Arvamused

Vestlus EELK peapiiskopikandidaatidega (2. osa)

kiriku_vappKirjalik vestlus toimus augustis kokkulepitult kahes faasis (16.-30.9. ja 3.-9.10.2014), vt 1. osa ja 3. osa

5.

2011. a rahvaloenduse andmetel on luterlaste osakaal pisut alla 10%. Võrreldes 2001. a rahvaloendusega on see vähenenud 3,7%. Prof Ene-Margit Tiidu sõnul ei ole „luterlaste osas toimunud kahe rahvaloenduse vahel muid muutusi, välja arvatud vanema põlvkonna lahkumine ja noorema põlvkonna seas usklike väga nõrk pealekasv“. Vanuses 15–22 identifitseerib end luterlasena umbes 2% rahvastikust (2001. a ca 4%). EELK statistika põhjal oli 2013. a liikmeid ligi 157,5 tuhat, kuid liikmeannetajate arv on kümne aasta jooksul vähenenud ca neljandiku (41 tuhandelt 31 tuhandele). Möödunud aastal ei toimunud viiest kogudusest neljas noortetööd. Kas peaksime olema valmis, et kümne aasta pärast on liikmeannetajaid näiteks 15 tuhat ning luterlastest noori Eestis 1% või vähem? Kuidas kommenteerid?

Joel Luhamets: Eks Jumalariigi töös tuleb arvestada kõigega. Kõigepealt tuleb arvestada ikka sellega, mida ütleb Jumala Sõna, mitte sellega, mida ütleb statistika ja inimlikud prognoosid. Pühakirja selge seisukoht on, et Jumal tahab, et kõik inimesed õndsaks saaksid ja tõe tundmisele tuleksid. Teine asi, millega tuleb arvestada, on Jeesuse tagasitulek. See võib toimuda juba täna. Need on tähised, millega tuleb arvestada kirikus.

Tiit Salumäe: Ma ei soovi tegeleda ennustamisega. Samuti pole mõtet seda olukorda ei ilustada ega ka sellest masendusse langeda. Kiriku tulevik on Jumala käes. Meie ülesanne on teenida tões ja vaimus. On selge, et me ei suuda vastu seista kogu õhtumaa kultuuriruumi sekulariseerumisele. See, et oleme taas üks osa Euroopast, tähendab ka seda, et meie ühiskonnas on valdavad samad trendid, mis meie naabritel. Ka Soomes, Rootsis, Saksamaal jne… Kiriku aktiivsete liikmete hulk kahaneb. Oleks väga erandlik, kui meil oleks see teisiti. Samas on lootustandev märk meie kiriku järelkasvu osas see, et viimastel aastatel on taas avatud mitu kirikukooli. Järelikult on peale kasvanud piisav hulk noori peresid, kes tahavad oma lastele anda kristliku kasvatuse. Kunagi nõukogude okupatsiooni aastatel, kui kogu kiriku laste- ja noortetöö oli seiskunud ja paljudes kogudustes polnud ühtki leerilast ega ristimist ning kogu ühiskonnas võimutses ateistlik kasvatustöö, oli palju neid, kes meeleheitesse langesid. Peapiiskopilt küsiti, et mis meie kirikust saab, kui lastele enam ei saa anda usuõpetust. Peapiiskop Jaan Kiivit sen vastanud ühele kurtjale: „Lastele Jumalast rääkimisest olulisem on Jumalale oma lastest rääkida.“ Ju neid tollal oli, kes seda tarkust järgisid, sest meie kiriku liikmeskonna tuumiku moodustavad täna just need põlvkonnad, kes käisid koolis ajal, mil kogu haridussüsteem oli võitlevalt ateistlik. Ka meie peame meeles pidama, et oma lastest ja lastelastest räägime Jumalale. Küllap siis uus põlvkond ka leiab tee kirikusse. Tähtis on, et me selleks valmis oskame olla ja tulijaid oma meeleheitega (loe uskmatusega) tagasi ei ehmata.

Ove Sander: Loendused ja statistikad ei peegelda alati tõde, sellele vaatamata tuleb neisse tõsiselt suhtuda. Me ei tea, millised on Jumala kavad. Tema võib anda imesid ja ärkamist. Inimlikult pinnalt aga saame öelda, et kui me ei suuda tuua muudatust oma kirikusse, uut väge ja lootust, siis peame paratamatult langusega leppima. Murelikuks teeb, et langustendents on olnud meile sümptomaatiline juba aastaid ning kahjuks pole me sellele üldkiriku tasandil suutnud piisavat tähelepanu pöörata. Selle peatamine ja kasvuks pööramine nõuab tõsist pingutust ja eelkõige Jumala armu. Ent püüdma ja lootma peab.

Marko Tiitus: Arvud, millele Sa viitad, on kainestavad. Mis puudutab liikmeskonna kasvu või kahanemist, iseäranis noorema põlvkonna esindajate liitumist luterliku kirikuga, siis peaksime lootma parimat, kuid valmistuma halvimaks. Kirikut mõjutavad paratamatult üldised rahvastikutrendid. Statistikaameti prognoosi kohaselt väheneb Viljandimaa rahvastik 2040. a-ks 2012. a-ga võrreldes 27,9%, kogu Eestis 9,9%. Niisiis, kui me tahame, et kiriku liikmeskond kasvaks või püsiks samal tasemel, siis peame küsima, kas meil, kes me kaitseme traditsioonilist perekonda, on mõjutushoobasid, mis paneks Eesti mehed ja naised sünnitama? Ehk teisisõnu, peaksime panustama mitte ainult kiriku, vaid ka rahva kestmisse.

Kiriku liikmeskonna kasv ei saa olla peapiiskopikandidaadi valimislubadus. Olulisem statistikast ja numbritest on see, et kirik laseb end juhtida Tõe Vaimul, ning suhted (inimese-Jumala ja inimese-inimese suhe), mis selles kirikus valitsevad. Ap 2:42–47 räägitakse, et kiriku hool on püsida apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes. Kui see on nii, siis lisab Issand ise meie hulka päästetuid sel ajal ja sel viisil, nagu Tema oma tarkuses ette näeb. Teisisõnu, peame hoolitsema selle eest, et oleksime jätkuvalt Kristuse Kirik (kiriku sisemist sekulariseerumist, Püha Vaimu juhtimise tajumise vähenemist, Sõna ja sakramentide marginaliseerumist ja ilmalike turundus- või juhtimismudelite adapteerimist pean kõige suuremaks ohuks kaasaja kirikule, seda ka Eestis), siis võime nii oma kasvamise kui kahanemise usaldada Jumala kätte, et Tema meid kasutaks Eesti rahva keskel.

