Artiklid

„Praegusel ajal oleks võimalik ka mitu kandidaati“ – peapiiskopi valimistest 1987. aastal

Priit Rohtmets1987. aasta sügisel tähistati Nõukogude Liidus 70 aasta möödumist 1917. aasta oktoobrirevolutsioonist. Pidustustest ei jäänud kõrvale ka kirikud ja kogudused, ehkki nii nagu tollal tavaks, piirdus nende osa peaasjalikult suure tähtpäeva auks korraldatud jumalateenistustega. Kirikumüürid olid nõukogude ajal piiriks, mille vahelt väljumine tõi endaga tavaliselt kaasa omajagu probleeme, mida enamik kirikuõpetajaid oli aastakümnete jooksul õppinud vältima. Vaimulikud osalesid küll propagandistliku alatooniga rahuvõitluses ja üksikutes teistes riigi orkestreeritud aktsioonides, kuid igasugune muu, ennekõike just vaimulik tegevus, oli rangelt suunatud kirikumüüride vahele. Tegelikult ei saanud ka seal rahu, sest kontrollsüsteem trügis ka kirikutesse, jumalateenistustele ja pahatihti isegi vaimulike koju. 1987. aastal toimunud jumalateenistustega märgiti kirikuliikmete ja vaimulikkonna ustavust, ent seda tuli Nõukogude riigis teha nii, et see ei omandaks avalikku iseloomu ega muudaks kirikut või religiooni ühiskonnas vähimalgi moel nähtavaks.

unnamed1987. aasta novembris kogudustes toimunud jumalateenistused on tähelepanuväärsed ka seetõttu, et nende käigus loeti ette sama aasta juunis ametisse valitud uue peapiiskopi Kuno Pajula karjasekiri. Selles meenutas peapiiskop nõukogude kirikujuhile kohaselt hea sõnaga revolutsiooni tulemusena kehtestatud uut korda ja tänas sotsialistlikul alusel ühiskonna ülesehitamise eest võime. Karjasekirja lõpus peatus Pajula lühidalt ka nõukogude ühiskonnas üha valjemalt kõlama hakanud vajadusel muutuste järele.

Loosung muutustest oli 1987. aastal tõepoolest õhus. 1985. aastal oli lõppenud pikk stagnatsiooniperiood ja kommunistliku partei etteotsa oli asunud vaid 54 aasta vanune Mihhail Gorbatšov. Nüüd muutus kogu nõukogude ühiskonna uueks moesõnaks uutmine. Täpsemalt käis tants kahe mõiste – perestroika ehk uutmise ja glasnosti ehk avalikustamise – ümber. Ametlik avalöök perestroikapoliitikale ehk majandusreformide programmile anti just 1987. aastal.

Nõukogude Eesti ajalehtede veergusid täitsid alates uutmisprotsessi algusest seniseid tavasid järgivad pikad kirjutised ühiskonna reformimisest, millest arusaamine võttis ka kõige nõudlikumal kodanikust lehelugejal palju aega. See oli seda raskem, et silm ja mõte olid harjunud ühiskondlikel teemadel säilitama pigem äraootava positsiooni ja nii jäi ka aja möödudes palju segaseks. Veelgi olulisem oli ametnike äraootav seisukoht – muutustele ei osatud reageerida ja nii jätkas ka 1972. aastast ametis olnud usuasjade üle järelvalvet pidav usuasjade volinik Leopold Piip kuni oma pensionile siirdumiseni 1988. aasta alguses tööd ikka vanaviisi. Üksikud aktsioonid nõudsid siiski kohe tähelepanu, näiteks alkoholivastane kampaania, mille tulemusena aktiviseerusid teiste seas ka religioossele kombestikule alternatiive välja töötanud tavandikomisjonid, ent üldjoontes ei järgnenud kahe uue võtmesõna välja hõikamisele ametlikes ringkondades kohe mingit käegakatsutavat tulemust.

