Artiklid

Verbum caro factum est: Hümn Kristusele, inimeseks sündinud jumalikule Sõnale (Jh 1:1–14)

Jaan Lahe1. Sissejuhatus

Jh 1:1–14 on osa suuremast tervikust Jh 1:1–18, mida tavaliselt nimetatakse Johannese evangeeliumi proloogiks. Ometi erineb evangeeliumi proloog oluliselt Luuka evangeeliumi proloogist (Lk 1:1–4), mis on antiikse ajalookirjutuse traditsioone järgiv sissejuhatus Luuka kaksikteosele (Lk ja Ap), ja Johannese 1. kirja proloogist (1Jh 1:1–4), mis on sissejuhatus kirja esimesse teemasse („Elu Sõna ilmumine“). Jh 1:1–14 on algkristlik hümn, millele on vahele kiilutud täiendavaid ja selgitavaid proosalauseid. Nagu Matteuse ja Luuka Jeesuse sünnilood, kõneleb ka Johannese proloog Jeesuse sündimisest, ent teeb seda viisil, mis erineb oluliselt sünoptilistest evangeeliumidest, haakudes samas hästi Johannese eripärase keelekasutuse ja teoloogiaga.

Proloogi aluseks olev hümn jaguneb kaheks stroofiks. Esimene neist hõlmab salme 1 ja 3–4 ning käsitleb jumaliku Sõna preeksistentsi, teine sisaldab salme 5 ja 10–12b ning kõneleb jumaliku Sõna ilmumisest. Mõlemad stroofid koosnevad kahe- või kolmerealistest „salmidest“, mis ei järgi aga kindlat meetrumit. Mõnikord iseloomustatakse Jh 1:1–14 sisalduvat hümni ka rütmilise proosana (Schulz 1978, 17).

Hümni religiooniloolise tausta üle on varasemas uurimises peetud ägedaid vaidlusi. Juba 1923. a püstitas Rudolf Bultmann teooria, mille järgi Johannese proloogi aluseks olev hümn pärinevat gnostikuteks muutunud Ristija Johannese jüngritelt ning olevat tõlge aramea keelest kreeka keelde (Bultmann 1967b, 10–35). Teoorial Johannese jüngrite hulgast rekruteerunud gnostikutest oli Bultmanni koolkonnas palju pooldajaid, ent sama koolkonna seest kasvas viimaks välja ka kriitika Bultmanni hüpoteesi suhtes. Nii jõudis Ernst Käsemann järeldusele, et „hümni eelkristlik iseloom on enam kui problemaatiline, (selle) arameakeelne originaal ebausutav, postuleeritud ristijate-laul on puhas hüpotees“ (Käsemann 1957, 75–99). Uuemas uurimises on Bultmanni seisukohtadest lõplikult loobutud ning Jh 1:1–14 käsitletakse genuiinselt kristliku hümnina, mille puhul võib rääkida küll tarkuskirjanduse mõjudest ja paralleelidest Aleksandria Philoni filosoofiaga (ka gnoosisega näeb tänapäeval enamus uurijaid Jh proloogi puhul vaid paralleele, kuigi 1:14 puhul oletavad mõned uurijad varjatud poleemikat doketismiga; vt Lahe 2007), kuid mida eeskätt peab vaatlema Johannese evangeeliumi teoloogia kontekstis (Schneider 1978; Schnelle 1998; Wilckens 2000; Keener 2003; Michaels 2010). Jh 1:1–18 leiduv hümn on üks paljudest Uues Testamendis leiduvatest algkristlikest lauludest (vt nt Fl 2:6–11; Kl 1:15–18), mille algne koht koguduse elus (sks Sitz im Leben) oli algkristlik jumalateenistus. Nimetagem seda laulu Johannese evangeeliumi jõululauluks.

 

2. Tõlge

Käesoleva tõlke aluseks on väljaanne Novum Testamentum Graece. Post Ebarhard et Erwin Nestle communiter ediderunt Barbara et Kurt Aland. 26. neu bearbeitete Auflage. Stuttgart, 1990.

1a Alguses oli Sõna
1b ja Sõna oli Jumala juures
1c ja Sõna oli jumalik.

