Arvamused

(Juudi) teoloogia õppimisest

Karin-Kallas1Teoloogia õppimine ja õpetamine ülikoolides võib olla oma ülesehituselt sarnane, olenemata sellest, millise usu sisuga õppekava täidetakse. Seda võimalikkust olen kogenud õppides kristlikku ning juudi teoloogiat. Tõesti, on kristlikus ja juutlikus teoloogias küsimused, rõhuasetused ning (enesemõistmise) meetodid olnud erinevad, see on loomulik. Nende enesemõistmine on olnud omanäoline nende isepärase olukorra tõttu ühiskonnas. Ja lõppeks on ka teemad ja probleemid, millega ollakse seotud tänapäeval, erinevad. Vaatamata kõigele sellele on kristliku ja juutliku teoloogia ühisosa suur. Selle põhjus ei ole mitte üksnes õppetöö akadeemiline kontekst, vaid nende kahe usu paratamatu lähedus. Ja lisaks ei saa muidugi unustada seda, kes teoloogiat edasi kannab – nimelt inimest, indiviidi, kes jagab oma teadmisi lähtuvalt oma maailmamõistmisest. Maailmamõistmine on aga põhimõtteliselt analoogne minu kallitel kristliku teoloogia ja juudi teoloogia õpetajatel. Ei saa end välja kiskuda oma kaasajast, ning seda ei peagi. See loob kõige algsema ühisosa, mis ei ole küll ainus, kuid üksteise mõistmisel ei saa selle tähtsust üle hinnata.

Õppides Rootsis Paideia judaismi instituudis (European Institute for Jewish Studies in Sweden), kogesin midagi uut, midagi, mis tagantjärgi mõeldes peaks olema mistahes teoloogia õppimise lahutamatu võimalus (mitte imperatiiv). See on usu osaduskond. Osaduskond ja teoloogia, kirik ja teoloogia, sünagoog (või tempel!) ja teoloogia ei saa olla lahutatud. Nad ei pea ka ilmtingimata olema seotud õpilase jaoks – s.t usupraktika ei pea olema tingimata seotud teoloogiastuudiumiga –, kuid vägagi toetavalt ja positiivselt võivad nad seda olla, nii nagu oli Paideias. Seda kogemust iseloomustab kõige intensiivsem õppimine, dialoog õpilase ja õppejõu vahel ning õpilaste vahel, kuid akadeemilise kõrval oli sama oluline meie väike, täiesti omanäoline juudi kogudus Stockholmi südalinnas. Kõik oli lubatud: mõne jaoks oli käsu täitmine Jumala tahte järgimine, mõne jaoks oli oluline juudi elu tundmaõppimine ja mõni tahtis lihtsalt kõrvalt vaadata. Ning lubatud oli ka mitte osaleda praktikas. Kuid keegi ei tahtnud kõrvale jääda.

Osaduskonnast tuleb usaldus, ja usalduses õppisime koos ja küsisime koos – kuid igaüks indiviidina. See andis õppimisele dimensiooni ja kvaliteedi, mida ei saavuta rabide õpetust pähe õppides või psalmide teoloogilisse seletusse süüvides. Mulle anti võimalus kogeda, kogeda seda, mida rabid õpetasid ja kuidas rabid elasid, nimelt kogudusest lähtudes, ning mulle anti võimalus psalm, palve või õnnistus lausuda südamest, ilma et mõni kriitiline pilk oleks tahtnud manitseda puhtale akadeemilisusele või et keegi oleks mulle meelde tuletanud minu mittejuudi päritolu. See ei olnud oluline, sest kogudusena me oleme juudi kogudus ning me õpime juudi teoloogiat.

Selles kontekstis oli meil kõigil õigus juudi religioossest elust, s.t juudi usust lähtuvalt saada osa igast eluvaldkonnast. See ei piirdunud sabati pidamise või sealiha söömise vältimisega. Ei, seda kogesin kogu elukorralduse pisiasjades, mis eriti tänu imelisele Talmudi õpetajale sai kõige sügavama tähenduse. Sabatil ma mitte lihtsalt ei veeda aega kogudusega, vaid kummardun hingamispäeva tuleku tervituseks, nagu õppisin kabala loengus; jom kipúril ma lihtsalt ei riietu valgesse ja ei lähe sünagoogi, vaid mõtlen tagasi oma aastale ning julgen paluda vabandust, nagu õppisin artikleid lugedes; oma kõnes ma ei asenda tetragrammatoni ha-šemi ja E-lohími E-lokímiga mitte ainult austusest juudi traditsiooni vastu, vaid ma mõistan tänu intensiivsetele tekstikursustele juudi mentaliteeti ning nende kahe nime taga peituvat hoomamatust. Võiksin jäädagi loetlema näiteid, kuidas õppisin loengutes tundma ning tunnetama traditsiooni ning kuidas traditsioon tegi teoreetilise-abstraktse teksti arusaadavaks. Kui tahta tõeliselt mõista usku ja traditsiooni, kas sees- või väljasolija vaatepunktist lähtuvalt, on vaja siduda teadmine ja kogemus, õppimine ja osalemine.

