Artiklid

Monofüsiidid, 3. osa (Armeenia, toomakristlased jt)

Alar LaatsArmeenia Apostellik Ortodoksne Kirik[1]

Vanade orientaalsete kirikute perre kuulub ka Armeenia rahvuskirik. Tolle kiriku ajalugu langeb suures osas kokku kogu armeenia rahva ja kultuuri looga rohkem kui 1700 aasta jooksul.

Aastal 301 või kusagil selle paiku kuulutati kristlus Armeenia kuningriigi ametlikuks, riiklikuks usundiks. Sellega on Armeenia ilmselt esimene riik maailmas, mis ristiusu omaks tunnistas. Ametlikuks usundiks saamine ei tähendanud sugugi seda, et varem poleks siin kristlust olnud ja ametlikust aktsepteerimise hetkest oleksid pea kõik armeenlased kristlasteks saanud. Kristluse-eelne usund ei kadunud veel pikka aega. Teiselt poolt oli Armeenias ja armeenlaste seas kristlasi olnud juba ammusest ajast. Varasemast perioodist on küll teada mitmeid ajaloolisi märtreid, ristiusu saabumine sellele maale kaob aga legendide hämarusse. Vanade legendide kohaselt olid kristluse Armeeniasse toojateks lausa kaks apostlit: apostel Taddeus[2] aastail 43–66 ja apostel Bartolomeus ajavahemikul 60–68 (Atiya 1991, 315). Kolmanda sajandi lõpust on teada kaks armeenlaste jaoks olulist naismärtrit – Gayiane ja Hripsime[3] –, kelle kindlaksjäämisel oma usule võis olla oma osa tolleaegse kuninga Tiridatese (Tiridat või Trdat’i) kristlaseks saamisel (Krikorian 1978, 30).

Armeenia ristiusustajaks peetakse Gregorios Valgustajat (ca 240–332).[4] Ta kuulus kõrgaadli hulka ning Kapadookias maapaos olles sai temast kristlane. Tagasi kodumaale tulnuna sattus ta kõigepealt julma tagakiusamise ohvriks. Hiljem tegi aga kuningas Tiridates pöörde ning valitsejast sai ka kristlane. Sellega sai kristlus ka riiklikuks usundiks. Nende sündmustega seoses on armeenlastel mitmeid legende. Kõige tuntuma kohaselt kaotas kristlaste tagakiusaja Trdat oma mõistuse. Kuninga õele olevat unes ilmutatud, et kuningas saab terveks, kui kristlaste tagakiusamine lõpetatakse ning Gregorios vabastatakse vangist. Tema võivat kuninga oma palvetega päästa. Nõnda juhtunudki, ning kuningastki sai kristlane. Gregoriosest sai Armeenia kiriku esimene ajalooliselt kindlaks tehtud juht – katoolikos.

Armeenlaste ristiusustamine algas maa ja rahva juhtkonna ristiusustamisega. Aegamööda jõudis kristlus ka laiematesse rahvahulkadesse. Gregoriose juhitud ristiusustamisel oli üks omapära, mida tuleks kindlasti mainida. Ristiusueelses Armeenias kuulus paganliku preestri amet teatud väljapaistvatele perekondadele; Gregoriose plaanide kohaselt seati ristiusu preestreid ja ka piiskoppe ametisse just nende vanade paganlike perekondade liikmete hulgast. Seetõttu jäid kiriku juhtivad ametid pikemaks ajaks teatud kindlate perekondade kätte – kiriklik hierarhia kippus muutuma pärilikuks. Ka Armeenia kiriku kõrgeima juhi amet jäi lähemateks põlvkondadeks ühe suguvõsa sisse – järgnevad katoolikosed olid Gregoriose sugulased (Atiya 1991, 321j).

Tolleaegseid jumalateenistusi ei peetud armeenia keeles. Maa lääneosas oli kiriku keeleks kreeka keel ning idaosas süüria keel. Jumalateenistuse käigus tuli toimuv tavaliselt tõlkida rahvale arusaadavasse keelde. See oli aga kohmakas ning ei teinud ristiusu mõistmist kergeks. Kiriku juhtkond otsustas võtta kasutusele armeenia keele. Selleks tuli ta muuta aga kirjakeeleks ning veel enne seda tuli luua armeenia keelele sobilik tähestik. Nõnda tehtigi, ning seda tähestikku peetakse geniaalseks leiutiseks. Kuulsa tähestiku loojaks oli vaimulik nimega Mesrop Maštots (ca 350–440).[5] Viiendat sajandit on nimetatud armeenia keele ja kirjanduse kuldajastuks (Krikorian 1978, 31). Esimeseks suureks tööks, mida Mesrop ja ta õpilased vastloodud kirjakeeles ette võtsid, oli suur tõlkeprojekt. Selle esimeseks ja kõige tähtsamaks tulemuseks oli Piibli tõlkimine armeenia keelde. Alguses tõlgiti Piibel süüriakeelse tõlke järgi. Hiljem aga korrigeeriti seda Septuaginta, s.t kreekakeelse teksti põhjal. Tõlge oli lõplikult valmis aastaks 435.[6] Piiblitõlkele järgnesid liturgiate tõlked ning suur hulk patristilist kirjandust. Kirikuisade armeeniakeelsete tõlgete hulgas on mitmeid olulisi teoseid, mis originaalis on kas ainult fragmentaarselt säilinud või siis lausa kaotsi läinud. Nii on armeeniakeelne vanem tõlkekirjandus oluliseks varasema kristliku kirjanduse reservuaariks.

428. või 426. aastal lõppes Armeenias Arsakiidide, armeeniapäraselt Aršakunide dünastia valitsemisperiood, mis oli alanud aastal 53 eKr. Nüüdsest oli maa ja rahvas jaotatud Bütsantsi ja Pärsia impeeriumide vahel. Suurem osa rahvast koos olulisemate keskustega sattus Pärsia impeeriumi osaks. Seega sattusid idapoolsed armeenlased enam-vähem samasse olukorda, milles olid juba varasemast ajast olnud süürlased-nestoriaanid. Pärsia võimud võtsid aeg-ajalt ette katseid pöörata armeenlasi zoroastrismi. See aga ebaõnnestus. Aastal 451 toimunud Halkedoni kirikukogust Armeenia kiriku esindajad ametlikult osa ei võtnud. Tollele sündmusele ei saanud armeenlased ilmselt ta toimumise ajal erilist tähelepanu pöörata, kuna parajasti oli käimas Pärsia-vastane ülestõus. Mõne aja pärast hakati aga Armeenias Halkedoni otsuste üle järele mõtlema ning neis nähti eelkõige Rooma ja Konstantinoopoli võimupüüdluste jälgi. Mitmel Armeenia kirikukogul, millest tähtsamad toimusid aastatel 506 ja 555 (või 554) Dvinis, astuti Halkedoni ja selle kristoloogia vastu välja. Sellest ajast peale kuulubki Armeenia kirik monofüsiitlike kirikute perre. See tegi ka armeenia kristlaste elu Pärsia impeeriumis kergemaks, sest üldiselt kiputi kristlastes nägema vaenuliku Rooma riigi viiendat kolonni. Monofüsiitlus oli üks armeenlaste võimalus rõhutada oma kristluse erinevust Bütsantsi kristlusest. Vähemalt mõnikord aga oskasid Pärsia võimumehed vahet teha Bütsantsi halkedonliku riigikiriku ja monofüsiitliku kiriku vahel, mida Bütsantsi võimud kippusid alates 6. sajandist taga kiusama ning mis seetõttu ei tahtnud muidugi kaitsta Bütsantsi huve Pärsias.

Võitluses Pärsia vastu saavutas Bütsants 7. sajandi algul edu ning Armeenia sattus Bütsantsi mõjusfääri. Riigikirikust eemaldunud Armeenia kirik oli nüüd tagakiusamise ohus, ehkki Konstantinoopoli-poolne oht kadus peagi: Armeenia koos paljude teiste maadega sattus moslemitest araablaste võimu alla. Araablased ei valitsenud Armeenia üle siiski otseselt ise, vaid kohalike pealike kaudu. Ning araablaste „käsi ei lasunud väga raskelt Armeenia kiriku peal“. See aeg oli suhteliselt rahulik: kirikute ehitamine ning raamatute kirjutamine ja lugemine ei vajunud tollel ajastul sugugi unustuse hõlma.

