Arvamused

Religiooni kui üldmõiste rakendatavuse problemaatika: Jason Ānanda Josephson

Indrek PeeduJason Ānanda Josephson, “The Invention of Religion in Japan” (2012).

Jason Josephsoni värske raamat on väga heaks jätkuks viimati käsitletud Wilfred Cantwell Smithi raamatule. Tegu on ühe sellise raamatuga, mis oma probleemiasetuses ja lähenemises tugineb olulisel määral küsimustele ja uurimismeetoditele, millele Smith 50 aasta eest aluse pani. Kui nüüd arvestada kõigi nende raamatute ja artiklite hulka, mida sellest „kontseptuaalse kriisi“ teemast on kirjutatud, siis on ilmselge see, et kognitiivse religiooniuurimise kõrval on tegu kõige enam tähelepanu leidva uurimisküsimusega tänapäeva religiooniuuringutes.

Kuid pöördudes Josephsoni raamatu enda juurde: millest räägib siinne raamat ja kas religioon on Jaapanis tõesti leiutatud nähtus? Lühidalt vastates võiks öelda, et Josephsoni nägemuses on religiooni puhul tõesti tegu hiljutise leiutisega, kuid see väide vajab täpsustust. Eelkõige räägib ta ikkagi religiooni mõistest ning arengutest, mis viisid selle mõiste mõtestamiseni universaalse kategooriana. Kas ta laiemas plaanis soovib sellest järeldada ka religiooni kui nähtuse leiutatust (19. sajandi Jaapanis), jääb mõnevõrra ebaselgeks, kuigi selliseid viiteid raamatus leidub. Niisugune oleks siis lühike vastus. Samas on selge, et Josephsoni argumentatsiooni mõistmine vajab tema ajaloolise uurimistöö pikemat ja põhjalikumat selgitamist.

Ajaloolist uurimistööd ennast aga tulekski näha selle raamatu kõige tugevama küljena. Josephson ei ole lihtsalt piirdunud Lääne uurijate kritiseerimisega ning tänaseks tüüpiliste väidetega sellest, et Lääne uurijad on need mõisted leiutanud. Niisuguseid kirjatöid on palju ning tihtipeale eiravad nad kohalikku perspektiivi, pidades kohalikke passiivseteks ning ebaolulisteks osapoolteks uuritavate arutelude ja ajalooliste protsesside seisukohalt. (Niiviisi on „religioonist“ Jaapanis kirjutanud –  pidades seejuures kogu religiooniuurimise distsipliini fiktsiooniks – näiteks Timothy Fitzgerald oma praeguseks kurikuulsas, kuid tegelikult väga pealiskaudses raamatus „The Ideology of Religious Studies“.) Josephson keskendub selle asemel Jaapani 16.–19. sajandi kultuurisituatsiooni ning intellektuaalsete mõttevoolude kirjeldamisele ja analüüsimisele rõhuasetusega küsimusel, kuidas jaapanlased ise mõtestasid Lääne kultuuri ning mis moel nad said aru erinevatest põhikategooriatest (et osad neist seejärel üle võtta või oma olukorra jaoks kohandada).

Siinkohal ei ole siiski mõttekas käesoleva raamatu peatükk peatüki kaupa ümberjutustamine, pigem piirdun mõningate huvipakkuvamate sissepõigetega, et seejärel arutleda tema välja käidud üldteesi üle. Josephson annab põhjaliku ülevaate sellest, kuidas eelmainitud sajandite jooksul mõtestati ja eristati Jaapanis erinevaid koolkondi ja traditsioone – kõike seda, mida me läänes tüüpiliselt kategoriseerime konfutsianismiks, budismiks ja shintoks. Jaapanis puudus kuni hiljutise ajani enamus neist kategooriatest – ning ka ühiskondlikest jaotustest –, mis on olnud lääneliku religioonikäsitluse aluseks. Mõiste „religioon“ tõlkimine jaapani keelde valmistas jaapani õpetlastele tõsiseid raskusi. Ja kui mõiste ülevõtmisega 19. sajandi lõpuks teatavale konsensusele jõuti, siis mõisteti religiooni all eelkõige õpetuslikku ja eetilist süsteemi, aga mitte midagi ühiskondlikku või avalikku. Seega tähendas ka usuvabadus 19. sajandi Jaapanis pigem usulise mõtlemise vabadust, mitte usulise eneseväljenduse vabadust.