Mis meid, kolmeteistkümnest eri riigist pärit, eri keelt kõnelevat, erinevas vanuses, erineva usu ja eluteega inimest kokku tõi ja koos hoidis? Akadeemiline huvi, kahtlemata, soov tänagi veel Euroopas taastuvaid juudi kogudusi aidata, oma isade traditsiooni või teiste usku tundma õppida ning lõpmatu hulk teisi põhjuseid. Meid ajendas nn siinpoolne eesmärk, soov näidata Euroopa juudi koguduste elujõulisust ja tahe neid ise elujõulisemaks muuta. Kuid olen kindel, et kõik leidsid end mõnel hetkel olukorras, kus neid rõhus või rõõmustas küsimus viimse kohta. Olla tingimatult puudutatud (Paul Tillich) sellest, millele viitavad Hillel, Šammai, Talmud, Rambam ja kõik teised, kõik erineval viisil. Rabide jutud ei saa jätta puudutamata inimese südant ja mõistust. Tahes-tahtmata nad rohkem või vähem panevad mõistma inimese nõrkust ja sellega seoses küsima tugeva, kindla järele.

On vaja julgust, julgust siduda teoloogiaõpingud, ükskõik millise usu teoloogia, igapäevaeluga. Teoloogia kui usust mõtlemine, kui refleksioon ei saa olla lahus sellest, mida reflekteeritakse. Peegeldame ju seda, kuidas meie oma usku elame või kuidas teised oma usku elavad. Mõlemal juhul on vaja vaadata kaugemale loengusaalist ja raamatutest. Kaugemale vaatamine on imperatiiv, osalemine on valik. Usuosaduskond ja usuteaduskond kuuluvad kokku. Ülikooli teoloogia võib-olla oma mõnetises abstraktsuses ja teoreetilisuses peegeldab siiski elatud usku.

Teoloogia on teejuht. Ta võib juhatada kristluse teel(e), judaismi teel(e) või mistahes muul(e) viimse küsimusega seotud teel(e). Tõsi, ta võib sellest ka välja juhatada. Kuidas keegi õpitut vastu võtab või kuidas see eluteel kajastub, oleneb viimaks siiski indiviidist. See aga näitab, et teoloogia ei sea õppija ette valmis tõde või käsku, vaid küsimused, ning ta õpetab vastuseid leidma. Teoloogia akadeemilises kontekstist ei nõua enda kõrvale osaduskonda, kuid kogukond on see, mis aitab mõista paremini kogu õpitut. Ei ole mind ega Sind, vaid oleme meie. Mina ja Sina küll arvame ning arvame ka erinevalt, kuid me oleme sama asja eest väljas. Nii selle „siinpoolse“ eest, kuid ka – pigem mitteteadlikult – selle eest, millele siinne osutab.

Teele asudes ütlevad juudid teekonnapalve. Seda võib lausuda nii lühemate kui pikemate reiside õnnistamiseks. Kuigi üldiselt käib see füüsilise rännaku kohta, andis Talmudi õpetaja meile võimaluse seda öelda enne meie vaimset teekonda juudi kirjasõna maailma. Õppimine ja teoloogiline järelemõtlemine saadavad meid terve elu ning selle teekonna kordaminekut on alati mõistuspärane soovida.

Olgu Sinu tahtmine, Issand, meie Jumal ja meie isade Jumal, et Sa saadad meid rahu poole, juhatad meie sammud rahu poole ja aitad meil jõuda meie igatsetud sihini elus, rõõmus ja rahus. Ja päästa meid teel iga vaenlase ja varitseja käest ning [päästa meid] igat laadi hädadest, mis ootavad, et tulla maailma. Ja saada õnnistus kogu meie kätetööle ja lase meile osaks saada heldusel, lahkusel ja armul enda silmis ja kõigi silmis, kes meid näevad. Ja kuule meie palumise häält, sest Sina oled Jumal, kes kuuleb palveid ja palumisi. Õnnistatud oled Sina, Issand, kes kuuleb palveid.

 

Karin Kallas (1992), Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilane, on õppinud judaistikat Paideia instituudis (European Institute for Jewish Studies in Sweden), töötab TÜ usuteaduskonnas heebrea keele assistendina ja on Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
English