Oluliseks etapiks Armeenia ajaloos oli aga Bagratunide[7] Armeenia kuningriigi rajamine aastal 885/886. See oli aeg, kui Bagdadi kalifaat oli nõrgenenud, ning uut kuningriiki aktsepteerisid nii kaliifid kui ka Bütsantsi võimud. Bagratunide kuningriik, mis tegelikkuses kujutas endast väiksemate kuning- ja vürstiriikide föderatsiooni, kestis kuni aastani 1045,[8] mil bütsantslased vallutasid riigi pealinna Ani.[9]

Bargatunide aeg oli suhteliselt rahulik periood Armeenia muidu nii tormilises ajaloos. Kirikute ja kloostrite ehitamine jätkus ning arhitektuur ja üldse kujutav kunst saavutasid kõrge taseme. Eriliselt tuleks esile tõsta tollast armeeniakeelset kirjandust, mis oli muidugi kristlik. Eriliseks õitsenguajaks peetakse 10. sajandit (Krikorian 1978, 33). Ajastu väljapaistvaim ja üldse Armeenia kirjandusloo üks väljapaistvamaid autoreid on luuletaja ja teoloog Grigor Narekatshi (951–1003) (Sarkissian 1960). Tema müstikasse kuuluv peateos „Kurbade laulude raamat“ on tänapäevani mõjukas.

Bagratunide kuningriigile järgnes Seldžuki türklaste invasioon ja valitsus Armeenia üle. Kui araablased eelistasid valitseda armeenlaste üle Armeenia enda ülikute abil, siis Seldžukid okupeerisid Armeenia ise. See ajastu on jätnud armeenlastele üpris halvad mälestused (Atiya 1991, 331). Ometi ei ole Bagratunide kuningriigile järgnenud ajastu kirjeldatav ainult tumedates värvides.

Kuningriigi lagunemisel rändas palju armeenlasi Kiliikiasse.[10] Siin tekkis armeenlaste kuningriik, mis suutis üsna kaua vastu pidada. 1080. aastal rajas vürst Ruben, kes väidetavalt kuulus Bagratunide suguvõsasse, Kiliikia vürstiriigi. 1198. aastal sai see riik kuningriigiks. Selle vallutasid aastal 1375 Egiptuse Mamelukid. Kuningriigi ajaloos oli perioode, kui seda aktsepteerisid nii Bütsantsi kui ka Saksa keiser. Ning ka mõned Rooma paavstid suhtusid riiki soosivalt (Krikorian 1978, 36). Siin riigis jätkus ja arenes edasi Armeenia kultuurielu. Siin rajatud kirikud ja kloostrid tunnistavad arhitektuuri kõrget taset. Eriti märkimisväärseks peetakse Kiliikia käsikirjade illustreerimiskunsti. Mõne aja pärast, aastal 1293 asus kuningriigi pealinna nimega Sis[11] ka Armeenia kiriku juht – katoolikos.

Kiliikia kuningriigi ajastu langeb suuresti kokku ristisõdade perioodiga. Geograafilise asendi tõttu kujunesid Kiliikia armeenlaste ja ristisõdijate vahel tihedad kontaktid: poliitilised, isiklikud, sõjalised ja kiriklikud. Armeenlased osalesid aeg-ajalt ristisõdijate poolel lahingutegevuses. Isiklikul pinnal annavad kontaktidest teada mitmed olulised abielud ristisõdijate ja kuningriigi juhtivate perekondade vahel.

Kontaktid Läänega ei mõjutanud Kiliikia kuningriiki mitte ainult poliitika ja sõjanduse vallas. Märgatavad olid mõjud ka kultuuri ja kiriku sfääris. Vaimsel tasemel hakkas kujunema süntees idamaisest ja ladinlikust kultuurist. Rooma oli huvitatud armeenlaste kiriku endaga ühendamisest teoloogiliselt ja kanooniliselt, s.t kirikuõiguslikult. Selleks saadeti nii Kiliikiasse kui ka Suur-Armeeniasse frantsiskaanlastest ja dominiiklastest misjonäre. Armeenia kirik, eriti just Kiliikias olev osa, hakkas tasapisi Rooma poole nihkuma. Nii mitmedki kuningad ja ka mõned Sisi katoolikosed olid avatud unioonile Õhtumaa kirikuga. Suur osa kirikust, eriti idapoolses Suur-Armeenias oli aga sellele põhimõtteliselt vastu. Pinged viisid nõnda kaugele, et ida pool ei usaldatud enam kiriku juhtkonda Kiliikias ning Sisi õhtumaiste kalduvustega katoolikosele seati aastal 1116 vastukaaluks Suur-Armeenias, Vani järve Aghtamari saarel ametisse teine kirikupea või katoolikos, kelle alluvuses olid idapoolsed armeenlased. Hiljem, kui uniaatluse oht kadus ning kiriku kõrgeim juhtkond oli Kiliikiast tagasi tulnud Suur-Armeeniasse Etšmiadzini, jäi Aghtamari katoolikose amet alles, aga selle kandja muutus vaid titulaarseks juhiks, kelle alluvuses oli kõigest paar piiskopkonda. Viimane Aghtamari katoolikos suri aasal 1895. Sellega kaotati ka siinne keskus. Aghtamari kogukond koos ülimalt väärtuslike keskaegsete arhitektuurimälestistega hävitati armeenlaste vastu suunatud aktsioonide käigus aastal 1915 (Atiya 1991, 333, 335).

Mõni aeg pärast Kiliikia kuningriigi kadumist, täpsemalt aastal 1441, viidi Armeenia kiriku peamine juhtimiskeskus Sisi linnast taas Suur-Armeenia territooriumile Etšmiadzini, kus ta oli olnud kiriku tekkimise ajal 4. sajandil ning kus ta asub ka tänapäeval. Sisi katoolikose amet siiski ei kadunud; mõne aja pärast valiti sealgi uus katoolikos. Nõnda et 15. sajandi teisel poolel oli Armeenia kirikul kolm katoolikost: Etšmiadzinis, Sisis ja Aghtamaris. Esimene neist oli kõige olulisem, aga nende omavahelised juriidilised alluvussuhted ei olnud päris selged. Kolme katoolikose ametiga ei ammendunud Armeenia kiriku hierarhia keerukus.

Juba Bütsantsi impeeriumi ajal oli Konstantinoopolis märkimisväärne Armeenia kogukond. Kui türklased Konstantinoopoli vallutasid, sai sealne ida-ortodoksse kiriku patriarh kõigi ida-ortodokssete kristlaste juhiks. Aja jooksul anti ka Konstantinoopoli Armeenia kogukonna juhile ehk metropoliidile samad millet’i juhi kohustused ja õigused. Sellega seoses muudeti ta tiitel ka patriarhiks.[12] Vaatamata sellele, et Esimese maailmasõja aegsete sündmuste tõttu on Türki jäänud tänapäeval väga vähe armeenlasi, kannab Konstantinoopoli Armeenia piiskop siiani patriarhi tiitlit.

Aga see ei ole ainus Armeenia kiriku patriarh. Jeruusalemm on läbi aegade olnud oluliseks palverännukohaks armeenlastele. Siin on olnud juba ammusest ajast ka armeenlaste püsikoloonia.[13] Armeenia Jeruusalemma piiskopkond on olnud tihedalt seotud ka Püha Haua Kirikuga ning teiste vanade kristlike mälestusmärkidega. Seetõttu on sellel piiskopkonnal olnud armeenlaste jaoks ka eriline kaalukus. Kui 14. sajandil muutusid armeenia kiriku suhted Kiliikias lähedasteks Õhtumaa kirikuga, siis armeenia Jeruusalemma piiskop koos oma kogukonnaga kuulutas ennast sõltumatuks Sisi katoolikosest. Sellest ajast peale kannabki armeenia kiriku juht Jeruusalemmas patriarhi tiitlit. Kuna talle alluv kogukond on tänapäeval üsna väikeseks jäänud, siis on see rohkem autiitel.

Seega oli Armeenia kirikul kuni 19. sajandi lõpuni viis kõrge tiitliga kirikujuhti – kolm katoolikost ja kaks patriarhi (Atiya 1991, 336j). Tänaseks on jäänud kaks katoolikost ja kaks patriarhi.