See ei tähenda aga mingil juhul passiivsust. Misjon ehk sirutumine inimese poole (nii kirikust väljaspool olija poole, et tuua teda Kristuse juurde, kui ka ristitud ja konfirmeeritud koguduseliikme poole, et aidata tal elada sügavamas osaduses Kristusega) peab saama meie kõigi – iga EELK vaimuliku ja töötegija ning kõigi kiriku asutuste töövaldkondade esmaseks ja läbivaks eesmärgiks – see tähendab inimestega tehtava töö esiplaanile seadmist nii koolituse, ressursside jagamise kui töötulemuste hindamise tasandil.

Urmas Viilma: Pilt, mis avaneb kiriku liikmeskonnast Eestis, on ausam kunstlikult kõrge liikmeskonnaga kirikute kuvandist Põhjamaades ja Kesk-Euroopas. Ma pole teinud arvutusi, kuid tundub, et annetajaliikmete suhtarvult osaleb meil pühapäevastel teenistustel liikmeid rohkem kui eelnimetatud maades. Langus liikmete hulgas arenenud, kõrge elatus- ja solidaarsustasemega riikides on veelgi hirmutav kui meil. Liikmete vähenemise põhjus ei seisne sugugi alati selles, mida kirik jätab tegemata. Arvestama peab ka sellega, millise jõu ja survega töötab kiriku tegevusele vastu ultraliberaalsusse kalduv maailm. Arenenud, rikaste ning kõrge sallivusindeksiga Euroopa kirikute liikmeskonna langus näitab ilmekalt, et lävepaku madalaks lihvimine on mõjunud vastupidiselt ootusele – olematu lävepakk ei hoia inimesi enam ka kirikus sees. Loomulikult on kurb, kui inimesed Jumalale selja keeravad ja kirikust lahkuvad, kuid meie asi on teha seda, milleks meid on kutsutud ja seatud seni, kuni veel kaks või kolm on alles jäänud. Meie ülesanne on jätkata Jumala Sõna külvamise tööd, kuulutada evangeeliumi, jagada sakramente, teha diakoonia- ja misjonitööd.

 

6.

Joel Luhamets

Joel Luhamets

Möödunud aastal oli koguduste poolt vaimulikele makstav keskmine töötasu 441 eurot (miinus maksud). Kooliõpetajate keskmine töötasu on 966 eurot (miinimum 644). Koolides on õpetajatest suur puudus ning kõneldakse õpetaja ameti kehvast kuvandist. Vakantseid töökohti, mis oleksid tasustatud, vaimulikele ei ole. Õpingud lõpetanud noor teoloog, kellel õppelaen tagasi maksta ning vastutus pisipere eest, pastoraalseminari tulla ei saa. Möödunud aastal jäi pastoraalseminari rühm avamata. Kas ei ole tungivalt vajalik otsida uusi lahendusi? Kas ei peaks kiiremas korras liikuma selles suunas, et ka palka maksab vaimulike tööandja, s.t konsistoorium? On tore, kui tulevad kirikusse keskealised inimesed, kes õpivad teoloogiat, vahetavad elukutset või teevad vaimulikutööd muu töö kõrvalt. See peaks aga olema täiendav, mitte põhiline viis, kuidas vaimulikuks saadakse ja vaimuliku tööd tehakse. Mis samme saaks kirik ette võtta, et paraneksid töötavate vaimulike töötasud, aga ka tingimused, mis võimaldaks noortel rahulikuma südamega otsustada teoloogiaõpingute kasuks ning pühenduda kogudusetööle?

Joel Luhamets: Kui on olemas vahendid vaimulikele palga maksmiseks, siis võiks arutada, kuidas seda maksta ja kui palju seda maksta. Kui neid vahendeid ei ole, siis sõltub kõik koguduseliikmete ja ka vaimulikule tööle tulevate isikute missioonitundest ja ohvrivalmidusest. Initsiatiivi rahaliste vahendite hankimiseks praegusel poolpaganlikul ajal ei saa panna vaid kiriku keskvalitsusele. Vahendite kogumine peaks olema võimalikult laia kandepinnaga ja mitmekesine. Tõsi on see, et me peame üksteise eest hoolitsema ja eriti nende eest hoolt kandma, kes meid Sõnaga õpetavad ja teenivad.

Tiit Salumäe: Kiriku ajalugu tunneb erinevaid lahendusi. Jeesus oli puusepp, Peetrus kalur, Luukas arst, Paulus telgitegija. Täiel ametikohal töötav vaimulik peaks saama muidugi väärikat palka. Kahtlemata tuleb lahendada nende noorte toimetuleku probleemid, kes peale ülikooli peavad tagasi maksma oma õppelaenud. Teisalt, ajad ja ootused on väga erinevad. Meid koolitati omal ajal vastupanuvõitluse vaimus, olime ühiskonna põlu all. Me ei tulnud kirikusse raha teenima. Olen selle põlvkonna laps, milles õpetaja pühendus kogudusetööle ja kogudus toitis nii õpetajat kui ka tema peret. Okupatsiooni ajal taheti kirikut surmata ka kõrgete maksudega ja nii pidime maksma erilist tulumaksu. Maksustada püüti kõike, ka peielauas osalemist. Üks õpetaja oli öelnud maksuametnikule: ärge mulle magustoitu arvestage, mul on suhkruhaigus, ma ei tohi magusat süüa. Mida vähem sõltub õpetaja kogudusest, seda vähem tunneb ta muret koguduse käekäigu pärast. Ma ei ole siiski kuulnud, et mõni vaimulik oleks otseselt näljas või peavarjuta, olgu siis vene ajal või nüüd. Teisalt peame õpetama kogudusi kandma ka materiaalset vastutust oma vaimuliku eest. Samas ei ole andmeid, kui paljud on jäänud väikeste palganumbrite pärast kirikutööle tulemata. On olemas muidugi ka teisi kiriku ja koguduse majandamise korraldamise mudeleid. Näiteks nii, et kõik raha laekub kirikuvalitsusele ja kirikuvalitsus korraldab nii personalikulusid kui pühakodade majandamist ja korrashoidu. Ka sellel mõtteviisil on oma tugevused. Kas aga meie kirik on selleks valmis?