2 Tema oli alguses Jumala juures.
3a Kõik on Tema kaudu tekkinud
3b ja ilma Temata ei ole midagi tekkinud.
3c–4a Mis on tekkinud Tema kaudu, oli elu,
5a ja elu oli inimeste valgus.
5a Ja valgus helgib pimeduses
5b ja pimedus ei ole seda ära tabanud.
6a Oli Jumala poolt läkitatud inimene;
6b tema nimi oli Johannes.
7a Ta tuli tunnistuseks, tunnistama valgusest,

7b et kõik võiksid tema kaudu uskuda.
8a Tema ei olnud valgus,
8b vaid (ta tuli) tunnistama valgusest.
9a Tõeline valgus,
9b mis valgustab kõiki inimesi,
9c oli tulemas maailma.
10a Ta oli maailmas,
10b ja maailm on Tema kaudu tekkinud
10c ja maailm ei tundnud Teda ära.
11a Ta tuli enda omasse
11b ja omad ei võtnud Teda vastu.

12a Neile aga, kes Ta vastu võtsid,
12b andis Ta õiguse saada Jumala lasteks,
12c neile, kes usuvad Tema nimesse;
13a kes pole sündinud (kahest) verest
13b ega liha tahtest
13c ega mehe tahtest,
13d vaid Jumalast.
14a Ja Sõna sai lihaks
14b ja püstitas telgi meie keskele,

14c ja me nägime Tema kirkust
14d otsekui Isast ainusündinu kirkust,
14e täis armu ja tõde.

 

3. Kommentaar

Salm 1. Erinevalt Markusest, kes alustab Jeesuse „lugu“ tema ristimise ja avaliku ülesastumisega, ja Matteusest ning Luukast, kes alustavad seda Jeesuse eostamise ja sündimisega, mõtleb Johannes „alguse“ (kr archē) all absoluutset algust – maailma loomisele eelnevat olukorda, milles on vaid Jumal ja Sõna (kr logos). 1. salmi alguses olev väljend „alguses“ (kr en archē) on teadlik vihje Vana Testamendi loomisloole (1Ms 1:1 „Alguses lõi Jumal taevad ja maa“), milles loomine toimub samuti Jumala sõna vahendusel („Ja Jumal ütles…“). Erinevalt loomisloost ja teistest Vana Testamendi tekstidest, kus esineb „Jumala sõna“ või „Jahve sõna“ (vt nt Js 11:4; 55:11; 5Ms 8:3; Ps 33:6), on „Sõna“ Johannese proloogis aga preeksistentne, s.t ta eksisteerib juba enne maailma loomist omaette suurusena „Jumala juures“ (kr pros ton theon). Sellisena ei meenuta „Sõna“ Herakleitose logos’t, mis on abstraktne maailmaseadus, ega stoikute käsitlust logos’est, mida mõisteti maailmale seesmiselt omase immanentse mõistusliku printsiibina, vaid Aleksandria Philoni käsitlust, mille järgi logos on preeksistentne jumalik olend, keda Philon nimetab „teiseks jumalaks“ (kr deuteros theos) (Leg alleg II 86 p. 82) ning kelle vahendusel Jumal loob maailma. Johannese logos meenutab ka Tarkust (kr sophia) Vanas Testamendis ja apokrüüfides, kes esineb seal samuti preeksistentse kosmogoonilise jõuna (vt Õp 8:22; Srk 24; Trk 6–9; Tarkuse kujutluse kohta vt ka von Rad 1970 ja Lang 1975), küll puuduvad aga Johannese logos’e käsitlusel spetsiifilised seosed gnoosisega, mida postuleeris Bultmann (vt Bultmann 1950; 1967a). Johannese logos’e käsitluse puhul tuleb arvestada erinevate religioonilooliste „taustadega“ (Schnelle 1998, 32). Oluline on aga rõhutada, et kuigi Jh 1:1c öeldakse logos’e kohta, et Ta oli jumal, jääb logos samaaegselt Jumalast eristatuks (grammatiliselt markeerib erinevust Jumala ja Logose vahel artikli puudumine sõna „jumal“ [kr theos] ees) – nad ei ole täielikult identsed (Schnelle 1998, 31). Küll on aga logos jumalik olend (samas). Sellele seigale on juhtinud tähelepanu juba Origenes (Jo II 2, 16–18), ent kahjuks see „ametlikes“ tõlgetes ei kajastu (erandiks on siin vaid Jehoova tunnistajate piiblitõlge (Piibel. Uue Maailma tõlge), kus sõna theos (ilma artiklita) tõlgitakse „jumal“ (väikese algustähega). Küll kasutavad „ebatraditsioonilisi“ tõlkevasteid aga eksegeedid (vt nt Schneider 1978, 50: „[G]öttlicher Art war der Logos“). Ka käesoleva tõlke autor kasutab tõlkevastet „jumalik“. Sarnaselt on tõlgitud ilma artiklita sõna theos ka Aleksandria Philoni tekstides (vt Schnelle 1998, 32). Religiooniloolised paralleelid Johannese logos’e, Philoni logos’e ja tarkuskirjanduse „Tarkuse“ (sophia) vahel, mis algasid Jh 1:1a, jätkuvad ka järgnevates salmides.

