Arvamused

Vestlus EELK peapiiskopikandidaatidega (1. osa)

kjtKirjalik vestlus toimus augustis kokkulepitult kahes faasis (16.-30.9. ja 3.-9.10.2014). Peapiiskopi- kandidaatidele oli antud teada vastuste kogumahu alam- ja ülempiir. Arvestades vastuseid esimeses ringis esitatud küsimustele, sai esitatud kolm täiendavat küsimust. Praeguse numeratsiooni kohaselt on nendeks küsimused 11–13.

 

1.

Eestis on mitmeid kristlikke kirikuid. Eestlane võib olla õigeusklik või baptist ning on rida teisigi võimalusi. Sina oled luterlane ning kandideerid evangeelse luterliku kiriku peapiiskopiks? Mis kütkestab Sind luterluse juures?

Joel Luhamets

Joel Luhamets

Joel Luhamets: Luterlik kirik on Eestis olnud sadade aastate jooksul meie kirikuks ja vaimulikuks emaks. Selles kirikus on Jumala sõna selgelt ja puhtalt kuulutatud ja Pühakirja kohaselt sakramente jagatud. Mu vanemad olid luterlased ja mina olen luterlane. Ma ei aruta palju selle üle, miks ma olen luterlane. Hea või halb kristlane saab olla igas kirikus. Ma tahaks olla hea kristlane meie oma kirikus.

Tiit Salumäe: Esmalt üks mõisteline täpsustus. Olen juba varem öelnud, et peapiiskopi valimisel ei ole minu arvates asjakohane kasutada aktiivset isikukeskset mõistet „kandideerima“, vaid kirikukeskset väljendit „on seatud üles kandidaadina“. See on ka meie kirikuseadustiku kohaselt õigem. Üks muistne tarkus on: kardinal, kes läheb konklaavile paavstina, tuleb tagasi ikka kardinalina. Vastates aga küsimusele: olen luterlane oma lapsepõlvest alates, kasvanud üles luterliku vaimuliku peres. Minu jaoks on see täiesti piisav argument. See on minu vaimuliku identiteedi nurgakivi. Võin öelda, et lapsepõlvekodu ja kirik on mind selleks kasvatanud. Ma tunnen ennast luterliku kiriku osaduses Kristuse üleilmse katoolse kiriku liikmena ja Jeesuse jüngrina. Luterlus on konfessioonide keskmes ja piltlikult väljendudes asub otsekui Ida ja Lääne kiriku ning ka vanade kirikute ja uusaja vabakoguduste teoloogilise käsitluse piiril. Mind on professor Salumaa õpetanud hindama seda, mida mõistame evangeelse vabaduse all. Eri maade luterlike kirikute praktikat jälgides hindan liturgilist mitmekesisust ja jumalateenistuselu elavdamise võimalusi.

Ove Sander: Selleks on eelkõige luterluse keskseim õpetus – inimese õigeksmõistmine Jumala armust usu kaudu. Loomulikult ei ole see ainult õpetus, vaid väga paljude inimeste sügav kogemus, et ainuüksi Jumala armu ja halastuse tõttu on meil lootust. Oleme me Kristuses vastu võtnud andeksandva armu, siis õieti kõik meie elus – meie usk, lootus, teenimine ning viimaks ka igavene elu – lähtub sellest allikast.

Veel paelub mind luterlusele väga omane vabaduse ja sellega seotud vastutuse mõiste. Ka ausus, mõistetuna nii teoloogiliselt kui moraalselt, on minu jaoks väga oluline. Samuti paelub luterluses võime tulla toime väga erinevate usuliste rõhuasetuste ja vagaduslike praktikatega, milleks taas annab ainukordse aluse õigeksmõistuõpetus.