Ove Sander: Kirik peaks väga selgelt otsustama, kui palju vaimulike töökohti meil on ning kui palju töökohti tasustaks kirik või kogudus ja kui paljude puhul me ootaksime, et vaimulikud saavad oma sissetulekud mujalt. Need arvud sõltuvad väga palju konkreetsetest inimestest ja kogudustest, kuid üldproportsioonide määratlemisel peab olema kaasatud kirik tervikuna. Kuigi EELK majanduslikud võimalused on piiratud, oleks siiski võimalik selgemate sisuliste ja nendest lähtuvate finantsprioriteetide seadmisega tugevdada tänast keskkassat. Otsustavaks kujuneb koguduste üldkiriklik tunnetus ja sellega seotuna majanduslik solidaarsus, koguduseliikmete motivatsioon kiriku toetamiseks ning riigi tahe ja võimekus suurendada toetusi muinsusväärtuslike hoonete ülalpidamiseks.

Marko Tiitus: Oled seda küsimust esitades suuresti sõnastanud ka vastuse. Jah, uusi lahendusi on vaja otsida. Jah, eesmärgiks tuleb seada olukord, et vaimuliku tööandja pole mitte kogudus, vaid kirik, kes määratleb prioriteetsed teenimispiirkonnad, vakantsed vaimulikukohad, kutsub, läkitab ja varustab töötegijaid, loob neile töö- ja elamistingimused ning teostab ka vaimulike teenimise üle järelevalvet. See eeldab kiriku enesemõistmist ja tegelikku toimimist kirikuna, mitte koguduste liiduna, ning samuti suuremat solidaarsust ressursside jagamisel, kui me ei taha lõpetada kiriklikus darvinismis, kus ellu jäävad üksnes tugevad ja suured.

Samuti on selge, et kui tahta vaimulikele elamisväärsemat palka maksta, siis peavad suurenema ka tulud. Kindlasti ei tohiks olla nn mittekoosseisuliste vaimulike osakaal koosseisulistega võrreldes suurem kui 20–30%, muidu kannatab professionaalsus. Usun, et me keegi ei kujutaks ette olukorda, kus pooled perearstid peavad oma praksist põhitöö kõrvalt.

Urmas Viilma: Olen olnud üks 2008. a käivitunud keskkassa põhimõtete väljatöötaja ja rakendaja. Tean ilmselt kõigist oma kaasvõitlejatest paremini, mida see endast kujutab ja millised on selle erifondi võimalused olnud seni ning saavad olema lähiaastatel. Viimasel kuuel aastal on keskkassa kaudu EELK vaimulikele, kes on avaldanud soovi sõlmida konsistooriumiga teenistuslepingut, kokku välja makstud palgatoetust summas 400000 eurot. Teenistuslepingu on tänase seisuga sõlminud ja keskkassa kaudu saab teenistustasu ning enamikel juhtudel ka palgatoetust üle 60 vaimuliku. Keskkassa vahendid on kasvanud igal aastal ja seda kinnisvaratulu arvelt, samuti konsistooriumi eelarve vahenditest. Oleme tegutsenud oma võimete kohaselt ja jätkame samas suunas eesmärgiga sõlmida teenistuslepingud kõigi EELK vaimulikega hiljemalt aastal 2017. Veel parem, kui suudaksime seda teha juba varem. Keskkassa edasine maht sõltub kiriku üldisest finantsseisust. Minu kantsleriks olemise ajal on see olnud üks prioriteetsetest eelarvevaldkondadest. Seni, kuni saan selles küsimuses kaasa rääkida, pean oluliseks keskkassa vahendite kasvatamist ja teenistuslepingute sõlmimise jätkamist ka edaspidi.

 

7.

Palju on olnud juttu haldusreformist. Mis peaks olema reformi eesmärk? Mis oleksid iseäranis olulised sammud? Kas võiks see anda võimaluse näiteks ka laste- ja noortetöötegijate palkamiseks?

Joel Luhamets: Ma ei pane suuri lootusi haldusreformile. Peamine töö, sh ka noortetöö, tehakse kogudustes. Ühiste ettevõtmiste korraldamiseks on kindlasti vaja keskuse töötajaid. Kuid üldkiriklikud üritused ei ole meil liialt rahvarohked, et neid veel tükeldama peaks.

Tiit Salumäe

Tiit Salumäe

Tiit Salumäe: Iga reformi eesmärk peab olema kirikutöö parendamine. Mis puutub töötegijate palkamisse, olgu siis laste- ja noortetöös või muus valdkonnas, siis pean vajalikuks praostkondade osa suurendamist ühise tegevuse arendamisel, pädevate töötegijate kaasamisel ja rahastamisvõimaluste leidmisel. Laste- ja noortetöö on kollektiivne töö. Ei aita juhtide palkamisest, kui ei osata, ei suudeta või ei taheta leida üles noori. Seal, kus on lapsed ja noored, seal ei ole puudust ka vabatahtlikest tegijaist.

Ove Sander: Kui soovime, et meie kirikul oleks tulevikku, siis on reformid möödapääsmatud. Luterlik kirik ja mõtteviis ongi oma olemuselt reformimeelne ning alaliselt avatud küsimusele, milline väline tingimustik, sh haldusstruktuur ja -juhtimine, looks parimad eeldused evangeeliumi kuulutamiseks käesolevas kontekstis. Kõige enam vajab uuendamist kiriku üldjuhtimine, seejärel koguduste ja praostkonna tasand. (Vt täpsemalt „Haldusreform – rahulikult ja kindlalt“ – Eesti Kirik 15.10.2014.)

Mis aga puudutab laste- ja noortetöö tegijate palkamist, siis kardan, et isegi vajalike ressursside olemasolu korral ei lahenda see laste- ja noorsootöö küsimust EELK-s. Seda põhjusel, et tegu ei ole isoleeritud kiriku eluavaldusega, vaid valdkonnaga, mis suhestub nii koguduse kui ühiskonnaga. Kandvad muudatused koguduses ja ühiskonnas nõuavad aga palju enamat, kui seda on üksikvaldkonnas palgaliste töökohtade loomine.

Marko Tiitus: Olen sellest kirjutanud Eesti Kirikus nr 26, 11.06.2014 („Avameelselt haldusreformist“), ega pea siinkohal vajalikuks öeldut täies mahus korrata. Lühidalt: haldusreform on vajalik ja sellega tegelemist ei tohi lükata umbmäärasesse tulevikku. Küsimus on selles, kuidas panna kirik toimima koostööd tegevate ja üksteist toetavate koguduste võrgustikuna, kus suuremate ja võimekamate koguduste potentsiaali kasutatakse maksimaalselt ära väiksemate koguduste tugevdamiseks ning vaimulik teenimine, laste- ja noortetöö, misjonitegevus ja kinnisvara haldamine korraldatakse suurema piirkonna koguduste koostöös.