Eriti pöörab ta tähelepanu shintole ja sellele, kuidas kõigepealt 17.–18. sajandil hakati shintot mõtestama eraldiseisva traditsioonina (sest, nagu Josephson märgib, veel 12.–14. sajandil olid „shinto rituaalid ja jumalad“ praktiliselt eristamatud kohalikest budistlikest tavadest). 19. sajandil mindi samm edasi ning shintot tõlgendati riiki ja rahvast ühendava natsionalistliku traditsioonina. Religiooni seisukohalt on see eriti oluline, sest kui 19. sajandi lõpupoole seadustati Lääne tungival nõudmisel Jaapanis „usuvabadus“, pidi ju ikkagi otsustama, mis kvalifitseerub religiooniks ja mis mitte! Kui aga shinto puhul on tegu n-ö rahvusliku ideoloogiaga, siis saab igalt kodanikult nõuda shinto järgimist olenemata tema usulistest vaadetest.

Suure osa Josephsoni raamatust võtabki erinevate intellektuaalsete suundumuste ja arutelude lahkamine, mis viisid mitmete lääne kategooriate omaksvõtule ja rakendamisele. Sellest olulisem on aga tema rõhutus, et tegu ei olnud lihtsalt süütu tõlkimisprotsessiga, vaid sel protsessil olid olulised tagajärjed ühiskonnale ja poliitikale laiemalt, mistõttu ta leiabki, et kui ka Läänes võis religiooni mõiste (ja teiste kaasnevate põhimõistete) väljakujunemine olla peamiselt vaimulooline protsess, siis mujal maailmas (siinkohal siis Jaapanis) tunnetati seda protsessina, mis leidsid aset eelkõige poliitilistel ja diplomaatilistel põhjustel ja millel seega olid ka eelkõige poliitilised ja diplomaatilised tagajärjed. Veelgi olulisemalt ilmneb, et lääne kategooriate omaksvõtt tingis muutused Jaapani kultuuris, viies jaapanlased omaenda kultuuritraditsioonide olulisele ümbermõtestamisele. Seega esitab Josephson Jaapani religioonide raames sama argumendi, mida on varem esitatud seoses mitmete teiste läänelike üldkategooriatega (siinkohal pean eriti silmas mõisteid „religioon“ ja „hinduism“): üldkategooriate rakendamine lääne uurijate poolt on tõmmanud piirid kohtadesse, kuhu kohalikud piire ei tõmbaks, ja on näinud sarnasusi ja ühtsust kohtades, kus kohalikud neid ei näe. Lääne üldkategooriate omaksvõtmine on aga hoopiski oluliselt muutnud kohalikke traditsioone. (Peab küll tõdema, et Josephson pööras põhjalikku tähelepanu ainult shintole ja üldisematele sotsiaalsetele ja intellektuaalsetele trendidele, muutuseid budistlikus ja konfutsianistlikus traditsioonis (kui niisuguseid üldmõisteid siinkohal kasutada) ta pikemalt ei kirjelda ega analüüsi.)

Probleem, mille ajaloole Josephsoni uurimus on jälle ühe peatüki juurde kirjutanud, on ilmne: ei ole selge, miks on õigustatud Lääne üldkategooriate rakendamine, kui uuritavas ühiskonnas endas ei ole võimalik tuvastada selliseid piire praktikate, traditsioonide ja enesemääratluste vahel? Sarnaselt teistele kontseptuaalsete üldkategooriate kriitikutele on ka Josephsoni kriitika sihtmärgiks ajalooliselt väga mõjukaid, kuid ka tänapäeval märgatavad suundumused religiooniuuringutes, mis kasutavad läänelikke üldkategooriaid justkui oleks tegu iseenesest mõistetavate ja probleemitult rakenduvate mõistetega. (Ta ei ütle seda asjaolu küll kunagi väga otseselt välja, kuid igaühele, kes on hästi kursis võrdleva usundiloo ajalooga, peaksid niisugused seosed ja suunitlused tema töös kergesti märgatavad olema.)