Salm 2 kordab salmis 1b leiduvat mõtet. Korduse eesmärk on 1:1b mõtet rõhutada, Sõna houtos, mida tavaliselt on tõlgitud „seesama“ (nii juba Thor-Helle 1739. a; vt ka Piibel. Vana Testament. Apokrüüfid. Uus Testament. Tallinn 2010; Uus Testament ja Psalmid ehk Vana Testamendi laulud. Tõlkinud Toomas Paul ja Uku Masing. Tallinn 1989), on käesoleva tõlke autor andnud edasi sõnaga „tema“, et rõhutada sellega logos’e isikulisust juba ennem inkarnatsiooni.

Salmis 3a räägitakse esmakordselt logos’e loovast funktsioonist, millele seoses Philoni ja tarkuskirjanduse käsitlusega viidati juba salmis 1. Sõna dia („läbi, tõttu, kaudu“) rõhutab seejuures logos’e instrumentaalsust, s.t et Ta on loomise vahendaja. Seda aspekti rõhutab nii Philon logos’e kui ka tarkuskirjandus Tarkuse puhul. Mõtet Kristusest kui loomise vahendajast kohtab ka Uues Testamendis (vt nt 1Kr 8:6; Kl 1:16). Sõna panta, mida on tõlgitud „kõik“, ei tähenda vaid maailmakõiksust (kr ta panta), vaid kõike olevat „ilma eranditeta“ (Bauer 1933, 11). Nagu salmis 2 korratakse salmi 1b esinevat mõtet, korratakse salmis 3b salmi 3a mõtet. Ühest küljest on seda tehtud mõtte rõhutamiseks, teisest küljest on siin tegemist nn parallelismus membrorum’iga, mis on heebrea ja üldse semiidi luulele omane stiilivõte ja kinnitab juba sissejuhatuses nimetatud Jh 1:1–14 leiduva laulu semiitlikku tausta. Salmis 3 leiduvat teologumeeni logos’e kui loomise vahendaja kohta ei pea mõistma poleemika taustal gnoosisega, nagu seda tegi Bultmann (vt Bultmann 1950; Bultmann 1967a), vaid selle mõistmiseks piisab juba nimetatud religiooniloolistest paralleelidest (tarkuskirjandus, Philon). Mõttele loomise vahendajast leidub paralleele ka keskmises platonismis, hermetismis ja teistes Rooma keisririigi-aegsetes vaimsetes vooludes (vt näiteid: Bauer 1933, 11–12).

Salmide 3 lõpu ja 4 alguse puhul on probleemiks, kus üks lause lõppeb ja teine algab. Seetõttu on ka tõlgitud erinevalt, vrd nt 1968. a tõlget ja 1997. a revideeritud väljaannet:

1968: „Kõik on tekkinud tema läbi, ja ilma temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud. Temas oli elu, ja elu oli inimeste valgus.“