Urmas Viilma: Haldusreformi peamiseks eesmärgiks on haldussuutlikkuse tõstmine ja ressursside parem kasutamine. Mida see EELK-s tähendaks? Minu seisukoht on, et vaimulik teenimine tuleb tagada kõikjal seal, kus on inimesi. Vajadusel tuleb luua kuulutuspunkte juurde. Samal ajal tuleb püüda vabastada need kogudused, mis seda soovivad, koormavast bürokraatiast eelkõige suhetes riigiga ja erinevate riigiametitega. Esimesed sammud on konsistoorium selleks juba uue raamatupidamisprogrammi juurutamise abil astumas. See loob eeldused raamatupidamise ja sellega kaasneva riikliku aruandluse tsentraliseerimiseks. Kuniks esimesed kogudused selle süsteemiga liituvad, läheb veel aega, kuid praostkondade liitmine samasse süsteemi sõltub peagi vaid praostide valmisolekust. Haldusreformi ette valmistades tuleb uuesti defineerida koguduse mõiste ning otsustada koguduste staatus iseseisvate juriidiliste isikutena või kirikusiseste kogukonnakeskustena. Sellise keskuse juriidiline staatus pole nii määrav, kui seda on inimeste teenimise jätkamine piirkonnas.

 

8.

Millised on praegu EELK eelarve jaotumise põhimõtted? Millised on prioriteedid? Kas oleks vajalik nende ülevaatamine?

Joel Luhamets: Praegu peab EELK eelarve üleval kiriku keskvalitsust ja allasutustest on prioriteetsed alad Usuteaduse Instituut ning ajaleht Eesti Kirik. Koolitus ilmselt peab jääma prioriteetseks ka tulevikus, kuid meedia valdkond on kõvasti aja jooksul muutunud ning siin oleks vaja tuleviku suhtes plaane pidada.

Tiit Salumäe: EELK prioriteedid on olnud läbi aastakümnete samad: kiriku juhtimine, vaimulike koolitus ja meediatöö. Kirikukogu on vastu võtnud EELK arengukava, seal on konkreetsemad põhimõtted sõnastatud, iseasi, kas kõigeks kavandatuks jätkub vahendeid. EELK põhikiri §3 ütleb: „EELK eesmärk ja ülesanne on Jumala Sõna kuulutamine ja sakramentide jagamine ning sellest tulenevalt koguduste elava usu ja armastuse edendamine, usulise, kõlbelise, haridusliku ja kasvatusliku töö tegemine, diakoonia-, misjoni- ja diasporaatöö korraldamine ning üksikute koguduste ja nende ametiisikute tegevuse juhtimine, ühtlustamine, toetamine ja järelevalve nende üle.“

Ove Sander

Ove Sander

Ove Sander: Esimesele küsimusele saavad pädevalt vastata nende instantside esindajad, kes on seotud EELK eelarve menetlemisega, minu vastus saab olla parimal juhul vaid oletuslik. Prioriteedid, kui pidada silmas üldprioriteete, mitte eelarveprioriteete, on nimetatud kehtivas arengukavas.

Vahemärkusena olgu öeldud, et on kahju praegusele arengukavale ja osaliselt ka selle aruandlusele kulutatud ajast. Tunnistagem, et kehtiv arengukava ei ole suures osas rakendunud. Kel selles osas kahtlusi, siis võtke ette näiteks arengukava strateegiliste ja alaeesmärkide osa aastateks 2008–2017 ja küsige, mil määral on see täidetud. Usun, et tulevikus oleme realistlikumad selliste kavade koostamisel.

Olulisteks sisulisteks prioriteetideks peaksid meile jätkuvalt olema vaimulike ja kirikutöö tegijate toimetulek, ettevalmistus ja hingehoid, laste ja noorte kristlik haridus ning kiriku majandusküsimused, kui nimetada esimesi. Erilist tähelepanu tuleks pöörata ka jumalateenistusliku elu korrastamisele, kirikumuusika järjepidevuse tagamisele ning haiglakaplanaadi väljaarendamisele. Vt ka „Avameelselt arvudest“Eesti Kirik 5.2.2014.

Marko Tiitus: Pean tunnistama, et kuivõrd ma pole ei kirikuvalitsuse ega majanduskomisjoni liige, siis on mul EELK eelarve kujunemisest ja prioriteetidest üsna üldine ettekujutus. Juba peapiiskop Jaan Kiiviti ajast on peetud üldkiriklikeks prioriteetideks Usuteaduse Instituudi ja ajalehe Eesti Kirik tegevuse rahastamist. EELK-l on olemas arengukava koos tegevuskavaga, kuid viimastel aastatel on väidetud, et arengukavalisteks tegevusteks lihtsalt raha ei ole.

Olukorras, kus kiriku tulud on ebastabiilsed, on prioriteetide ülevaatamine paratamatu. On kaks võimalust – kas suurendada tulusid (see eeldaks omakorda liikmeannetuste kasvu ja panustamist töösse koguduseliikmetega) või kui on ilmne, et elame üle oma võimete, siis tuleb kärpida kulusid. Vastutustundlik seisukoht haldusreformi osas eeldab küsimust, kas meie struktuurid pole praegu liigselt üle paisutatud, ebaefektiivsed ja kallid. Isiklikult arvan, et see on niimoodi. Vajalikuks pean vaimulike töö tasustamise aluste reformimist ja keskkassa osa suurendamist. Kiriku olevik ja tulevik sõltub otseselt haritud, motiveeritud ja pühendunud vaimulikest, kes teenivad kogudustes ja kiriku töövaldkondades, ehk nagu ütles kunagi Raivo Linnas: karismaatilistest, intelligentsetest ja vitaalsetest kirikuõpetajatest.