Kurioosse paralleelina toob Josephson pealegi välja selle, kuidas jaapanlased ise 16. sajandil tõlgendasid kristlust: nad mõistsid seda lihtsalt ühe eripärase budistliku sektina! Põhjus selleks oli lihtne – analoogselt sellele, kuidas uusaja Euroopas peeti olemasolevaid kategooriaid universaalselt rakendatavateks inimelu määratlusteks, kasutati 16. sajandi Jaapanis budistlikku mõttemaailma samasuguse universaalse kriteeriumina mille iganes määratlemisel. Kristlike kontseptsioonide tõlkimisel jaapani keelde tõlgiti nad budistliku traditsiooni keelde ning sedasi hakkas kristlus muidugi kõlama budismile õige sarnase nähtusena, ühe budistliku koolkonnana isegi. Kristluse „kõik teised sektid on ekslikud!“ vormis sõnum (ja mõningad teised kaasnevad asjaolud) põhjustas aga konflikti ning pikaks ajaks jäi Jaapanis domineerima arusaam, et kristluse puhul on tegu hereetilise ja ohtliku budistliku sektiga, mille levikut peab igal võimalusel piirama. Tegu on õige kurioosse analoogiaga: tänapäeval kasutame me Euroopas üht, ideaalis „neutraalselt“, universaalkeelt (ning koloniaalaja ja globaliseerumise tõttu teeb seda ka suur osa muust maailmast), mille puhul me samal ajal oleme sunnitud tõdema, et suur osa selle kategooriatest on selgelt kristliku päritoluga. Samas ilmneb, et me pole sugugi ainukesed olnud, kes sellise reha otsa on astunud. Rakendades universaalsel moel Jaapani budistlikku terminoloogiat, panid jaapanlased end uusajal sarnasesse olukorda.

Josephsoni kriitika kõnetab üht tänapäeva religiooniuuringute peamist valupunkti, nimelt probleemi sellest, millisele kriteeriumile peaksid vastama üldmõisted, mida religiooniuuringutes kasutatakse. Ühelt poolt on ju selge, et üldmõistetest ei pääse ükski intellektuaalne tegevus, teisalt on religiooniuuringute kui distsipliini eesmärgiks pikka aega olnud neutraalsus, uurimisobjekti täpne kirjeldamine ning tõlgendamine. Kui aga põhikontseptsioonid ise juba moonutavad uurimisobjekti, siis ei ole nende abil võimalik saavutada ei neutraalsust ega täpset kirjeldamist.

Ometi, hoolimata tabavast kriitikast ning „religiooni“ uudsuse välja toomisest, leidub Josephsoni järeldustes ja arutelus mitmeid probleeme, mis on tegelikult tavalised seesugusele mõisteajaloolisele lähenemisele. Ühelt poolt Josephson muidugi näitab, et Lääne kategooriad ei ole universaalselt tõlgitavad ning Jaapanis puudusid analoogiad mitmetele neist (aga eriti just „religioonile“). Teisalt ainuüksi sellest, et mingil mõistel puudub otsene tõlkevaste uuritavas kultuuris, ei saa veel järeldada, et nähtust ise ei eksisteeri. Võrdlev lingvistiline uurimine suudaks tõenäoliselt välja tuua mitmeid näiteid materiaalseid objekte tähistavatest sõnadest, millel mõnes keeles (hoolimata objekti enda olemasolust ka selles geograafilises piirkonnas) puudub hea tõlkevaste. Vaevalt tahaks keegi sellest järeldada, et seda objekti ei eksisteeri. Ühiskondlike ja kultuuriliste nähtuste määratlemisel on olukord muidugi keerukam ning objekti „päriselt eksisteerimise“ otsustamise kriteerium ebaselgem, kuid sama probleem kehtib endiselt: ainuüksi sellest, et puuduvad analoogsed kategoriaalsed eristused ei järeldu veel mitte midagi objekti enda olemasolu kohta. Seda peaks otsustama tuginedes kohaliku inimelu enda uurimisele (pangem tähele sellise kriteeriumi sõnastamise raskust, kui on soov vältida sõnu nagu religioon, kultuur ja ühiskond!). Ometi, uurides ja uurimistulemusi esitades peab end ikkagi väljendama keeles, mis oleks mõistetav uurija enda kultuuriruumist pärit inimestele. Uurija ei saa täielikult omaks võtta nn pärismaalaste positsiooni, see tähendaks, et temast on saanud osa nende ühiskonnast, kuid ühtlasi kaasneks sellega loobumine omaenda „uurija-neutraalsusest“, mis on teadustöös üheks oluliseks kriteeriumiks. Mingisugune tõlke- ja kõrvalseisjamoment jääb paratamatult alles, need kontseptuaalsed vaidlused käivad pigem selle ümber, milline see peaks olema.