Pigem olid juba algusest peale olemas märgid, et muutuste nõudmine ei saa toimuda ei kiiresti ega väljaspool partei kontrolli. 1985. aasta lõpus saatis toonane Tallinna ja kogu Eesti metropoliit ning Vene Õigeusu Kiriku kantsler Aleksius (Ridiger) parteijuht Gorbatšovile märgukirja, milles rõhutas vajadust suurendada kirikute ja selle liikmete õigusi nõukogude ühiskonnas. Ehkki kirja tagamaad ja järgnenud protsessid pole üheselt selged (nõukogude võimu esindajad on seda hiljem nimetanud kirikusiseseks võimuvõitluseks), sunniti Aleksius selle kirja tulemusena kantslerikohast loobuma. Aleksiuse karjäärile ja positsioonile Eestis see ülearu laastavalt siiski ei mõjunud, võib-olla tuli see ajutine tagasilöök ja sellega omandatud plusspunktid hoopis kasuks. Igatahes valiti ta 1990. aastal Moskva ja kogu Venemaa patriarhiks. Vaatamata kirja ümbritsevatele segastele asjaoludele on see ometi tunnistuseks nendest piiridest, milles nii kirikliku elu kui ka kogu ühiskonna reformimine pidi toimuma. Nagu märkis Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) ideoloogiasekretär ja 1988. aastal usuasjade volinikuna tööd alustanud Rein Ristlaan 1987. aastal Edasi veergudel, pidi uutmine toimuma rangelt partei korralduste ja juhiste järgi. Et pärast 1987. aasta augustis toimunud Hirvepargi miitingut sai ka võimudele selgeks, et see tegelikult nii ei toimunud, võttis EKP büroo 1988. aasta jaanuaris vastu salajase otsuse natsionalismi ilmingutest Eestis. Otsusest ideoloogilist tööd intensiivistada ja ideoloogiasekretär Ristlaan välja vahetada enam ei piisanud, sest rahvuslik ärkamine oli hakanud kulgema omasoodu.

Niisiis ei saa 1988. aastaks aset leidnud järk-järgulise elavnemise tõttu uutmisloosungite mõju ühiskonnale alahinnata, sest aastakümneid väe ja võimuga vaikivasse olekusse sunnitud ühiskonna liikmetel oli oskus lugeda ridade vahelt ja selle tulemusena sai selgeks, et midagi on siiski õhus ja muutumas. Selle käegakatsutavaks märgiks olid esimesed ühiskondlikud ettevõtmised nagu Eesti ajalugu ja pärimust avalikkuse tähelepanu keskmesse toonud muinsuskaitseliikumine ja Virumaal fosforiidikaevandamise vastu koondunud liikumise eestvedamisel toimunud nn fosforiidisõda. Ühiskondlikud protsessid ei jätnud mõjutamata ka 1987. aasta juunis toimunud luteri kiriku peapiiskopi valimisi, mis kujunesid nõukogude perioodi jooksul esimesteks ja ühtlasi ainsateks valimisteks, mille eel toimus kirikus võrdlemisi avalik ja vahetu diskussioon. Nõukogude ajale omaselt toimus arutelu siiski vaid kiriklikes organites. Lahus kirikust arutati küsimust mõistagi ka riiklikes struktuurides. Vabale ühiskonnale omasest avalikust diskussioonist või kandidaatide vaadete tutvustamisest ajakirjanduse veergudel oli 1987. aastal veel vara rääkida. Teatav murrang oli aga siiski toimunud ja seda tuleb ka kiriklikus kontekstis esile tõsta.

Eelneva taustal võiks justkui järeldada, et kirik üksnes reageeris ühiskonnas toimuvatele muutustele ja see oligi peapõhjuseks, miks valimised erinevalt varasematest sarnastest ettevõtmistest nüüd teisiti kulgesid. Kõikide varasemate kirikujuhtide puhul oli esmatähtis olnud riigivõimu soosing ja vabu valimisi meile tänapäeval arusaadavas tähenduses polnud toimunud. Kätt tõsteti avalikul hääletusel vaid ühe ja ainsa kandidaadi poolt. Nii oli see toimunud peapiiskoppide Kiiviti, Toominga ja Hargiga. Samas arvata, et vaid ühiskondlike muudatuste ebamäärane kuma – 1987. aasta kevade kontekstis pole põhjust enamast rääkida – võis kirikutegelasi sedavõrd innustada ja julgustada, et asuda nõudma mitme kandidaadiga valimisi, on oletusena ebapiisav. Järelikult peab põhjuseid olema veel teisigi. Mõistagi ei tähenda see, et me võiksime hetkekski unustada kiriku ja riigi suhete segase võrgustiku, kuid tervikpilt oli ilmselt palju keerulisem. Selleks, et 1987. aastaks kujunenud olukorda mõista, peame me oma pilgud pöörama 1986. aastal surnud peapiiskop Edgar Hargi ametiaega ja analüüsima toonast kirikuelu.