Urmas Viilma: Eelarve struktuur jälgib praegu enam-vähem jaotumist kiriku erinevate töövaldkondade kaupa. Praegusteks eelarveprioriteetideks on olnud inimvara (sh keskkassa, Usuteaduse Instituut) ja avalikud ja oikumeenilised suhted (sh välissuhtlus, ajaleht Eesti Kirik). Minu soov oleks, et eelarve muutuks veel rohkem valdkondade-, mitte allasutuste-põhiseks. Selleks muutuseks on kõik vajalikud otsused EELK arengukava vastuvõtmisega tehtud. Seda on vaja nüüd rakendada. Hetkel on rakendamist takistanud finantsvahendite vähesus ja ka otsustava tahte puudumine, sest reform tähendaks suuremat ümberkorraldamist ka keskasutuste struktuuris. See on pikk, aeganõudev protsess ja nõuab tasakaalukat, kuid läbimõeldud juhtimist.

 

9.

Kas võiks kirikukogu istungeid kujundada ümber nii, et päevakorda kuuluksid näiteks ka teoloogilisi impulsse andvad ettekanded ja sisulisemat laadi diskussioonid, istungite ettevalmistamises osaleks rohkem kirikukogu liikmeid ning arutletavate teemade ettevalmistamine toimuks ka kirikliku meedia vahendusel? Kas kirikukogu istungid võiksid olla sündmused, kuhu on paremini kaasatud kiriklik avalikkus ning mis annavad enam sisulist tuge kirikuelule? Mulle näib, et ühist elu toetav potentsiaal, mis kirikukogus võiks kätkeda, ei ole ammendatud. Mida arvad Sina?

Joel Luhamets: Olen küsimuse püstitamisega päri. Kuid praktilises mõttes arvan, et praegu kaks korda aastas kogunev kirikukogu on saanud oma töörütmi, mida ei tahaks üle koormata. Teoloogiliste küsimustega tegeleb praegu vaimulike konverents. Laiema üldsuse kaasamiseks võiks kutsuda ellu kiriku kongressi, mis koguneks kahe või viie aasta tagant suuremaid ja sisulisi küsimusi arutama.

Tiit Salumäe: Tegemist on spetsiifilise kirikuseadustiku küsimusega, mida sai ka korduvalt arutatud põhikirja ettevalmistamise protsessis. Enamus oli seda meelt, mis praeguses põhikirjas ja kirikuseadustikus kirjas. Kirikukogu töö ja ülesanne on tõesti väga selgelt reglementeeritud ja piiritletud. Aga kirikukogu komisjonide tegevus on hoopis avaram ja see töö ei peaks olema ainult formaalne, vaid selle kaudu oleks võimalik tegeleda väga paljude oluliste ja aktuaalsete asjadega. Mõtlen kasvõi sellele, millega tuli meil lauluraamatukomisjonis tegeleda 1980. aastatel. Küsimuse juurde võiks tulla tagasi laiemas kontekstis. Üks kasutamata potentsiaale on naiste tagasihoidlik esindatus kirikukogus (praegu kuus 57-st) ja komisjonide liikmeskonnas (ei ole ühtegi naist). Arvestades, milline roll nii vaimulikena, ennekõike aga ilmikutena ja kaastöölistena on naistel meie kirikus, on alaesindatus kirikukogus silmatorkav. Aga eks ole sama seis ju ka meie riigis.

Ove Sander: Siin pole palju arutada, olen küsijaga täiesti nõus. Loomulikult peavad päevakorda jääma ka kiriku korralduslikud teemad, kuid need ei saa domineerida. Palju sõltub kirikukogu päevakorra koostajatest, kus on peapiiskopil vaieldamatul suur sõnaõigus. Probleemiks võib osutuda asjaolu, et kehtiv kirikuõigus pigemini näeb sisulisi diskusioone toimumas väiksemates kooslustes ning reserveerib suuremad formaalsemateks tegevusteks. Võib öelda, et tubli 2/3 kirikukogu võimkonda kuuluvast otsustuspädevusest on pigem formaalset ja korralduslikku, mitte sisulist laadi.

Marko Tiitus

Marko Tiitus

Marko Tiitus: Täiesti päri. Olen olnud kirikukogu liige 13 aastat ja kui jätta kõrvale mõned üksikud korrad, sh peapiiskopi valimine, kirikuseadustiku vastuvõtmine ja Usuteaduste Instituudi reorganiseerimise küsimus, on need olnud suhtelised rutiinsed ja igavadki. Sisulisi arutelusid seoses kiriku missiooni, strateegia, tulevikuga on olnud vähevõitu. Kui vaadata sinodite ülesehitust ja päevakorda näiteks Saksamaal, siis tõepoolest – sinod vältab kolm-neli päeva ning ülekaalus on teoloogilised ja kiriku sisulisi arenguid puudutavad küsimused. Samas ei puuduta see nähtus – nimetaksin seda kiriklikuks formalismiks – üksnes kirikukogu, vaid ka praostkondade sinodeid ja koguduste nõukogu koosolekuid.

Pikaajaline kogemus vaimulike konverentsi juhatuse esimehena ütleb mulle ka seda, et üheks tõsiste teemade ja tegelike probleemide üle arutlemise vältimise põhjuseks võib olla hirm, et erinevad ja vastandlikudki teoloogilised seisukohad põrkuvad ning ideede asemel hakatakse ründama isikuid, mis toob kaasa haigetsaamisi ja mõjub kollegiaalsust lõhkuvalt. On tõsi, et meie väitluskultuuris, sh teoloogilise diskussiooni kultuuris on arenguruumi. Teisalt ei tõuse diskussiooni tase olulisi küsimusi vältides.

Igal juhul olen nõus alla kirjutama loosungile: ei formaalsetele, sisututele ja igavatele koosolekutele!

Urmas Viilma: Selleks, et kirikukogu oleks sisukam, on kõik eeldused olemas. Kirikuseadustiku kohaselt saavad ettepaneku kirikukogu päevakorra kohta teha lisaks konsistooriumile praostkonna sinod, vähemalt kümme kirikukogu liiget, vaimulike konverents, piiskoplik nõukogu, kirikukogu alaline erikomisjon ja nõukogu. Miks seni selliseid ettepanekuid pole tehtud, ei oska öelda. Loomulikult on võtmeroll kirikukogu istungite ettevalmistamisel konsistooriumil ja ka peapiiskopil kui kirikukogu spiikril. Isiklikult arvan, et kirikukogu iga istungi päevakorras peaks olema sisulisi arutlusküsimusi. See kasvataks ka kiriku avalikkuse huvi.

 

10.

Kui kirikukogu valib peapiiskopi, tuleb kirikukogul valida ka lähimad abilised. Vastutus on valida uuesti kogu juhtkond. Seetõttu oleks aus ja õige, kui see isikute ring on kirikule teada. Kes on kandidaadid, kellele teed ettepaneku olla piiskop, kantsler ja assessor?

