Uudised ja oikumeenia

Eberhard Jüngel 80 – laudatio dogmaatika suurmeistrile

Jüngel (vana)20. sajandi teise poole dogmaatika suurmeister ja tänapäeva nimekamaid saksa evangeelseid teolooge Eberhard Jüngel tähistab 5. detsembril 80. sünnipäeva. Jüngel kuulub nende üleilmselt mõjukate evangeelsete ja katoliku teoloogide ritta, kes (taas-) muutsid väikese, Tartust väiksemagi ülikoolilinna Tübingeni koos oma kahe, evangeelse ja katoliku teoloogia-teaduskonnaga, maailma üheks suurimaks ja tähtsaimaks teoloogiakeskuseks.

Enne kõnelemist Jüngelist omaenda vahetu kogemuse najal – ja tema sidemest Eestiga –, olgu tehtud mõned viited Jüngeli kujunemisloole. Jüngel sündis 1934. aastal Magdeburgis ja kasvas üles sotsialistlikus Saksa Demokraatlikus Rahvavabariigis n-ö mõõdukalt religioosses peres. Päev enne gümnaasiumi lõpueksameid koos mõnede teiste noorte kristlastega teisitimõtlemise pärast „riigi vaenlasena“ koolist välja visatuna, oli ta avastanud kiriku totalitaarse režiimi tingimustes – nii on ta seda hiljem väljendanud – vabastava tõe oaasina.

1953-1960 vältasid Jüngeli teoloogiaõpingud – peaasjalikult Ida-Berliini kiriklikus kõrgkoolis, aga et Berliini müüri toona veel ei eksisteerinud, siis 1957. aastal illegaalselt ka Zürichis (eelkõige Gerhard Ebelingi juures) ning Baselis (eelkõige Karl Barthi juures).  Järgnesid vikariaat ja ordineerimine kirikuõpetajaks (1962). Samal ajal oli ta alustanud kiriku ülesandel juba tegevust ka kirikliku kõrgkooli õppejõuna.

Juba 1961 valmis Jüngelil Uue Testamendi alane, dogmaatilisest huvist kantud doktoridissertatsioon Paulus und Jesus. Eine Untersuchung zur Präzisierung der Frage nach dem Ursprung der Christologie (Paulus ja Jeesus. Uurimus täpsustamaks küsimust kristoloogia alguse kohta). Too 1962. aastal esmakordselt avaldatud teos ilmus 2004. aastal 7. väljaandes – tõsiasi, mis on ühe doktoritöö puhul midagi erakordset. Jüngeli Doktorvater oli tema olulisim Berliini perioodi õpetaja, legendaarne Uue Testamendi teadlane Ernst Fuchs.

Jüngel habiliteerus (kvalifitseerus professorikutseks) 1962. aastal süstemaatilise teoloogia alal uurimusega analoogia-mõistest Parmenidese ja Herkleitose juures ning õpetas esialgu Uut Testamenti ja seejärel dogmaatikat Berliini kiriklikus kõrgkoolis, olles ühtlasi selle juhiks.  1965 avaldas ta oma teise raamatu Gottes Sein ist im Werden (Jumala olemine on saamises, 4. väljaanne 1986), milles ühendab originaalsel moel toonast teoloogiamaastikku domineerinud ja vastandpositsioonidena kehtinud Karl Barthi kolmainuõpetust ja Rudolf Bultmanni hermeneutilist lähenemisviisi. Paljude jaoks – eriti ingliskeelses ruumis – on too väike raamat Jüngeli teoloogilise mõttejõu briljantseimaks väljenduseks.

