Arvamused

Jänes auto valgusvihus

Tõnu_TepandiJänes auto valgusvihus. Hirmunult sikk-sakke tehes, püüdes valgusest välja pääseda. Mul on tunne, et see olen vist mina. See on minu hirm. Ma tunnen hirmu tõe valgusvihus ja põgenen varju.

On vaja julgust näha tõde iseenda ja maailma kohta, sest mugavam ja kergem on elada väljamõeldistes, kujutlustes, mis on pärismaailmaga sarnased. Näiteks soovmõtlemine ja meie illusioonid keerulistes eluolukordades, kui kinnitame endale, et asjad polegi nii hullud. Pole midagi, küll need lahenevad ka ilma minu tegutsemiseta, ilma minu sekkumiseta, pingutuseta. Aga kui äkki tabab teadmine, et ega ikka ei lahene küll, aimame äkki, milline vist on see olu ja kord, siis oleme hetkeks tõe valgusvihus, teadmine ehmatab, – siis olemegi nagu hirmunud jänes auto valgusvihus.

Kui liigume eneses sügavamale, uurides, milline on meie tegelik olukord, missugused on meie tõelised soovid ja sihid elus, millised eksisteerimis- ja tegutsemisvõimalused meil on, mida me siis ikkagi tegelikult oskame ja mida me siis tegelikult ikkagi tahame, võib meid tabada kaunis lahja, hirmutavalt hõre ja säratu, masendavalt keskpärane pilt. Samas, ka vastupidi, võib tekkida täiesti kindel, kuid täiesti eksitav teadmine, et mina olen küll nüüd julgelt tõe valgusvihus, ma tean tõde endast ja maailmast. Aga ei, see on ju ainult arvamine, või ka illusioon, sest Tõde pole minu võimuses, ma saan sellesse ainult uskuda.

Kuidas siis olla? Kui ma usun Tõe sisse, siis on mul lootust selles halastamatult pealetulevas valguses siiski seisma jääda ja tunda, mõelda, tõenäolisemalt siiski paluda, et ma selle infovooga hakkama saaks. Ma sulatan oma hirmu uutesse ülesannetesse. Sest inimesena – see ma ju olen –, Jumala loodud olendina, on mul kohustus püüda Tõe valgusse, püüda teadmise poole. Sest kui ma seda ei tee, siis olen ma nagu hirmunud jänes valgusvihus.

Kustkohast me saame teadmisi elust ja maailmast? Üks on kindel: elu elades, koos teiste inimestega. Kogemustarkus tuleb elu läbi elades. Koos koolides õpituga on tagasisidestatud kogemus ehk kogemustarkus juba suur osa meie sisemisest andmebaasist. Selle tarkuse eel, taga, vasakul ja paremal, üleval ja all jookseb katkematu voona informatsioon meie genotüübist – esivanematelt. Ja kõige üle ja ümber on muidugi Looja tarkus, mida mõni tunnistab, mõni mitte. Aga Ta on. Aga veel üks pisuke osa meie mõtetest, teadmistest hetkest ja maailmast, toimuvatest sündmustest jõuab meieni meedia kaudu: ajalehtedest, raadiost, televisoonist, internetist jms. Siin me kogume teadmisi elust ja maailmast, toimunud sündmustest meediaväljaannete, vahendajate kaudu, ning mitte otse sündmuspaikades olles, inimestega rääkides (see on ka üsna võimatu). Laseme meedia informatsioonivool luua enesele pilti maailmast, mis on kohati karikatuur, mõnikord moonutatud pilt tegelikust maailmast. Iga kirjutaja, iga rääkija, kanal, väljaanne tahab välja paista, muudab rõhke, fookuseid, et oleks rohkem lugejaid, vaatajaid, et uudis oleks vapustavam, ehmatavam – nõnda muudetakse tegeliku elu proportsioone, liikumisi, suundi, tõlgendatakse näiliselt kontrollitud fakte sellistena, et see koguks rohkem vaatajaid, kuulajaid. Tihtipeale on põnevuse suunas töödeldud uudist ka mugavam kuulata-lugeda-vaadata (kui just tegu pole propagandaga). See on kõik väga tore ja kindlasti väga vajalik, aga võtab millegipärast kõhedaks. Kui uurida, kuidas asjade seis tegelikult on, siis võib avaneda teine pilt. Ja avanebki.

Ühele toredale inimesele, kes teeb oma igapäevatööd, katsub oma eluga hakkama saada, on aga võimatu sõita sündmuste toimumise paika, küsitleda sündmuses olijaid, pealtnägijaid, et kes te olete, mida te tegite, miks te tegite, mis juhtus, miks juhtus? Et ise uurida, kuidas olukord oli ja on. (Õige oleks sõita Narva ja minna tema kirikusse ja rääkida otse kõikide sündmuse osapooltega, õige oleks sõita Ukrainasse, õige oleks sõita Afganistani, nõnda ka oma Eesti asjade puhul – minna kohale). Milline pilt seal küsijale avaneb, sõltub suuresti küsijast. Niisiis, tundub, et pole võimalik asjade seisust ja kõigist sündmustest, põhjustest, tegijate tegudest ja nende motiividest adekvaatset pilti kätte saada. Võiks ju arvata, et äkki nii ongi hea. Miks hea?