Joel Luhamets: Praegu arvestaksin olemasoleva konsistooriumi koosseisu ja peapiiskopikandidaatidega. Uusi liikmeid kaasaks vastavalt üleskerkivatele vajadustele.

Tiit Salumäe: Ma ei pea vajalikuks nimetada nimesid. Kahtlemata on kandidaadid ennekõike need, kes on saanud nimetamisväärse toetuse. Minu arvates on oht ajada segamine kiriklik valimine ja ilmalik poliitiline valimine. Kasutama sama mõistet, aga sisu on erinev. Lisaks: kuna kandidaate on viis (kui kirikukogul täiendavat kandidaati üles ei seata) ja valituks osutub üks, siis on ju terve hulk kaasvõitlejaid saanud lubadusi, mida üles seatud kandidaat, kes ei osutu valituks, ei saa täita. Nõustun küll sellega, et meie valimisseadustiku probleem on, et kohe samal koosolekul tuleb valitud peapiiskopil esitada ka uue konsistooriumi koosseis ja ametid. Aga seadustik on selline ja ise oleme selle vastu võtnud. Tuletan siin meelde seika oma elust. 29. juunil 1994 valis kirikukogu EELK peapiiskopi. Üles seatud oli kaks kandidaati, valdav toetus praostkodadest oli peapiiskopikandidaat ja piiskop Einar Soonel. Valituks osutus peapiiskopikandidaat õpetaja Jaan Kiivit. Hääletus oli äärmiselt tasavägine. Olin valimisel toetanud Einar Soonet. Peale valimistulemuse väljakuulutamist tuli Jaan Kiivit mu laua juurde ja küsis, kas olen valmis tulema tema Konsistooriumi assessoriks. Kutse oli mulle täielik üllatus. Muidugi lähtusin peapiiskopi kutsest ja andsin nõusoleku. Meil oli väga konstruktiivne koostöö ja ta ei küsinud kordagi minu toetuse kohta Einar Soonele. Einar Soone jätkas piiskopina Jaan Kiiviti konsistooriumis. Ei meenu ka häirivaid pingeid nende vahel. Minule jääb arusaamatuks antud küsimuse puhul, kas ja mil määral on kandidaat pärast valituks osutumist seotud oma lubadustega ja mis juhtub siis, kui sama isikut nimetab mitu peapiiskopikandidaati? Kas niisugune „meeskonna“ valik ehitab või lammutab kirikut? Kas see on vajalik „häälte püüdmiseks?“ Igal juhul on see ilmalikus poliitikas kasutatava atribuutika toomine kiriku praktikasse ja oleksin selles ettevaatlik. Varasematel valimistel ei ole niisugust kavandatavat konsistooriumi koosseisu kunagi küsitud. Olen osalenud nelja peapiiskopi ja ühe piiskopi valimisel. Sisuline küsimus on, kas kirikuvalitsuse koosseis peakski olema „sõpruskond“? Kas siin ei peitu oht opositsiooni tekitamiseks juba eos ja antud valdkonna professionaalsuse asemel muude tegurite arvestamisele? Teemasid, mida arutada, on muidugi ka teisi. Ma ei kavatase nimesid nimetada. Iga asi omal ajal!

Ove Sander: Olen varemgi väljendanud mõtet, et ei pea nimede avaldamist enne lõpliku valiku langetamist piisavalt argumenteerituks. Põhimõtteliselt võiks ju seda teha – eriti kui otsustatakse nimetatud ametite valimised läbi viia peapiiskopi valimisega samal istungjärgul –, kuid inimsuhete ja edasise koostöö huvides ei oleks kandidaatide nimedega liigne kiirustamine põhjendatud. Kui kirikukogu usaldab kellelegi peapiiskopiameti, siis võiks seda käsitleda ka usalduse ja mandaadina moodustada kirikuvalitus. Peapiiskopi valimine võiks olla seega mõningal määral distantseeritud tema meeskonna valimisest.

Marko Tiitus: Olen nõus, et peapiiskopikandidaadi programmist mitte väiksema tähtsusega on tema tulevane meeskond. Võime öelda ka nii, et „programm“ ja „visioon“ ei pea olema mitte peapiiskopil, vaid kirikul. Nende valimiste puhul on küsimus eeskätt selles, kes, kuidas ja kellega hakkab kiriku programmi järgmise viie või kümne või kahekümne aasta jooksul ellu viima.

Teisalt on see küsimus tundlik, sest kirikuvalitsus ei saa koosneda lihtsalt peapiiskopi mõttekaaslastest või valijatest, vaid peab teenima kiriku kui terviku huvisid. Seega ei pea ma õigeks, et piiskopi, kantsleri ja konsistooriumi valimised toimuvad peapiiskopi valimistega samal päeval. Uuele peapiiskopile peaks andma aega rahulikult kaaluda ja läbirääkimisi pidada olukorras, kus ta ei ole enam kammitsetud valimiste-eelsest õhkkonnast, ning esitada kirikuvalitsuse liikmete kandidaadid kas erakorralisel kirikukogul jaanuaris või siis korralisel kirikukogul 2015. aasta kevadel.

Urmas Viilma

Urmas Viilma

Piiskoppe võiks meie kirikus olla vähemalt kaks – kui seada eesmärgiks vaimulike hingehoiu ja teenimise toetamise tõhustamine, siis ei piisa selleks peapiiskopi isiklikust karismast või suhtlemisoskustest. Kahe abipiiskopi teenimispiirkondadeks võiksid olla vastavalt Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti ning nende peamisteks ülesanneteks koguduste külastamine ning vaimulike ja töötegijate nõustamine ja toetamine. Kuivõrd näen piiskopiametis esmasena hingehoidlikku võimekust ja kogemust, siis peapiiskopiks valituks osutudes teeksin ettepaneku piiskopina teenimiseks Jaan Tammsalule ja Urmas Nagelile. Kantsleriametis näeksin hea meelega Urmas Viilma jätkamist.

Assessorikandidaatide esitamine eeldab töövaldkondade ja tööjaotuse põhjalikumat läbimõtlemist. Küll olen aga veendunud selles, et konsistooriumi liikmete arvu tuleb suurendada ning vajadusel muuta selleks kirikuseadust. Meil on kirikus nii vanema kui noorema põlvkonna vaimulike hulgas piisavalt kompetentseid inimesi, keda kaasata kiriku juhtimisse.

