Esiletõstetud lood

Jeesusest uue loomiseni, Uue Testamendi kaudu mõeldes, 1. osa

1. Jeesus

Urmas NõmmikKutsun teid tegema väikest ringkäiku Piibli Uues Testamendis. Selleks et rääkida Uuest Testamendist ja sellest, miks ta on uus ehk mille poolest ta erineb vanast, tuleb alustada Jeesusest. Sest ilma Jeesuseta poleks ei evangeeliumi, Uut Testamenti ega ristiusku.

Johannese evangeeliumi alguses tõdetakse valguse tulemist maailma ja sõna saamist lihaks. Seal kuulutatakse rõõmusõnumit Jeesuse sünnist. Evangeeliumi 1. peatüki salmis 14 öeldakse:

„Ja Sõna sai lihaks

ja elas meie keskel,

ja me nägime tema kirkust

nagu Isast Ainusündinu kirkust,

täis armu ja tõde.“

Evangelist ei hoia ennast karvavõrdki tagasi. Ta ütleb, et Jeesus pole lihtsalt lihast ja luust inimene, vaid temas ja temaga saab lihaks ja luuks Jumala sõna. Palju on mõeldud, öeldud ja tehtud, et seda võimast võrdpilti mõista ja selgitada. Aga peab vist lõpuks tunnistama, et meie kui lihast ja luust inimeste võimuses pole selliseid asju lõpuni seletada. Eriti praegusaja maailmas, milles meid on koolitatud mõtlema loogiliselt ja loodusteaduslikult, peame me teadlikult õigeks üksnes asju, mida saab katsuda, mõõta ja defineerida. Kuna aga alateadlikult või mõnikord ka teadlikult teame, et on asju, mida katsuda, mõõta ega defineerida ei saa, siis võib võimetus aru saada meid lausa pahandada. Niisiis, kuidas saame üle vaevast selle sõna lihakssaamise mõistmisel?

Proovime mõtelda nii. On fakt, et Jeesus maailma sündis. Sest ka ilmaliku ajalooteaduse mõistes on jäänud Jeesusest pärimusse piisav jälg, selleks et pidada pärimuse käimalükkajat ehtsaks. Fakt on, et Jeesus kuulutas midagi sellist, mida ei olnud võimalik unustada. Sest ka siin tunnistab seda mahukas pärimus, evangeeliumid, apostlite kirjad, pärimuskillud varakristlikus kirjanduses. Ja fakt on lõpuks, et Jeesus oli rohkem kui niisama sõnade veeretaja. Tema olemine pidi olema tunnistus tema erilisusest. Ta elas nii, nagu ei elanud teised. Sest mitte ainult Jeesuse sõnad on talletunud inimkonna mälus, vaid ka tema teod, tema pilk, tema hingamine.

Kui lisame sellele teadmisele usu Kristusesse, sellesse, et ta tõepoolest oli lihaks saanud Jumala sõna, siis võime olla rahul. Kui me ka ei saa aru, kuidas saab sõna saada lihaks, siis sellest pole midagi. Rõõmusõnumi kaudu, ja meie usus ka, oleme rohkem näinud, kui arvatagi oskame. See järeldub sellest, et tahame näha rohkem. Meisse on istutatud soov minna Jeesuse tundmisel kaugemale. Nagu oleksime näinud öist välgusähvatust. Alguses selle kuma toa seinal, siis akna juures, aga kohas, kuhu ei oska alguses vaadata. Ja siis näeme juba suurt sähvatust ning seda, et see valgustab laialt maastikku enda ümber. Selline müstiline vaatepilt tekitab soovi näha veel rohkem, asju pimeduses, mida ei näe ilma valguseta.

See ongi ilmutus. Oleme korra taibanud ja tahame veel. Jeesuse kaudu on Jumal seda meile andnud. Ja enam ta meid ei jäta.

Uku Masing kirjutas 70 aastat tagasi oma „Palimplastide“ näidendi epiloogis, et Jumal soovis luua endale väärilist kaaslast valgusest ja tolmust, ent tolm ei võtnud valgust omaks, puikles vastu, kannatas. Ja siis lõpuks ühines valgusega.