Pärast Bagratunide kuningriigi kadumist võitlesid Suur-Armeenia territooriumi pärast pika aja jooksul türklased ja pärslased. Väiksem tükk, mis Pärsiale kuulus, läks 1829. aastal Vene impeeriumi koosseisu. Suurem osa kunagisest Suur-Armeeniast jäi aga edasi Osmanite impeeriumi alla. Pikka aega oli armeenlaste elu olnud Türgi riigis suhteliselt rahulik. Armeenlased olid siin olnud üsna edukad. Pinged hakkasid ilmnema 19. sajandi teisel poolel, eriti pärast Türgile kaotusega lõppenud Vene-Türgi sõda aastal 1877. Aastail 1894–1896 tabasid armeenlasi suured tagakiusamised ja massimõrvad. See oli vaid sissejuhatuseks sellele, mis tuli hiljem: 20. sajandi algul tulid Türgis võimule nn noortürklased, keda hiljem on kiidetud kui Türgi sekulariseerijaid ja demokratiseerijaid. Esimese maailmasõja ja selle järelsõdade raames, ajavahemikul 1915–1922 tapeti Türgi impeeriumi territooriumil tõenäoliselt üle miljoni armeenlase. Siiani pole kindel, kas need tapatalgud olid planeeritud Türgi valitsuse poolt või need lihtsalt juhtusid valitsuse teadmisel.[14] Enamus ellujäänutest oli sunnitud lahkuma oma esiisade maalt. See oli oluliseks lisaks niigi juba suurele ülemaailmsele Armeenia diasporaale.

Pärsia riigist Vene alla läinud armeenlastel läks mõnevõrra paremini kui Türgi riigi koosseisus olevatel. Vene 1917. aasta revolutsioonidele järgnenud ajal said nemadki endale iseseisvuse, mis oli küll tunduvalt lühem kui meie iseseisvus – see likvideeriti 1920. aasta novembris. Seejärel ei erinenud armeenia kiriku ja rahva saatus oluliselt teiste Nõukogude Liidu koosseisus olevate rahvaste ja kirikute saatusest. Armeenlaste ainus erinevus oli ja on siiani, et enamus rahvast, ja ka enamus kogudustest, asuvad väljaspool armeenlaste praegust riiki.[15]

Armeenia kiriku kõrgeimaks maapealseks juhiks on Kõigi Armeenlaste Kõrgeim Patriarh ja Katoolikos,[16] kes resideerib Etšhmiadzinis Armeenia Vabariigis. Praegu on selleks Karekin II Nersessian.[17] Talle alluvad armeenia gregoriaanlikud kristlased Armeenia Vabariigis, kogu endise Nõukogude Liidu territooriumil ning suur osa Aasias, Euroopas ja Ameerikas olevast diasporaast. On arvatud, et tema alluvuses on umbes viis miljonit armeenlast. Tähtsuselt teisel kohal on Sisi katoolikos, kes tänapäeval resideerib Liibanonis. Praegu on selleks Aram I Keshishian.[18] Talle alluvad gregoriaanlikud armeenlased Lähis-Idas, aga paljud ka Euroopas ja Ameerikas – kokku umbes 800000 armeenlast. Konstantinoopoli patriarhile, kelleks on Mesrob II Mutafyan, alluvad kõik gregoriaanlikud armeenlased Türgis, keda on kokku umbes 82000.[19] Jeruusalemma patriarhiks on tänapäeval Torkom II Manoogian. Talle alluvad Iisraelis, Jordaanias ja Palestiinas elavad armeenia gregoriaani kristlased, keda on kokku umbes 25000.[20] Peale selle hoolitseb see patriarhaat ka Pühal Maal armeenia kirikule kuuluvate pühade paikade eest. Seega on armeenia kirikul tänapäeva maailmas hinnanguliselt kokku umbes kuus miljonit liiget.[21] Tallinnas asub Armeenia Apostliku Kiriku Püha Gregoriuse Kogudus.[22]

Armeenia kiriku osaks on ka Mägi-Karabahhi Vabariigi enamus armeenlastest kristlasi. See tänapäeval vaieldava staatusega piirkond, armeenia keeles Artshahh, on olnud asustatud armeenlastega ammustest aegadest peale. Varasematel aegadel kuulus ta mõnikord Armeenia, mõnikord Kaukaasia Albaania koosseisu. Keskajal oli sellel territooriumil mitu armeenlaste vürstiriiki. Siinse kiriku kõrgest vanusest annavad tunnistust paljude vanade kirikute ja kloostrite ehitised. Läbi terve 20. sajandi on olnud see piirkond tuliste, tihti veriste vaidluste objektiks aserite ja armeenlaste vahel.

 

Kunagine Kaukaasia Albaania Kirik

Lisaks Gruusia Ortodokssele Kirikule ja Armeenia Apostellikule Ortodokssele Kirikule oli Kaukaasias veel kolmaski kristlik rahvas oma kirikuga. See rahvas on tuntud albaanlaste, täpsemalt Kaukaasia albaanlaste nime all.[23] Tänapäevaks on see rahvas[24] ja selle rahva kirik maailmast kadunud, aga kunagi olid nad üpris arvestatavad.

Rahvast ja tema kirikust on meil vähe andmeid, seega on Kaukaasia Albaania kiriku lugu üks kirikuloo valgetest laikudest. Teadmiste vähesus on võimaldanud nende kiriku ja kogu rahva lugu interpreteerida mitmel erineval moel, tihti vastandlikest poliitilistest huvidest lähtudes. Muistne Kaukaasia Albaania asus tänapäeva Aserbaidžaani Vabariigi territooriumil ning osa albaanlasi on sulandunud aserbaidžaani rahvusesse. Teiselt poolt aga etendas Albaania kiriku loos olulist rolli Armeenia kirik. Aserbaidžaanlaste ja armeenlaste siiani kestva tüli tõttu on neil üsna erinevad arusaamad albaanlastest ja nende ajaloost. Lisaks sellele on venelastel selles piirkonnas omad huvid ning need kajastuvad mõneti ka nende arusaamades albaanlaste kohta. Lisaks rahvuslik-poliitiliste huvide kokkupõrkele mängivad Albaania kirikust rääkimisel olulist rolli ka konfessionaalsed arusaamad. Armeenlased ning nende poolt vaadatuna ka albaanlased on olnud läbi kogu ajaloo monofüsiidid. Teiselt poolt olid albaanalsed ida-ortodokssete kristlaste meelest vaid teatud ajalooperioodil sunnitud monofüsiidid olema.[25] Selline arusaam on vastuvõetavam ka aserbaidžaanlastele, kes rõhutavad armeenlaste ning albaanlaste suurt erinevust.

Albaania oli iseseisev riik või Pärsia vasall kuni 7. sajandi lõpuni. Pärast seda oli ta osa araablaste kalifaadist. Hiljem etendasid siinkandis olulist rolli oguusi türklased, kes kokku sulades mitme siinse rahvusega moodustasidki lõpuks aserbaidžaani rahvuse. Selle piirkonna viimased osad haarati Vene impeeriumi koosseisu 19. sajandi esimesel poolel.

Vanade pärimuste kohaselt olid siinses Albaanias esimesteks misjonärideks apostel Bartholomeus ja apostlite õpilane Eliseus. Riigiusundiks muutus kristlus Albaania kuningriigis 4. sajandi alul, mõni aeg pärast Armeenias riigiusundiks saamist. Kristluse muutumisel Albaania riigiusundiks mängis armeenlaste ristiusustaja Gregorios (Valgustaja) olulist rolli. Mõnede uurijate arvates etendas albaanlaste ristiusustamisel Jeruusalemm aga hoopis tähtsamat osa kui Armeenia või Gruusia (Алексий 2004). Sellega seoses olevat Albaania kirik tollel ajal olnud ka täiesti autokefaalne, valides endale kirikujuhi – katoolikose – ise.

Koos Armeenia ja Gruusia kirikutega asus Albaania kirik 5.–6. sajandil Halkedoni vastasele positsioonile. Kuid nagu Gruusia kirikuski,[26] nii oli ka siin arvestatav Halkedoni pooldajate erakond, nii vaimulike kui ka ilmikute seas, kes võitlesid ühtlasi ka Bütsantsi-orientatsiooni eest. See Halkedoni kristoloogia ja Bütsantsi impeeriumi pooldajate erakond tugevnes 7. sajandil Albaania juhtkonna hulgas. Sajandi lõpus tegi katoolikos Nerses Bekur riigi juhtkonna toetusel katse ühineda Konstantinoopoli halkedonliku kirikuga. Kaheksanda sajandi algul astus aga Armeenia monofüsiitlik kirik Araabia kalifaadi relvajõudude toel sellele katsele otsustavalt vastu. Võitluse tulemusena allutati Albaania kirik Armeenia kirikule – nii arvab osa ajaloolasi. Nende interpretatsiooni kohaselt hakkas nüüd toimuma Albaania kiriku, aga üldse kogu tolle rahva armeeniastamine – albaanlastest vaimulikkonna asemele seati armeenlastest vaimulikkond, albaania kirjakeele[27] asemel võeti kasutusele armeenia kirjakeel (Алексий 2004).