Ehkki nõukogude ühiskonda on tihti iseloomustatud kui halli ja ühetaolist, mida see suuresti ka oli, avastame me 1970. aastate lõpu ja 1980. aastate alguse kirikuelu lähemal analüüsimisel omajagu palju värve. Kirikuelu oli kirju ja vastuoluline. Teatud mõttes peegeldus see juba punapiiskopiks kutsutud Hargi enda isikus ja tema tegevuses – ta oli sõdinud Punaarmees, seotud julgeolekuga ja tundis oma pika kogemuse tõttu väga hästi nõukogude süsteemi iseärasusi. Samas oli ta luteri vaimulik, kes oli saanud hariduse sõjaeelses Tartu ülikooli usuteaduskonnas. Mäletatavasti oli ta olnud peapiiskopi alaline asetäitja juba alates 1955. aastast. Liialdusteta võib öelda, et ta oli ühtaegu nõukogude süsteemi koolitatud ja kohale pandud, ent seetõttu ühtlasi seda sama riigikorda ja süsteemi ka kõige edukamalt ära kasutanud kirikujuht. Ühelt poolt oli selle tunnuseks Hargi enda elustiil – ta sai osa nõukogude ühiskonnas vaid vähestele lubatud privileegidest nagu toidukaupade valik, mis oli mõeldud vaid nomenklatuurile, või rohked välisreisid, mis polnud sugugi alati tööreisid, vaid nende hulka mahtus ka puhkusreise. Näiteks puhkas ta 1982. aastal Šveitsis. Nõukogude tegelikkus peegeldus kirikujuhtimisel ka kaadriküsimuses – kirikuelu korraldamine oli koondunud väikese grupi kätte, kelle hulgast oodati ka järgmist kirikujuhti. Kirikukogu tähtsus oli teisejärguline. Kaadri kujundamine oli nõukogude ühiskonnas teatavasti üheks süsteemi stabiilsuse tagamise nurgakiviks.

Teisalt on tihti jäänud tahaplaanile see, et Hargi ajal muutus kirikuelu aktiivsemaks ja kindlasti ei saa öelda, et see oleks toimunud tema tegevuse kiuste, vaid pigem ikka tema otsese või kaudse tegevuse tulemusena. Kirikus tegeldi piiblitõlkimisega ja korraldati koostööseminare Soome kolleegidega, senisest innukamalt asusid tööle agendakomisjon ja põhikirjakomisjon. Hargi ametiaja lõpus, 1986. aastal tõusis päevakorrale diakoniameti sisseseadmine EELK-s. Alates 1983. aastast anti kord aastas välja EELK aastaraamatut, mis oli esialgu kavandatud küll tihedama ilmumissagedusega ehk üks kord kvartalis, ent eeltsensuuri tõttu polnud tihedam ilmumine võimalik. Ehkki küll mitte otseselt peapiiskopi tegevuse tõttu, oli samal ajal tõusule pööranud ka kiriku statistika. 1985. aasta kirikukogul peapiiskopi ettekandes esitatud statistilisest ülevaatest selgub, et ristimiste ja konfirmatsioonide arv oli pöördunud 1980. aastate alguse madalseisu järel tõusule, eriti oli kasvanud armulaual käinute arv (1984. aastal 37974). Samas märkis peapiiskop kahjutundega, et armulaualistest vaid 72% tasus liikmemaksu, mis moodustas kogu liikmeskonnast alla 20%.

Lisaks Hargi isikuomadustele ja sellest johtuvalt väga heale läbisaamisele volinik Piibuga oli kirikuelu elavnemise võtmeküsimuseks välissuhtlus, mis haaras enda alla kiriku üha laiemaid ringe. Juba peapiiskop Jaan Kiivit senior’i ajal oli luteri kirik liitunud rahvusvaheliste oikumeeniliste organisatsioonidega ja asunud arendama väliskirikutega ka kahepoolseid suhteid. Loomulikult ei toimunud välissuhtlus kirikute enda algatusel ja juhtimisel – see oli olnud Nõukogude Liidu huvi, et kirikud esindaksid nn pehme jõuna riigi huve ka väljaspool piire ja kummutaksid niiviisi Läänes õigustatult levinud arusaama, et raudse eesriide taga rikutakse usuvabadust ja inimõigusi üldiselt.

Peapiiskop Hargi ajal jõudis luteri kiriku välissuhete aktiivsus oma nõukogudeaegsesse tippu. Kui riigi sooviks oli näidata, et Nõukogude Liidus valitseb usuvabadus, siis kirikute jaoks andis see võimaluse oma ühiskondliku positsiooni tõstmiseks ja kindlustamiseks. Moskva patriarhaat oli välissuhete positiivse mõju kasulikkuse tabanud ära juba 1940. aastate lõpus. Õigeusu maailmas teenis see ka teist ülesannet: haarata suurima patriarhaadina kogu õigeusumaailmas juhtroll. 1948. aastal oikumeenilise patriarhi toolile asunud ja varem Ameerika Ühendriikides teeninud patriarh Athenagoras I aktiivse vastutegevuse tõttu see plaan küll ebaõnnestus, kuid konkurents ja pinged kahe patriarhaadi vahel püsisid kogu nõukogude perioodi vältel ning on esiplaanil veel tänapäevalgi.