Palve: meie, põrm ja tolm, oleme näinud valgust. Tahame seda näha veel. Meie Issand, valgusta meid veelgi rohkem. Aamen!

 

2. Skandalon

Jätkame oma sellenädalast ringkäiku Uue Testamendi tekstide keskis ning jõuame ühe kirjakohani, mis esmapilgul ehmatab. Nojah, kes ütles, et Pühakiri peaks olema lihtne ja meeldiv? On kirjakohti, mis on rasked, otse võimatud. Matteuse evangeeliumi 10. peatüki salmides 34–36 kõlavad Jeesuse suust sõnad: „Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale! Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka, sest ma olen tulnud lahutama meest tema isast ja tütart tema emast ja miniat tema ämmast, ja inimese vaenlasteks saavad tema kodakondsed.“

Mis see tähendab? Kas idülliline jõulupildike Jeesuslapsest sõimes on hoopis skandaali, mässu ja rahutuse algus? Kas vagurast lapsest saab revolutsionäär? Kas Jumal toob maailma vägivalla? Neid raskeid küsimusi on hea hakata lahti harutama Vanast Testamendist. Sest kahtlemata kõneleb Jeesus prohvetliku meeleavallaga. Kui võrdleme Jeesuse ütlust mõõga ja rahu kohta Jesaja, Jeremija või mõne teise prohveti ütlustega, siis ei mõjugi need enam nii karmilt ja ootamatult. Evangeeliumite arusaam Jeesusest eeldab tema head kirjatundmist, s.h prohvetiraamatute tundmist. Jeesus ei püüagi salata, et ta ise on prohvet.

Aga prohvet Piiblis ei ole kindlasti mitte lihtsalt ennustaja, vaid keegi, kes vahendab Jumala Sõna, ükskõik mida see siis ütleb. Jumala Sõna on tulnud maailma nagu kuum nuga lõikama võid. See häirib maailma, see paneb enda ümber kõik lainetama ja mäslema, see pööritab ja keerutab. Mitte keegi ei tohi sellest jääda puutumata, meid kõiki peab see tabama nagu välk selgest taevast. Muidu me ei ärkaks.

Jeesus tuli meid äratama. Jeesus on skandaal, oli omal ajal ja on praegu. Seda mõeldaksegi mõõga toomisega. Sest miks peaksime eeldama, et Jumala Sõna või ilmutus Jeesuses Kristuses peaks olema vaikne ja vagur? Jeesuse allikas on sellest maailmast väljaspool, lõplik kohtub lõpmatuga, kaduv kadumatuga. Oht hävinguks põhimõtteliselt erinevate sfääride kokkupuutumisel on suur.

Ometi me elame, ja peame olema õnnelikud. Sest mõõk lahutab meid meie rutiinist. Pimedusest, mida seni oleme pidanud valguseks, saame aru alles siis, kui sähvatus on seda valgustanud. Siis saame aru, et kusagil on midagi hoopis valgemat, ehk päris valgus. Mõõk on see välgusähvatus. See võib pimestada. See võib kaasa tuua kannatusi. Mis teha, selle vastu ei saa. Kui me ei ole harjunud kohtuma võõraga, teistsugusega, siis on esmakohtumine ehmatav ja häiriv. Ise oleme nii elanud, et teist ei näe. Nüüd on meile uus võimalus antud.

Seda mõeldakse Jeesuse sõnadega isa ja poja ning ema ja tütre lahutamise kohta. Kohtumine teistsuguse, meist nii erinevaga, võib sundida meid ümber hindama kõike oma elus, isegi kõige intiimsemaid suhteid oma lähedastega. Ega füüsiliselt ei pea lahutama ema ja tütart – nende nägemisest on ju jutt. Kui pärast Kristuse skandaali sattumist oma lähedasi näeme, siis näeme neis rohkem kui isa või ema või poega või tütart. Neist saavad meie jaoks inimesed, nagu Jumal neid mõelnud on. Nad on loodu osad, nagu meie oleme loodu osad. Me kõik tunnistame nõnda siis, ja puhtalt, Issandat.

