Artiklid

Ääremärkusi Mesopotaamia kalendrite kohta: rituaalid ja religioossed pidustused

Vladimir SazonovSissejuhatavad märkused[1]

Järgnev lühike populaarteaduslik artikkel käsitleb Mesopotaamia kalendreid ja seda, miks need olid niivõrd olulised muistsete mesopotaamlaste elus.

Esiteks: kalendrites oli fikseeritud pööripäevad ja jõgede üleujutused – sellest aga omakorda sõltus põllumajandus, karjakasvatus ning tegelikkuses kogu maa heaolu ja õitseng. Jõgedest nagu Niilus, Tigris ja Eufrat sõltus kogu muistse Lähis-ida regiooni – Mesopotaamia, Egiptuse, Anatoolia, Süüria – inimeste eksistents.

Teiseks: kalendritel oli muistses Mesopotaamias suur osakaal ka kultuses – suurimad religioossed pidustused ning rituaalid (vt nt Sachs 1969, 331–334; Kramer 1969) olid alati seotud kalendritega.

Juba üsna varakult kujunes Sumeris ja Akkadis oluliseks püha Nippuri linn. Nippur oli sumerlaste ja akkadlaste kõige püham linn, n-ö muistne Vatikan[2], seega oli ka Nippuri kalendril suur mõju ja roll terves Lõuna-Mesopotaamias. Sellega oli seotud terve hulk üliolulisi rituaalseid pidustusi. Järgnevalt vaatleme lähemalt Nippuri kalendrit.[3]

Nippuri kalendri järgi jagunes aasta kaheks perioodiks ehk poolaastaks. Esimest poolaastat nimetati sumeri keeles E2.ME.EŠ, mis oli tuntud samuti kui E2.MEŠ ja akkadi keeles ummatu ning see tähendas „palavust“ ehk aasta palavamat osa. Teine poolaasta oli sumeri keeles EN.TE.EN (või EN.TE.NA) ja akkadi keeles nimetati seda kuşşû ja see tähendas „külma“ (vt nt Емельянов 1999, 45). Iga poolaasta alguses toimusid uue aasta pidustused, sumeri keeles ZA3.MU ja akkadi keeles Akītu (Akītu’st tuleb juttu hiljem). Samuti olid olemas aastaajad nagu meilgi: kevad, suvi, sügis ja talv. Näiteks jumal Enlili aastaaeg vastas enam-vähem suvele, jumal Enki aastaaeg aga talvele. Kõiki kuid siinkohal vaatlema ei hakka, aga peatume mõnel neist, et anda lühike ülevaade (vt nt Емельянов 1999, 46).

Nippuri kalendri esimene kuu kandis sumeri keeles nimetust BARA2-ZA3-ĞAR ja see vastab meie märtsile-aprillile. Iraagis on see suhteliselt soe kuu, minimaalne temperatuur on 12 kraadi ja maksimum võib olla kuni 29–30 kraadi. Sel ajal sulab lumi mägedes ja tuleb vihma, vahepeal isegi päris palju. Mõnikord on äikest. Sel mesopotaamlaste jaoks väga olulisel kuul oli Uus Aasta ja toimusid Uue Aasta pidustused (Емельянов 1999, 47–56).

Teist kuud Nippuri kalendris nimeti GU4-SI-SU3/SA2, mis vastab meie aprillile-maile (kestis aprilli keskpaigast kuni mai keskpaigani). Temperatuur on juba tunduvalt tõusnud, maksimaalselt 34–35 kraadini, minimaalselt on aga 19 kraadi sooja, kuid päris palavus on veel ees. See on ka Tigrise ja Eufrati jõgede suurvee tippaeg, sageli on veeuputusi. See oli aeg, mil Sumeris ja Akkadis valmis oder, mis on tuntud kui še-gu-nu-oder. Še-gu-nu-otra külvati veebruaris. See kuu oli GU4-SI-SU3 pidustuse kuu (vt lähemalt Емельянов 1999, 56–71). Selle järgnesid neljas, viies, kuues kuu jne. Igal juhul kokku oli kuid kaksteist nagu meilgi.

Igas Sumeri ja Akkadi linnriigis oli oma kalender – see oli olemas Uris, Urukis, Lagašis, Isinis, Kišis, Deris, Larsas, Sipparis, Eridus jne. Seega polnud Nippuri kalender kaugeltki ainuke kalender Sumeris, kuid ilmselt kõige tuntum ja levinum neist. Kuna kalendreid oli mitu, oli neis ka lokaalseid erinevusi. Erinesid ka erinevate kalendritega seotud tavad, pidustused ja rituaalid. Kui aga hakkasid kerkima esile esimesed tsentraliseeritud suurriigid nagu Akkadi impeerium (2334–2154 eKr) ja seejärel Uus-Sumeri suurriik[4] (2112–2004), Vana-Babüloonia suurriik (18.–16. saj eKr), siis nende valitsejad tegid mitu katset unifitseerida kalendrite süsteemi – luua ühine ja ühtne kalender. Valitsejad, kes kontrollisid tervet Mesopotaamiat nagu akkadlane Sargon, sumerlane Šulgi või amoriit Hammurapi (Klengel 1999), soovisid viia terves riigi sisse ühtse kalendri ning tahtsid tõrjuda välja lokaalsete linnriikide kalendrisüsteemid, ehk siis teisisõnu võtta „ajaarvamise“ ja lokaalsed rituaalid oma otsese kontrolli alla. Nad soovisid kontrollida religioosseid pidustusi ja festivale.