Ehkki see ei takistanud riigivõimul aeg-ajalt kirikute vastaste kampaaniate korraldamist, olid välissuhted ometi üheks hoovaks, mis andsid kirikule võimaluse riigi silmis oma vajalikkust tõestada. Välisreiside lahutamatuks osaks sai pressikonverentside korraldamine, kus kirikujuhid olid kui selle elavad näited, et suures Nõukogude riigis usuvabadust ei rikuta, vaid hoopis austatakse. Lisaks ei jätnud kirikujuhid kasutamata võimalust kõneleda Nõukogude Liidu rahuarmastusest. Välissuhete mõju siseriiklikule kirikuelule oli mitmetasandiline ja seotud loomulikult ka teiste kiriku juhtimisega seotud nüanssidega. 1970.–1980. aastatel oli see üheks mõjuteguriks, mis andis võimaluse võita aega, et kiriku hääbumist pidurdada; teiseks lihtsustas see riigiesindajatelt suuremate õiguste väljakauplemist, olgu siis tegemist kasvõi kirikute remontimise või konsistooriumi ruumide tagastamisega. Üheks argumendiks oli ka väliskülaliste vastuvõtmine, mis pidi toimuma väärikalt, ja selleks oli kirikuvalitsusel vaja korralikke ruume. Kolmandaks ja kõige olulisemaks positiivseks tulemuseks oli võimude jaoks tahtmatult kaasnenud usuelu aktiviseerumine, sest välisriikides nähti nii mõndagi, mida sooviti kodumaal rakendada.

Nagu öeldud, ei välistanud see, et Nõukogude Liidus oleks muudetud usuelu korraldamise põhialuseid või muutunud oleks üldine suhtumine religiooni ning kirikutesse. Küll aga tähendas see, et vaatamata piiravatele seadustele sai üht-teist ära teha. Olgu öeldud, et välissuhetel oli mõju ka peapiiskopivalimistele, sest 1987. aasta kevadel tõstatus kandidaatide esitamise käigus olulise teemana just valimiste kajastamine Läänes. Õp Esra Rahula ütles sel teema sõna võttes, et praegusel ajal võib kirikukogu istungil esitada ka mitu kandidaati ning viitas kadunud peapiiskop Hargile, kes oli seda tema sõnul samuti soovitanud. Rahula lisas, et välismaal vaadatakse kindlasti hoolega, mitu kandidaati esitatakse, ja väitis, et see vaigistaks ka „meie tulipäid“, kes väidavad, et Eestis puudub usuvabadus. Loodetavasti tähtsustas Rahula mitme kandidaadi esitamist ka sisulisel põhjustel ja välissuhete mainimine oli vaid argumendiks, et mitme kandidaadi esitamist nii kirikus kui ka võimude silmis kaitsta. Igatahes tõestab see välissuhete kaalukust, kuid peegeldab ühtlasi ka nõukogulikku arusaama asjade tegelikust ja näilisest olukorrast ning tähtsusest, mille vahel ei pea alati sugugi valitsema harmoonia.

Neid nn tulipäid, kes olid oma tegevuse tõttu võimudega reeglina pahuksis, leidus ka kirikus. Nemad moodustasid teise osa kirikust, kelle tegevuse tõttu usuelu oli elavnenud. Usuelu oli aktiivsemaks muutunud niisiis kahes teineteisega rööbiti kulgevas seltskonnas: esiteks nõukogude süsteemiga kohanenud ja selle süsteemi raames oma võimalusi ära kasutavas ja teiseks nõukogude korraga vastuollu minevas, tinglikult öeldes dissidentlikus grupis. Tinglikult seetõttu, et tõelisi tulipäid ehk dissidente, kes olid välja astunud riigikorra vastu ja arvustasid usuvabaduse olukorda, oli kirikus tegelikult vaid üksikuid. Nii polnud selle grupi liikmete tegevus enamasti mitte otseselt Nõukogude riigi vastane, vaid lihtsalt usulise iseloomuga, ent võis ka nii olla ikkagi seadusega vastuolus. See grupp koondas nooremapoolseid vaimulikke ja kirikuliikmeid ning selle algus ulatus 1970. aastatesse. Üleastumistena võisid arvesse tulla näiteks omavahelised kooskäimised, muusikaõhtud, noortelaagrite korraldamised või usulise kirjanduse trükkimine. Ka selle grupi puhul ei saa välissuhete mõju alahinnata – üksikud vaimulikud, nagu näiteks hilisem peapiiskop Jaan Kiivit, pidasid kirjavahetust Läänes asuvate eestlastega ja saatsid neile Eesti dissidentide kirjutisi; teine osa käis läbi Leedu katoliku kiriku vaimulikega ja leidis sealt tuge nii rahvuslikule kui ka usulisele elule.