Palve: Issand, tänu Sulle mõõga eest, mis teeb pimeduse ja valguse vahele vahe! Tänu Sulle võltshingerahu hülgamise eest! Anna meile jõudu olla Sinu loodu! Aamen!

 

3. Seadus ja evangeelium

Kui jätame kõrvale prohvetite ettekuulutused tõotatud kuninga saabumise kohta, siis teame ju, et Vana Testamendi keskmes on Moosese seadus. Uue Testamendi Jeesusel ning apostlite kirjadel on aga selle seadusega iseäralik suhe. Mida selle seadusega peale hakata? Kas kehtib see ainult juutidele või ka kristlastele? Kas Jeesus tuli seda tühistama või täide viima?

Ringkäik Uue Testamendi raamatute seas on toonud meid Markuse evangeeliumi 2. peatüki salmideni 25–28. Jeesuse suus kõlavad sõnad: „Kas te pole kunagi lugenud, mida tegi Taavet, kui tal oli puudus ning tema ja ta mehed olid näljas? Kuidas ta läks Jumala kotta ülempreester Ebjatari ajal ning sõi ära ohvrileivad, ehkki neid ei tohi süüa keegi peale preestrite, ja andis ka oma meestele?“ Ja veel: „Hingamispäev on seatud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks; nõnda on Inimese Poeg ka hingamispäeva isand.“

Kui Jeesus räägib hingamispäevast, siis räägib ta Moosese seadusest. Seaduse tuum on kümme käsku ja neis sisaldub ka seadusepügal hingamispäeva tähistamise kohta. Üsna alguses, väga tähtsal kohal. Hingamispäev oli Vana Testamendi ajastul isegi nii oluline, et see on mõeldud kogu loodud maailmale.

Mõtleme nüüd, kas me hingamispäeva, laupäeva nimelt, pühitseme? Jah, mõned tõesti. Aga ristiusu jaoks on olulisim ikka pühapäev, Jeesuse ülestõusmise päev. Martin Luthergi tõlgendas oma katekismuses hingamispäeva käsu ümber pühapäeva pühitsemise käsuks.

Jeesus ütleb nüüd, et hingamispäev on tehtud inimesele, mitte vastupidi, ja et ta on hingamispäeva isand. Täpselt nii on siis kogu Moosese seadusega. Isegi tänapäeva juudid ei saa täita kogu seadust, sest suure osa käskude jaoks puudub tempel, kus neid ellu viia. Ka paljude teiste käskude jaoks pole tänapäeva maailma olukorrad enam vastavad kahe tuhande aasta tagustele olukordadele. On ka situatsioone, mis on nii teistsugused, et nende jaoks Jumala seadust polegi.

Jeesuse vaatenurk on radikaalne. Nii mäejutluse kui ka paljude muude kirjakohtade Jeesus nõuab ju seadusest läbiminemist. Seadus ise pole oluline, vaid Jumal, kes selle on Moosese kaudu andnud. Kui aga Jumal on oluline, siis on oluline läbisaamine temaga. Aga selleks, et saada Jumalaga hästi läbi, tuleb mõista armu, mida ta on meile andnud Jeesusega. Just Jeesusega on Jumal ulatanud käe, mida puudutada. Sellepärast on Jeesus, Inimese Poeg, lihaks saanud Jumala sõna, meile vend, millega seadus on meiega lepitatud. Jah, seadus kestab edasi. Aga me mõistame ka, võime olla rahus teadmisega, et meie püüdlust seaduse allika ehk Jumala poole võtab Jumal tõsiselt. Mitte seadus ei kutsu meid, vaid tema andja. Seadus on antud meie pärast, mitte ei ole meid loodud seaduse pärast. Seega maksab lõpuks üks: see, et näeme teises inimeses, ligimeses nimelt, Jumala loodut. See teine on täpselt võrdne meiega, ei vähem ega rohkem. Ta on meile vend ja õde. Sest seaduse ees on kõik võrdsed. Ja meie üle on Jumal. Rohkem polegi.