Teiselt poolt toimus kalifaadi ja hiljem türklaste võimu all albaanlaste pidev islamiseerimine. Enamus kristlikke albaanlasi olevat islamiseeritud üsna ruttu. Ainult mägedes elavad albaanlased pidasid kauem vastu. Albaania kirik suutis siiski püsida kuni 19. sajandi alguseni. Kui piirkond liideti Vene riigiga, kaotati aastal 1815 tsaari ukaasiga Albaania kiriku patriarh-katoolikose amet ning seega ka iseseisev monofüsiitlik Albaania kirik, täpsemini: see säilinud väike kirik inkorporeeriti armeenia kirikusse. Albaanlaste territooriumile rajati kaks Armeenia kiriku piiskopkonda.[28]

Albaania kristlaste järeltulijaiks peetakse tänapäeval kristlikke udisid.[29] 2003. aastal otsustas grupp udisid rajada või taastada oma rahvusliku kiriku. Vene Ortodoksne Kirik on lubanud siin oma abi ning sellisel juhul saaks sellest rahvuslikust kirikust ortodoksne ja mitte monofüsiitlik kirik. Praegu on see kirik alles tekkimise algstaadiumis ning kui temast peaks asja saama, siis võtab see igatahes veel päris palju aega.

On oletatud, et ka teise sealtkandi rahva – taatlaste kristlastest osa, ehkki nad pole keeleliselt albaanlaste järeltulijad – on kiriklikult kunagise Albaania kiriku liikmete järeltulijad. Enamus tänapäevaseid taadi keele kõnelejaid on kas moslemid või judaistid. Väike osa aga, eelkõige Armeenia territooriumil asuvaid, kuulub Armeenia kirikusse.[30]

 

Toomakristlased Indias

India on hinduistlik maa. Nõnda oleme me koolis õppinud. Ning see on ka enam-vähem õige. Enamus indialasi on hinduistid, s.t järgivad hinduismi. Hindusid on Indias üle 80%, moslemeid üle 13%. Indias on olemas ka kristlasi: neid on umbes 2,3%. See on muidugi väike protsent, aga India ülisuure elanikkonna juures annab see absoluutarvuna üsna suure hulga: üle 24 miljoni. Enamus neist või nende esivanematest on hakanud kristlasteks viimase paari sajandi jooksul Läänest tulnud misjoni tagajärjel. Ometi on India kristlaste seas ka neid, kes peavad ennast kohaliku, väga vana kristlaskonna liikmeks. Nad nimetavad ennast toomakristlaseks ning nende pärimused väidavad, et nende kiriku rajas apostel Toomas. Tänapäeval ei moodusta see vana, autoktoonne ehk pärismaine kristlaskond enam ühtset kirikut. Aga kunagi, enne kui eurooplased tulid ennast nende asjadesse vahele segama, kuulusid toomakristlased kõik ühte kirikusse.[31] Viimase neljasaja aasta jooksul on nad aga jagunenud umbes kümnesse erinevasse kirikusse.

Enamus tänapäeva toomakristlasi elab Kerala osariigis, mis asub Edela-India rannikualal. See on toomakristlaste ajalooline asuala ning seda piirkonda kutsutakse ka Malabari rannikuks või Malankaraks. Suurem osa toomakristlasi kõneleb emakeelena malajalami keelt, mis kuulub draviidi keelte hulka. Mitmes kirikus kasutatakse jumalateenistustel vähemalt osaliselt süüria keelt.

Kui portugallased rohkem kui viissada aastat tagasi piprajahil Indiasse jõudsid, leidsid nad siit eest normaalselt tegutseva kristliku kiriku. Kristlaste leidmine Indias ei oleks tohtinud neile üllatuseks olla, sest India kristlastest – kuigi tollase õhtumaise kiriku seisukohalt hereetilistest kristlastest – teati Õhtumaal juba ammu. Üks keskaja olulisemaid geograafilisi autoriteete Kosmas Indikopleustes kirjeldas oma peateoses „Kristlik topograafia“ üpris põhjalikult India, aga ka teiste idamaade kristlasi.[32] Keskajal oli Indiasse sattunud mitmeid Euroopa rännumehi, kellest vast kõige tuntum on Marco Polo. Aga Indiasse oli saadetud ka Rooma kiriku misjonäre, lausa piiskoppegi oli India jaoks ametisse pandud. Misjonärid olid olnud tihedas läbikäimises sealsete kristlastega. Oli ju neid palju kergem oma kiriku liikmeteks misjoneerida kui hinduiste või moslemeid.

Nagu öeldud, on India toomakristlaste traditsiooni kohaselt nende kiriku rajanud Indias misjoneerinud apostel Toomas. Aga see lugu Toomast pole tundmatu ka läänepoolsete kristlaste seas. Nimelt on olemas apokrüüfne raamat pealkirjaga „Tooma teod“ (vt ka Laats 2014c). Arvatavasti on ta koostatud 3. sajandi esimesel poolel süüria keeles[33], kindlasti sisaldab see teos aga ka vanemat pärimust. Loo kohaselt on Toomas Jeesuse vend. India kuningas Gondophares saadab oma esindaja läände, Palestiinasse, leidmaks ehitusmeistrit, kes talle lossi ehitaks. Jeesuse initsiatiivil lähebki Toomas kuninga esindajaga kaasa. Indias annab kuningas Toomale suure summa raha lossi ehitamiseks. Toomas kulutab selle raha aga hädaliste ja puudusekannatajate peale. Kui kuningas temalt lossi näha nõuab, vastab apostel, et tema poolt ehitatu on nähtamatu – seda lossi saab kuningas näha alles pärast maisest elust lahkumist. Kuningas saab vihaseks, laseb Tooma vahistada ning plaanib tema tapmist. Vahepeal sureb aga kuninga vend Gad ja läheb taevasse. Seal näeb ta hiilgavat hoonet, mille olevat apostel Toomas ehitanud. Ime läbi pöördub Gad ellu tagasi ja jutustab nähtust oma vennale kuningale. Kuningas vabastab nüüd Tooma ning pöördub kogu perega kristlusesse. Hiljem olevat Toomas misjoneerinud mujal Indias ning surnud märtrisurma Madrase lähedal.

Pikka aega peeti seda lugu lihtsalt üheks vanaks väljamõeldud looks. Kui aga 19. sajandil leiti münte, millel oli kuningas Gondopharese nimi ning kui selgus, et too kuningas oli tõepoolest elanud ajal, mil Toomas oleks pidanud Indias tegutsema, ei suhtunud paljud teadlased enam nii tõrjuvalt sellesse jutustusse. Hiljem on tulnud päevavalgele teisigi asjaolusid, mis võimaldavad seda lugu tõeseks pidada. Nii näiteks on teada, et tollel ajal, s.t 1. sajandil, olid Lähis-Ida ja India vahel üsna tihedad kaubanduslikud sidemed. Seega, kuigi ei ole ühtegi ajaloolist tõendit, mis otseselt kinnitaks „Tooma tegude“ lugu, on tänapäevaks olemas terve hulk tõendeid, mis võimaldavad lugu tõepäraseks pidada.

On olemas ka legend teise apostli tegevusest Indias. Nimelt teab 3.–4. sajandi kirikuloolane Eusebios jutustada, et Aleksandria kooli üks juhte Pantaenus külastas 2. sajandi lõpupoole misjonärina Indiat. Seal olevat ta aga kohanud kristlasi, kelle jutu järgi olevat apostel Bartolomeus seal kunagi misjoneerimas käinud, ning talle olevat näidatud isegi heebreakeelset Matteuse evangeeliumit, mille apostel olevat Indiasse jätnud (Moffett 1998, 36–39). Hiljem ei teatud Indias Bartolomeuse legendist enam midagi. Kuid lugu Toomast on alati teatud.

Kahjuks on India kiriku enese ajaloolisi allikaid eurooplaste-eelsest ajast säilinud õige kasinalt. Küllap ei ole olnud kliima käsikirjade säilimist soosiv. Ja mis ilmastikuoludest puutumatuks jäi, see hävitati eurooplaste poolt. Nii said suure käsikirjade hävitustööga hakkama portugallased aastal 1599 (Atiya 1991, 365). Üht-teist on siiski säilinud teiste, väljaspool Indiat olevate kirikute ajalooallikates, nõnda et üksikud punktid sellel toomakristlaste muidu hämarusesse jääval ajaloojoonel on siiski märgatavad.