Ühe esimese taolise kalendrite unifitseerimise katse maailma ajaloos tegi Akkadi impeeriumi rajaja Sargon (valitses 2334–2279 eKr).[5] Luues võimsa Akkadi impeeriumi ja allutades oma kontrolli alla kõik Sumeri, Akkadi linnriigid (lisaks ka osa Süüriast, Põhja-Mesopotaamia ja osa Eelamit) ja nende administratsiooni, alustas Sargon igasuguse unifitseerimispoliitikaga, mis oli omane piiramatute valitsemissüsteemide jaoks koos selge bürokraatliku ülesehitusega. Sargoni unifitseerimispoliitika nägi ette mh ühtse kaalusüsteemi (eelkõige odra ja hõbeda jaoks) ning samuti ühise kalendri sisseviimist terves impeeriumis (Емельянов 2003b, 77).

 

Kalendrite rollist ja olulisusest Uus-Sumeri riigis 22.–21. saj eKr

Tänapäeval, 21. saj alguses, elame Gregoriuse kalendri järgi, mille Euroopas juurutas 1582. a paavst Gregorius XIII. Eestis on see kasutusel alates 14. veebruarist 1918. Lähis-Idas oli 21. saj eKr kasutusel aga hoopis teine süsteem. Kalender mängis veelgi olulisemat rolli kui tänapäeval. Vaatleme valikuliselt mõningat näidet kalendritesüsteemi olulisuse kohta. Muistse Lähis-Ida kalendrite uurija M. E. Cohen kirjutab: „Sumeri termin „aasta“, tavaliselt kaheteistkümne kuutsükli kohta oli MU; akkadi termin oli šattu, šnt ugariti keeles ja šānâ heebrea keeles. Mesopotaamia elanikud viitasid neile aastatele, kasutades juhi või kuninga valitsusaastate arvu või omistades igale aastale nime, mis tugines mõnele sündmusele eelnenud aastal või jooksva aasta alguses. Termin „kuu“ kohta oli ITI sumeri keeles, arhu akkadi keeles, yrh Ugaritis ja yerah või hōdeš Juudas ja Iisraelis“ (Cohen 1993, 4).

Näiteks 21. saj eKr kestsid kuud Mesopotaamias 29 või 30 päeva ja olid seotud taevase kuuga. See meenutab meie kalendri kuud, mille keskmine pikkus on 30 päeva. Kokku tegi see Mesopotaamias 354 päeva aastas (Cohen 1993, 4) – see erineb meie kalendrist, milles on 365 päeva ja liigaastal 366 päeva. Näiteks Drehemi linna kalender Sumeri kuninga Amar-Su’ena valitsemisaastatel 21. saj oli samuti kuupõhine. On teada, et ka selles oli 12 kuud (Cohen 1993, 5). Igal kuul oli oma nimetus. Kõige varasem teadaolev kuu (3. aastatuhande keskpaik eKr) pärineb Lõuna-Mesopotaamiast, kohast nimega Fara (muistne sumeri linn Šuruppak) ja see kandis nimetust itia-DU-gir5ku6. M. E. Coheni sõnul „kuu, mida nimetati kas vastavakuu jaoks majandusliku või kultusliku tähendusega kala järgi“ (Cohen 1993, 8–9).

Mesopotaamia ametlike dokumentide ühe vast ühe kõige põnevama osa moodustavad ohverdusnimistud, mida on tänapäevani säilinud hulgaliselt – lausa tuhandeid. Nendes on loetletud erinevatele Mesopotaamia jumalatele (nt sumeri armastuse- ja sõjajumalanna Inanna, kuujumal Su’en, õigluse ja päikesejumal Utu, Enki, maagia-, käsitöö-, tarkuse- ja vetejumal, peajumal Enlil, tormijumal Iškur jne) toodud ohvriannid. Seega on need väga olulised allikad muistse Mesopotaamia uurimise seisukohast, kuna ohverdamised jumalate auks toimusid Sumeris ja Akkadis alati mingi kindla kultusliku kalendri, tähtpäeva ning jumaluste hierarhia järgi. Tänu sellele aitavad ohverdusnimekirjad mõista muistse Lähis-Ida linnriikide jumalate panteonide ülesehitust, ka dateerimise seisukohast võib neil olla oluline roll (vt nt Espak 2011, 47–57).