Selline jõujoonte alusel rühmitamine on loomulikult tinglik ja otstarbekas üksnes kirikuelu kirjeldamiseks. See polnud toona tähtis ega pruugi ka tänapäeval tunduda asjaosalistele endale olulise või isegi usutavana. Küll aga kirjeldas umbes samades värvides luteri kiriku vaimulikkonna jagunemist 1988. aastal KGB juht Eestis Karl Kortelainen, märkides, et üks osa õpetajatest toetab kiriku reformimist nõukogude väljakujunenud traditsioonide kohaselt, teine seevastu taotleb rahvusdemokraatlikke sihte ja täielikku usuvabadust.

Käesoleval juhul on aga oluline hoopis tõsiasi, et 1980. aastate alguse usuline elavnemine oli hakanud mõjutama ka kirikuelu ja jõudnud nii kaugele, et näiteks EELK 1984. aasta aastaraamatus mainitakse 1983. aasta kirikuvalitsuse ringkirja, milles kutsutakse vaimulikke korrale, et nad ei võtaks lapsi armulauale ega sooritaks ametitalitusi selleks mitte ettenähtud rõivastes ehk albas. Samas oli hoogustunud ka vaimulike jälgimine, kirjanduse konfiskeerimine ja kõige tipuks toimus 1986. aastal kohtuprotsess Harri Mõtsniku üle. Sõltumata selle protsessi tagamaadest, oli see signaaliks, et julgeolekuorganid hoiavad vaimulikel endistviisi silma peal, ja sellesse ei saanud (ega alati ka soovinud) vaimulike kaitsmiseks sekkuda ei usuasjade volinik ega peapiiskop.

Muutunud olud tõid endaga kaasa kahe grupi hägustumise, sest näiteks muinsuskaitseliikumisest võtsid osa mõlema grupi esindajad. Selle eelduseks oli aga ajaliselt juba varem ühel või teisel kujul alanud elavnemine, mis avaldus 1987. aasta kevadel ka peapiiskopi valimise ümber kirikus puhkenud diskussioonides. Ka siin ei jagunenud ühe või teise kandidaadi toetamine sugugi mitte mainitud rangete jõujoonte järgi, vaid arvesse tulid nii kirikujuhtide vanus ja kogemused kui ka isiklikud sümpaatiad ja suhted. See omakorda aga tähendab, et kirikus oli 1987. aastaks saabunud aeg, mil ei tulnud kuuletuda vaid riigiesindajate soovidele, vaid määravaks hakkasid saama ka sisulised argumendid ja kirikukogu liikmete isiklikud valikud. Võrreldes varasemaga võimaldasid seda nüüd ka ühiskondlikud arengud, ehkki riigi suunav käsi polnud veel kuhugi kadunud.

Peapiiskop Hark soovis enne surma oma ametist tervislikel põhjustel loobuda, kuid suri enne, kui kirikukogu jõudis koguneda. Enne Hargi surmale järgnenud protsesside juurde siirdumist tuleb tähelepanu pöörata veel ühele asjaolule, mida peapiiskop 1985. aasta kirikukogul oli maininud ja mis tema järeltulija valimist mõjutas: nimelt vaimulike arvu ja vanust. Hargi antud ülevaate kohaselt töötas kirikus 89 vaimulikku, kellest 29 olid üle 70 aasta vanad. See tähendab, et kolmandiku kiriku vaimulikkonnast moodustasid pensionärid ja kirikut võis ees oodata töötegijate puudus. Ühtlasi iseloomustas vaimulikkonda veel üks omapära: väga nõrgalt oli esindatud toona 50. aastates vaimulike generatsioon. 1987. aasta juunis toimunud kirikukogu istungil tõusis see küsimus päevakorda ja põhjustas omajagu palju negatiivset vastukaja olemasolevate kandidaatide suhtes, kellest 40. aastates vaimulikku peeti liiga nooreks, teist, 60. aastates õpetajat seevastu liiga vanaks.