Marko Tiitus: Mind on luterluses alati köitnud vabaduse printsiip: luterlik teoloogia seab kristluse keskmesse õigeksmõistmise, mis Ulrich Körtneri sõnadega pole midagi muud kui vabadusõpetus. Usk on teadmine uuesti kättevõidetud vabadusest, milleks usklikud Kristuse läbi vabastatud on (Gl 5:1). Minu põlvkond on suhteliselt lühikese aja jooksul kogenud erinevate orjastavate ideoloogiate toimet ning luterlikus kirikus olen leidnud Kristuse – tõe, mis teeb vabaks. Kristus ei ole tulnud inimkonnale pakkuma uut ja paremat eetost või kultust, vaid lunastust sellest, mis inimest orjastab ja tema jumalanäolisust degradeerib. Teiseks on mulle luterluse puhul oluline, et ta mõistab end liturgilise osaduskonna või kirikuna, mille keskmes on Kristuse evangeelium ja pühad sakramendid, olles seega kriitiline tarbijakeskse individualistliku religioossuse mistahes ilmingute suhtes.

Urmas Viilma: Juured on tähtsad igale inimesele, aga ka kirikule, ning minu jaoks on väga oluline see, et luterluse läte on algkogudusest välja kasvanud kirikus. Mulle meeldib luterlusele iseloomulik vabadus esitada oma usu kohta küsimusi ning leida neile ka Pühakirjast vastuseid. See ei ole ainult õpetatud teoloogide privileeg. Samal ajal tuleb mõista, et kõige rahuldavamad vastused saan ma oma küsimustele siiski tänu süvenemisele kiriku teoloogilisse pärandisse. Pole mõtet leiutada jalgratast! Veel on mulle sobinud luteri kiriku ühiskondlik mõõde – nähtav, kaasa rääkiv ja osalev kirik.

 

2.

Tiit Salumäe

Tiit Salumäe

Kuidas selgitaksid inimesele, kes püüab teha vastutustundlikku valikut erinevate Eesti kirikute vahel, seda, mis on luterliku arusaama kohaselt kristliku usu puhul kõige olulisem?

Joel Luhamets: Toetumine eelkõige Jumala Sõnale, usule ja armule. Siiski ka väliseid toiminguid ja tegusid alahindamata.

Tiit Salumäe: Uuriksin tema enda tausta, ootusi ja eeldusi. Selgitaksin luterluse olemust ja laseksin tal endal teha valik. Kolme sõnaga seda ei tee. Meie konfessionaalne kuuluvus on küll oluline aga olulisem on elav osadus Kristuse Kirikuga. Kui tuleb esile, et perekond on varem kuulunud teatud kogudusse, siis viitaksin võimalusele leida oma perekonna ajaloolised juured. Selline järjepidevus toetab rahvuslikku ja kultuurilist identiteeti. Usuelu pole mingi harrastuselaadne meelistegevus vaid inimeseks olemise viis.

Ove Sander: Kindlasti tuleb esmalt lähtuda sellest, et inimesed on vaid mingi piirini valijad ja otsustajad, Jumal oma Püha Vaimu läbi on see, kes meid kutsub, valgustab ja pühitseb. Küllap rõhutaksin ristiusu eksklusiivsust võrreldes teiste usunditega. Jumal ise on inimeseks saanud, Tema Poeg meie eest surnud ja üles äratatud, et meil võiks olla igavene elu. See tähendab, et Jumal on kõik teinud meie eluks ja õndsuseks, meil tuleb sellele vaid usus ja kuulekuses vastata. Luterlikult mõistetud kristlus on ennekõike suunatud Jumala ja inimese loodupärase vahekorra taastamisele ning osasaamisele õndsast ja igavesest elust Kolmainu osaduses.