Kuna aga antud valdkonna uurimine on tohutult mahukas ettevõtmine, siis siinkirjutaja võttis endale julguse valida näidetena välja vaid Uus-Sumeri riigi kalendrid (ja kaugeltki mitte kõik, vaid mõned neist). Miks just Uus-Sumeri ajastu? Uus-Sumeri periood (22. saj lõpp – 21. saj eKr) – oli ajastu, millest on säilinud piisavalt palju allikaid – Sumerist ja Akkadist ilmselt kõige rohkem. Kuid ka siin peatun vaid mõningatel aspektidel. Tasub märkida, et kalendrite rolli uurimine despootlikus Uus-Sumeri riigis ehk Ur III ajastul (2112–2004 eKr) on olnud üks olulisemaid, kuid samas ka keerulisemaid teemasid Vana Lähis-Ida uuringutes. Võib lausa väita, et kultuslik kalender oli üks kesksemaid Uus-Sumeri riigi toimimisaluseid, selle riikliku ideoloogia ja religiooni lahutamatu osa, vundamendi nurgakivi. Uus-Sumeri periood hõlmab endas ka Ur III ajastut. Ur III ajastu nimetus tuleneb Lõuna-Iraagi aladel asuva Uri linna nimest, mis oli oluline poliitiline keskus, ning kuna Uris oli juba varem olnud kaks dünastiat (Ur I ja Ur II), sai kõnealune periood erialakirjanduses Ur III dünastia nimetuse. Ur III ajastu kultuslikku kalendrit on põhjalikult uurinud Müncheni ülikooli professor W. Sallaberger (1993) ja ka teised mainekad uurijad, nt V. V. Emeljanov Peterburist.

Uus-Sumeri (või Ur III) kõige tuntum ja võimsam valitseja oli kuningas Šulgi (valitses 2093–2046 eKr), kes austas sügavalt religioosseid pidustusi, rituaale, ja lähtus oma tegevustes kalendrist. Šulgi peaaegu pool sajandit kestnud valitsemisajaga algas Sumeris poliitiline ja kultuuriline renessanss, mis jättis märgatava jälje kogu Uus-Sumeri riigile, kuid kajastus ka hilisemates epohhides ja mõjutas mesopotaamlaste mitmeid põlvkondi (Sazonov 2008b, 84–107; Klein 1995, 843).

Kuningas Šulgi mängis väga tähtsat rolli mitte ainult riigi poliitikas ja ideoloogias, vaid ka riiklikes kultustes ja templipoliitikas. Religiooni, riiklikku ideoloogiat ning poliitikat ei saa Mesopotaamias selgelt eristada, sest need olid omavahel tihedalt seotud ja lahutamatud. Seetõttu oligi Šulgi nii Sumeri kui Akkadi piiramatu ehk absoluutse võimuga kuningas, samal ajal ka ülempreester, kõrgem seaduseandja, kohtumõistja, armeejuhataja ja lisaks ka ehitaja. Šulgi andis käsu uute templite ehitamiseks ja vanade renoveerimiseks ning kontrollis seda tegevust. Ta osales aktiivselt mitmes olulises rituaalis ja oma riigi religioosses elus vägagi aktiivselt, olles hästi kursis kalendritega. Näiteks toimus üks tähtis pidustus sügisel (oktoobris-novembris) Tummali[6] linnas, kus asus jumalanna Ninlili peamine pühamu. Ninlil oli sumerite peajumala Enlili[7] abikaasa. Ning sügisel sõitis Ninlil legendi kohaselt koos Enliliga Nippuri linnast laeva juurde, mis asus Tummali pühamu läheduses. Päev pärast pidustusi läks see jumalik paar tagasi Nipurisse, millega leidis aset kuningale ja kogu riigile soodsa saatuse uuendamine (Westenholz, Sallaberger 1999; Edzard 2003, 173–184).

Enlil oli Sumeri üks olulisemaid jumalaid, ta oli Sumeri ja Akkadi peajumal, kelle ülesandeks oli võimu[8] garanteerimine maisele valitsejale, olgu see kuningas või preestervalitseja. Enlil[9] oli seega eelkõige oluline jumalus maise poliitika seisukohalt. Enlili peamiseks kultuskeskuseks sai üsna varakult Nippuri linn. Ta esineb sumeri mütoloogilistes tekstides juba alates 3. aastatuhande keskpaigast eKr, sageli kui kõikide jumaluste valitseja, kelle sõna tähtsus on alati suurem kui teistel jumalustel.[10] Enlili nimetatakse sageli Sumeri valitsejate raidkirjades epiteediga EN.KUR.KURhia – „kõikide maade isand“.[11] Ühes kuningas Ur-Namma raidkirjas (valitses 2112–2094 eKr) loeme järgmist: den-líl lugal-kur-kur-ra lugal-a-ni ur- dnammu lugal-uri5.KI-ma lugal-ki-en-gi-ki-uri-ke4 é-kur é-ki-ág-gá-ni mu-na-dù – „Enlilile, kõikide maade kuninga, oma isanda jaoks, Ur-Namma, Uri võimas kuningas, Sumeri ja Akkadi kuningas, ehitas tema (Enlili) jaoks tema armastatud Ekuri templi“.[12]