Ühtlasi kannatab Josephsoni religiooni konstrueerituse argument teise puuduse all, mis on samuti tüüpiline suuremale osale konstrueerituse-kriitikutele: esitatakse ajalooline analüüs, milles tuvastatakse, et tänapäevaks üldkasutatavad mõisted on mingil konkreetsel ajalooperioodil mingis konkreetses kultuuris välja kujunenud ning selles nähakse esiteks hukutavat kriitikat nende mõistete neutraalsusetaotlustele ja teiseks märki sellest, et tegu ei ole universaalselt rakendatavate mõistetega. Ometi on selge, et mingi mõiste konstrueeritusest ei järeldu veel mitte midagi tema universaalse rakendatavuse kohta. Teaduses (nii loodus- kui humanitaarteadustes) ei ole puudust mõistetest, mis on loomulikult kunagi konstrueeritud, kuid mis sellest hoolimata on osutunud praktiliselt kasulikeks ning äärmiselt tabavateks.

Üheks põhimõttelisemaks probleemiks Josephsoni töös on asjaolu, et kuigi ta on väga kriitiline religioonikontseptsiooni enda suhtes, siis on ta ometi valmis kergesti rakendama mitmesuguseid teisi lääne päritolu kontseptsioone ja teooriaid tõlgendamaks 19. sajandi Jaapani olukorda. Näiteks leiab aktiivset kasutust sekulariseerumise kontseptsioon ja teooria, mille rakendamisel kasutab ta Jaapani ajalugu materjalina, astudes dialoogi erinevate sekulariseerumisteoreetikutega. Enda teguviisi õigustamiseks märgib ta vaid sissejuhatuses, et kõigist (läänelikest) kontseptsioonidest ei ole võimalik korraga loobuda. Selles on tal muidugi õigus, kuid sel puhul saaks tema tööd pidada vaid hermeneutilis-terapeutiliseks arutluseks, mitte aga nende põhimõtteliste väidete aluseks, mida ta oma töös esitab. Ta peaks seega näitama, et mõiste „religioon“ on teistest kategooriatest veelgi probleemsem ja selle kritiseerimine seega õigustatum. Vastasel juhul võiks kõik põhimõisted sama meetodi abil üksteise järel dekonstrueerida kuni lõpuks ei saa end enam keeleliselt üldse väljendada.