Kuigi teatud hulk kohalikke indialasi sai varakristliku misjoni tulemusel kristlasteks, moodustasid selle kiriku põhilise liikmeskonna ilmselt väljarändajad Lähis-Idast, eelkõige just süürlased ja nende järeltulijad. Teatud osa koguduseliikmeid oli ja on juutliku päritoluga. Sisserändajate seas oli kaupmehi, kes olid siia elama jäänud ja siin kodunenud. Osa tulijaid olid aga ilmselt põgenikud Sassaniidide ristiusuvaenulikust Pärsiast. Nii teatakse Indias vana lugu sellest, kuidas nestoriaanlik kaupmees Knai (või Kana) Thomas tuli koos vähemalt neljasajast inimesest koosneva grupiga, millesse kuulus ka vaimulikke ning isegi üks piiskop, Pärsia tagakiusamiste eest Malabari rannikule maapakku. Pärimuse kohaselt juhtus see aastal 345.[34] Enne teda olid seal juba kristlased, kes uustulnukad sõbralikult vastu võtsid (Moffett 1998, 266j; Baumer 2006, 28). India kristlaskonna sidemed Ida-Süüria nestoriaanidega tihenevad 5. sajandil veelgi. Samal ajal tugevneb Pärsia nestoriaanliku kiriku enese hierarhiline struktuur. Seetõttu on ka loomulik, et India kirik lülitatakse Pärsia kiriku struktuuri. Ajavahemikus 410–420 allutatakse India kristlikud kogudused Rewardashiri metropoliidile (Moffett 1998, 268). See on ka mõistetav, kuna too Ida-Süüria kiriku Pärsia lahe ranniku metropoliitkond jäi otseselt Indiasse suunduvale kaubateele. Toomakristlased kasutasid kirikliku keelena süüria keelt. Süüria keel on tänaseni liturgiliseks keeleks mitmes India toomakristlaste kirikus. Kõik see siiski ei tähenda, et India kristlased oleksid pidanud ennast Pärsia kiriku tütarkirikuks, s.t nestoriaanide misjoni tulemuseks. India kristlaste toomakristlik eneseteadvus, arusaam, et kirik on rajatud apostel Toomase enese poolt, pani aluse oma kiriku pidamisele apostellikuks. Seitsmenda sajandi keskel pääses India kirik Rewardashiri metropoliidile allumisest. Ta muutus omaette metropoliitkonnaks, mis allus otse nestoriaanide patriarhile (Baumer 2006, 29).

Teadaolevalt sattusid esimesed Õhtumaa misjonärid Indiasse 13. sajandi lõpul.[35] 1320. aastatel tegutses siin dominiiklasest misjonär Jordanus, kes olevat enda sõnade järgi õigesse usku toonud üle 10000 skismaatiku, s.t nestoriaani. 1328/9. aastal rajati Kollami (portugalipäraselt Quiloni) piiskopkond, mille esimeseks piiskopiks sai Jordanus (Moffett 1998, 499jj). Kollam asub Edela-Indias, tänapäeva Kerala osariigis. Pärast Jordanust oli see piiskopitool sajandeid täitmata ning ilmselt ka kogudused kadusid. Tänapäeval on ta aga tegutsev rooma-katoliku piiskopkond, kasutades ladina riitust.

Portugallased saabusid Indiasse aastal 1498. Võttis veidi aega, enne kui siia paiksed asundused rajati. Esialgu olid uustulnukate ja siit eest leitud toomakristlaste suhted sõbralikud. Seda enam, et esimesed portugallased olid kaupmehed ja rohkem piprast huvitatud. Aja jooksul aga hakkas siia saabuma ka misjonäre. Portugali koloniaalvõimu keskuseks sai Goa. 1533. aastal rajati siia rooma-katoliku piiskopkond, mis aastal 1558 muudeti peapiiskopkonnaks.[36] Peagi saabusid siia ka jesuiitidest misjonärid eesotsas Francis Xavier’ga (surn 1552). Nende üheks eesmärgiks sai pöörata kohalikke toomakristlasi nestoriaanlusest „õigesse usku“. Sealjuures pidasid nad oluliseks, et õige usk tähendab ühtlasi ladina riituse kasutamist ning üldse igatpidi eurooplaseks hakkamist.[37] Õhtumaa misjonärid olid üpris edukad alamklassi hindude ristiusustamisel. Toomakristlaste muutmine rooma-katoliiklasteks ei läinud aga libedalt. Asja tegi keeruliseks veel see, et tollel ajal asus osa Mesopotaamia nestoriaane uniooni Roomaga, säilitades oma ida-süüria riitused. Ning need uniaadid, keda tavaliselt kutsutakse kaldealasteks, saatsid Indiasse samuti omi kirikutegelasi (vt Laats 2014e). Goa ladina riitusega kristlastel polnud aga nende Mesopotaamiast tulnud ida-süüria riitusega rooma-katoliiklaste suhtes sugugi alati sümpaatiat, mõnikord ei teatud aga nende rooma-katoliiklusest midagi. Seega tegutses toomakristlaste seas 16. sajandi teisel poolel kolme kiriku vaimulikkond: kaldealased ehk ida-süüria riitusega rooma-katoliiklased, Goa ladina riitusega rooma-katoliiklased ja nestoriaanid, kellel läks sidepidamine oma Põhja-Mesopotaamia mägedesse taandunud kirikliku juhtkonnaga üha raskemaks. Aastal 1599 toimus tollase Goa peapiiskopi Aleixo de Menezese (peapiiskop 1595–1612) juhtimisel nn Dyamperi (Udayamperu) kirikukogu (Atiya 1991, 367; Baumer 2006, 238j). Kui selle otsuseid oleks järjekindlalt ja lõpuni ellu viidud, siis oleks toomakristlased täielikult latiniseeritud ning sellest vanast kristluse harust oleks tänaseks väga vähe alles jäänud.

Õhtumaiste kirikutegelaste selline tegevus tekitas suurt segadust toomakristlaste seas. Tollal alguse saanud segaduste tagajärjed annavad ennast tänapäevalgi Indias tunda. India kohalikud kristlased pöördusid abi saamiseks Ida-Süüria kiriku patriarhi, jakobiitide Antiookia patriarhi ja kopti kiriku Aleksandria patriarhi poole. Ida-Süüria nestoriaanliku kiriku patriarh saatis Indiasse piiskop Mar Ahatallah, kelle Portugali koloniaalvõimud vangistasid ja kes aastal 1663 põletati (Baumer 2006, 239). Koptide Aleksandria patriarh seadis India jaoks piiskopiks ühe Süüri jakobiitide preestri nimega Ignatios. Ka tema vangistati Indias ning põletati (Atiya 1991, 369). India kristlased, kes astusid otsustavalt välja õhtumaalaste tegevuse vastu, seadsid ise oma ülemdiakoni Thomase piiskopiks.[38] Kuna tema ametissepühitsemiseks polnud piiskoppi kusagilt võtta, siis tuli piirduda 12 preestriga, kes ta ametisse seadsid. 1665. aastal jõudis aga Indiasse Süüria jakobiitlik piiskop Mor Gregorios, kes Thomase lõpuks eeskirjakohaselt piiskopiks pühitses (Baumer 2006, 240). Thomas oli varem olnud nestoriaanlik ülemdiakon, nüüd oli tast saanud monofüsiitlik piiskop. Ilmselt ei olnud tolle aja India kristlastele väga olulised nestoriaanlust ja monofüsiitlust eristavad kristoloogilised arusaamad. Ning ilmselt ei olnud ka riitused määravad, sest jakobiitlikud lääne-süüria riitused erinevad nestoriaanlikest ida-süüria riitustest. Küllap on õigus neil, kelle meelest olid hoopis olulisemad tegurid Süüria traditsioon, olgu lääne või ida oma, ning vastuseis ladina kristlusele. Portugallastega tihedalt seotud rooma-katoliku võimud ei saanud enam sellistele arengutele vastu astuda, sest nüüdsest ilmusid Indiasse uued kolonistid – protestantlikud hollandlased, kes kõrvaldasid oma territooriumilt üldse ladina kirikliku hierarhia (Baumer 2006, 240; Atiya 1991, 368j).

India rooma-katoliiklasteks mittehakanud toomakristlaste, s.t ennast Süüria kirikuks pidavate kristlaste edasine ajalugu on kulgenud üsna rahutult. See kirik allus Antiookia jakobiitide patriarhile ja oli seega ka ise jakobiitlik. Edaspidi toimus aga mitmeid lõhenemisi. 1770. aastate alguses tekkis probleem metropoliit Kattumangattu Abraham Mar Koorilose ordinatsiooniga. Kiriku juhtkond polnud kindel, kas ta oli ikka korrektselt piiskopiks ordineeritud (Baumer 2006, 241). Ta lahkus kirikust. Väike grupp kristlasi läks temaga kaasa ja nõnda rajati kirik, mille ametlikuks nimeks on Malabari Iseseisev Süüria Kirik.[39] See kirik peab ennast Süüria orientaalsesse ortodokssesse traditsiooni kuuluvaks ning kasutab lääne-süüria liturgiat. Liturgiliseks keeleks on nii süüria kui ka malajalami keel. Alates aastast 2001 on kiriku eesotsas metropoliit Cyril Mar Baselius I. See iseseisev kirik on väikene – erinevatel andmetel on ta liikmeskond 10000–30000. Kirik on oikumeeniliselt avatud ning tal on eriti lähedased suhted Mar Thoma Kirikuga.