Enlili preesterkonnal oli üpris oluline kaal Sumeri ja Akkadi poliitilises elus, kuna juba alates 3. aastatuhande keskpaigast eKr, kui mitte juba varem, oli muistses Mesopotaamias preesterkonna heakskiit vältimatu ka kuninga legitiimsuse tunnustamisel. Üks näide: Akkadi impeeriumi looja Sargon, kes oli alamat päritolu akkadlane, usurpeeris võimu Kiši linnas 24. saj. Seejärel võitis ta sõjas Uruki ja Sumeri valitsejat Lugalzagesit, kuid selleks, et Lugalzagesi kaotaks legitiimse valitseja staatuse ning Sargon saaks Sumeri ja Akkadi õigluspäraseks valitsejaks, pidi vangistatud Lugalzagesi läbima „jumala Enlili väravad“ Nippuri linnas. Ilmselt langetati Nippuris mingi kohtuotsus, millega Enlili preestrid võtsid Lugalzagesilt ära kuningluse ja määrasid ta surma: „Sargon, Akkadi kuningas, jumalanna Aštari kohtukordnik, taevajumala Ani salvitud preester, maa isand, Jumal Enlili asehaldur, vallutas Uruki linna ja hävitas selle müürid. Tema oli [võidukas] Uruki üle lahingus, [vallutas linnas], võttis vangi [Lugal-z]agesi, [U]ruki kuninga, lahingus ja viis teda jumal Enlili väravate juurde kaelaahelates.“[13]

Niisiis mängis Enlil, olles peajumal, väga olulist rolli ka kultuses.

Tulles aga tagasi Uus-Sumeri riigi juurde 22.–21. saj eKr, on oluline mainida, et selles riigis oli väga palju erinevaid ja olulisi rituaale, pidustusi ja riitusi ning kõik need olid tähtsad nii kuningavõimu legitimeerimise kui ka riigi heaolu ja kuninga ja ta rahva edaspidise eksistentsi jaoks. Pidustused olid seotud kindlate kuudega kalendrites Nippuri, Uri või Drehemi või muudes Sumeri ja Akkadi linnades.

Siinkohal toon mõned näited. Alates umbes oma 31. valitsemisaastast kanti Uus-Sumeri kuninga Šulgi käsul Uri linna kalendrisse uus, kaheksas kuu. Ur oli tollal Uus-Sumeri suurriigi pealinn, seega oli üks olulisemaid kalendreid Uri kalender, kuigi jätkuvalt oli oluline ka Nippuri kalender. Tegemist oli jumaliku Šulgi-nimelise kuuga. Sündmus leidis aset 21. saj keskpaigas eKr. Kuu nimetus oli itiezen-dŠul-gi ning tähendas see sumeri keeles „jumaliku Šulgi kuu“ (Sallaberger 1993, 197; Емельянов 1999, 108). See fakt tõestab, et hiljemalt 30. valitsemisaastal tõsteti kuningas Šulgi jumaliku[14] isiku seisusesse (Sazonov 2008b, 84–107). See omakorda näitab, kuidas Sumeri kuningas kasutas kalendrit ära oma võimu legitimeerimise ning kuningliku propaganda huvides. Šulgi järglane ja poeg Amar-Su’ena (valitses 2045–2038 eKr), kes oli samuti jumalikustatud, seadis Umma linnas, mis asus Lõuna-Sumeris, sisse uue omanimelise pidustuse ning uue kuu nimetusega „jumaliku Amar-Su’eni pidustused“ ehk ezem-dAmar-dSu’ena. See oli seitsmes kuu kalendris (Sallaberger 1993, 197). Amar-Su’ena poeg, Uus-Sumeri kuningas Šu-Su’eni[15] (valitses 2037–2030 eKr) jätkas samuti oma isa ja vanaisa traditsioone ning lasi kalendrisse lisada Šu-Su’eni kuu nimetusega ezem-dŠu-dSu’en, mis tähendab sumeri keeles „jumaliku Šu-Su’eni pidustused“ (Sallaberger 1993, 252).

 

Kalendrid ja uue aasta rituaalid Mesopotaamias ja Anatoolias

Nagu on näha, olid rituaalid ja religioossed pidustused kalendritega seotud väga tihedalt ning olid lausa nende lahutamatuks osaks.[16] Näiteks olid Mesopotaamias eriti olulisteks rituaalideks ja religioosseteks pidustusteks alati uue aasta pidustused ja sellega seonduvad rituaalid. Kuid suurt rolli mängisid ka sõjalised rituaalid (vt nt Bahrani 2008), kusjuures eriti just sõjakas Assüüria impeeriumis 1. aastatuhandel eKr. Sumeris, Akkadis, Babüloonias ja Assüürias olid erinevad rituaalid seotud valitsejaga, nagu Uus-Sumeri kuninga kroonimine (Klein 1991, 292–313)[17] või tuntud kroonimisrituaal Assüürias[18] ning paljud muud pidustused ja rituaalid. Mainimisväärt on asjaolu, et enamik neist olid seotud jumalatega või pühendatud neile, ning samuti ka kalendritega.