1997: „Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus.“

Jõuluöö, autor: Katariina Lahe, 8-aastane

Vanimad käsikirjad ei sisalda interpunktsiooni või on see ebakindel (nii P66.75, Codex Sinaiticus [4. saj], Codex Vaticanus [4. saj]), ent süntaktilistel ja semantilistel kaalutlustel tuleks eelistada teist interpunktsiooni, s.t uus lause peaks algama sõnadega ho gegonen („Mis on tekkinud“). Kõige tekkimisest logos’e kaudu oli juttu juba salmis 3. Salm 4 toob sisse kaks uut mõistet, mis on keskse tähendusega kogu Johannese evangeeliumi teoloogias – „elu“ (kr zōē) ja „valgus“ (kr phōs). „Elu“ ja „valgus“ on jumalikud kvaliteedid, mis esinevad Johannese evangeeliumis sageli koos. „Elu“ ja „valgus“ ei pärine „sellest maailmast“, vaid kuuluvad jumalikku sfääri, kuid saavad osaks neile, kes Jeesuses inimeseks saanud Sõnasse usuvad: Jeesus on maailma valgus; kes teda järgib, ei käi pimeduses, vaid temal on elu valgus (Jh 8:12); Jeesuse Isas on elu (Jh 6:57); Jeesus on eluleib (Jh 6:26jj); ta annab juua „elusat ehk elavat vett“ (nii juba Jh 4) jm. Sarnases tähenduses, nagu neid mõisteid kasutab Johannes, kohtab neid ka teiste hilishellenismiajastu ja Rooma keisririigi-aegsete religioossete voolude kirjanduses (vt Bauer 1933, 13–15; vt ka Bultmann 1967c), ent seejuures ei tohi unustada nende kahe mõiste olulisust Vanas Testamendis (vt nt Ps 36:10: „Sest sinu juures on eluallikas, sinu valguses me näeme valgust“). Kuigi juba Aleksandria Philon oli samastanud logos’e valgusega, seostavad üksnes Johannese evangeelium ja teised varakristlikud tekstid elu ja valgust inimeseks sündinud logos’e, s.t Kristusega. Väljendit „inimeste valgus“ (kr phōs tōn anthrōpōn) võiks sisuliselt tõlkida „valgus inimestele“, „inimeste jaoks“. Seos Deuterojesaja nn Jahve Sulase lauludes esineva väljendiga „rahvastele valguseks“ (Js 42:6; 49:6) on ilmne. Ilmne on ka seos loomisloos (1Ms 1:3) mainitud „valgusega“. Johannese proloogis mainitud valgus ei ole lihtsalt jumalik kvaliteet, vaid tal on tunnetuslik funktsioon. Juba Aleksandria Philon oli tõlgendanud 1Ms 1:3 nimetatud valgust „intellektuaalse valgusena“. Seos maailma loomisel loodud „algvalguse“ ja Kristuses ilmunud valguse vahel kajastub ka Uues Testamendis (vt nt 2Kr 4:6). Valgus on siin Jumala ilmutuse võrdpilt – Jumala ilmutus Kristuses siseneb inimeste maailma otsekui valgus pimedusse ja muudab nähtavaks kõik, mis oli kuni selle hetkeni varjatud.