Urmas Viilma: Tänases valimiste-eelses faasis hoiduksin nimede nimetamisest. Ei tohi ka unustada, et ükski tänastest piiskoppidest ei kao kiriku jaoks kuhugi isegi emerituuri siirdudes. Küllap palun oma meeskonda kedagi kaaskandideerijate hulgast. Oluline on ka mitte lõhkuda järjepidevust ja kustutada mälu. Muudatuste eelduseks on aga värske vaatenurk, julgus ja motiveeritus. Selleks tuleb tuua kirikuvalitsusse ka värsket verd. Minu peamiseks eesmärgiks on moodustada kompetentne ja kiriku ühtsust toetav meeskond. See ei pruugi kohe õnnestuda, kuid lubatagu siis eksida ja ennast korrigeerida.

 

11.

Ettepanek viia peapiiskopi valimine otsustavalt avaramale pinnasele – sõsarkirikutes on selle kohta häid näiteid – ei ole uus: peapiiskoppi võiks valida mitte kirikukogu, vaid valijatekogu, kuhu kuuluksid kõik EELK ordineeritud ametikandjad ja sama arv koguduste poolt delegeeritud ilmikvalijaid. Kuidas suhtud sellesse ettepanekusse?

Joel Luhamets: Põhimõtteliselt toetan seda ettepanekut.

Tiit Salumäe: Mulle ei ole teada, et keegi oleks algatanud selles küsimuses EELK õiguskorra muutmise eelnõu. Ootan huviga ettepanekut, mida saaks läbi arutada EELK pädevad organid.

Ove Sander: Toetan täiesti ettepanekut, et peapiiskopi valijate ring võiks olla märkimisväärselt laiem. Kuivõrd peapiiskop on kogu kiriku karjane, peaksid võimalikult paljud kiriku liikmed ja töötegijad selle otsuse juures saama kaasa rääkida. Kindlasti mõjuks laiema valijaskonna kaasamine kirikule aktiviseerivalt – inimesed hakkavad enam kaasa mõtlema ja palvetama, aga ka teenima ja vastutust võtma. Olen sageli väljendanud muret vähese kaasatuse ja võimu koondamise üle meie kirikus. (Vt ka värsket raamatut EELK: Sisse- ja väljavaateid. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, lk 71–75.) Usun, et selline valmissüsteemi korrastamine mõjuks kirikule tervendavalt.

Marko Tiitus: Olen selle ettepanekuga põhimõtteliselt päri ja see oli jutuks ka 2005. aasta kirikuseadustiku koostamisel, kuid jäi siiski toona vaid mõttearenduse tasandile. Valimiskogu, kuhu kuuluksid kõik vaimulikud ja koguduste esindajad, suurendaks kiriku sidusust, annaks peapiiskopi ametile ja valimistele laiema kandepinna ning võiks ka suurendada vaimulike ja koguduseliikmete vastutust kiriku juhtimisel.

Urmas Viilma: Põhimõtteliselt ei ole ma selle vastu, kuid enne lõpliku otsuse tegemist tuleb seda tõsiselt analüüsida ja vaadelda pisut laiemas kontekstis. Hetkel valib ka koguduse õpetaja koguduse nõukogu, kuigi võiks valida täiskogu. Muutus üldkiriku tasandil tuleks laiendada ka koguduse tasandile, kuid see kõik vajaks põhjalikumat analüüsi.

 

12.

Kas oled nõus, et meie kiriku ülemkarjase – teoloogiliselt kõike muud kui vältimatu – koormamine konsistooriumi (kirikuvalitsuse) presidendi ja kirikukogu (kirikuparlamendi) juhataja tööga vajaks ümbervaatamist, kuna kõigi nende töösuundade optimaalne arendamine ei ole võimalik ning see ei soodusta ka võimekate töötegijate ja kirikurahva laiemast ja julgemast kaasamisest tekkivat sünergiat? Loomulikult on ka administratiivsed, organisatoorsed ja majanduslikud küsimused kiriku jaoks teoloogilise kaaluga ning kiriku vaimulik juht peaks omama neis organites kaasarääkimise- ja otsustamisvõimalust, kuid nende organite vahetu juhtimisega ei peaks ehk peapiiskopi koormama?

Joel Luhamets: Seda seisukohta omasin juba eelmiste peapiiskopi valimiste ajal. Sellega toetan ka praegu küsimuses esitatud mõttekäiku.

Tiit Salumäe: „Kas oled nõus“ küsimusele saab vastata ei või jah. Tegemist on taas EELK õiguskorra küsimusega, mille muutmiseks on vastav protseduur. Minu teada ei ole praeguseni keegi muudatusettepanekut esitanud.

Ove Sander: Jagan küsija seisukohta: peapiiskopi liigne koormamine administratiivsete ja organisatoorsete ülesannetega vähendab tema võimekust täita efektiivselt talle usaldatud episkope’d. Loomulikult ei saa peapiiskop täiesti kõrvale jääda nimetatud küsimustes, kuid oluline on sellise juhtimissüsteemi rakendamine, milles oleks senisest suurem kaal koostööl (mitte ainult koos töötamisel), ülesannete jagamisel, suuremal kaasamisel ja usaldusel. Millistest tänastest rollidest peaks ülemkarjane loobuma – selle üle tuleks arutada, kuivõrd võimalusi on mitmeid. Vaieldamatult on tegu kiriku jaoks olulise arutlusteemaga, mida tuleks uuel peapiiskopil kindlasti tõstatada.

Marko Tiitus: Kahtlemata on vaja konsistooriumi töökorraldus üle vaadata selliselt, et peapiiskop ei oleks liigselt koormatud administratiivse juhtimise, majandusküsimustega jm-ga. Selleks, et pakkuda toimivaid lahendusi või toetada mingeid ettepanekuid selles vallas, peaks olukorda põhjalikumalt analüüsima, kui mina seda hetkel teha suudan. Pean lisama, et kuna ma ei ole kirikuvalitsuse liige, siis puudub mul vahetu kogemus sellest vallast. Põhimõtteliselt arvan, et peapiiskop ei peaks ilmtingimata olema kirikukogu kui kiriku seadusandliku organi juhataja ja seda rolli võiks vabalt täita võimekas ilmik. Kuivõrd konsistoorium on peapiiskopile abiks kiriku tegevjuhtimisel, siis konsistooriumi tööd peaks juhtima ikkagi peapiiskop.

