Esiletõstetud lood

Issanda tee valmistajad (Jh 3:25–30)

Randar Tasmuth„Siis hakkasid Johannese jüngrid ühe juudiga puhastamiste üle vaidlema. Ja nad tulid Johannese juurde ja ütlesid talle: „Rabi! See, kes oli sinuga sealpool Jordanit ja kellest sa tunnistasid, vaata, ka see ristib ja kõik lähevad tema juurde.” Johannes kostis: „Keegi ei suuda võtta midagi, kui see ei ole temale antud taevast. Teie ise olete mu tunnistajad, et ma ütlesin, mina ei ole Messias, vaid ainult tema eele läkitatu. Kellel on mõrsja, see on peigmees. Peigmehe sõber seisab aga kõrval ja kuulab teda ning on väga rõõmus peigmehe hääle üle. Nii on nüüd ka minu rõõm saanud täielikuks. Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema.”“ (Jh 3:25-30)

Advendiaja kolmandal pühapäeval tuletatakse meelde Issanda tee valmistajaid, Issanda jõulise tulemise prohveteid ja kuulutajaid. Ka meie suuname esmalt oma mõtted kaugesse ja tähendusrikkasse Iisraeli rahva minevikku. Üks kirjalikest maamärkidest on Jesaja raamatu peatükk 40. Hüüdja hääl ütleb, et valmistage kõrbes Issandale teed (Js 40:3) ja prohvet vastab, et Issand tuleb jõuliselt (Js 40:10).

Mida tähendab siis, et meie valmistame teed, kui Issand ise tuleb jõuliselt? Prohvet kirjutab, et Issanda au tuleb ja kogu liha näeb seda üheskoos (Js 40:5). On selge, et keegi ei saa Teda takistada! Aga samas teame ka väga hästi, et inimlikult väekad tulijad rajavad endale ise tee ja muu liha, eriti niinimetatud lihtrahvas, peab targu kõrvale hoidma. Inimlikult väekate tulemise vormiks võib olla sõda, majanduslik rõhumine või poliitiline ja ideoloogiline vägivald, rahvast lihtsalt sõidetakse üle.

Jumal trööstis oma Sõna läbi ja prohveti kaudu Babüloonia vangipõlvest tagasi tulevat Iisraeli rahvast. Ta kuulutas, et kõrbest hakkab läbi viima uus tee eriliselt valitud rahva ajaloolisele kodumaale. Issanda au läheb ees, liha tuleb järel ja näeb seda. Rahvas on ju lihtsalt liha, kes näeb Issanda au, mis saab nähtavaks Issanda enda rahva läbi.

Prohvet kuulutas patukaristuse lõppemist. Siiski, patukaristuse lõppemine ei ole märk, mis näitab, et nüüd on inimestega kõik korras. Karistus võib lõppeda selle ärakandmise tõttu, aga alati on selle juures ka Jumala arm. Pääste annab kindlustunnet, rõõmu ja elujõudu.

Pääste tuletab ka meelde, et päästetud rahvale on parimaks tuleviku elujuhiseks meeleparandus, et elu ei saaks taas rikutud ja ei peaks tulema uut karistust. Jumal on loonud maailma nii toimima, et põhjuse ja tagajärje suhe on üks selle seadusi. Me võime loota ja mõtelda nii, et armu läbi muudetud elud saavad olla kirkamad. Niisugused, et karistuse põhjused enam esile ei tule ja elud võiksid Jumala armu all kulgeda ilma karistuseta. Ehk on siingi evangeelium meie tegeliku olukorra jaoks, julgustus meile ja tugi eluviisi muutmise jaoks.

Juba Pentateuhhis lubab Jumal äratada Iisraeli hulgast mehe, Moosese-sarnase prohveti, kelle suhu Ta asetab oma sõnad ja keda võetakse kuulda (5Ms 18:15jj). Kui Johannes üles astus, otsisid juudid tema juurest mandaati: kes sa siis oled? Ja kes on see, kes volitab sind nõnda rääkima? Ei olnud Johannes ju seesugune prohvet, keda analoogia põhjal oodati. Johannes tundis, et ta ise on vaid selle suure Tulija hääl, kes taas oma rahva juurde tuleb, aga tavapärasest erineval viisil (Jh 1:19-27), ja keda Jumala oma rahvas vastu ei võta. Aga see tulemine ei ole hoopiski tulutu, sest palju on neid, kes Tulija vastu võtavad ja Jumala lasteks saavad. Selles seisneski Jumala seekordne tulemine 2000 aastat tagasi. See tulemine muutis maailma ja saab igal advendil meie jaoks uuesti õnnistusrikkaks tõeluseks.