Üks kõige tähtsamaid rituaale Mesopotaamias oli ilmselt uue aasta rituaal, tuntud ka kui Akītu-festival. Võimalik, et see oligi kõige tähtsam üritus üldse. See oli kuninga troonileasumisrituaal, sakraalne üritus, üks valitseja legitimeerimise alussambaid. Kogu riigi heaolu, ka rahva saatus sõltus sellest täiel määral. Aja jooksul ja erinevatel Mesopotaamia rahvastel uue aasta pidustuste stsenaarium muutus, kuid vaid mõnevõrra, kuna peamine sisu jäi samaks. 2. aastatuhandel eKr kandis Anatoolias (praegusel Ida-, Kesk- ja Lõuna-Türgi alal) elavatel hetiitidel[19] kandis uue aasta rituaal nimetust purulli-pidustused (Beckman 1997, 150–151; Gurney 1958, 106–107). Need leidsid kajastust väga olulises hetiidi müüdis Illujanka ja Tešub (vt nt Sazonov 2011, 143–161). Nii pidustused kui ka nimetatud müüt olid 2. aastatuhandel Hetiidi kuningriigis levinud ja neil oli väga suur tähtsus kogu kuningriigi jaoks.

Märkimisväärne on, et purulli pidustused olid kuninglik kevadine uue aasta festival. Need olid hetiitide silmis äärmiselt olulised rituaalsed pidustused, mis seostusid kuningavõimu ja religiooniga. Pidustuste kohta kasutati hetiidi tekstides tavaliselt sumerogrammi EZEN ja sõna purulliyaš[20]; mõlemad tähendasid „kevadet“ ja ka „kevadel toimuvaid rituaale“. Hetitoloog V. Haas kirjutab purulli pidustuste ja kuningavõimu kohta: „Aimu Anatoolia kuningavõimu sakraalsusest annab uue aasta suure rituaali tseremoniaalsus, mille kõrgpunktiks on ürgkuninga määramise rituaal ja müüt Nerikis“ (Haas 1994, 184). Purulli pidustuste vasteks Mesopotaamias oli samuti kevadel toimunud uue aasta akītu[21] festival.

Akītu festival toimus erinevates linnades, mh ka Babülonis nisannu kuul (märtsis-aprillis). Peamine tegelane Akītu festivalil oli muidugi kuningas (akkadi keeles šarru) ise (Holloway 2002, 71). Uue aasta pidustused olid kuningavõimu jaoks Mesopotaamias üks kõige tähtsamaid rituaale, kuna see aitas legitimeerida kuningat ja kinnitas tema kuninglikku staatust iga uue aasta alguses. Sumeris ja muistses Isini linnas asus akītu ajal legendi kohaselt troonile sõjakas jumal Ninurta (ülalmainitud peajumal Enlili poeg), Babüloonias aga jumal Marduk (Babüloonia peajumal), Assüürias assüürlaste peajumal Aššur jne.

Marduki kroonimisest jumalate kuningaks on juttu Babüloonia loomiseeposes Enuma eliš (Kämmerer, Metzler 2012; Annus 2003). Selles esineb koletise tapmise motiiv, kus Babüloonia peajumal Marduk tapab naissoost ürgolendi Tiamati, keda samastatakse kaosega.[22] Babüloonlaste arvates võitles Babüloni kuningas kaosega – kaitses oma rahvast kurjuse eest, sh nt deemonite pealetungi ja võõrvallutajate eest.

Enuma eliš’i tähendus Mesopotaamia teoloogia jaoks oli äärmiselt suur, kuna see poeem aitas legitimeerida Marduki peajumalaks saamist, tema kroonimist kõikide jumalate kuningaks ja tõi esile Marduki tähtsust ning võimsust. Kuna Babüloonia valitseja oli Marduki soosik, tema asehaldur ja vahel vaadeldi Babüloni kuningat lausa kui Marduki maapealset kehastust, oli sellel teosel ka suur tähtsus kuningavõimu jaoks. Igakevadistel uue aasta pidustustel, ajal, mil Babüloonias sai kuningas taas jumalatelt tunnustuse, et ta on kuningas ja et tema valitsemine kestab ka edaspidi, deklameerisid Enuma elišt’it Babüloni preestrid.