Peapiiskop Hark suri 23. oktoobril 1986. aastal. Konsistoorium koosnes Hargi surma järel tema asetäitjast Eerik Hiisjärvest ja järgmistest vaimulikest: Herbert Kuurme, Kuno Pajula, Esra Rahula, Kalle Kasemaa ja Toomas Paul. Konsistooriumi asendusliikmed ehk toonases kõnepruugis „liikme asemikud“ olid Jaan Kiivit, Harald Tammur ja Ivar-Jaak Salumäe. Konsistooriumi pikaaegne peasekretär August Leepin oli 1986. aastal esitanud lahkumispalve sooviga minna pensionile ja teda oli asunud asendama Tiit Sepp.

Märgid, et peapiiskopivalimised ei pruugi minna nii lihtsalt ja ladusalt kui varem, olid õhus juba Hargi surma järel, 12. novembril 1986. aastal kogunenud konsistooriumi istungil, kui tõstatus küsimus, kellest saab peapiiskopi kohusetäitja. Loomulik oleks olnud, kui seda kohta oleks täitma asunud Hargi senine alaline asetäitja, ent mõneti ootamatult tõstatus koosolekul küsimus, kas konsistoorium peaks kohusetäitja valima. Valimist ette valmistama asunutele oli järgmiseks üllatuseks, et Hiisjärve kõrval kerkis esile veel teinegi kandidaat, kelleks oli Jaan Kiivit. Kiivit ise oli valimiste teema konsistooriumi istungil tõstatanud, kuid jäi valimistest kõrvale, sest see õigus oli vaid assessoritel. Koosoleku juhataja Esra Rahula abiga valiti peapiiskopi kohusetäitjaks siiski Hiisjärv, kusjuures Rahula ise jäi erapooletuks, nii et konsistooriumi liikmete häälte vahekord oli lõpuks 3:2.

Sellega oli Kiivit lisandunud paljude jaoks ootamatult peapiiskopikandidaatide nimekirja. Ehkki kiriku põhikirja järgi oli kandidaatide esitamine võimalik kirikukogu istungil, arutati nii nagu peapiiskop Hargi valimiste eel, 1978. aastal kandidaatide tugevusi ja nõrkusi ka praostkondade sinoditel. Nende hääl oli tegelikkuses küll vaid soovituslik, ent see ei vähendanud eelistuste väljaütlemise mõju, sest nendest oli hiljem korduvalt juttu ka kirikukogu istungil, kus praostkondade toetust kasutati argumendina ühe või teise kandidaadi kasuks.

1987. aasta kevadel toimusid lisaks praostkondade sinoditele veel kaks koosolekut, kus peapiiskopi valimiste ettevalmistamisega tegeldi. Neist esimene oli 8. aprillil toimunud informatsioonikoosolek, kus tõusis peapiiskopi kandidaatide esitamise kõrval päevakorda veel teinegi küsimus, mis ka kirikukogul vaidlusi põhjustas: kas kirikukogus toimuvatel valimistel peaks olema üles seatud üks või kaks kandidaati? Selsamal koosolekul tõstatus lisaks Hiisjärvele ja Kiivitile ka assessor Kuno Pajula nimi, kelle esitas peapiiskopikandidaadiks temaga viimase aasta vältel samas koguduses teeninud õp Toomas Paul. Pajula kandidatuuri toetasid Toomas Pauli sõnavõtu järel veel õpetajad Harald Tammur, Einar Soone ja Illar Hallaste. Neist viimane tutvustas informatsioonikoosolekul ka vähem kui kaks kuud varem asutatud muinsuskaitseklubi Portaal tegevust, mille liikmeskonna moodustasid vaimulikud ja usuteaduse instituudi üliõpilased. Pajula kandidatuuri tõstmise kõrval esines teine seltskond, millesse kuulusid vaimulikud nagu Voldemar Ilja, Albert Soosaar ja Evald Saag, ettepanekuga esitada valimistel lisaks Pajulale ka mõni teine kandidaat. See oli vastus koosoleku alguses Elmar Salumaa suust kõlanud ettepanekule, et üksmeele märgiks võiks kirikukogu esitada ja hääletada vaid ühe peapiiskopi kandidaadi üle. Ühtegi nime Salumaa ei nimetanud, ent kirikukogu istungil väitis oma sõnavõtus õp Peeter Kaldur, et Salumaaga vesteldes oli viimane toetanud Pajula kandidatuuri.

