Arvamused

Järelehüüe Marele

Me oleme pidevas liikumises. Elu liigutab meid, toidab meid, hävitab meid. Me liigume, sageli erinavas rütmis ja eri suundades, mõtleme oma mõtteid ja teeme oma tegusid. Me liigume peatudeski…

Mare maine aeg seisatas päev pärast hingedepäeva. Vaikne november puistab puudelt viimseid lehti. Taevas on uduvihmapiiskadest hall. Rasvatihased käivad akna taga piilumas.

Me mõtleme Sinule.

Mare õppis Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Minu mälestused temast algavad sealt. Olime kursusekaaslased. Ta oli kunstnikuhinge ja -olekuga tudeng, kelle kõrgete lagedega suures ja mööblist tühjas üürikorteris armastati koos käia. Ilmselt ei oska ma kirja panna seda, miks Marega koos oli hea olla, aga küllap mäletavad seda paljud ülikoolikaaslased. Seda tunnet. Ka tema rahulikku, kuid enesekindlat kõnnakut pikas maani kleidis. Minu mälupilti

mare_p

Foto: Markus-Andero Grubnik

sellest ajast on sööbinud ka Mare maalitud ingel – taeva taustal palveks põlvitav armas laps-ingel.

Mare lõpetas ülikooli 1996. aastal. Pärast ülikooli pillutas elu meid maailma laiali. Mare liikus kirikuradadel. 1997. aastast on Mare olnud Kose koguduse õpetaja ja Tuhala koguduse hooldajaõpetaja.

Mare oli kindlasti hea inimene. Ta oli lohutaja ja abiline rasketel aegadel; ta oli rõõmus ja südamlik rõõmupäevadel. Mare oli ka minu kirikuõpetaja. Nii rõõmsate kui kurbade sündmuste ajal. Viimane, ristimistalitus, toimus sel aastal Muhu Katariina kirikus 10. augustil. Mu süda on rahul, et kogu mu pere on nüüd ristitud ja et just Mare oli vahendajaks Issanda ja inimese vahel.

Muhumaa oli Marele hingelähedane. Olen selles kindel, sest Mare käis sageli Muhumaal oma esivanemate kodus; kodus, milles kunagi oli peetud ka palvetunde ning mille üks ruumidest on niimoodi, Jumala teenimiseks seatud.

Inimesed muutuvad. Küllap Maregi. Siiski oli Mare minu jaoks muutumatu oma helguses, usus ja lootuses. Raske haigus ei muutnud teda, ei murdnud, vaid tegi tugevamaks. Ma imetlen selliseid tugevaid inimesi. Ta teenis oma ligimesi lõpuni. Elu lõpuni.

Mare pere! Olge tugevad! Teil on usku ja oma südametes tunnete te kindasti, et Mare on alati teiega.

„Jeesus ütles talle: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks. Kas sa usud seda?““ (Jh 11:25, 26).

 

Arnek Grubnik, ülikoolikaaslane ja sõber

Print Friendly, PDF & Email
English