Esiletõstetud lood

Isa käsi. Jutlus isadepäevaks (1Ms 43:28)

Tauno Toompuu

Joosepi vennad ütlesid Joosepile: „Sinu sulase, meie isa käsi käib hästi, ta elab veel.” Ja nad kummardasid ning heitsid maha.” (1Ms 43:28)

Joosep kiusab oma vendi. Ja oma isa. Tema on oma pere kadunud poeg. Ei, mitte enese süü tõttu, vaid vendade kadeduse tõttu, kes otsustasid tüütust, isa poolt eriliselt armastatud nolgist vabaneda. Suure pere rõõmud. Eks üksi on lihtne olla poputatud ja hellitatud. Aga kui sul on kokku üksteist venda, siis võib osutuda keeruliseks tunda end tähtsana.

Eestis, kus kolmelapselist peret loetakse juba suurpereks, on asjad teisiti. Ometi on siingi toimumas muudatused. Tartu Ülikooli professor Taimi Tulva kirjeldab ühes intervjuus Eesti peret kui ostukeskust või lennujaama. „Pereliikmetel napib üksteise jaoks aega ja nii saadakse kokku nagu lennujaamas: tullakse, jälgitakse lennuplaani, kallistatakse ja minnakse jälle lahku, lootuses taas kohtuda.“ Professor peab õnnestunuks ka uussõna – kärgpere – kasutuselevõttu. „On olemas uuspered, millega seoses saame rääkida uusvanemlusest. See tähendab, et kui noored on lahku läinud ja abielluvad uuesti, tekivad lastele uued pered. Ja nii võib juhtuda korduvalt.“ Taolises kärgperes on minu, sinu ja meie lapsed.

Nii veider, kui see ka ei tundu, on taoline muutunud peremudel lähemal piibliaegsele perekonnale ja on ses mõttes isegi traditsioonilisem meie tüüpiliseks peetud paari lapse ja truude vanematega peremudelist. Jaakobi kaheteistkümnest pojast kuuel oli ühine ema  ja teised kuus sündisid Jaakobi kolmele naisele. Ja kuidagi tuli neil üheskoos hakkama saada, mis ei olnud kindlasti alati lihtne. Tänased kärgperede kasvandikud mõistavad Piibli pereelu  väga hästi.

Võrreldes aga Jaakobi pere ning tänapäevaseid kärgperesid, on neis isa koht erinev. Paljude kärgperede lapsed ei pruugi täna olla ühe isa lapsed nagu Jaakobi peres oli. Muidugi on ka meil selliseid uusperesid, kus lastel on vaid erinev ema, ent sama isa. Enamasti vast on aga erinevad nii isa kui ema. Seejuures kasvatab tervelt 7% meie emadest oma lapsi päris ilma isata. See on Euroopa Liidus kõige suurem protsent.

Kui Jaakobi pojad lähevad tähtsaks ministriks saanud venna Joosepi juurde ja kuulevad teda küsimas isa käekäigu järele, siis ei pea nad uurima, kellest täpsemalt jutt käib. Nad võivad vastata isa käsi käib hästi, ta elab veel. Seejuures ei räägi nad pelgalt kellestki pereisandast, vaid kellestki lähedasest ja olulisest, kelle käekäik neile endile väga korda läheb, nõnda kui Joosepilegi.

Ent isa roll Piibliski on avaram kui vaid bioloogiline sigitaja. On olemas inimeste vaheline vaimne isadus, mis sünnib näiteks õpetaja suhtes õpilasesse, kuninga suhetes oma alamatesse või preestri suhtes kogudusse. Ja on olemas inimese ja Jumala vaheline vaimne isadus. Meie Isa, kes sa oled taevas… Meiegi kõneleme isamaast, isakodust ja esiisadest ning mõtleme sellega väärtussüsteemi, millega endid seotuna tunneme. Ja ristiinimene Maarjamaal võib öelda end kandvat isade usku, sõltumata sellest, kas tema otsesed bioloogilised vanemad on olnud ateistid või agnostikud.

Isadus on ka vaimne asi. Ja olgem ausad, selleks ei ole alati vaja isa selle sõna bioloogilises tähenduses. Isegi mees ei pea olema. Peaasi, et igal ühel oleks keegi, kes õpetaks südame tarkust, aitaks kujundada väärtushinnanguid, võtaks käe kõrvale ja juhataks elu tähtsate, mõistmisteni viivate teede algusesse.

Egiptuses vägevat karjääri teinud Joosepi jaoks tähendas isale mõtlemine pilgu pööramist oma lätetele, mis olid teda aidanud kõrgele kohale. Joosepi ja ta isa Jaakobi suhe oli eriline. Isa hoolitses tema eest eriliselt, sest ta oli tema vana ea poeg, nagu Piibel ütleb. Kui Joosep nägi veidraid unenägusid, siis Jaakob pidas need meeles ja oskas hiljem luua seoseid, mis olid Joosepi jaoks olulised. Joosepi elukäiku mõjutas tema isa. Seda mitte ainult isakodus õpetatud edasipüüdlikkuse ja töökuse abil, vaid ka isa armastuse kaudu. Isa eriline armastus oli süüdi selles, et vennad said tema peale kadedaks ja seetõttu tahtsid temast lahti saada müües ta Egiptusesse orjaks.

Isa armastus ei ole vahel nii väärtustatud kui ema isetus. Isa käsi on ehk sagedamini karistav kui paitav. Isa käsi on sageli töömehe käsi, mis on õhtul liialt väsinud, et lapsi sülle võtta. Isa käsi on liiga tugev, et olla õrn. Isa käsi on tähtsate asjade jaoks. Muidugi ei ole Piiblis Joosepi loos algselt üldse juttu isa käest, vaid käekäigust, tema olukorrast. Kuid käsi sümbolina on kõnekas, väljendades isiku aktiivsust ja osalemist. Piiblis on ka Jumalal käsi. Taevase Isa käsi on tema kohaloleku märk. Kui kusagil kogetakse Jumala lähedust, abi ja juhtimist, siis kujutletakse seda nõnda, et ta on sirutanud oma käe alla, oma laste, meie juurde.

Kalla, kallis Isa käsi,
rahu minu südame!
Anna, et Su laps ei väsi
palvetamast iiale!
Õnnista mind eluvaevas,
hoia kõige kurja eest,
olgu ikka lahti taevas,
kus näen Isa vaimus, tões!

Ka isaks olemist õpime Jumalalt. Vaimne isadus algab seal, kus isa avab oma käe väikese käe jaoks. Isa käsi peaks olema see, mis juhatab väikese kirikuteele. Sellise isa käsi sirutub armulaual leiba vastu võtma, kodus Piiblit avama ning alandub otsima teist kätt, et võtta palveasend. Isa käsi tahab olla lähedal ja väljendab hoolimist. Isa käsi on õnnistav käsi. Isa käsi näitab avatud taevast. Küllap oleks hea kui igal lapsel oleks selline isa käsi. Uude lastekaitseseadusesse seda ilmselt kirja ei panda. Aga pole vajagi. Hoolimist ei õpetata seadustega. See ei käi ka hormoone ega geene mööda. Isa käsi kuulab südame häält. Aamen.

 

Tauno Toompuu (1979) on EELK Rakvere Kolmainu ja Käsmu koguduste õpetaja, Viru praostkonna abipraost, EELK kirikukogu, liturgiakomisjoni ja misjonikeskuse nõukogu liige, Eesti Kirikute Nõukogu Ühiskonnatöö Sihtasutuse juhatuse liige.

Print Friendly, PDF & Email
English