Palve: Issand, tänu Sulle seaduse allika ilmutamise eest! Tänu Sulle teadmise eest, et pead meid oma loodutena olulisemaks seaduse täitmisest! Issand, anna meie vahele rahu. Aamen!

 

4. Püha Vaim

Võrreldes Vana Testamendiga ütleb Uus Testament midagi uut Jumala tegutsemise kohta siin maailmas. Jumal tundub maistes asjades palju rohkem osalevat Vaimuga, Püha Vaimuga. Jeesusel on nimelt meelevald, Pühast Vaimust tulenev meelevald. Ise ta ütleb Matteuse evangeeliumi 28. peatüki salmides 18–20 nõnda: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.“

Püha Vaimuga on Uues Testamendis lood isegi sellised, et selle väljavalamist Jeruusalemma koguduses loetakse lausa kristliku kiriku sünniks. Mis võiks olla Jumala ja Jeesuse tegevuse, Isa ja Poja meelevalla sellise kirjeldamise põhjuseks? Miks seda Püha Vaimu nii väga rõhutatakse? Kirjakoht, mille just esitasin, on kirikus tuntud kui misjonikäsk. See tähendab, et nii Püha Vaimu väljavalamisega kui ka misjonikäsuga mõistab kirik end eriliselt Püha Vaimu osalisena. Nii et Pühal Vaimul on üks kindel koht. See on kirik. Kus on Jeesuse Kristuse ning tema surma, ülestõusmise ja päästmise kuulutamine, seal on ka Püha Vaim. Seal on siis ka Kristuse kirik.

Saame loetud kirjakohast teada, et Kristus on meie juures ajastu lõpuni. Kuidas ta on? Ilmselt inimkeeli kõige paremini öelduna on ta seda Vaimus. Appi saab siin tulla see, kui mõistame sõna jõudu. Teame ju, et sellest, millist sõna ja kuidas teatud olukorras kasutame, oleneb teiste reaktsioon ja olukorra tulemus. Kui palju rohkem oleneb siis sõna „Kristus“ lausumisest. Sõnadest „päästmine“ või „Jumal“ või „Püha Vaim“. Need on sõnad, mis kutsuvad Vaimu välja.

Niisiis on Püha Vaim seotud evangeeliumi kuulutamisega ja ülesandega viia rõõmusõnum kõikideni maailmas. Tõepoolest kutsubki Kristus misjonikäsus ei vähemat ega rohkemat kui kogu maailma. Sellega on kirik ja kristlus kõiki- ja kõikehaarav. Evangeelium on kõigile. Sealjuures ei ole evangeelium mitte ühelegi, kes seda kuuleb, käsk. See on kutse, pakkumine. Uskumatu ja imeline pakkumine. Tasuta pakkumine, nii imeline, et kui meile mõnel turul täis kirevaid asju pakutaks nõnda tasuta kutset lunastusele, me isegi ei usuks vist esmapilgul. Võib-olla kõnniksime kaarega mööda, sest normaalne see igatahes pole, et raha ei küsita. Aga küll tuleme jälle pakkumise juurde tagasi, sest rahu ta ei anna.

On meile lunastuse sõna kuulutatud, on meis miskit sütitatud. Sest sõna on lausutud ja sellel on kaalu ehk mõjukust. See jääb õhku täitma pikaks ajaks, võib-olla ei lahkugi enam sealt. Õhku hingame sisse ja see täidab meid pilgeni, meie sisemus elab siis samas lainealas Vaimuga. Nii et ikkagi ei pääse me kuulmisest ja kuuldavõtmisest. Mis see on, mis paneb õhu lainetama ja võnkuma ja meid heas mõttes lõputult segab? Nimetame selle Pühaks Vaimuks.

Palve: tänu Sulle, Issand, et oled meie juures ajastu lõpuni. Tänu Sulle, et oled Pühas Vaimus kutsunud kõiki, ka mind! Aita meid kutsele vastu tulla, ammutada Sinu sõna ja välja valada! Aamen!

 

Hommikumõtisklused olid Vikerraadio eetris 17.11.–23.11.2014, teksti on kergelt muudetud.

 

Urmas Nõmmik (1975), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
English