Mar Thoma Kirik eraldus India jakobiitlikust kirikust 19. sajandi teisel poole. Lõhenemist mõjutas läänest tulnud misjonäride tegevus. Kiriku ametlik nimetus on Malankara Mar Thoma Süüria Kirik. Ta püüab endas ühendada nii India süürialikku traditsiooni kui ka Õhtumaa protestantlikke arusaamu. Neid kahte poolust on üsna raske koos hoida ning pinge tõttu Mar Thoma Kirik hiljem ka uuesti lõhenes.

India jakobiitliku kiriku suurim lõhenemine toimus aga 20. sajandi alguses. 17. sajandi teisest poolest oli suur osa India toomakristlasi olnud Süüria Ortodoksse Kiriku osaks, s.t nad olid jakobiidid. Aastal 1912 tekkis aga lõhe India jakobiitide hulgas. Osa tahtis luua omaenda iseseisvat kiriku, mis ei alluks otseselt Antiookia patriarhile ja millel oleks oma kirikupea – katoolikos. Teine osa tahtis aga jääda edasi Antiookia patriarhi alluvusesse. Iseseisvat kirikut on rahulikul ja kanooniliselt kehtival viisil luua üpris raske. Selleks oleks vaja, et patriarh pühitseks ametisse uue, iseseisva kiriku juhi. Ametisolev Antiookia patriarh aga ei pooldanud kiriku iseseisvumist Indias. Iseseisvuse taotlejatele tuli appi õnnelik asjaolu, vähemalt nende jaoks õnnelik. Nimelt olid Türgi võimud aastal 1905 kõrvaldanud Antiookia patriarhi Ignatios Abdul Massih II kirikujuhi ametist. Too oli nüüd nõus tulema Indiasse ja ametisse pühitsema kirikujuhi sealsele iseseisvust taotlevale erakonnale. 1912 pühitseski ta ametisse katoolikos Paulos Mar Ivaniose. Iseseisvunud kirik sai nimeks Malankara Ortodoksne Süüria Kirik ning tema juhiks on katoolikos, kes kellelegi maa peal ei allu. Teine osa kirikust, mis jäi ikkagi Antiookia patriarhi alluvusesse, kannab nime Malankara Jakobiitlik Süüria Kristlik Kirik. Ta on tegelikult Süüria Ortodoksse Kiriku osa. Ka tema eesotsas on katoolikos, ainult et see allub Antiookia jakobiitlikule patriarhile. Need kaks kirikut on sisuliselt, s.t oma usu, vaimsuse ja kultuse poolest identsed, ainult juriidiliselt, hierarhiate või võimustruktuuride poolest erinevad. 1958. aastal kaks kirikut ühinesid, aga paraku lõheneti jälle aastal 1975 (Oeldemann 2006, 71).

Tänapäeval kannab iseseisva Malankara Ortodoksse Süüria Kiriku[40] juht ametlikku tiitlit Ida ja Püha Toomase Apostelliku Trooni Katoolikos ja Malankara Metropoliit. Praegu on selleks Baselios Mar Thoma Didimos I.[41] Kiriku enese andmetel on tal liikmeid umbes 2,5 miljonit. Indias on 22 piiskopkonda, kolm piiskopkonda on välismaal: kaks Põhja-Ameerikas ning üks piiskopkond Euroopa ja Aafrika koguduste jaoks. Kirikul on umbes 30 kloostrit. Malankara Ortodokssel Süüria Kirikul on palju haiglaid ja hoolekandeasutusi ning väga suur hulk koole ja muid õppeasutusi (Roberson 2008). Goas on väike Brahmavari Ortodoksne Kirik (Brahmavar Orthodox Church), mis tekkis 19. sajandi lõpus rooma-katoliku kirikust lahkunud kogukonnast. Kirik on tegelikult osa Malankara Ortodokssest Süüria Kirikust.

Antiookia patriarhaadile alluva Jakobiitliku Süüria Kristliku Kiriku[42] peaks on katoolikos Baselios Thomas I.[43] Kirikul on liikmeid umbes 1–1,2 miljonit. Keralas on kümmekond piiskopkonda. Indias on veel jakobiitlikke kirikuid, tavaliselt väljaspool Kerala osariiki, mis ei allu siinsele katoolikosele, vaid alluvad ühel või teisel põhjusel otse Antiookia jakobiitlikule patriarhile. Nende kirikute liikmeid on kokku umbes 75000. India jakobiitidel on ka peapiiskopkonnad Euroopas ja Põhja-Ameerikas ning piiskopkond Austraalias ja Uus-Meremaal. Needki alluvad Antiookia patriarhile. Lisaks sellele on Kerala osariigis terve peapiiskopkond, mis samuti allub otseselt Antiookia patriarhile – see on knanaiade peapiiskopkond. Kui tavaliselt on piiskopkonnad territoriaalsed, siis see on rahvuslik. Knanaiad on juudid, täpsemalt peamiselt kristlastest juudid.[44] Nende pärimus väidab, et nad on aastal 345 Malabari rannikule saabunud Knai Thomase (Thomman) ja ta kaaslaste järeltulijad.[45] Nad on säilitanud palju vanu juutlikke kombeid ja tavasid. Kui 17. sajandil toomakristlaste kogukond lõhenes rooma-katoliiklikuks ja jakobiitlikuks, siis lõhenes ka knanaiade kogukond vastavalt kaheks. Knanaia jakobiitide peapiiskopkond[46] eksisteerib aastast 1910. Selle juhiks on tänapäeval Mor Sevarios Kuriakose.[47] Jakobiitlikke knanaiasid on umbes 75000–100000. Ka rooma-katoliku kirikus Indias on olemas knanaiade piiskopkond. Seegi on lääne-süüria riitusega ning selle liikmeid on umbes 120000–140000. Knanaiad järgivad tänaseni endogaamiat – abiellutakse ainult knanaiade kogukonna sees. Kogukond on palju olulisem kui kiriklik kuuluvus – kõne alla võib tulla rooma-katoliiklasest knanaia abiellumine jakobiidist knanaiaga, välistatud on aga rooma-katoliiklasest knanaia abielu mitte-knanaiast rooma-katoliiklasega. Selline keeld kehtib muidugi ka jakobiitlike knanaiade kohta.

Nagu me eespool nägime, liikusid India toomakristlased Portugali kolonisatsiooni tagajärjel 17. sajandil ida-süüria traditsioonist ning sealse kiriku alt lääne-süüria traditsiooni ja Antiookia patriarhaadi alla. See identiteedivahetus näis toimuvat valutult. Tegelikult ei unustanud sugugi mitte kõik toomakristlased oma nestoriaanlikku minevikku. Ka ida-süüria kirik ei unustanud oma kunagist osa Indias. Aeg-ajalt tehti katseid taastada nestoriaanlik kirik Indias: nii näiteks tuli siia aastal 1701 nestoriaanlik piiskop Mar Simon, seitse aastat hiljem tuli piiskop Mar Gabriel, mõlemate katsed jäid edutuks.

Suur osa toomakristlasi jäi 17. sajandil aga vaatamata pingetele ja probleemidele ikkagi rooma-katoliku kiriku koosseisu ning kasutas seal ida-süüria või nn kaldea riitust. Sealjuures allusid nad paraku ladina riitusega Euroopast pärit kiriklikule juhtkonnale.

Üheksateistkümnendal sajandil tegi Kaldea Katoliku Kirik[48] katseid enda alla võtta vähemalt osa Indias eksisteerivaid ida-süüria riitusega rooma-katoliiklasi. Indiasse rajatigi kaldealaste hierarhia, mille juurde tekkisid ka kogudused. Vatikanile aga see ilmselt ei meeldinud ning too Kaldea hierahia ei püsinud Indias kaua (Baumer 2006, 242j). Kaldealikud kogudused pöördusid nüüd abi saamiseks nestoriaanliku patriarhi poole. Too saatiski aastal 1907 neile metropoliidi. Sellest ajast peale tegutseb Indias taastatuna väike nestoriaanlik kirik, mis kannab ametlikku nime Kaldea Süüria Kirik (Chaldean Syrian Church).[49] Tegelikult on see nestoriaanliku Hommikumaa Kiriku üks metropoliitkond,[50] mille eesotsas on praegu metropoliit Mar Aprem Mooken.[51] Kiriku liikmeskond on umbes 30000.