Salmis 5 vastandatakse esmakordselt valgust (kr phōs) ja pimedust (kr skotia). See vastandmõistete paar läbib järgnevalt kogu Johannese evangeeliumi. Analoogilised vastandite paarid on evangeeliumis veel „tõde“ (kr alētheia) ja „vale“ (kr pseudos, Jh 8:44), „elu“ (kr zōē) ja „surm“ (kr thanatos, Jh 11:25), „ülevalt“ (kr ek tōn anō) ja „alt“ (kr ek tōn katō, Jh 8:23), „Jumalast“ (kr ek tou theou) ja „kuradist“ (kr ek tou diabolou, Jh 8:42jj). Bultmann nägi Johannese „dualismides“ sarnasust gnostilise mõtlemisega (Bultmann 1950; 1967b; 1967a; 1984, 367jj), kuid tänaseks on Johannese dualismi erinevus gnostilisest dualismist üldtunnustatud (vt Conzelmann/Lindemann 2000, 219j; Lahe 2007). Kuigi Johannese evangeeliumis (ja nii juba proloogis) esindab „valgus“ jumalikkust, mis ei pärine sellest maailmast, ei ole seal kusagil juttu, et valgus oleks sattunud maailma (kr kosmos) eksikombel või röövitud pimedusejõudude poolt (nagu gnoosises). Ka ei samastu „pimedus“ Johannese evangeeliumis materiaalse olemisega, vaid sümboliseerib pigem uskmatust, s.t suletust Kristuses aset leinud Jumala ilmutusele. Tähelepanuväärne on ka ajavormi muutumine: kui seni on kasutatud imperfekti, osutatakse salmis 5a olevikule („valgus helgib [kr phainei] pimeduses“). See on andnud alust diskussiooniks, kas salmis on juttu veel preeksistentsest või juba pimeduses ilmunud, s.t inimeseks saanud Sõnast (Bauer 1933, 14; Schulz 1978, 20j). Esmapilgul jääb mulje, et salmis 5a käib jutt juba inimeseks saanud Sõnast, kuid sellele võib esitada vastuargumente, millest olulisim on salmis 5b esinev aoristi vorm (katelaben), s.t preesens (phainei) ja aorist esinevad vaheldumisi, mistõttu jääb lahtiseks, millist sündmust on salmis 5a mõeldud. Käesoleva tõlke autor toetab J. Schneideri tõlgendust, mille järgi preesensis esitatud verb on sisuliselt mõeldud pigem ajatuna: s.t jumaliku valguse olemuse juurde kuulub, et see paistab alati, pimeduse olemuse juurde kuulub aga, et see ei näe jumalikku valgust (Schneider 1976, 57; sarnaselt ka Bultmann 1950, 28; teisiti näeb asja Schnakenburg, vt 1979, 221j). Teine probleem peitub verbi katelaben (aorist verbist katalambanō) mitmetähenduslikkuses, mis väljendub ka tõlgetes. Nii tõlgib Thor-Helle (1739): „[P]immedus ei votnud sedda wasto“; 1968. a tõlge: „[P]imedus ei ole seda võtnud omaks“; Paul: „[P]imedus ei ole seda taibanud“. Verb katalambanō võib tähendada 1) „kinni, kätte haarama (võtma)“, „võitma“, „omandama, oma valdusse võtma“; 2) „aru saama“, „mõistma“. Varasemad uurijad, kes tõlgendasid Johannese proloogi gnostilisest müüdist lähtudes, kasutasid esimesse rühma kuuluvaid tõlkevasteid (pimedusejõud ei saanud jumalikku valgust või saadikut kätte, s.t oma valdusse), kuid kuna on ilmne, et Johannese proloogi eelduseks ei ole gnostiline müüt (pimedus on Johannese evangeeliumis identne Jumalast võõrdunud „maailmaga“ [kr kosmos] ning seda ei kehasta isikulised pimedusejõud) ja jutt käib Sõna / valguse ilmumisest maailmas, peab käesoleva tõlke autor asjakohasemaks teise rühma kuuluvaid tõlkevasteid. Viimaste kasutamist toetab ka salmis 10 esinev väljend ouk egnō („ei ole taibanud“). Käesoleva tõlke autori pakutud vaste „ei ole ära tabanud“ püüab ühest küljest rõhutada Sõna / valguse ilmumise tunnetuslikku aspekti (pimedus ei ole ilmunud Sõnale / valgusele „pihta saanud“), teisest küljest aga vältida sõna sidumist kitsalt vaid intellektuaalse tunnetusega („ära tabamine“ võib olla mitte ainult intellektuaalne, vaid ka intuitiivne-kogemuslik). Salmi tähendus on seega, et Jumalast võõrdunud „maailm“ ei hooma temas olevat Jumala valgust. Johannese tähenduses võib seda olukorda samastada uskmatusega (vt Bultmann 1984, 385jj).

Salmid 6–8. Kui salmide 1–5 ülesehitus, keel ja stiil viitavad selgelt pärimusele, mille evangelist on omaks võtnud, siis salmid 6–8 näitavad selgelt, et need ei kuulu tollesse pärimusse. Salmid 6–8 on proosalaused, mis on kiilutud hümni salmide 1–5 ja 9–14 vahele. Silmatorkav on lausete vanatestamentlik jutustamisstiil (vrd Jh 1:6 ja 1Sm 1:1 Septuaginta järgi) ning ka nende struktuur – kolm finiitset pealauset moodustavad koos kolme kõrvallausega lauseperioodi. Pronoomenid houtos ja ekeinos jätkavad iga kord eelnevat perioodi, kusjuures salmi 7a lõpulauset peri tou phōtos korratakse salmis 8b. Hümni stiil asendub jutustava stiiliga. Salmid 6–8 tuginevad kindlasti evangeeliumi koostaja redaktsioonile.

Salmis 6 juhatatakse sisse uus teema – Ristija Johannes. Teda eristatakse Jeesusest kolme aspekti kaudu: 1) ta on küll Jumala saadik, aga üksnes inimene; 2) Johannes astub üles Jeesuse tunnistajana, et äratada oma tunnistuse kaudu usku Jeesusesse; 3) Johannes ei ole eshatoloogiline lunastuse tooja (Schnelle 1998, 37). On ilmne, et salmid polemiseerivad arusaamaga, et Johannes oli Lunastaja. Võib arvata, et Ristija Johannese kaasaegsete hulgas oli neid, kes pidasid teda Messiaks, ent ainus piibliväline allikas, kus seda kujutlust kohtab, on Pseudo-Clemensi teos „Recognitiones“ (1,60), mille ajaloolist usaldusväärsust ei hinnata aga eriti kõrgeks (vt Lahe 2006, 1262j). Bultmanni teooria gnostikuteks muutunud Ristija Johannese jüngritest, kes käsitasid Johannest valguse maailma saadikuna (nagu mandalased tänapäeval), ei ole hilisemas uurimises leidnud kinnitust (teooria kohta vt Lahe 2012, 88–90). Ristija Johannes roll Johannese evangeeliumis on veelgi tagasihoidlikum kui sünoptilistes evangeeliumides: seal on Johannes Jeesuse eelkäija, Johannesel aga vaid tema tunnistaja (Bultmann 1950, 30), kellena me kohtame teda ka nt 1:19–28; 1:35jj.