Ida-Berliini kiriklikus kõrgkoolis valitsenud õppejõudude puuduse tõttu oli Jüngel lükanud tagasi mitmete ülikoolide kutsed. Olukorra paranedes võttis ta vastu kutse Zürichi ülikooli, kus õpetas 1966-1969 süstemaatilist teoloogiat ja dogmadelugu, ning seejärel Tübingeni ülikooli, kus oli vaatamata väga paljude ülikoolide kutsele pea 35 aastat Gerhard Ebelingi järeltulijana süstemaatilise teoloogia ja religioonifilosoofia professor, tolle rajatud hermeneutikainstituuti direktor ning filosoofide poolt professorina kaasatud ka nende teaduskonna õppetöösse.  Jüngel emeriteerus 2003, õpetades aga veel paar aastat, kuni õppetooli võttis üle Christoph Schwöbel.

Ehkki Jüngel on pidanud palju kirjutamist paheks – ja on selles osas ise olnud  kindlasti vooruslikum mõnestki kolleegist – ning mõistnud end rõhutatult mitte ainult teadlase ja mõtlejana, vaid samavõrd ka üliõpilaste õpetajana, pärineb tema sulest arvukalt erilaadilisi, paljudesse keeltesse tõlgitud kirjutisi. Ka on ta olnud rea tähtsate teaduspublikatsioonide toimetaja, nt 1978-2001 juhtiva saksakeelse teoloogiaajakirja Zeitschrift für Theologie und Kirche peatoimetaja (1978-2001) ning teoloogia ja religiooniteaduse ühe mainekama rahvusvahelise entsüklopeedia Religion in Geschichte und Gegenwart väljaandja (8 kd+register 1998-2005, ing k tõlge 13 kd+register 2006-2014).

Monograafiatest tahaksin eelkõige tõsta esile 1977 (8. väljaanne 2010) ilmunud peateose Gott als Geheimnis der Welt. Zur Begründung der Theologie des Gekreuzigten im Streit zwischen Theismus und Atheismus (Jumal kui maailma saladus. Ristilöödu teoloogia põhjendamisest teismi ja ateismi vahelises vaidluses). Täpselt 20 aastat peale selle esmailmumist lugesin seda oma esimesel semestril Tübingeni ülikoolis, et mõista paremini Jüngeli kristoloogia loengut, mis toimus neli korda nädalas 12.15-13.00. Paralleelne töö selle ca 600 leheküljelise „õpiraamatuga“ oli toona suur väljakutse, kuid osutus tohutuks teoloogiliseks elamuseks ja kujundas tugevalt minu edasist teoloogilist arengut. Täna, olles ise töötanud aastaid õppejõuna, söandan pidada seda teost 20. sajandi viimaste kümnendite üheks tähtsamaks või isegi tähtsaimaks teoloogiliseks teoseks.

Jüngeli peamiseks žanriks, kus nii tema mõtte sügavus ja tihedus kui ka keelelis-retooriline anne eriti hästi ja kaasahaaravalt esile tuleb, ei ole siiski niivõrd monograafia, vaid pigem lühivorm – artikkel vmt. Taolisi „teoloogilisi arutlusi“ on ta koondanud viide ülipõnevasse köitesse. Need on Unterwegs zur Sache (1972, 3. väljaanne 2000) (Teel asja poole), Entsprechungen: Gott – Wahrheit – Mensch (1980, 3. väljaanne 2002) (Vastavused: Jumal – tõde – inimene), Wertlose Wahrheit. Zur Identität und Relevanz des christlichen Glaubens (1990, 2. väljaanne 2003) (Väärtusetu tõde. Kristliku usu identiteedist ja tähtsusest), Indikative der Gnade – Imperative der Freiheit (2000) (Armu indikatiivid – vabaduse imperatiivid), Ganz werden (2003) (Terviklikuks saamine).