Kuningat samastati muistses Lähis-Idas tihtipeale jumalaga (Isinis näiteks sõjaka kangelase Ninurtaga, Lagašis kangelasliku Ningirsuga, Babüloonias Mardukiga, Assüürias Aššuriga jne). Assüürias peeti 2.–1. aastatuhandel eKr kuningat peajumal Aššuri asehalduriks. Ta oli identifitseeritud „kosmilise inimesena“ ja ta oli kõikvõimsa jumal Aššuri reinkarnatsioon maa peal.[23] Tuntud Soome assürioloog S. Parpola kirjutab: „„Perfektse inimesena“ oli kuningas mitte ainult jumal inimlikul kujul, kelle valitsus esindas „taevast kuningriiki“ maa kohal; ta oli inimese lunastuse nurgakivi ise. Nagu näeme, teda kujutleti Assüüria ideoloogias jumala lapsena – siinsel puhul esindatuna pigem jumalanna Ištarina, Aššuri ema aspektina, mitte Aššuri endana – ja temale omistatud roll oli „hea karjase“ oma, kes juhtis inimesi õigele teele“ (Parpola 2000, 192).

 

Kokkuvõtteks

Kokkuvõtlikult tahaksin öelda järgmist: kogu muistse Mesopotaamia elu sõltus paljuski kalendritest ja kalendaarsetest rituaalidest.

Kalendrid ja kalendritega seotud religioossed pidustused ja rituaalid omasid seega väga suurt rolli ja tähtsust muistsete mesopotaamlaste või egiptlaste jaoks, aga ka preesterkonna ja kuninga ehk valitseva kihi jaoks, aidates neil kontrollida ja valitseda riiki.

Näiteks on teada, et Hetiidi kuningas pidi alati osalema purulli pidustustel, kuna sellest võis sõltuda kogu tema kuningriigi heaolu. Allikatest on teada, et Hetiidi suurkuningas Muršili II (valitses 1339–1306 eKr) peatas isegi ühe väga tähtsa sõjaretke selleks, et tulla tagasi Hattušasse, Hetiidi impeeriumi pealinna, ja osaleda seal kevadistel purulli pidustusel.[24]

 

 


[1] Käesolev artikkel valmis Eesti Teadusfondi grantide 8669 ja 8993 ja PUT500 toetusel.

[2] Nii on sumerlaste püha linna Nippurit tihti nimetanud sumeroloogid tänu sellele, et Nippuri preesterkonnal oli suur ideoloogiline ja poliitiline mõju tervele Sumerile ja Akkadile 3. at jooksul eKr ja isegi hiljem, 2. at I poolel eKr.

[3] Nippuri kalendri kohta vt nt Емельянов 1999.

[4] Uus-Sumeri riigi tekke ja selle ajaloo kohta vt nt Espak 2013.

[5] Vt lähemalt Sazonov 2007a; 2008a; vt ka Franke 1995.

[6] Tummali kohta vt Sazonov 2013.

[7]Enlili kohta vt Espak 2010, 215–235.

[8] Vt Espak, Sazonov 2005, 34–41; Sazonov 2007b, 2001–2031; vt ka Brisch 2013, 37–46.

[9] Vt ka „Šulgi ja Ninlili bargas“ – Black jt 2006, 113–116.

[10] Varadünastilised kuninglikud raidkirjad mainivad sageli Enlili – vt RIME 1.

[11] Cooper 1986, Um 7.1. (Luzag. 1.), 94; vt ka Luzag. 1: FAOS 5/II, 310–325; Seux 1965, 15.

[12]RIME 3/2, Ur-Nammu E3/2 1.1.25, lk 61, read 1–10.

[13] RIME 2, Sargon E2.1.1.1, read 1–31, lk 10.

[14] Šulgi polnud esimene jumalikustatud kuningas Mesopotaamias, umbes 110–130 aastat enne teda tegi seda esimesena Akkadi kuninga Naram-Su’en – vt Farber 1983.

[15] Šu-Su’eni või Šu-Sîni kuningluse kohta vt Brisch 2006.

[16] Vt nt Емельянов 2003a; Hooke 1958; Fleming 2000; Holloway 2002.

[17] Šulgi kohta vt veel Klein 1993; 1995.

[18] Vt Assüüria rituaalide kohta Müller 1937; Assüüria ajaloo kohta vt Mayer 1995.

[19] Hetiidid on muistne indo-euroopa päritolu rahvas, kes 3. aastatuhande teisel poolel eKr vallutas peaaegu terve Anatoolia ning lõi tänapäeva Türgi ning Põhja-Süüria aladel omapärase tsivilisatsiooni, vt lähemalt Bryce 2005.

[20]Johannes Friedrich tõlgib oma sõnastikus (1952–1954, 174) sõna purulli kui „Hohes Fest“.

[21] Akītu festivali kohta vt Емельянов 2003a, 125–144; 2009, 259–269; Holloway 2002, 71; Pongratz-Leisten 1994, 71–74, 79–84.

[22] Annus 2003, 42–46: tahvel IV, read 59–12.

[23]Parpola 2000, 190: „In the first place, it identified him with the „cosmic man“ and thus implied that he was the human incarnation of the almighty God, Aššur“.

[24]Haas 1994, 184.