Salmis 9 jätkub salmiga 5 katkenud hümn. Adjektiiv „tõeline“ (kr alēthinos), mille vastand on „vale“, „võlts“, on Johannesele väga iseloomulik: Jeesus on „tõeline viinapuu“ (Jh 15:1), Tema Isa annab „tõelist leiba taevast“ (Jh 6:32) jne. Kõik, mis on seotud Jumala või Jeesusega, on „tõeline“. Väitega, et maailma tulnud valgus valgustab kõiki inimesi, rõhutatakse, et jumaliku valguse „valgustav, ilmutav, tunnetust vahendav vägi ei piirdu Iisraeliga, vaid kehtib igale inimesele, kes tuleb maailma“ (Schneider 1978, 58). Salmis 9 esineb esmakordselt Johannese evangeeliumis oluline mõiste „maailm“ (kr kosmos), ent siin puudub mõistel selle tavapärane negatiivne tähendus – „kosmos“ on „sihtkoht, kuhu jumalik Sõna läkitatakse, ja paik, kus ta toimib“ (Schnelle 1998, 37).

Salmis 10bc korratakse kahte väidet Sõna kohta, mis esinesid juba ridades 3a ja 5b: kõik on tekkinud Sõna kaudu ja pimedus / maailm ei tundnud Sõna / valgust ära. Võrreldes salmidega 3–5 on uus väide reas 10a, et „Sõna oli maailmas“. Siin võib olla mõeldud üheaegselt nii Sõnale loomises kui ka inkarnatsioonis – need kaks on omavahel salapäraselt seotud. Rida 10c ei korda aga pelgalt juba reas 5b öeldut, vaid teravdab seda. Sõna „maailm“, millel võib olla Johannes evangeeliumis erinevaid tähendusi, on siin samatähenduslik sõnaga „inimesed“. Salmis 10 Sõna kohta öeldu meenutab väga Vanas Testamendis Tarkuse kohta öeldut (vt Õp 8:22; Trk 8:1; Srk 24). Veelgi lähem paralleel sellele on „Etioopia Eenoki raamatus“ (42), kus räägitakse, kuidas Tarkus ei leidnud endale kohta maailmas ja pöördus seepärast tagasi taevasse, kust ta oli tulnud, ent ka apostel Paulus räägib sellest, et Jeesust ei tuntud läkitatuna ära (1Kr 2:8). Reas 10c omandab kosmos juba oma Johannesele iseloomuliku negatiivse värvingu – „maailm“ samastub siin salmis 5b nimetatud pimedusega, mis ei tabanud temas helkivat valgust ära. Siiski ei ole „maailm“ halb iseenesest, vaid seetõttu, et inimesed ei tundnud ära Jumala läkitatut, s.t ei uskunud Temasse.

Salm 11 kordab eelmises salmis mõeldut, seda veelgi teravdades: Sõna sisenes maailma, mis oli tekkinud Tema kaudu ja oli seega Tema oma (kr ta idia – „omand“), ent „omad“ (kr idioi) ei võtnud teda vastu. Nende väljendite tõlgendamisel on mõeldud Iisraelile, kes on Vanas Testamendis Jumala omand (2Ms 9:5; 5Ms 7:6; 14:2; 26:18), kuid samas ei räägita Johannese evangeeliumi proloogis kusagil eraldi Iisraelist, vaid tervest maailmast resp inimkonnast. Seetõttu võib näha salmis 11 eelneva salmi paralleeli – s.t Sõna „omand“ on kogu Tema kaudu tekkinud maailm.