Marko Tiitus: Religioosne paljusus on Eestis väga suur, maailmast rääkimata. Kohati võib see silme eest kirjuks võtta ning vastutustundliku valiku tegemine pole kerge. Hea õpetaja on see, kellel on suur eruditsioon ja sünteesivõime, kuid ka oskus materjali lihtsustada ja tuua sellest välja oluline. Reformatsioon puhastas kristluse liiglihast. Mis on siis kristluses peamine? Vastaksin ühe sõnaga: suhted. Armastusest ja usaldusest kantud, hirmu- ja manipulatsioonivaba suhet Jumala ja inimese vahel kirjeldatakse luterluses õigeksmõistuna: Jumala armastus ületab jumalinimeses Jeesuses Kristuses barjäärid Jumala ja inimese vahel ning teeb lõpu inimlikule vajadusele end Tema kui Absoluudi silmis tõestada, Temaga manipuleerida, Tema soosingut pälvida või oma poolikust ja ebatäiuslikkust kuidagi hüvitada. Ainus, mida inimeselt oodatakse, on lasta end Jumalal armastada. Inimese jumalasuhtest kasvavad vältimatult ja paratamatult välja tema suhted kaasinimeste, kogukonna ja ühiskonnaga. Need on suhted, mida iseloomustavad elujaatus, usaldus, avatus ja armastus – isegi siis, kui elus on haiget saadud ja pettutud.

Urmas Viilma: Selgitaksin, et luterlus hindab üle kõige usku ning piibellikku käsu ja evangeeliumi tasakaalu. See tähendab jätkuvat pürgimist oma elu ja tegudega täiuse poole armastuses Jumala ja ligimese vastu. Samal ajal teadmises ja usus, et olen olnud vääritu sulane, keda Jumal sellest hoolimata armastab. Tema armastus seisneb oma armuga minu puudulikkuse kinni katmises, millele mina saan vastata oma usu ja kuulekusega Tema sõnale. Rõhutaksin oma kirikut tutvustades kiriku sakramentide olulisust kristlase hingeõndsuse saavutamisel ning seda, et ilma Jumala poolt kiriku kätte usaldatud armuvahenditeta ei saa inimene elada aktiivse ja pühendunud kristlasena.

 

3.

Luterlik kirik Eestis väärtustab kõrgelt oikumeenilist osadust ja koostööd teiste kirikutega – nii Eestis kui rahvusvaheliselt. Milliseid EELK oikumeenilisi sidemeid tõstaksid esile ja miks? Mis osas näed siin arenguruumi?

Joel Luhamets: Hindan kõiki oikumeenilisi sidemeid, mille kaudu õpitakse üksteist paremini tundma ja austama. See on ka aluseks koostööle meie rahva vaimulikul teenimisel.

Tiit Salumäe: Olen Eesti Kirikute Nõukogus EELK esindajana tundnud osadust kõigi kümne liikmeskirikuga. Rahvusvaheliselt olen valdkonnaga seotud EELK välissuhete komisjoni esimehena. Meil on ajalooliselt hea koostöö Saksa, Soome, Rootsi, Läti, Leedu, Ingeri ja mitme teise kirikuga luterlike kirikute peres, Porvoo osaduskonna kaudu ka anglikaani kirikutega. Leuenbergi kirikuosadus [ehk Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas – toim] laiendab suhted ja annab meile seose ka näiteks metodistidega. Suurepäraseid kogemusi on ka UBS (United Bible Societies, Ühinenud Piibliseltsid) assambleedelt ja koostööst Piibli alal. EELK on olnud oikumeeniliselt aktiivne kogu oma aja jooksul. Areneda ja suhteid edendada saab siis, kui selleks on piisavalt vastastikust huvi ressurssi. Mulle on hästi jäänud meelde kardinal Walter Kasperi mõistupilt Kirikute Maailmanõukogu täiskogul Brasiilias – kõneldakse, et praegu olevat oikumeenia talv, aga õnneks ei ole talv kogu maailmas samal ajal.