Nagu ennist ütlesin, pidas Jüngel tööd üliõpilastega väga tähtsaks, võib-olla isegi tähtsamaks kui kirjutamist. Tema loengud ja seminarid olid tõepoolest ka väga armastatud. Kui olin esimest korda Tübingenis (1997-1999) ja tunniplaanis olid nt suured loengud dogmaatika põhiteemadel – nt loomisõpetus, eshatoloogia, jumalaõpetus (neist igaüht käsitles Jüngel semestri vältel kolmel või neljal päeval nädalas), oli üle kogu maailma kohale tulnud üliõpilasi ca 300-400. Mõni aega hiljem nentis süstemaatik Eilert Herms dekaanina peetud aastakõnes, et Tübingenis ei olevat vaja õpetada inglise keeles, olemaks rahvusvaheline, kuna välisüliõpilased õpivad saksa keelt selleks, et tulla just nimelt Tübingeni. Toona näis see olevat tõesti nii.

Jüngeli side üliõpilastega avaldub ka selles, et 1987-2005 oli ta 16. saj. rajatud ja tänapäeval Württembergi evangeelsele luterlikule kirikule kuuluva Tübingeni teoloogiatudengite suure üliõpilaskodu ja õppekesksuse (Evangelisches Stift) juhataja – nn Ephorus. Tolles endises kloostris olid elanud ja õppinud väga palju Saksamaa ja Euroopa vaimulugu oluliselt kujundanud isikuid (nt Hegel, Schelling ja Hölderlin).  Jüngel võttis toona osa nii Stifti igapäevaelust, aga ka semestri alguse ja lõpu või jõulude rikkaliku programmiga tähistamistest, kui pidas Stifti kabelis jumalateenistust või alati eriliseks sündmusteks kujunenud pidukõnesid või osales – põgusalt – ka ühe korraliku tudengipeo juurde alati kuulunud Schwofil.

Kui seni on olnud juttu teadustööst ja tudengite õpetamisest kui Jüngeli „teoloogilise eksistentsi“ olulistest momentidest, siis kuulub selle juurde väga olulisena ka tihe side kirikliku elu ja praktikaga.  Akadeemiline tegevus ja kiriklik vastutus kuuluvad tema jaoks lahutamatult kokku. Näiteks oli ta ca 30 aastat Evangeelse Kiriku Saksamaal (EKD) sinodi liige, kauaaegne EKD teoloogiakomisjoni eesistuja, mitmesugustes oikumeenilistes dialoogikomisjonides osaleja jne.  Jüngeli peamiselt ülikoolikoguduse raames Tübingeni keskel asuvas suures Stifti-kirikus, aga regulaarselt ka Berliini toomkirikus peetud jumalateenistused olid alati inimesi puupüsti täis. Jüngel on väga kõrgelt hinnatud ja paljude tunnustustega pärjatud jutlustaja, kes on andnud välja kokku seitse laialt levinud ja korduvalt ilmunud jutlustekogu. Jüngeli suurepärased, keelelisest tajust ja võimekusest tunnistavaid jutlusi on tänaseks tunnustatud olulise võtmena tema järjekindlalt evangeeliumile orienteerumist taotleva teoloogilise mõtlemise mõistmiseks. Ka neile, kellele muidu akadeemiline teoloogia jääb kaugeks, saab Jüngeli teoloogia ja selle hingehoidlik mõõde tema jutlustes väga hästi kogetavaks. 2013 ilmusid jutlustekogud uuesti koondväljaandena.

Jüngel on mitmekordne akadeemik ning Aberdeeni, Greifswaldi ja Baseli ülikooli audoktor. Talle osakssaanud akadeemilisi tunnustusi on nii palju, et neid ei jõua siin kokku võtta. Nimetamist väärib ehk 1992. aastal toimunud valimine teaduste ja kunstide vallas tehtud teenete ees antud ordeni kandjate hulka (Orden Pour le Mérite für Wissenschaften und Künste). Nende hulka kuuluvad korraga 40 iseäranis märkimisväärsete saavutustega silma paistnud isikut Saksamaal (enam-vähem võrdne arv loodusteadlasi, humanitaarteadlasi ja kunstide esindajaid) ja sama palju teistelt maadelt. 2009-2013 oli Jüngel ise valitud ka ordu etteotsa (kantsleriks).