 



[1] Kiriku ametlikuks nimetuseks on Armeenia Üks Püha Universaalne Apostellik Ortodoksne Kirik (One Holy Universal Apostolic Orthodox Armenian Church).

[2] Taddeusest on juttu Mt 10:3 ja Mk 3:18.

[3] Mõlema naismärtri 7. sajandil ehitatud mälestuskirikud Etšmiadzinis on kuulsad arhitektuurimälestised.

[4] Tema nime järgi nimetatakse Armeenia kirikut mõnikord ka gregoriaani või gregooriuse kirikuks.

[5] Kirjanduses võib kohata seda nime üpris erineva ortograafiaga: Mesrob Mastoc, Mashtotsh (nii võib juhtuda teistegi Armeenia pärisnimedega). Alguses oli ta kuninga teenistuses, hiljem sai temast munk ja preester. Tähestiku loomise motiiviks oli just ristiusu misjon. Oma elu lõpus oli ta lühikest aega ka Armeenia kiriku juht (Prokurat / Golitzin / Peterson 1996, 218). Ei ole just palju rahvaid, kelle hulgas on tähestiku leiutamise ja tõlketegevuse eest pühakuks saadud.

[6] Armeeniakeelse piiblitõlke saamise lugu on üsna komplitseeritud. Oma osa selle protsessi mõistmiseks on andnud ka Arthur Võõbus. Nõnda väidab Karekin Sarkissian (1960), kes aastail 1995–1999 oli Etšmiadzini katoolikos Karekin II.

[7] Bagratunide suguvõsa on vana Kaukaasia vürstide ja kuningate suguvõsa. Selle Armeenia haru suri välja 14. sajandil. Teine haru, nime all Bagrationid, valitses Gruusias kuni 19. sajandi alguseni ning too eksisteerib tänaseni.

[8] Viimane selle föderatsiooni riigi – Siuniki kuningriigi – vallutasid Seldžuki türklased alles 1166. aastal.

[9] Bagratunide suur riik oli juba varem hakanud murenema.

[10] Kiliikia on ajalooline piirkond Väike-Aasias, tänapäeva Türgi lõunaosas, mis piirneb Süüriaga ning asub Küprose saare vastas.

[11] Asub tänapäeva Türgi lõunaosas ja kannab praegu nime Kozan.

[12] Erinevalt ida-ortodokssetest kirikutest ei ole Armeenia kirikus patriarhi tiitel kõige kõrgem. Patriarh allub siin katoolikosele.

[13] Tänapäevalgi on Jeruusalemma vanalinnas märkimisväärne Armeenia kvartal.

[14] Nende sündmuste käigus tabasid massimõrvad ka kreeklasi ja süürlasi.

[15] Praeguse Armeenia Vabariigi territoorium moodustab vaid väikese osa kunagise Suur-Armeenia territooriumist. Enamus kunagise riigi maid on tänapäeva Türgi territooriumil. Pärast Esimest maailmasõda jäi sinna väga vähe armeenlasi alles.

[16] Katoolikosel on armeenia-, inglise- ja venekeelne kodulehekülg The Armenian Church.

[17] Karekin Nersessian (sünd 1951) on katoolikos alates aastast 1999. Talle allub 20 piiskopkonda ja 7 kloostrit Armeenias ja mujal maailmas.

[18] Katoolikosel on kodulehekülg The Armenian Orthodox Church Catholicosate of Cilicia.

[19] Patriarhaadil on oma armeenia-, inglise- ja türgikeelne kodulehekülg Word of Life.

[20] Patriarhaadil on kodulehekülg Armenian Patriarchate of St. James Jerusalem.

[21] Need andmed põhinevad Robersoni raamatul (2008). Oeldemann (2006, 69) arvab, et kirikus on kokku umbes 7 miljonit liiget ja Pro Oriente andmetel umbes 9 miljonit.

[22] Teenistusi peetakse Tallinna Jaani Seegi Kirikus Tartu maanteel.

[23] Kaasaegsete arusaamade kohaselt ei olnud neil midagi tegemist Balkani poolsaare albaanlastega.

[24] Selle rahva järeltulijaid siiski veidi leidub, neid vaatleme allpool.

[25] Mulle siiani kätte juhtunud Kaukaasia Albaania kirikut käsitlevate tööde seast on vaatamata oma mõningasele konfessionaalsele iseloomule parim Vene Ortodoksse Kiriku munkpreester Aleksi kandidaaditöö, mille ta kaitses Moskva Vaimulikus Akadeemias aastal 2004 (Алексий 2004).

[26] 7. sajandi alguses ühines Gruusia kirik Halkedoni pooldajatega.

[27] Albaania tähestiku ja seega ka kirjakeele loojaks on peetud Mesrop Maštotsit, todasama, kes oli eelnevalt loonud armeenia tähestiku. Tänapäeval siiski oletatakse, et albaania tähestik oli juba varasemast ajast olemas. Mesrop olevat seda vaid kaasajastanud. Suurem osa muistsest albaania kirjandusest on hävinud. Siiski leitakse aeg-ajalt üksikuid kirjalikke mälestusmärke. Nii avastati eelmise sajandi üheksakümnendatel aastatel Siinai Katharina kloostrist kaks palimpsesti – 10. sajandist pärit gruusiakeelset teksti, mille all olid varasemast ajast pärit albaaniakeelsed tekstid.

[28] Kiriku kaotamise protsess kestis siiski mõnda aega. Lõplikult oli see toimunud aastaks 1836.

[29] Udide keel on kõige arhailisem dagestani keel. Udisid peetakse otsesteks albaanlaste järeltulijaiks (Kolga jt 1993, 330jj). Enamus kristlastest udisid on armeenia monofüsiidid, osa on aga ortodokssete kristlastena Gruusia Ortodoksse Kiriku liikmed.

[30] Taatlaste kohta vt Kolga jt raamatut (1993, 291jj).

[31] Vähemalt nõnda võime väita praeguste teadmiste kohaselt.

[32] Kosmas oli Aleksandriast pärit 6. sajandi munk ja rännumees.

[33] Temast on säilinud ka töötlusi kreeka, ladina, göösi ja armenia keeles (Altaner 1958, 63), nii et keskajal ta polnud sugugi tundmatu.

[34] Osa uurijaid on siiski arvamusel, et grupp põgenikke saabus alles 8. sajandil (Gillman / Klimkeit 1999, 169).

[35] Tollel ajal suureneb üldse Rooma misjonihuvi idas. Oleme juba käsitlenud Õhtumaa misjonäride jõudmist Hiinasse ja püüdu rajada seal kiriklikud struktuurid (Laats 2014d). Tegutseti ka Pärsia aladel. Aastal 1318 rajas paavst Johannes XXII siia Sultaniyeh peapiiskopkonna. Sultaniyeh oli tol ajal il-khaanide valduste pealinn.

[36] Aastast 1886 kannab selle peapiiskopkonna juht Ida-India patriarhi tiitlit. Mitme idariitusega rooma-katoliku kiriku juhid kannavad patriarhi tiitlit. Goa patriarh erineb neist aga juriidiliselt, ta ei ole kanooniliselt iseseisva kiriku pea, vaid ta tiitel on vaid titulaarne. Lisaks sellele on Goa kirik ladina riitusega. Selliseid titulaarseid patriarhe on rooma-katoliku kirikus veel kaks: Veneetsia patriarh ja Lissaboni patriarh. Eespool oli meil juttu ka Jeruusalemma ladina riitusega patriarhist. Too patriarhaat ei ole siiski puhtalt titulaarne. Minevikus on Õhtumaa kirikus olnud veel kaks patriarhaati, mis nüüdseks on kaotatud või muudetud: Grado ja Aquileia. Ristisõdadega seoses olid olemas veel ka Konstantinoopoli, Antiookia ja Aleksandria ladina riitusega patriarhaadid. Aga suurema osa oma eksistentsi ajast olid need nn titulaarpatriarhaadid, s.t neil ei olnud midagi peale patriarhi tiitli – reaalset kirikut-piiskopkonda neil ei olnud.

[37] Tänapäevase misjoni põhimõtted on üpris erinevad tolleaegsetest. Nüüdisajal püütakse võimalikult vähe misjoneeritavate elulaadi muuta. Tõsi, ka Goa misjonäride tegevuse ajaks oli juba toimunud Firenze kirikukogu, mille otsuste kohaselt võivad rooma-katoliiklusesse ületulevad orientaalsed kristlased säilitada omaenda riitused ja kombed, niivõrd kuivõrd need ei ole vastuolus õhtumaise ristiusu põhimõtetega. Ilmselt ei olnud teadmine Firenze kirikukogu otsustest siia veel jõudnud.