Ove Sander

Ove Sander

Ove Sander: Luterliku identiteedi hoidmise seisukohalt on oluline koostöö jätkamine Luterliku Maailmaliiduga ja tema liimeskirikutega. Eraldi rõhutaksin tihedama koostöö vajadust EELK Välis-Eesti piiskopkonna ja Balti luterlike kirikutega. Jälgiksin suure tähelepanuga LCMC (Lutheran Congregations in Mission for Christ) kui Ameerika ainsa jõudsalt kasvava luterliku kirikuosaduse käekäiku.

Järgnevalt nimetan Porvoo osaduskonna kirikud, eriti koostööd Rochesteri piiskopkonnaga. Suurematest lepingutest oleksid veel olulise tähendusega Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas ning kui õnnestuks kasvatada osalust Euroopa Kirikute Konverentsis, oleks seegi väga hea.

Lokaaltasandil pean oluliseks EELK dialoogi jätkamist õigeusu suunal, kuna õigeusk on traditsiooniline konfessioon Eestis ning tänagi elab Eestis märkimisväärne arv idakristluse järgijaid. Loomulikult tuleb jätkata koostööd kõigi EKN-i liimeskirikutega, nii palju kui see on vähegi võimalik. Kõigi nende püüdluste aluseks on Jeesuse ülempreesterlik palve ning arusaamine Kristuse ühest ja ühendatud ihust, nagu sellest kirjutab püha Paulus.

Marko Tiitus: Usun, et EELK võib oma oikumeeniliste suhete ja esindatusega oikumeenilistes organisatsioonides (Kirikute Maailmanõukogu, Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas, Porvoo osaduskond), samuti ka Luterlikus Maailmaliidus, rahul olla. Oleme väike kirik ja meie suutlikkus kõigis rahvusvahelistes protsessides kaasas olla ja neid mõjutada ei pruugi alati olla piisav. Ometi peame püüdma teha oma parima ning heameel on näha ja tõdeda noorema põlve teoloogide (Anne Burghardt, Tauno Teder, Thomas-Andreas Põder) viljakat panust oikumeeniliste suhete arendamisse. Mulle isiklikult tundub, et võiksime rohkem panustada Porvoo osaduskonna liikmeskirikute vahelistesse suhetesse – ühelt poolt seovad meid pikaajalised ajaloolised sidemed ja

Marko Tiitus

Marko Tiitus

ühine kultuuriruum Skandinaavia kirikutega, teisalt on meil palju väärtuslikku õppida anglikaani kiriku liturgilisest ja spirituaalsest kogemusest.

Eesti tasandil peaks meie kirik säilitama eestkõneleja positsiooni Eesti Kirikute Nõukogus, mis tähendab ka liidrirolli oikumeeniliste suhete arendamisel ning ühisel evangeeliumi kuulutamisel ja diakoonilisel teenimisel meie ühiskonnas.

Urmas Viilma: Hindan ülimalt kõrgelt Eesti Kirikute Nõukogu tegevust ühiskonnas kristlaste ühise hääle ja sõnumi kujundamisel ning oikumeenilise ühisosa leidmisel. Usun, et just tänu EKN-ile on suhted erinevate kirikute vahel Eestis vennalikud ning kristlaste sõnum ühiskonnas ühtne. Arvan, et EELK EKN-i juhtivkirikuna on sellele palju kaasa aidanud. Rahvusvahelisel tasandil pean oluliseks suhete hoidmise ja aktiivse kaasatöötamise jätkamist kõigis senistes organisatsioonides ja osaduskondades. Tihedad kontaktid partnerkirikutega Saksamaal, Põhja- ja Baltimaades peavad jätkuma eesmärgiga hoida elus ajaloolisi sidemeid ning osaleda piirkonnaüleses oikumeenias. Samal ajal tuleb vältida kaasajooksmist trendidega, mis kisuvad kiriku ära piibellikult traditsiooniliselt aluselt.

 

4.

Millisena näed kiriku ja ühiskonna suhet? Milline on Sinu meelest kiriku asend ühiskonnas täna? Kas evangeeliumi sõnum on ühiskonnas kuuldav?

