Arvamused

Vaimuvabadus

Tooming,Jaan20. sajandil saime teada, et päike lõpuks hakkab kuumenema ja viimaks kustub. Selle kuumenemise ajal hakkavad ookeanid keema ning bioloogiline elu hävib. Meil ei ole lootust. Räägitakse pääsemisest, kui põgeneme enne kuhugi mujale kosmoses. Praegu on see aga ainult kaunis unistus. Ka Universumi saatus on kurb, kurb meie jaoks. Kas ostsilleeruv Universum, nagu kirjutas Ernst Öpik, või hoopis igavesti paisuv jäädavasse külmusesse? Ei hooli meist päike ega Universum. Selles nukras maailmas lohutab Öpik meid: kui poeedid laulavad aastaaegade muutumisest, siis võime ka imetlusega vaadelda ostsilleerivat Universumit. Ja teadvuse kohta mainib Öpik, et ehk see ärkab kunagi uues Universumis. Kuid lõpptulemusena jääb teadvuse probleem igavesti lahendamatuks. Nii arvab meie suurim astronoom Ernst Öpik.

Ja siis kirjutab Uku Masing, et ta usub – ja selle uskumise eest on ta valmis surema –, et Kosmose tapamajas hulgub ringi Vaim, olgu Poeg või Tütar, kes hüüab meid selles tapamajas. Et päästa meid sellest tapamajast, lunastada meid. Ja Pascal kirjutas omal ajal, et me oleme kari inimesi, kes vaatavad pealt hukkamist ning ootavad oma järge. Jah, selles õudses tapamajas on vähe lootust. Kas hüütakse meid, kas leitakse meid, et saada vaimus vabaks, sõltumatuks ja rõõmsaks? Hoolimata kindlast surmast, mis meid ootab, nii isiklikult kui elusat tervikuna kosmilises ulatuses? Vähesed küsivad seda, me oleme alla andnud, rabeleme majandusliku jätkusuutlikkuse nimel, näeme, et mida enam heaolu kasvab, seda vähemaks muutub religiooni osa ühiskonnas.

Jumalat kummardada vaimus ja tões – jah, sellest me räägime tõrksalt, sest füsioloogia valitseb kaasaja inimest. Ja 20. sajandi üks suuremaid avastusi – geneetiline kood –, see pani sürrealisti Dali kilkama, et Jumal on olemas. Kuid Jumal pole geneetilises koodis, me ei oska teha sellest avastusest järeldusi, meile kui inimestele olulisi järeldusi. Kui on ühine geneetiline kood elaval, siis meile kui inimestele on antud vabadus see kood ületada, mitte jääda selle koodi vangiks. Loomadel on innaperiood, inimesed pole piiratud innaajaga. On ju selge, et kui järglaste saamine on seksi eesmärk inimestel, siis toimuks vahekord ainult sel korral, mil tahetakse järglast saada. Kuid inimene võib seksida innaajast sõltumatult. Seks võib olla lihtsalt lõbu. Kui seks on tungi rahuldamine, siis inimene on selle tungi ori. Meie kultuuri seksualiseerumine on nähtus, mis välistab vaimuvabaduse. Ülistame tungi nii vanade kui ka noorte seas ning oleme orjad. Spermahõnguline kultuur on mandumine.

Inimene on alandatud tarbija tasemele. Kuulutatakse tarbimise vajalikkust, et majandust turgutada, ning unustatakse, et see inimene, kes tarbib, unustades enda, on nende asjade, mida ta ostab, ori. Jälle ori. Ja nii me näeme, et kaasaegne ühiskondlik süsteem juurutab orjandust, alates pangaorjadest kuni tööorjadeni. Ei mingit vabadust, vaimuvabadusest ei räägi keegi, sest vaimus vaba on ka vaba ühiskonnast ja materiaalse evolutsiooni protsessist, ta pole enam arenenud ahvist. Vaba vaimus on sõltumatu loomariigist ja ta pole enam ühiskondlik loom. Olgu ta ateist, Jumala eitaja – ta seisab üksi ja uhkelt, vaadates näkku surmale ja Universumi kaduvusele, täites oma ülesannet vabatahtlikult, tundes rõõmu sellest ajahetkest, mis talle kingitud siin maa peal. Olgu ta usklik, vaba ja sõltuv ainult Jumalast, Jumalast, kes ei kuulu siia fenomenaalsesse maailma – ta teenib Jumalat vaimus ja tões, olles ise vaimne, kes bioloogilistest tarvetest sõltub ainult nii palju, et tõusta vaimu tasemele ning kinnitada kogu oma eluga vaimseid eesmärke. Ja nii need üksikud, kes on raputanud endalt geneetilise koodi ikke, tõusnud Vaimumaailma, kes hingavad üha rohkem saastuvat õhku, mida me iga päev toodame, kes leinavad puid, mida hävitatakse, kes leinavad puhast vett, mida reostatakse, ja maad, mis aina enam ja enam kaob linnade alla, selles maailma kaoses need üksikud hoiavad veel elavana paleust, mis annab julgust neile, kes hirmunutena ja nõrkadena masenduvad hullunud maailma kuristikku tormamisest.

Suvi 2010. M.I.A.

 

Jaan Tooming (1946), lavastaja ja näitleja, endine Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor, Eesti Kirjanike Liidu liige, õppinud Tartu Teoloogia Akadeemias.

 

Foto: lavastajateliit.ee

Print Friendly, PDF & Email
English