Ehk siis kokkuvõttes: Josephsoni raamatu puhul on tegu põhjaliku ja tabava uurimusega sellest, mil moel 16.–19. sajandil jaapanlased ise mõistsid Lääne ühiskonda ja kristlust ning kuidas nad tingituna rahvusvahelisest situatsioonist ning kultuurimõjutustest võtsid üle erinevaid arusaamu ja kontseptsioone. Need omakorda mõjutasid Jaapani kultuuri ja seda, kuidas jaapanlased kohalikke liikumisi „religioonideks“ jaotasid. Mitmete uurimuste kõrval, mis on keskendunud ainult Lääne uurijate endi kontseptuaalsete süsteemide lahkamisele, on tegu tänuväärse lähenemisviisiga, mis pöörab tähelepanu ka dialoogi teisele osapoolele. Ometi mõjuvad mitmed Josephsoni järeldused küsitavatena. Josephson näitab, et religiooni mõistele puudusid head tõlkevasted Jaapanis (ja tegelikult oli see nii enamus maailma paigus väljaspool läänemaailma), ühtlasi pöörates tähelepanu asjaolule, et erinevate traditsioonide määratlemine ja üksteisest eristamine on ajas muutunud, kusjuures 19. sajandi lõpus põhjustas neid muutusi olulisel määral just läänelike kategooriate ülevõtmine. Niiviisi on kergesti rekonstrueeritavad need olukorrad, mis tingisid mingi kontseptuaalse määratluse või eristuse väljaarenemise. Ometi, välja toodud tõdemused viivad meid ainult poolele teele. Millegi intellektuaalsest või sotsiaalsest konstrueeritusest ei järeldu veel mitte midagi selle kontseptsiooni tõepärasuse kohta.

Parimal juhul järeldub sellest tõsiasi, mida oleme sunnitud järeldama ka mitmetest varasematest konstrueerituse teesi rõhutanud uurimustest: religiooniuuringute põhimõisteid ei saa ega tohi kasutada samavõrd kriitikavabalt ja ettevaatamatult universaliseerides nagu seda tehti mõistestiku väljakujunemisel 19. sajandil kuni 20. sajandi keskpaigani välja. Kriitilise kasutuse all ei tohi mõista kasutust, mis arvab, et probleem on lahendatav lihtsalt parema defineerimise kaudu. Seda, kas religioon kui fenomen eksisteerib, peaks otsustama kombineerides antropoloogilisi, ajaloolisi, kognitiivseid ja bioloogilis-neuroloogilisi uuringuid, aga seda ei saa otsustada lähtudes ainult ajaloolis-antropoloogilistest uurimustest, nagu konstrueerituse rõhutajad teevad. Nähtavad või teadvustatud kultuurilised piirid erinevate inimtegevuste vahel võivad olla ühesugused, kuid nad võivad tugineda kognitiivsetele alustele, mille piirid ei kattu igas konkreetses kultuuriruumis rakendatavate piirjoontega. Muidugi, kõigi kognitiivsete uuringute häda on mitmes plaanis seesama: nad peavad aluseks võtma mingi kontseptuaalse süsteemi. Kognitiivuuringute kontseptuaalset süsteemi ei ole võimalik nullist üles ehitada lähtudes ainult „uurimisobjektis endas leiduvast“. Tegu on nõiaringiga, millest religiooniuuringud on viimastel aastakümnetel ise teadlikuks saanud: uurimiseks läheb vaja kontseptuaalsest süsteemi, mille abil uuritavat mõtestada, tööprotsessis endas võib aga kontseptuaalne süsteem takistuseks osutuda.

Lõpetuseks tahaksin siiski rõhutada, et hoolimata minu mahukast ja pikast kriitikast tuleks seda kriitikat näha pigem märgina sellest, et tegu on hea raamatuga, mis väärib tähelepanu ja käsitlemist, ja mitte märgina sellest, et raamatus esitatud arutluskäik pole palju väärt. Tuleb meeles pidada, et nii Josephsoni kui teiste seesuguste arutluste esitajad vastandavad end domineerivale (ja tänapäevaks eelkõige väljaspool religiooniuuringuid eksisteerivale) arusaamale, mis mõistab religiooni iseseisva fenomenina, mida on igas maailma paigas võimalik kergesti eristada kõigist teistest fenomenidest ning mille tähistamine lääne päritolu kategooriatega ei ole probleemne. Niisugusele, veel 30-40 aastat tagasi domineerinud lähenemisele vastandutakse suures osas tänapäeva religiooniuuringutes igal juhul, olenemata sellest, kuivõrd õigustatuks peetakse konstrueerituse teesi ja põhikontseptsioonide kriitikat ennast. Analüüsitud lahknevused seisnevad kriitika detailides, mitte põhiteesis endas.

 

Indrek Peedu (1985) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna religiooniuuringute eriala doktorant.

Print Friendly, PDF & Email
English