Urmas Viilma: Peapiiskop saab ka praeguse kirikuseadustiku alusel oma vastutust administratiivsetes küsimustes jagada või delegeerida. Kirikukogu juhatus on kolmeliikmeline, luues eeldused ülesannete delegeerimiseks abijuhatajatele. Ka konsistooriumi istungeid võivad ette valmistada lisaks peapiiskopile nii piiskop kui ka kantsler. Seda ei pea tingimata kasutama ainult juhul, kui peapiiskop on puhkusel või lähetuses. Esmalt sõltub delegeerimine juhist. Võimalused selleks on seadustikus loodud.

 

13.

Kas oleksid valmis toetama kirikukogul tehtavat ettepanekut, et peapiiskopi ametiaega piiratakse (nt 10+5 perioodiga)? Loomulikult oleks peapiiskopina teeninud vaimulik peale peapiiskopina teenimise perioodi jätkuvalt piiskop (vt T.-A. Põder, „Peapiiskopi ametiaja pikkus“Kirik & Teoloogia nr 92/ 13.9.2013, „Peapiiskopi ametist“Eesti Kirik 19.2.2014). Kas oled valmis toetama kirikukogu ettepanekut, et peapiiskop, kes on valitud kiriku poolt ametisse 60. eluaasta ületanuna, on ametis 70. eluaasta saabumiseni?

Joel Luhamets: Ma ei toeta peapiiskopi ametiaja piiramist. On palju teisi võimalusi peapiiskopi jõuvarude kompenseerimiseks. See amet nõuab alati kaastööliste tuge. Küll olen ma päri sellega, et praegustel valimistel valituks osutunud üle 60 aasta vanuse kandidaadi ametiaega võiks kohe pikendada 70. eluaastani. Tervise halvenedes on tagasiastumine alati võimalik.

Tiit Salumäe: „Kas oled nõus“ küsimusele ei saa ma vastata, sest ma ei ole saanud tutvuda kirikukogul tehtava ettepanekuga.

Ove Sander: Põhimõtteliselt olen nõus piirangute seadmisega peapiiskopi ameti teostamisele, sest osaliselt on piirangud täna juba olemas, näiteks vajalik ordinatsioonivanus või pensioniiga. Küsimus on eelkõige inimese suutlikkuses pikema aja vältel sellist suurt vastutust kanda ning samuti ka tähelepanekus, et igaks kiriku või ühiskonna elu etapiks oleks Jumalal otsekui oma karjane – vajaminevate andide ja võimetega antud olukorraks. Kuivõrd tänane olukord nii kirikus kui Eesti riigis muutub väga kiiresti, siis on mõistlik näha ka peapiiskoppe tihedamas rotatsioonis. Küll aga ei poolda ma praegu – peapiiskopi valimiste lõpufaasis – enam muudatuste tegemist valmisreeglites ja -statuudis. Nende muutmise juurde oleks aga kindlasti põhjust tagasi tulla lähiaastatel.

Marko Tiitus: Olen põhimõtteliselt avatud aruteluks sellel teemal, et peapiiskopi ametiaeg võiks olla ajaliselt piiritletud, ega näe siin vastuolu luterliku teoloogia ja praktikaga. Samas oleks sellise piiritlemise näol tegemist põhimõttelise muudatusega Eesti kirikupraktikas, mis vajaks põhjalikumaid analüüse ning poolt- ja vastuargumentide läbikaalumist. Kuna tänaseks ühtegi konkreetset ettepanekut kirikukogule tehtud pole, siis on mul raske öelda midagi täpsemat. Sama puudutab ka küsimuse teist poolt ehk peapiiskopi ametiaja pikendamist 70. eluaastani. Küll olen seda meelt, et mängu käigus reeglite muutmine ei ole demokraatia põhimõtetega kooskõlas – ehk siis: kõik praegused peapiiskopikandidaadid on kandideerimas kehtiva kirikuseadustiku alusel ning mis tahes muudatused praegusel ajahetkel tekitaksid olukorra, kus kandidaadid ei ole enam õiguslikult võrdses positsioonis. Võimalikke muudatusi seoses peapiiskopi ametiaja pikkusega saab rakendada järgmistest valimistest alates, aga kindlasti peavad need siis jõustuma enne kandidaatide ülesseadmist.

Urmas Viilma: Arvan, et selle küsimuse üle võib arutada, kuid ei pea siiski mõistlikuks muuta vaimuliku ameti mõistmist puudutavaid praktikaid kiirustades. Kirikukogu saab peapiiskopi vajadusel ametist tagasi kutsuda ka ennetähtaegselt ja tagasi saab astuda peapiiskop ka omal soovil. Pean ise siiski loomulikuks seda, et sellest ametist siirdutakse emerituuri, mitte tegevteenistusse. See on ka meie oikumeeniliste partnerite praktika, eriti Porvoo osaduskonnas. Et takistada kaua aega ametis oleva peapiiskopi stagneerumist, oleks ehk mõistlik kaaluda pigem peapiiskopikandidaadi ordinatsioonivanuse tõstmist praeguse 15 aasta pealt 20 aastani. See tagaks, et peapiiskopiks saavad kandideerida umbes 45–50-aastased suurte kogemustega kandidaadid. Tulemuseks oleks peapiiskopi ametiaja soovitud pikkus keskmiselt 15 aastat.

 

Vestlus jätkub siin.

 

Joel Luhamets (1952) on EELK Tartu Pauluse koguduse õpetaja, Tartu praostkonna praost ja konsistooriumi assessor ehk kirikuvalitsuse liige (vastutusvaldkondadeks misjon ja diakoonia).

Tiit Salumäe (1951) on EELK Haapsalu Püha Johannese koguduse õpetaja, Lääne praostkonna praost ja konsistooriumi assessor (vastutusvaldkondadeks välissuhted, liturgia, kirikumuusika, meedia, infotehnoloogia, arhitektuuri- ja kunstiväärtused).

Ove Sander (1970), PhD (filosoofia), on Nõmme Rahu koguduse õpetaja ja EELK Usuteaduse Instituudi rektor.

Marko Tiitus (1971), mag phil (teaduskraad), on EELK Viljandi Jaani koguduse õpetaja ja Viljandi praostkonna praost, EELK Usuteaduse Instituudi praktilise usuteaduse (liturgika, koguduse praktika) lektor ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant.

Urmas Viilma (1973) on EELK Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja ja EELK konsistooriumi kantsler (vastutusvaldkondadeks majandus ja konsistooriumi kantselei).

Thomas-Andreas Põder (1976), EELK vikaarõpetaja, on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent ja usuteaduse programmijuht, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
English