 

Kirjandus

Annus, A. (2003) Enuma eliš: Babüloonia loomiseepos. Tallinn.

Bahrani, Z. (2008) Rituals of War. The Body and Violence in Mesopotamia. New York.

Beckman, G. (1997) „The Storm-God and The Serpent (Illuyanka)“ – Context of Scripture. Volume 1: Canonical Compositions from the Biblical World. W.W.Hallo, ed. Leiden jm, 150–151.

Black, J.; Gunningham, G.; Robson, E.; Zólyomi, G. (2006) The Literature of Ancient Sumer. Oxford, New York.

Brisch, N. (2006) „The Priestess and the King. The Divine Kingship of Šū-Sîn of Ur“ – Journal of the American Oriental Society 126, 161–176.

Brisch N. (2013) „Of Gods and Kings: Divine Kingship in Ancient Mesopotamia“ – Religion Compass 7/2, 37–46.

Bryce, T. (2005) The Kingdom of The Hittites. New Edition. New York.

Cohen, M.E. (1993) The Cultic Calendars of the Ancient Near East. Bethesda, Maryland.

Cooper, J.S. (1986) Sumerian and Akkadian Royal Inscriptions: Presargonic Inscriptions. New Haven.

Edzard, D.O. (2003) „Enlil, Vater der Götter” – Semitic and Assyriological Studies. Presented to Pelio Fronzaroli by Pupils and Colleagues. Wiesbaden, 173–184.

Espak, P. (2010) The God Enki in Sumerian Royal Ideology and Mythology. Tartu.

Espak, P. (2011) „Some Early Developments in Sumerian God-Lists and Pantheon“ – Identities and Societies in the Ancient East-Mediterranean Regions. Comparative approaches. Henning Graf Reventlow Memorial Volume. T.R. Kämmerer, ed. AOAT 390(1), 47–57.

Espak, P. (2013) „Sumeri vabastaja kuningas Utu-hegal, jumaliku õigluse taastaja“ – Tuna 2, 7–15.

Espak, P.; Sazonov, V. (2005) „Idamaise despotismi lätted: kuningavõim muistses Sumeris ja Akkadis“ – Horisont 5, 34–41.

ETCSL =The Electronic Text Corpus of Sumerian Literature, Oxford 1998. J.A. Black, G. Cunningham, J. Ebeling, E. Flückiger-Hawker, E. Robson, J. Taylor, G. Zólyomi, http://etcsl.orinst.ox.ac.uk/

FAOS 5 = Steible H., Behrens H., Die altsumerische Bau- und Weihinschriften. Teil II: Kommentar zu den Inschriften aus Lagaš Inschriften außerhalb von Lagaš. Freiburger Altorientalische Studien 5. Stuttgart, 1982.

FAOS 7 = Gelb, I.J., Kienast, B., Die altakkadischen Königsinschriften des dritten Jahrtausends v.Chr. Freiburger Altorientalische Studien 7. Stuttgart, 1990.

Farber, W. (1983) „Die Vergöttlichung Naramsins“ – Orientalia N. S. 52, 67–72.

Fleming, D.E. (2000) Time at Emar, The Cultic Calender and the Rituals from Divier’s Archive. Mesopotamian Civilizations, 11. J.S. Cooper jt, edd. Winona lake, Indiana.

Franke, S. (1995) Königinschriften und Königsideologie. Die Könige von Akkade zwischen Tradition und Neuerung. Altorientalistik 1. Münster, Hamburg.

Friedrich, J. (1952–1954) Hethitisches Wörterbuch. Heidelberg.

Gurney, O.R. (1958) „Hittite Kingship“ – Hooke 1958, 105–121.

Haas, V. (1994) Geschichte der hethitischen Religion. Handbuch der Orientalistik. 1. Abteil: Der Nahe und Mittlere Osten. H. Altenmüller jt, Hgg. Bd. 15. Leiden, New York.

Holloway S.W. (2002) Aššur is King! Aššur is King! Religion in the Exercise of Power in the Neo-Assyrian Empire, Culture and History of the Ancient Near East. B. Halpern jt, edd. Leiden jm.

Hooke S.H., ed. (1958) Myth, Ritual and Kingship. Essays on the Theory and Practice of Kingship in the Ancient Near East and in Israel. Oxford.

Klein, J. (1991) „The Coronation and Consecration of Šulgi in the Ekur (Šulgi O)“ – Ah Assyria Studies in Assyrian History and Ancient Near Eastern Historiography. Presented to Hayim Tadmor. M. Cogan, I. Ephal, edd. Scripta Hierosolymitana 33. Jerusalem, 292–313.

Klein, J. (1993) „A Self-Laudatory Šulgi Hymn Fragment from Nippur“ – The Tablet and the Scroll. Near Eastern Studies in Honor of William W. Hallo. M.E. Co­hen jt, edd. Bethesda, 124–131.