Joel Luhamets: Kirik on sellest maailmast väljakutsutute hulk, kelle osaks on anda tunnistust maailmale Jeesuses Kristuses ilmunud Jumala armust ja päästmisest. Ühiskonnas on alati neid, kes selle sõnumi rõõmuga vastu võtavad, seda hindavad ja kiriku tööd tunnustavad. Samas on alati ka neid, kellele kiriku töö on pahanduseks. Täna on Jumala Sõna ja kiriku hääl kuuldav kõikidele, kes seda kuulda tahavad.

Tiit Salumäe: Eks kõik oleneb sellest, kuidas tahetakse vaadata. Olen vabariigi valitsuse ja EELK asjatundjate komisjoni pikaaegse liikmena tundnud seda, et meid kuulatakse hoolega, iseasi on, kui palju on praktiliselt võimalik ära teha. Olen tegutsenud muinsuskaitse, kultuuriväärtuste ja avalike suhete valdkonnas. Muidugi ei ole me saavutanud kõike seda, mida oleme tahtnud, aga läbi aastate on tugi ja koostöö püsinud. Kiriku sõnum on kahtlemata kuuldav, igahommikune palvus Vikerraadios ja vaimulikud saated Eesti Televisioonis on see, mille eest peame olema tänulikud. Sõitsin taksoga sadamasse ja sain taksos kuulata Toomas Pauli hommikupalvust. Eesti kirik on meediapildis palju nähtavam kui mitmel pool mujal. Kui näiteks suuremate kirikupühade ajal on meile traditsioonilised jumalateenistuste ülekanded ja vaimuliku sisuga saated nii rahvusringhäälingus kui ka temaatilised kirjutised trükimeedias, siis näiteks paljude Euroopa ja Põhja-Ameerika maade meedias kajastab jõulupühi peamiselt vaid intensiivne väljamüükide reklaamikampaania. Kirik saab anda oma panuse ka rahvusliku identiteedi alalhoidjana ja toetajana. Traditsiooni kandmine on ka kiriku osalemine riiklike tähtpäevade tähistamisel. Paljude teiste riikidega võrreldes on see siiski suhteliselt erandlik olukord. See, kui kuuldavad me oleme ühiskonnas kirikuna, sõltub meist kõigist ja sellest, kuidas misjonikäsku isikliku vastutuse valguses suhtume.

Ove Sander: Luterlus pigem rõhutab kui vastustab kiriku ühiskonnasuunalist tegevust. Siiski, et saavutada sellist vaimulikku läbimurret kirikus, millel oleksid ka ühiskondlikud viljastavad tagajärjed, peaksid võimalikult paljud EELK liikmed, mitte ainult piiskopid ja vaimulikud, saama Kristuse tunnistajateks oma igapäevaelus. Näen just siin meie koguduste liikmete suurt potentsiaali kiriku nähtavamaks tegemisel ning peapiiskopi rolli selle väljatoomisel.

Ühtlasi peaks kirik omama enam diskusiooni- ja dialoogivõimet. Oma seisukohtade selgitamisel võiksime olla kindlasti julgemad ning, ütleme siis, heas mõttes häälekamad. Mulle tundub, et tänane ühiskond ei oota niivõrd ilmeksimatu kiriku kiretuid avaldusi, vaid väge, mis võib avalduda ka nõtruses. Samuti selgeid, veenvaid ja armastuses väljaöeldud ajatuid tõdesid.

Marko Tiitus: Ühiskonnas, kus kristliku usu tunnistajad on vähemuses ja religioosne kirjaoskus kahanenud, ei saa kindlasti rääkida sellest, et kiriku sõnum oleks piisavalt kuuldav ja kirik ise küllaldaselt ühiskonda integreeritud. Et saada aru, millised on üldised trendid, tasub ette võtta näiteks Wittensteini ajakeskuse külastus Paides, kus me poolteist aastat tagasi kirikukogu liikmetega käisime. Tööpõld on ääretult lai – kohati tundub, et ülejõukäivalt lai nagu Augeiase tallid.