Alles tagantjärele hakkame ehk aru saama, missuguse erilise ülesande sai Ristija Johannes. Ka evangelistid on Jumala tegusid vaadanud tagantjärele ja nendest hiljem aru saanud. Ainult tagantjärele nägijatena on nad suutnud meile jäädvustada pildi Johannesest, advendivalguse vaprast ja karmist kandjast, jõulusõnumi kuulamise ettevalmistajast.

Kuidas võis Johannes ise enda kummalist olukorda mõista? Seda meie ei tea. Aga kui ta pidi kogema, et kõik inimesed lähevad tema juurest ära kellegi teise juurde, siis inimlikult on see läbikukkumine. Evangelist selgitab seda olukorda Johannese tõdemusega, et keegi ei saa midagi võtta, kui see ei ole talle antud taevast. Keegi ei saa ka jõulurõõmu anda ega tekitada, kui see ei tule taevast. Johannes kui peigmehe, Naatsareti Jeesuse sõber saab vaid rõõmustada sellest, kuidas pulmarahvas on peigmehe ja ei kellegi teise juures. See on rõõm Kristuse lähedusest ja elamisest meie südameis. Keegi teine ei saa seda rõõmu ja rahu ka vastu võtta kui ikka inimene ise.

Kuidas me ise oma vaimulikku olukorda tunneksime, kui püüaksime olla Johannese asemel? Ega ka meie ei tea seda. Ehkki ajalooliselt oleme me nii „advendilised“ kui ka „jõululised“, ikka tagantjärele targad, ei oska me end kujutada Jumala suurte tegude kaasteenijatena olevikus, eriti siis kui aimame, et on tulemas tavapärasest teistsugused ja suuremad sündmused. Et Tulija ei mahu meie ootustesse ega maailmapilti.

Mida tunneme ja kuidas käitume siis, kui meie advendi- ja jõuluaeg oleks hoopis midagi muud kui küünalde süütamine ja laulude laulmine? Kui maailmas hakkaksid toimuma sündmused, mida me ette näha ei oska või mida me lausa kardame? Kui äkki Vaim annab meilegi märku astuda esile ja teha kellelegi niisugusel viisil ettevalmistustööd, mis meie enda elu ohtu paneb, nagu oli Johannese puhul? Kui selle maailma vari langeb meie ette ja me tunneme, et oleme vaid liha, ja kardame inimeste ees, kes on ka vaid liha? Ehkki ei peaks ju kartma liha, sest kõik liha vaid kaob!

Ma arvan, et väge saame sellest, kui asetame oma silmade ette mitte enda või teiste liha, vaid Jumala au. Selle aukartustäratava kirkuse, mida kogu liha näeb ükskord üheskoos. Ma ei tea, missuguses seoses on tulevane kõikehõlmav Jumala kirkus selle meie tavapärase armsa jõuluvalgusega, mida me nii väga ootame ja vajame. Aga ma arvan, et nagu Piibli pildid inglitest ei kõnele mitte nunnudest lapsukestest või naiselikuks maalitud noormeestest, vaid väekatest loodud olenditest, nii võiks kuuluda ka meie jõuluvalguse juurde täielik teadmine Vana Testamendi prohvetite ja Ristija Johannese poolt ette valmistatud Issanda tulemisest ühel uuel ja meie jaoks ette teadmata kujul. Niisugusel viisil, mis on loomult ennustamatu, ajaliselt ootamatu, totaalne, kõike ja kõiki kuidagi haarav ja mitte millegagi vastu pandav.

Nüüd on jälle meie kord küsida, mida me peame tegema, nagu küsis rahvas Johannese juurde minnes? Johannes vastas, et mitte kellelegi liiga teha. Jah. Mitte nõudma seda, mis meile ei kuulu. Jah. Aitama kaasa ühiskonna ülesehitamisel. Jah. Mitte kaasa minema konjunktuurse poliitikaga. Jah. Kokkuvõtvalt – meelt parandama. Jah. Sest eks on ju nii, et

Kõik mis me teeme – on võrdpilt vaid ajalik

Kaduv ja poolik – on täiuseks vajalik.

Aga peale selle on veel pidev vajadus seesmise uuenemise ja iseloomu muutmise järele, mida Johannes meile meelde tuletab sõnadega „Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema“! Advendiaeg on meie kahanemise aeg, enda kahanemisega leppimise aeg, endast liiga suurelt mõtlemisest loobumise aeg. Ma ei mõtle siin väikeseks saamist selle maailma nähtuste ja jõudude ees, vaid oma koha ja tähenduse tundmist Jumala, tema Sõna ja nõuete ees. See aeg on antud meile Jumala lapse seisuse uuesti tunnetamise jaoks. See on aeg tunda rõõmu sellest seisusest ja aeg vastata Jumala kutsele, et tulge, oh lapsed! Aamen.

 

Randar Tasmuth (1955), dr. theol., on EELK vikaarõpetaja ja EELK Usuteaduse Instituudi Usuteaduskonna dekaan, Uue Testamendi professor.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English