Ehkki Jüngel oli loengutes ja eriti seminarides alati n-ö täielikult kohal, keskendud toimuvale diskussioonile ning selleks tudengeid sõbralikult ja oskuslikult julgustades, oli Jüngel Tübingeni professorite seas pigem raskesti ligipääsetav. Arvestades tema erinevate ülesannete hulka ja isikute arvu, kellega ta üleilmselt suhtles või kes temaga tahtsid suhelda, samuti üliõpilaste väga suurt arvu, on see küllap hästi mõistetav.

Jüngel eristus nii oma kuju kui olemisviisi poolest, aga ka oma loengupidamise viisi ja ka kirjutamise laadi poolest tõepoolest oluliselt. Jüngeli olemisest õhkub väga tugevalt väärikust, enesekindlust, suveräänsust, vabadust liikuda omas rütmis. See avaldus kasvõi juba viisis, kuidas Jüngel Tübingenis ringi liikus. Ta oli ainus teoloogiaprofessor, kes kasutas sõiduvahendina hõbedast Mercedest ning ei juhtinud seda kunagi ise, vaid seda tegid tema assistendid. Tavaliselt teda niisiis sõidutati, kuid neil harvadel kordadel, kui ta jalutas läbi kesklinna fakulteedi juurest Stifti juurde, eristus ta rahvast nii oma pikkuse ja elegantse kaabu, aga ennekõike täiesti teise, väga rahuliku ja aeglase kõnnaku poolest. Ka akadeemilistes kirjutistes avaldub see „aeglane hingamine“ ja „oma tempo“ eriti ilmselt asjaolus, et need, kellega Jüngel suhestub, on küll ka väga hoolikalt valitud vähesed kaasaegsed autorid, aga ennekõike pigem ikkagi kogu õhtumaise vaimuloo suurkujud alates antiigist, keda ta loomulikult loeb originaalkeeles. Niisiis, Jüngel ei ole kõneluses mitte niivõrd „kõige uuemate“, vaid pigem „kõige suuremate“ teoloogiliste ja filosoofiliste mõtlejatega läbi ajaloo, „kuulates“ seejuures ennekõike tähelepanelikult ja hoolikalt Piiblit. Seetõttu on ta iseloomustanud dogmaatikat ka „konsekventse eksegeesina“.

Eestis on Jüngel käinud loenguid ja seminare pidamas 1990ndate teisel poolel ja 2000ndate alguses kolmel korral. Paljudel toonastel Tartu Ülikooli usuteaduskonna tudengitel on sellest omad mälestused. Esimene kord oli 1996. aasta kevadel toimunud rahvusvahelistel süstemaatilise teoloogia päevadel. Mitmed Eesti teoloogid on käinud Jüngeli loengutel ka Tübingenis. Isiklikud kontaktid vältavad siiani.

Täna elab Jüngel jätkuvalt Tübingenis, kuid on viimastel aastatel avalikkusest üsna tagasitõmbunud. Juba mitu aastat ei luba tervislik olukord tal enam kirjutada ega jutlustada. Tema teoloogiline pärand elab aga tuhandete endiste üliõpilaste tegevuses, aga loomulikult ka tema enda kirjutistes edasi. Jüngeli teoloogiast on kirjutatud üle maailma arvukalt doktoriväitekirju ja raamatuid. Ka Tartu Ülikooli raamatukogus on kättesaadavad enamik Jüngeli teoseid – paljud nendest ka inglise keeles. Eesti keeles saab kõige lihtsamini Jüngelist „maitse suhu“ Uuema evangeelse teoloogia põhitekstide kogumikust tekstiga „Inimlik inimene“. Tuleval kevadsemestril toimub taas Tartu Ülikooli usuteaduskonnas süstemaatilise teoloogia seminar „Õigeksmõistuõpetus: teo-loogika“, kus aluseks on – ingliskeelses tõlkes – 1998. aastal luterlaste ja katoliiklaste õigeksmõistu ühisavalduse üle toimunud diskussioonide taustal kirjutatud „oikumeenilise taotlusega“ teos Das Evangelium von der Rechtfertigtung des Gottlosen als Zentrum des christlichen Glaubens (Evangeelium jumalatu õigeksmõistust kui kristliku usu kese, 6. väljaanne 2011).