Kultuurimuutuste esilekutsumine pole saavutatav mingi PR-tehnikaga, vaid on aeganõudev protsess. Loomulikult on peapiiskopil omajagu võimalusi, et mõjutada ühiskonna arvamusliidreid või ka avalikkust oma sõnumitega. Mina aga julgustaksin nägema selles meie ühist ülesannet ja vastutust. Ka akadeemilised teoloogid võiksid rohkem ja julgemalt avalikus meedias sõna võtta ja sugugi mitte üksnes siis, kui usuteaduskonda ähvardavad struktuurimuutused. Jõudu ja meelekindlust selleks.

Kirik ei ole mitte institutsioon, vaimulikkond või hierarhia tipp, vaid kõik ristitud. Küllap ongi meie kirik liiga klerikaalne ning koguduste ilmikliikmed on selle kiriku näo ja maine kujundamisel tahaplaanile jäänud. Seetõttu peaksime küsima, mida saame kirikuna teha selleks, et aidata oma koguduste liikmetel kasvada vastustundlikeks ja täisealisteks kristlasteks, kelle elu on kantud Kristuse tunnistamisest ja Tema eeskujul teenimisest. Kindlasti on peapiiskopi initsiatiiv siin olulisel kohal.

Urmas Viilma

Urmas Viilma

Urmas Viilma: Üldjuhul on vaimulikud oma kogukonnas lugupeetud arvamusliidrid, kelle häält kuulatakse ka väljaspool kirikumüüre. Kiriku esindajate seisukohavõttude vastu tuntakse ühiskonnas huvi ning üksikisiku tasandil kujundatakse vastavalt sellele ka oma isiklikke seisukohti. Samas peab kirik jälgima, et tema esindajad ei anna ühiskonda üksteisele vasturääkiva sisuga sõnumeid, sest see tekitab segadust ega kasvata usaldust kiriku ja tema vaimulike vastu. Evangeeliumi kuulutamine ja ustav teenimistöö kogudustes võiks olla ühiskonnas paremini kuuldav ja nähtav. Kogudused saaksid oma kogukonna ja piirkonna meediakanaleid aktiivsemalt kasutades sellele oluliselt kaasa aidata. Arvan, et kirik peab olema vaevatute ja koormatute eestkõnelejaks ning julgelt kaitsma piibellikke põhiväärtusi.

 

Vestlus jätkub siin.

 

Joel Luhamets (1952) on EELK Tartu Pauluse koguduse õpetaja, Tartu praostkonna praost ja konsistooriumi assessor ehk kirikuvalitsuse liige (vastutusvaldkondadeks misjon ja diakoonia).

Tiit Salumäe (1951) on EELK Haapsalu Püha Johannese koguduse õpetaja, Lääne praostkonna praost ja konsistooriumi assessor (vastutusvaldkondadeks välissuhted, liturgia, kirikumuusika, meedia, infotehnoloogia, arhitektuuri- ja kunstiväärtused).

Ove Sander (1970), PhD (filosoofia), on Nõmme Rahu koguduse õpetaja ja EELK Usuteaduse Instituudi rektor.

Marko Tiitus (1971), mag phil (teaduskraad), on EELK Viljandi Jaani koguduse õpetaja ja Viljandi praostkonna praost, EELK Usuteaduse Instituudi praktilise usuteaduse (liturgika, koguduse praktika) lektor ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant.

Urmas Viilma (1973) on EELK Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja ja EELK konsistooriumi kantsler (vastutusvaldkondadeks majandus ja konsistooriumi kantselei).

Thomas-Andreas Põder (1976), EELK vikaarõpetaja, on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent ja usuteaduse programmijuht, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
English