pühapäeval kuulsime jutlust Sebedeuse poegadest, kes palusid endale kõrgeid kohti Jeesuse tulevases kuningriigis. Kaasjüngrid laitsid neid selle pärast. Ja taas on paljud hilisemate aegade piiblilugejad teinud sama ja öelnud: „No olid ikka võimuahned need kõuepojad. Ja vähe sellest – nad tahtsid seda saada veel teiste jüngrite selja taga.” Aga nii suhtudes teeme me neile liiga. Sebedeuse poegade soov oli väga inimlik. Mõelgem vaid – nad olid Jeesuse pärast jätnud kõik, riskinud kõigega ja nüüd kui nad olid veendunud, et Jeesus alustab Jeruusalemmas viimaks võimu ülevõtmist, palusid nad, et nad saaksid oma loobumise ja järgimise eest ka mingi tasu. Ka Peetrust hukka mõistes toimiksime me ülekohtuselt. Meil ei ole mingit alust kahelda tema siiruses. Samas on täiesti selge, miks Peetrus nii toimis – tal hakkas lihtsalt hirm. Ta kartis, et ta vangistatakse ja hukatakse, nagu tema õpetajagi, ning arvestades sündmuste loogikat oleks see olnud ka väga tõenäoline. Kuid kes meist ei kardaks surma ja kannatusi?

Paljud inimesed, eriti noored, armastavad kelkida sellega, et nad ei karda surma. Aga ma olen absoluutselt kindel, et kui need inimesed satuvad olukorda, kus neil tuleb tõepoolest surmaga silmitsi seista, valdab neist enamikku hirm. Inimene lihtsalt ei ole võimeline hindama, kuidas ta käitub ekstreemses situatsioonis. Õpetlik on lugeda mälestusi sõjaaeagadest. Neis ei ole peategelasteks mingid psühhopaatidest julmurid, vaid tavalised normaalsed inimesed, kellel on perekonnad, kes teevad normaalset tööd. Ja siis ühel hetkel paisatakse nad sõtta, kus nad ei hakka lihtsalt tapma (nagu see on sõjaolukorras paratamatu), vaid võivad saata korda ka tegusid, mille julmus võib meid lihtsalt jahmatada.

Miks see nii on? Aga sellepärast, et inimene on küll mõistuslik olend (nagu õpetasid juba vanakreeka filosoofid), aga ta ei ole ainult mõistuslik olend. Peale mõistuse kannab ta oma hingesügavustes tohutut hulka kõikvõimalikke hirme, himusid, ihasid, kirgi ja soove, milledest ta teadvustab enesele vaid ühte osa. Teine osa neist jääb talle varjatuks. Need hirmud, ihad ja soovid elavad inimese hinges otsekui omaenese elu, aga samas mõjutavad need meie igapäevast elu ja käitumist, meie suhteid oma kaasinimestega ja meie käitumise tõelisi motiive. Mitmed kirikuisad on neid varjatud jõude võrrelnud piltlikult erinevate loomadega, kes elavad inimese hinges. Ja meist keegi ei tea, mis hetkel üks või teine neist oma pea tõstab ja meie üle võimust võtab. Meist keegi ei ole nende eest kaitstud ja seepärast ei tohiks me mõista hukka ka Peetrust, kes oli täis siirast tahet järgneda oma sõbrale ja õpetajale Jeesusele – ükskõik siis, kuhu too ka läheks –, kuid keda otsustaval hetkel haaras totaalne surmahirm.

Kui me nüüd sellega lõpetaksime, teeksime me põhimõttelise vea, sest ristiusk ei ole moraaliõpetus, vaid lunastusõpetus. Moraali lugemine ei sünni kirikukantslisse ja kõige vähem sobib see sinna alanud Kristuse kannatusajal. See on aeg, mil me peaksime küll tavalisest rohkem mõtisklema patu ja kannatuste üle, kuid mitte moralistlikult, vaid eksistentsiaalselt. Patt pole pahe, mida saab endast tahtejõu ja treeninguga välja juurida. Kui see oleks nii, ei vajaks me sündmusi, mida meenutab kannatusaeg. Jumal ei sündinud inimeseks ja ei surnud ristil selleks, et teha meist natuke paremaid kodanikke, vaid et meid lunastada patust, mis ei ole eeskätt üks või teine tegu, vaid hoiak ja meelelaad, mis pimestab meie silmad nii, et me ei näe kannatuste ja kurjuse taga armastust ega headust, mis on viimselt suurem kui mistahes kurjus.

Kannatusaja rõõmusõnum (nii paradoksaalne kui see väljend ka ei tundu) ütleb meile, et Kristus on kannatanud ja surnud ristil meie pärast. Seda selleks, et avada meie vaimusilmad Jumala headuse ja tingimusteta armastuse nägemiseks, mis on olemas ka keset kurjust ja kannatusi; et viimne sõna ei kuuluks kannatustele ja kurjusele ega surmalegi mitte, vaid Jumalale, kes on küll nähtava maailma piiride taga, kuid ometi nähtamatult keset meie elu ja igas meie elu hetkes. Ta on inimeseks saanud ja kannatanud, et meil oleks elu ja et meil oleks seda ülirohkesti. Et need ei jääks vaid vagadeks fraasideks, võib sama öelda ka teiste sõnadega: Jumal on sisenenud meie aegruumi ja võtnud enda peale inimeksistentsi koos kannatuste ja surmaga, et avada meie silmad sellise olemisviisi nägemiseks, milles kurjus on väike ja armetu, armastus ja headus aga suur ja võimas. Ja kui me oleme seda kasvõi hetkekski näinud, siis me taipame, et see ongi tegelikult nii ja see annab meile jõudu elada vaimselt palju rikkamat elu, kui elaksime muidu.

Lugu Peetruse salgamisest ei ole mõeldud moraliseerimiseks, vaid hoopis meie julgustamiseks. Jah, meiegi võime sattuda olukorda, kus meie usk, meie armastus ja kõik meie üllad põhimõtted ja tõekspidamised pannakse proovile. Just selliseid olukordi nimetab Piibel kiusatusteks ja Heebrea kirjas öeldakse, et Jeesus oli inimesena kõigiti kiusatud otsekui meiegi. Aga meil on teadmine, et on olemas Jumal, kes võib anda meile jõudu kanda ka raskusi, katsumusi ja kiusatusi ja kes võib tuua meid elusana, tervena ja senisest tugevamana välja igast kannatusest, katsumusest ja kiusatusest, nagu ta tõi neist viimaks välja ka Peetruse. Palugem siis Jumalat meieisapalves õpetatud sõnadega „Ära saada meid kiusatusse”, mis ei tähenda mitte palvet selle eest, et Jumal ei põhjustaks meile kiusatusi, vaid et Ta ei laseks meil neisse sattuda. Ja kui peaks juhtuma, et oleme sellele vaatamata sattunud kiusatustesse ja jäänud neile alla, palugem Teda, et Ta annaks meile uue võimaluse, nagu Ta andis Peetruselegi. Aamen.

 

Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent, EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses, ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
English