Richard von Weizsäcker, Saksa Liitvabariigi president aastatel 1984-1994, kes ise oli evangeelne kristlane, iseloomustas kord Jüngelit kui „meie Ratzingeri“, näitlikustades Jüngeli tähendust evangeelses ruumis võrdluses toonase Vatikani usukongregatsiooni juhi Joseph kardinal Ratzingeri, hilisema paavst Benedictus XVI-ga. Selles võrdluses on tõemoment. Nõnda on ka praegune Saksa president ja endine kirikuõpetaja Joachim Gauck kutsunud Jüngeli tema 80. sünnipäeva puhul lõunasöögile. Mitmesuguseid sünnipäevaüritusi ja konverentse toimub üle maailma.

Kui Jüngel sai 70, andsid kolm tema tuntumat professoritest õpilast, Ingolf U. Dalferth, Johannes Fischer ja Hans-Peter Großhans, välja suure pühendusteose Denkwürdiges Geheimnis. Beiträge zur Gotteslehre (Mõtlemisväärne saladus. Töid jumalaõpetusest). Seda tutvustavas tekstis seisavad tabavad sõnad: „Ilmselt enam kui ükski teine teoloog on Eberhard Jüngel oma mõtlemise keskmesse seadnud Jumala advendi. Kuna Jumal tuleb, peab temast kõnelema ja saab temast mõtelda. Ilma Jumala advendita ei oleks usku, ei oleks kristlastel midagi ütelda ega saaks teoloogia midagi tõest mõtelda. Pühendusteose 32 kaastöös mõtlevad Jüngeli ajastukaaslased igaüks omal viisil ja erinevatest vaatepunktidest järele selle üle, mis on mõtlemisväärse saladusena nii nagu ei miski muu ja ei keegi teine huvitav iseenda pärast – see on Jumala üle“.

Jumalast kõnelemise võimalikkust ja vajalikkust ning seetõttu Jumala üle mõtlemise vajalikust ja võimalikkust aitab Jüngeli teoloogia näha ja mõista. Jüngel on suur advenditeoloog ning seetõttu on ülimalt sobiv, et tema 80. sünnipäev on just advendiaja alguses. Jüngel on mõtelnud järelejätmatult ja üha uuesti selle üle, et ja kuidas Jumal rõõmustab – iseenda, aga seetõttu ka maailma ja inimese üle. Nii võime kiriku ja teoloogia suure õpetaja üle rõõmustada ka väikeses Eestis ning soovida talle Kirik & Teoloogia vahendusel Jumala ligiolu täna ja kõigil tulevastel päevadel!

 

Vt lisaks:

Eberhard Jüngel, Toward the Heart of the Matter (1990), Mission and Evangelization (1999, vt sks k), Hoffen, Handeln – und Leiden. Zum christlichen Verständnis des Menschen aus theologischer Sicht (2002), Wolfgang Huber, Theologie und Kirchenleitung – Vortrag zu Ehren von Eberhard Jüngel, Tübingen (2005), Thomas-Andreas Põder, Usu keele metafoorsus. Fundamentaalteoloogiline arutlus (Akadeemia nr 10-11/2002).

The Collected Works of Eberhard Jüngel. Special 80th Birthday Edition (London, New Dehli, New York, Sidney: Bloomsbury T&T Clark, 2014). Indicative of Grace – Imperative of Freedom: Essays in Honour of Eberhard Jüngel in His 80th Year, Edited by R. David Nelson (London, New Dehli, New York, Sidney: Bloomsbury T&T Clark, 2014).

Print Friendly, PDF & Email
English