Klein, J. (1995) „Shulgi of Ur: King of a Neo-Sumerian Empire“ – Civilizations of the Ancient Near East, Vol. 2. J.A. Sasson, ed. New York, 843–857.

Klengel, H. (1999) König Hammurapi und der Alltag Babylons. Düsseldorf, Zürich.

Kramer, S.N. (1969) The Sacred Marriage Rite, Aspects of Faith, Myth, and Ritual in Ancient Sumer. Bloomington, London.

Kämmerer, T.R.; Metzler, K.A. (2012) Das babylonische Weltschöpfungsepos Enūma elîš. AOAT 375. Münster.

Mayer, W. (1995) Politik und Kriegskunst der Assyrer. Abhandlungen zur Literatur Alt-Syrien-Palästinas und Mesopotamiens. ALASPM 9, M. Dietrich, O. Loretz, Hgg. Münster.

Müller, K.F. (1937) Das Assyrische Ritual. Teil I: Texte zum assyrischen Königsritual. Mitteilungen der Vorderasiatisch-Ägyptischen Gesellschaft (E.V.), 41, 3. Leipzig.

Parpola, S. (2000) „Monotheism in Ancient Assyria“ – One God or Many? Concepts of Divinity in the Ancient World. B.N. Porter, ed. Transactions of the Casco Bay Assyriological Institute 1. Casco Bay, 165–209.

Pongratz-Leisten, B. (1994) Ina šulmi īrub: Die kulttopographische und ideologische Programmatik der akītu-Prozession in Babylonien und Assyrien im I. Jahrtausend v.Chr. Baghdader Forschungen 16. Mainz.

RIME 1 = Frayne, D.R., Presargonic Period. The Royal Inscriptions of Mesopotamia, Early Periods. Volume 1. Toronto, Bufallo, London, 2008.

RIME 2 = Frayne, D.R., Sargonic and Gutian Periods (2334–2113 BC). The Royal Inscriptions of Mesopotamia, Early Periods. Volume 2. Toronto, Bufallo, London, 1993.

RIME 3/2 = Frayne, D.R., Ur III Period (2112–2004 BC). The Royal Inscriptions of Mesopotamia, Early Periods. Volume 3/2. Toronto, Bufallo, London, 1997.

Sachs, A. (1969) „Akkadian Rituals: Temple Program for the New Year’s Festivals at Babylon“ – Ancient Near Eastern Texts relating to the Old Testament. J.B. Pritchard, ed. Third Edition with Supplement. Princeton, New Jersey, 331–334.

Sallaberger, W. (1993) Der kultische Kalender der Ur III-Zeit, Bd. 1–2. Berlin.

Sazonov, V. (2007a) „Vergöttlichung der Könige von Akkade“ – Studien zu Ritual und Sozialgeschichte im Alten Orient. Studies on Ritual and Society in the Ancient Near East. BZAW 374. T.R. Kämmerer, Hg. Berlin, New York, 325–341.

Sazonov, V. (2007b) „Sumeri varajane kuningavõim 28.–24. saj. eKr“ – Akadeemia, 9, 2001–2031.

Sazonov, V. (2008a) „Akkadi kuningavõim kui arhetüüp“ – Ajalooline Ajakiri, 3, 195–214.

Sazonov, V. (2008b) „Kuningas Šulgi laul: mõned märkused uus-sumeri kuninga Šulgi (2093–2046) kuningavõimu ideoloogia kohta“ – Usuteaduslik Ajakiri, 57(1), 84–107.

Sazonov, V. (2011) „Müüt „Illujanka ja Tešub“ ja EZEN.purulliyaš pidustused hetiidi religioosse ideoloogia ja kuningavõimu kontekstis. Mesopotaamia ja hatti mõjutused“ – Usuteaduslik Ajakiri, 62(1), 143–161.

Sazonov, V. (2013) „Tummali ajalugu, Mõningaid märkusi Sumeri kuningate ja nende kuningavõimu ideoloogia kohta“ – Mäetagused, 54, 169–184.

Seux, M.-J. (1965) „Les titres royaux „šar kiššati“ et „šar kibrāt arba’i““ – Revue D’Assyriologie et D’Archéologie Orientale 59, 1–18.

Westenholz, A.; Sallaberger, W. (1999) Mesopotamien: Akkade-Zeit und Ur III-Zeit. Annäherungen 3. P. Attinger, M. Wäfer, Hgg. Orbis Biblicus et Orientalis 160/3. Freiburg, Göttingen.

 

Venekeelne kirjandus

Емельянов В.В. (1999) Ниппурский календарь и ранняя история зодиака. Санкт-Петербург.

Емельянов В.В. (2003a) Ритуал в Древней Месопотамии. Санкт-Петербург.

Емельянов В.В. (2003b) Древний Шумер: очерки культуры. Санкт-Петербург.

 

Vladimir Sazonov (1979), PhD, on Tartu Ülikooli orientalistikakeskuse vanemteadur ja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste teadur.

Print Friendly, PDF & Email
English