Salm 12ab liitub salmiga 11 adverbiaalse de („aga“, „ent“) abil, kusjuures elabon auton („kes ta vastu võtsid“ pärineb reast 11b. Pealause daativobjekti (autois – „neile“) selgitatakse kahe relatiivlause (salmides 12ab ja 13) ning ühe partitsipaalkonstruktsiooni (reas 12c) abil. Kui eelnevates salmides on kirjeldatud olukorda peamiselt negatiivsetes lausetes („pimedus helkis valguses, ent valgus ei tabanud seda ära“; „Ta tuli enda omasse ja omad ei võtnud Teda vastu“ jne), algab salmis 12 Sõna lihaks saamise positiivsete tagajärgede kirjeldus: need (vähesed), kes võtsid Ta (s.t Sõna) vastu, said õiguse saada Jumala lasteks. Siin „õiguseks“ tõlgitud exousia, mille traditsiooniline eestikeelne tõlkevaste on „meelevad“, on mitmetähenduslik, ent erineb „väest“ (kr dynamis) selle poolest, et see ei ole loomuses endas peituv võime, vaid miski, mis on väljast antud (Bauer 1933, 21). „Jumala lapsed“ (kr tekna theou) kui semitism eriliselt lähedase kokkukuuluvuse kohta Jumalaga on Uues Testamendis sagedane ja seda kohtab nii johanneslikus (vt nt 1Jh 3,1jj) kui pauliinlikus kirjanduses (vt nt Rm 8:19). Jumala lapseks saamise seos jumaliku Sõnaga, kelle kaudu on kõik tekkinud, pole juhuslik – see on uus loomine, milles on tegev seesama jumalik Sõna, millest oli juttu loomisloos. Jumala lapseks olemise tunnus on uskumine Jeesuse nimesse.

Salm 13 jätkab Jumala laste kirjeldamist. Jumala lapseks saamine / sündimine vastandub loomulikule sünnile, mis lähtub inimlikust tahtest ja saab alguse „mõlemast verest“ (sõna-sõnalt „veredest“) – naise ja mehe verest. Antiikajal oli levinud ettekujutus, et nende kahe ühinemisest tekibki eostumisel uus elu. Osades Uue Testamendi käsikirjades kasutatakse „nende“ asemel ainsuse vormi (kr egenēthēn – „see, kes pole sündinud [kahest] verest, liha tahtest ega mehe tahtest“), mis võimaldab öeldut tõlgendada Jeesuse neitsistsünni tähenduses, ent kindlasti on algne lugemisviis mitmuslik (kr hoi egennēthēsan), s.t see käib „Jumala laste“, mitte salmis 14 nimetatud Isast ainusündinu kohta. „Tahe“ (kr thelēma) seksuaalse iha tähenduses pole Uues Testamendis tavaline, kuid esineb mitmetes Uue Testamendi kaasajast pärinevates kreekakeelsetes papüürustes (vt Pap. Gr. mag. 1430, 1521, 1533).

Salm 14 on kogu hümni kulminatsioon: Sõna sai lihaks. „Liha“ (kr sarx) tähistab siin „inimest“ koos kõigega, mis tema juurde kuulub (kaduvus, nõrkus jne). Seega võiks tõlkida ka „Sõna sai inimeseks“. Verb, mida tavaliselt on tõlgitud „elamiseks“, „asumiseks“ või „viibimiseks“ (kr eskēnōsen) tähendab sõna-sõnalt „telki püstitama“, „telgis elama“. Seos Iisraeli kogudusetelgiga, milles viibis Jumal (2Ms 33:9–11), on võimalik, seos Tarkuse püstitatud telgiga Srk 24:8 on aga ilmne, ent kahjuks läheb viis, kuidas Sõna viibis „meie keskel“, enamikus tõlgetes kaduma. Isegi Thor-Helle (1739) pakutud „wottis kui ühhes maias meie seas ellada“ ei anna mõtet adekvaatselt edasi, sest telgis elamine rõhutab Sõna lihaks olemise lühiajalisust ja ajutisust. Oluline on rõhutada, et kui eelnevates salmides on juttu „neist“ („need, kes ei tundnud teda ära“ jne), siis salmis 14 on juttu „meist“ – Sõna püstitas oma telgi „meie keskele“. Jumalik Sõna ilmus küll kõigi inimeste keskele, ent üksnes „meie“ (mis tähistab kristlikku kogudust) tundsime Ta ära ja võtsime Ta vastu. Sõna lihakssaamises sai nähtavaks Isast ainusündinu kirkus (kr doxa), mis ei tähista Uues Testamendis üksnes Jumalat ümbritsevat ausära, vaid ka uut (eshatoloogilist) olemist, mis saab hoomatavaks aegade lõpus (nii nt Rm 8:19, kus on juttu „Jumala laste kirkusest“). „Ainusündinu“ (kr monogenēs) on Johannese evangeeliumile iseloomulik kristoloogiline tiitel, mis rõhutab Jeesuse ainulaadset suhet Jumalaga (tiitlit võib tõlkida ka „ainulaadne“): Jeesus on Jumala ainusündinud või ainulaadne poeg (vt nt Jh 3:16). Kristuses nähtavaks saanud Jumala kirikust iseloomustavad Jh 1:14 kaks Vanas Testamendis (nii nt 2Ms 4:6; Ps 25:10; 40:11; 57:4 jm) Jumalale omistatavat omadust – „arm“ (kr charis, hbr hesed) ja „tõde“ (kr alētheia, hbr ’emet). Viimaste ilmumisest tuleb juttu ka Jh 1:1–14-le järgnevas tekstilõigus (1:16–17). Evangelist rõhutab, et Jeesuses, lihaks saanud Sõnas, on saanud avalikuks Jumala arm, s.t halastus ja tõde. Viimane mõiste on neljandale evangelistile eriti oluline (vt nt Jh 14:6).