[38] Üks osa toomakristlasi jäi siiski rooma-katoliku kirikusse ega järginud piiskop Thomast.

[39] Kirikul on inglisekeelne kodulehekülg The Malabar Independent Syrian Church.

[40] Kirikul on kodulehekülg The Malankara Orthodox Syrian Church.

[41] Sündinud 1921. aastal ja kirikujuht 2005. aastast.

[42] Kirikul on kodulehekülg Jacobite Syrian Christian Church.

[43] Sündinud 1929. aastal, katoolikos alates aastast 2002.

[44] Väga väike grupp knanaiade hulgas ongi judaistid ning teine, veelgi väiksem grupp on hinduistid.

[45] Vt eespool.

[46] Jakobiitlike knanaiade peapiiskopkonnal on kodulehekülg Knanaya Archdiocese, mis 1.6.2008 oli olemas, aga 1.7.2010 ei õnnestunud seda enam leida.

[47] Sündinud 1959. aastal ja kirikujuhiks pühitsetud 2004. aastal.

[48] Kaldea kirik on ida-süüria riitusega rooma-katoliku kirik, vt Laats 2014e.

[49] Kirikul on inglisekeelne kodulehekülg Holy Apostolic Catholic Church Of The East-India .

[50] Vahepeal oli nestoriaanlik kirik Indias alternatiivse nestoriaanliku kiriku – Hommikumaa Muistse Apostelliku ja Katoliikliku Kiriku – osaks. 1995. aastal taasühineti aga peamise nestoriaanliku kirikuga, mis kannab nime Hommikumaa Püha Apostellik Katoliiklik Assüüria Kirik, vt Laats 2014e.

[51] Sündinud 1940. aastal, metropoliit alates 1968. aastast.

 

 

Viidatud kirjandus (artikli kolme osa ühine nimekiri)

Алексий (Никоноров) (2004) История Христианства в Кавказской Албании. Sergiev Posad: Moskva Vaimuliku Akadeemia kandidaadiväitekiri. http://baku.eparhia.ru/history/albania/ 10.7.2010.

Altaner, Berthold (1958) Patrologie. Leben, Schriften und Lehre der Kirchenväter. Freiburg: Verlag Herder.

Atiya, Aziz S. (1991) A History of Eastern Christianity. New York: Kraus Reprint (esmatrükk 1980).

Baumer, Christoph (2006) The Church of the East. An Illustrated History of Assyrian Christianity. London/New York: I. B. Tauris & Co.

Gillman, Ian / Klimkeit, Hans-Joachim (1999) Christians in Asia before 1500. London, New York: Routledge.

Harden, J. M. (1926) An introduction to Ethiopic Christian Literature. London: Society for Promoting Christian Knowledge (http://www.ccel.org/ccel/pearse/morefathers/files/harden_ethiopic_literature.htm ) 10.7.2010.

Hein, Ewald / Kleidt, Brigitte (1999) Äthiopien – christliches Afrika. Kunst, Kirchen und Kultur. Ratingen: Melina Verlag.

Heyer, Friedrich (1971) Die Kirche Äthiopiens. Berlin, New York: Walter de Gruyer.

Kasemaa, Kalle (1997) „Seeba kuningatari jalgadest ja esimesest Etioopia kuningast“ – K. Kasemaa, Semitistikat ja poeetikat. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 87–99.

„Kuningate ülevus“ (Kebra Nagast). Tõlk Kalle Kasemaa. Looming 6/1992, 957–969.

Klein, Wassilios (2004) „Einleitung“ – Syrische Kirchenväter. W. Klein, Hg. Stuttgart: Verlag W. Kohlhammer, 13–30.

Kobištšanov, J. / Dridzo, A. / Mirimanov, V. (1973) Tsivilisatsioonide kohtumine Aafrikas. Tallinn: Valgus.

Kolga, Margus / Tõnurist, Igor / Vaba, Lembit / Viikberg, Jüri (1993) Vene impeeriumi rahvaste punane raamat. Tallinn: Nyman & Nyman LNT.

Krikorian, Mesrob (1978) „Die Geschichte der Armenisch-Apostolischen Kirche“ – Die Kirche Armeniens. Eine Volkskirche zwischen Ost und West. Friedrich Heyer, Hg. Stuttgart: Evangelisches Verlagswerk, 29–58.

Laats, Alar (2014a) „Oikumeenilised kirikukogud ja ristiusu kontseptualiseerumine, 1. osa“Kirik & Teoloogia 108/ 3.1.2014.

Laats, Alar (2014b) „Oikumeenilised kirikukogud ja ristiusu kontseptualiseerumine, 2.osa“Kirik & Teoloogia 109/ 10.1.2014.

Laats, Alar (2014c) „Orientaalsed kirikud, nestoriaanid, 1. osa“Kirik & Teoloogia 129/ 30.5.2014.

Laats, Alar (2014d) „Orientaalsed kirikud, nestoriaanid, 2. osa“Kirik & Teoloogia 130/ 6.6.2014.

Laats, Alar (2014e) „Orientaalsed kirikud, nestoriaanid, 3. osa“Kirik & Teoloogia 131/ 13.6.2014.

Marsh, Richard (1998) Black Angels. The Art and Spirituality of Ethiopia. Oxford: Lion Publishing.

Masing, Hugo (1936) Heebrea keele grammatika. Tartu: Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi Kirjastus.

Meinardus, Otto F. A. (1999) Two Thousand Years of Coptic Christianity. Cairo, New York: The American University of Cairo Press.

Moffett, Samuel Hugh (1998) A History of Christianity in Asia. Volume I: Beginnings to 1500. New York: Orbis Books.

Oeldemann, Johannes (2006) Die Kirchen des christlichen Ostens: Orthodoxe, orientalische und mit Rom unierte Ostkirchen. Kevelaer: Topos plus.

O’Mahony, Anthony (2004) „The Politics of Religious Renewal: Coptic Christianity in Egypt“ – Eastern Christianity. Studies in Modern History, Religion and Politics. Anthony O’Mahony, ed. London: Melisende, 66–111.

Orthodoxia 1999–2000 (s.a.) Regensburg: Ostkirchliches Institut.

Prokurat, Michael / Golitzin, Alexander / Peterson, Michael D. (1996) Historical Dictionary of the Orthodox Church. London: Scarecrow Press.

Pro Oriente. Viini rooma-katoliikliku sihtasutuse „Pro Oriente“ kodulehekülg. Sihtasutuse eesmärgiks on sidemete arendamine rooma-katoliku kiriku ja idakirikute vahel. http://www.pro-oriente.at/ 10.7.2010.

Roberson, Ronald G. (2008) The Eastern Christian Churches – A Brief Survey (7th edition). Rooma: Edizioni Orientalia Christianai, Pontificio Istituto Orientale. Kättesaadav CNEWA koduleheküljel: http://www.cnewa.org/generalpg-verca.aspx?pageID=181 10.7.2010.

Sarkissian, Karekin (1960) A Brief Introduction to Armenian Christian Literature. London: The Faith Press. http://ambarts.tripod.com/files/abrief.htm 10.7.2010.

Schulz, Hans-Joachim / Wiertz, Paul (1984a) „Die Altorientalischen Kirchen“ – Handbuch der Ostkirchenkunde, Band 1. Wilhelm Nyssen, Hans-Joachim Schulz, Paul Wiertz, Hgg. Düsseldorf: Patmos Verlag, 34–43.

Tamrat, Tadessa (1973) „Die Kirche von 700–1600 n. Chr.“ Koptische Christentum. Die orthodoxen Kirchen Ägyptens und Äthiopiens. Paul Verghese, Hg. Stuttgart: Evangelisches Verlagswerk, 159–174.

Thöle, Reinhard, Hg. (1998) Zugänge zur Orthodoxie. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

Trunte, Nikolaos (2004) „Symeon Stylites“ – Syrische Kirchenväter. W. Klein, Hg. Stuttgart: Verlag W. Kohlhammer, 71–82.

Verghese, Paul (1973) „Die Frühgeschichte der Kirche“ – Koptische Christentum. Die orthodoxen Kirchen Ägyptens und Äthiopiens. Paul Verghese, Hg. Stuttgart: Evangelisches Verlagswerk, 150–158.

Võõbus, Arthur (2009) Kummargil käsikirjade kohal. Tartu: Ilmamaa.

 

Teksti käsikiri on lõpetatud 2010. aastal.

 

Alar Laats (1954) on PhD (teoloogias).

Print Friendly
English