Informatsioonikoosolekul meenutas Evald Saag, et ühel kohtumisel peapiiskop Hargiga enne viimase surma oli kadunud peapiiskop maininud kolme kandidaati. Siinjuures oli oluline ka järjekord, mille Saag esitas ja mida korrati ka kirikukogul: Hiisjärv, Pajula ja Kiivit. Selliselt reastusid kolm meest ka vanuse järgi. Hargi autoriteet kirikus oli ka pärast tema surma sedavõrd kõrge, et kirikukogu istungil kõlaski saadikute sõnavõtus nõudmine arvestada just selle järjekorraga, mille Hark oli oma ametiajal esitanud.

Ilmselt oleks valimised kirikukogu istungil möödunud ilma suuremate tõrgeteta, kui Hiisjärv oleks öelnud jah-sõna ja kandideerinud. Informatsioonikoosolekul oligi ta enda kandidatuuri ülesseadmisega nõustunud ja ehkki teda toetas ka arvestatav hulk praoste, teatas ta 21. mail toimunud praostide koosolekul, et loobub kandideerimast. Hiisjärv oli saanud just 74 aasta vanuseks – nii võib tema loobumist mõista.

Sellega oli esikohale nihkunud Kuno Pajula, ent nagu kirikukogul selgus, oli Hiisjärve taandumisega sassi löödud ka ülejäänud kandidaatide järjekord. Tõsi, enamik praostkondade esindajaid toetas Pajulat ja nii oli ta kirikukogule vastu minnes selge favoriit. Tema kasuks rääkis tema rahulik loomus ja heatahtlik läbisaamine paljude ametivendadega. Tal oli seljataga töökogemus nii väikeses maakoguduses kui ka suures Tallinna Jaani koguduses. Niisamuti oli tal pikk juhtimiskogemus Tallinna praostkonna praostina ja alates 1978. aastast ka konsistooriumi assessorina. Peapiiskop Hargi ajast konsistooriumi liikmeskonda kuulunud Pajula läbisaamine võimudega oli samuti hea, seda vaatamata asjaolule, et ta oli sõja ajal teeninud Saksa armees. Pajula oli oma usaldusväärsust tõestanud juba 1950. aastate lõpus ja lubatud selle tõestuseks end täiendama Göttingeni ülikooli Lääne-Saksamaal. Hargi ajal oli ta olnud üks peapiiskopi peamisi abilisi rahvusvahelistel konverentsidel ja valitud 1983. aastal Vancouveris toimunud Kirikute Maailmanõukogu istungil selle keskkomitee liikmeks.

Küsimus arvati lahenevat sellega, et Pajula ülekaal praostkondade sinodite kandidaadina oli piisavalt ülekaalukas. Niisiis oli üllatust raske ette aimata. Lisaks sellele oli 21. mail kogunenud praostide koosolek otsustanud, et kirikukogul esitatakse hääletamiseks vaid Kuno Pajula kandidatuur, kuna tema oli pälvinud praostkondade enamuse toetuse. Selle otsuse puhul ei saa välistada ka riigivõimu suunavat kätt, ehkki praostid võisid sellise tulemuseni jõuda ka ilma otseste suunisteta.

14. juunil alanud 21. erakorraline kirikukogu kujunes vaatamata eeltööle tormiliseks, sest Harald Tammuri ettepanekule esitada peapiiskopikandidaadiks Kuno Pajula järgnes õp Peep Audova sõnavõtt, milles ta esitas kümne kirikukogu liikme allkirjastatud esildise, millega seati teise kandidaadina üles Jaan Kiivit. Esildisele olid lisaks Audovale alla kirjutanud näiteks Elmar Reinsoo, Richard Võlli, Kalle Kasemaa ja Voldemar Ilja. Mitmest Kuno Pajula kandidatuuri toetanud sõnavõtust peegeldus üllatus, et Kiiviti toetajad on kirikukoguks sedavõrd hästi valmistunud. Õp Reinsoo nimetas Kiivitit tutvustades tema sisukaid jutlusi, autoriteetsust ja korrektsust, aga ka tema tööd usuteaduse instituudis ja oskust lisaks asjatundlikkusele ka kriitikat teha. Viimane omadus põhjustas kirikukogu istungil ka omajagu poleemikat, sest kandidaatide ruumist väljasaatmise järel heideti Kiivitile ette liigset tormakust ja meenutati kriitiliselt ka tema käitumist peapiiskopi kohusetäitja valimistel. Samas rääkis Kiiviti kasuks tema perekondlik taust ja Pühavaimu kirikus hiljuti lõppenud remont, mille eest, tõsi küll, soovitati koguduse õpetaja kõrval esile tõsta ka kiriku majandusküsimuste eest vastutava Gustav Kiviranna tegevust. Kokkuvõttes taandus arutelu peamiselt kahele teemale: hääletusviisile ning peapiiskopikandidaatide tugevustele ja nõrkustele. Esimese teemaga seoses tõstatasid mitu vaimulikku küsimuse, kas kirikukogu ei võiks otsustada, et hääletus on vaatamata põhikirjas sätestatud avalikule hääletusviisile siiski salajane. Tõenäoliselt oleks see toonud lisahääli Jaan Kiivitile. Sellele ettepanekule seisis kindlalt vastu peapiiskopi kohusetäitja Eerik Hiisjärv, kes oli sel teemal oma sõnul konsulteerinud juristidega ja kartis, et salajase hääletuse korral võib otsuse seaduslikkuse kahtluse alla seada.