 

Viidatud kirjandus

Bauer, Walter (1933) Das Johannes-Evangelium. Handbuch zum Neuen Testament 6. Tübingen.

Bultmann, Rudolf (1950) Das Evangelium des Johannes. Kritisch-exegetischer Kommentar über das Neue Testament 2. 11. Aufl. Göttingen.

Bultmann, R. (1967a) „Johanneische Schriften und Gnosis“ – R. Bultmann, Exegetica. Aufsätze zur Erforschung des Neuen Testsaments. Tübingen, 230–254.

Bultmann, R. (1967b) „Der religionsgeschichtliche Hintergrund des Prologs zum Johannes-Evangelium“ – R. Bultmann, Exegetica, 10–35.

Bultmann, R. (1967c) „Zur Geschichte der Lichtsymbolik im Altertum“ – R. Bultmann, Exegetica, 323–355.

Bultmann, R. (1984) Theologie des Neuen Testaments. 9. Aufl. Tübingen.

Conzelmann, Hans; Lindemann, Andreas (2000) Arbeitsbuch zum Neuen Testament. 13. Aufl. Tübingen.

Gnilka, Joachim (1999) Johannesevangelium. Die neue Echter Bibel. Würzburg.

Keener, Graig S. (2003) The Gospel of John. A Commentary. Vol. I. Grand Rapids, Michigan.

Käsemann, Ernst (1957) „Aufbau und Anliegen des Joh. Prologs“ – Libertas christiana. Festschrift für G. Delekat, München, 75–99.

Lahe, Jaan (2006) „Kas Siimon Nõid oli gnostik?“ – Akadeemia, nr 6, 1260–1287.

Lahe, J. (2007) „Gnoosis Uues Testamendis kui probleem Uue Testamendi teaduse ajaloos“ – Usuteaduslik Ajakiri 1 (56), 25–58.

Lahe, J. (2012) „Rudolf Bultmann religiooniloolasena“ – Usuteaduslik Ajakiri 1 (63), 80–102.

Lang, Bernhard (1975) Frau Weisheit. Deutung einer biblischen Gestalt. Düsseldorf.

Michaels, J. Ramsey (2010) The Gospel of John. The New International Commentary on the New Testament. Cambridge.

Von Rad, Gerhard (1970) Weisheit in Israel. Neukirchen-Vluyn.

Schnakenburg, Rudolf (1979) Das Johannesevangelium. I. Teil. Einleitung und Kommentar zu Kap. 1–4. Vierte Auflage. Herders Theologischer Kommentar zum Neuen Testament 4. Freiburg, Basel, Wien.

Schneider, Johannes (1978) Das Evangelium nach Johannes. Theologischer Handkommentar zum Neuen Testament 4. Berlin.

Schnelle, Udo (1998) Das Evangelium nach Johannes. Theologischer Handkommentar zum Neuen Testament 4. Leipzig.

Schultz, Siegfried (1978) Das Evangelium nach Johannes. Das Neue Testament Deutsch 4. Göttingen.

Wilckens, Ulrich (2000) Das Evangelium nach Johannes. Das Neue Testament Deutsch 4. Göttingen.

 

Jaan Lahe (1971), dr theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent, EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses, ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Paul-Markuse pilt

Jõuluvana tuleb, autor: Paul-Markus Põder, 5-aastane

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English