Olen ise läinud oma tööülesannetest lähtudes kohale ja vaadanud-kuulanud, mis elu inimesed elavad, mida räägivad. Pilt, mis mulle avaneb, on klaarim. Ja kui ma pärast loen nende asjade kohta kirjutisi, siis saan suveräänselt kujundada ise oma teadmise, ma saan kokku panna toimunust ja toimuvast võimalikult tõepärase pildi, ma püüan asja endale selgeks teha. Ma tahan teada, mitte arvata. Selg läheb hirmust ja häbist märjaks, kui ma tajun enesekindlat arvamist esitatuna ametist lähtuvalt või siis niisama, heast peast, tõe pähe. Aga ma katsun selgust saada ja sellesse ülesandesse ma sublimeerin oma hirmu, ning maailm on jälle sutsu klaarim. Kui ma seda ei tee, siis ma olen nagu hirmunud jänes autotulede valguses.

Lugedes meediast, kui halb või kui hea on elu Eestis, kuidas me oleme langev või tõusev riik ja rahvas, kuidas oleme alguses või lõpus, siis olen teinud endale selgeks, kes on need inimesed, kes üht või teist kuulutavad, ja oskan nende arvamusi vastavalt hinnata. Kui lisan sinna juurde oma hirmu, oma eksistentsiaalse hirmu, ka selle, et ma püüan endale lasta paista asju paremini kui tegelikult on, siis saan ma tervikust kokku pildi, mis võiks olla tõene. Teinekord on pilt hullem, teinekord parem, aga ma pole teadmatuses nagu hirmunud jänes valgusvihus.

Nüüd mina ise. Siin ma võiksin olla kõige lähemal tõele, ma ikka uurin välja, mille ees on mul hirm, mida ma tõeliselt kardan, ja miks mul on mõnikord hingeliselt halb olla. Uurin välja, mis mulle rõõmu valmistab, mis mind vaimustama paneb, mis mind õnnelikuks teeb. Nii et kui mul on millegipärast väga halb olla ja mulle tundub, et ma olen väga palju paha teinud, siis ma seletan enesest välja põhjuse, miks on mul halb, ja siis näiteks selgub, et ma olen millegi peale kade. Kui ma olen põhjuse välja selgitanud, mis tähendab, et mu halva enesetunde tegelik põhjus on kõige lihtsam kadedus, siis ütlen ma endale, et asi on korras, mul peabki halb olema, sest kadedus on väga paha asi. Ta on küll tungitasandi jõud, millest mõistusega on raske mööda minna, aga tühja sellest, kust ta pärit on, halb asi on ta ikkagi. Võis siis teine: kui ma tunnen ära, et ma olen millegi peale raskelt solvunud. Solvun harva, aga kui, siis väga raskelt, ja selle ma tunnen ära, sest see on seotud mu eneseuhkusega. Kui ma olen selle tuvastanud, siis ma sedastan, et see on nii, et see on jälle tungitasandi jõud, ma ei hakka vaidlema ega võitlema, vaid keeran selja ja jooksen ära, et olla sellest vaba. Või siis, kui ma hakkan uurima, mis mind tõeliselt vaimustab, millest lähen õnnelikuks ja rõõmsaks, mõnikord isegi hakkan härdusest nutma, ma tuvastan selle ja imestan, et ennäe kus lugu, uskumatu, et vaat’ misukene lihtsake ma olen, ja mul on kohe pilt maailmast selgem.

Niisiis kadedus, eneseuhkus, ja kolmas on rumalus. Kui olen sedastanud, et minu hirm tuleneb minu rumalusest, siis läheb süda kergeks, sest seda asja peaks ju saama ometi parandada, või mis Sina arvad, ah?

Ma tahan olla vaba mees valguses. Ma pean asjad lõpuni mõtlema, informatsiooni alglätete juurde jõudma, et lahti saada painavast teadmisest, et kusagilt langeb mu peale valgus ja ma tunnen, et midagi on valesti, ei ole õigesti. Aga mis? Siis muudkui kihutad sikk-sakke tehes valgusvihus ringi ja püüad varju leida, et valgust olematuks teha, aga on vaja jääda seisma (las sõidab üle). Ja uurida, mida mulle välja valgustatakse, mõelda mõtted lõpuni, teha endale selgeks, mis on valgusevälgatuste ja kogu valgusvoo taga, leida üles see punkt, millest ta lähtub.

Hirm on see, mis sunnib meid tõe valgusvihu seest välja leekima, varju otsima, leppima sellega, mis meile ette antakse. Aga kui sa oled inimene, siis sa ei tee seda, ei roni varju ja lähed aga selle valguskiire sees ikka edasi, vaatamata oma hirmule. Kui ei lähe, oled nagu jänes autotuledes.

 

Tõnu Tepandi (1948) on näitleja, laulja, teatripedagoog, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakooli professor.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English