Teiseks tõstatus arutelude käigus küsimus, milline peaks olema peapiiskopi vanus ja senine juhtimiskogemus. Õpetajad Illar Hallaste ja Tiit Salumäe tõid Kuno Pajulat toetades esile tema kogemuse praosti ja assessorina. Hallaste püüdis oma sõnavõtus ühtlasi kummutada arusaama, et ühe või teise kandidaadi toetamine on tingitud vaimulike vanusest. Samas on tõsi see, et 63-aastase Pajula puhul tõsteti kriitiliselt esile tema vanust ja viidati muudatustele Nõukogude Liidu juhtkonnas, mispeale teatas Eerik Hiisjärv kiiresti, et poliitika ja kirikuelu tuleb lahus hoida. Kui Pajulale heideti ette liiga kõrget vanust, siis 47-aastast Kiivitit peeti mitmes sõnavõtus jälle liiga nooreks ja tema senist juhtimiskogemust ebapiisavaks. Juttu tuli ka teoloogilistest seisukohtadest, misjuures rõhutati ühelt poolt Jaan Kiiviti kõrget teoloogilist lendu ja teiselt poolt Kuno Pajula praktilist ja elutervet lähenemist nii teoloogiale kui ka kirikuelule üldisemalt. Sellega seoses võrreldi Pajulat kadunud peapiiskop Hargiga. Viimaks tegi Illar Hallaste ettepaneku lõpetada arutelu ja asuda hääletama. See oli kiriku põhikirja kohaselt niisiis avalik. Hääletamine toimus ükshaaval käetõstmisega ja et Kuno Pajula kogus esimese kandidaadina 37-st 21 häält, osutus ta kohe valituks. Valimiste järel taandas Jaan Kiivit end otsustavalt konsistooriumi asemiku kohalt.2

Kuno Pajula ametisse pühitsemine toimus 15. novembril 1987. aastal Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus, kus talituse viis läbi Soome peapiiskop John Vikström. Jumalateenistusest võttis osa aukartustäratav arv väliskülalisi, eesotsas Põhja Elbe luteri kiriku sinodi presidendi Hans Rolf Drägeri, Luterliku Maailmaliidu peasekretäri Gunnar Johan Stålsett’iga ja Moskva patriarhaadi esindaja metropoliit Aleksiusega, lõpetades sotsialismimaade kirikjuhtide ja Rootsi, Taani ning Norra kiriku kõrgete vaimulikega. Nõukogude ajale omaselt külastasid väliskülalised ühes peapiiskop Pajulaga tema ametisse pühitsemisele järgnenud päeval Tõnismäel asuvat monumenti ja igavest tuld ning asetasid sinna pärjad. Enne seda võttis kirikujuhtide delegatsiooni vastu Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi sekretär. Järgides nõukogude traditsioone, oli Pajula valimise ja ametisse pühitsemise kajastamine ajakirjandusväljaannetes nullilähedane. Erandiks on Rahva Hääles ilmunud lühike uudisnupuke, kus anti ülevaade nii peapiiskopi ametisse pühitsemisest kui ka kirikujuhtide välisdelegatsiooni käikudest.

 

Vt ka  P. Rohtmets, Piiskopivalimistest ja piiskopiameti tähendusest EELKs Jakob Kuke ja Hugo Bernhard Rahamäe piiskopiks valimise ajal (K&T nr 118/ 14.3.2014), 1939. aasta ärev sügis – kirikukriis ja EELK kolmanda piiskopi valimine (K&T nr 120/ 28.3.2014), R. Altnurme, Kirikujuhi valimine nõukogude moodi 1949. aastal (K&T nr 122/ 11.4.2014), Parim kirikujuht on endine sõjamees (K&T nr 149/ 17.10.2014).

 

Priit Rohtmets (1981), PhD (usuteadus), on Tartu Ülikooli usuteaduskonna kirikuloo teadur ja EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
English