Arvamused

Toomas Paul – „rikutud praktikandi“ silme läbi

Eve KruusKirikusse tulin 1989. aasta sügisel, sügisleeri Tallinna Jaani kirikusse. Mingit usulist tausta mul polnud, vaimulikke olin varem paaril korral vaid eemalt näinud, suhelnud polnud neist kellegagi. Ühinesin leerigrupiga puhtast uudishimust – oli aeg, mil massid läksid kirikusse. Kuna vaba aega parajasti oli, otsustasin ka mina minna vaatama, mis seal toimub. Jaani kiriku valisin lihtsalt seetõttu, et käisin tööle minnes Jaani kiriku juurest mööda ja nägin uksel kuulutust, milles teatati leerikursuse algusest. Päris kindlasti ei olnud mul leeri minnes mingit kavatsust ennast lähemalt kirikuga siduda ja mingeid erilisi ootusi leerikursusele mul ka ei olnud. Pigem suhtusin kirikusse skeptiliselt – eks nõukogudeaegne ajupesu oli minugi juures oma töö teinud. Mõtlesin, et isegi kui asi väga igavaks ja minu jaoks vastuvõetamatuks osutub, siis kaks kuud leeri kannatan ikka ära – ka negatiivne kogemus on kogemus ja võib tulla kasuks.

Pärast esimest leeritundi ei tekkinud mul enam kordagi mõtet „ära kannatamisest“, vastupidi, hakkasin ootama laupäevaõhtuid, mil leeritunnid toimusid, ja pühapäevaseid jumalateenistusi, eriti just jutlusi, mis olid minu jaoks otsekui leeritundide jätkuks. Leerilapsi oli kokku umbes 70. Leeritunde viis läbi Toomas Paul, kes oli sel ajal koguduses ainus õpetaja. Tunnid toimusid lõunasaalis ja olid alati väga huvitavad. Ei toimunud seda, mida olin salamisi eeldanud: usu pähemäärimist, selle vargsi pealesundimist. Toomas Paul oskas usku tutvustada nii, et usk ei tundunud millegi võõra ja üleloomulikuna, mõistusevastasena, vaid millegi sellisena, mille keskel me kogu aeg oleme elanud, mis on olnud meie elu loomulik osa, kuid mida me polnud seni lihtsalt teadnud. Loomulikult avaldas muljet Toomas Pauli tarkus, tema isiksus. Oli näha, et ta võiks mistahes teemal kõnelda tohutult palju enam, kui tundi mahtus. Jäi mulje, et ta on väga sõbralik ja heatahtlik inimene. Ääretult oluline on esmamulje, mis sageli määrab suhtumise inimesse või organisatsiooni kogu eluks. Toomas Paul oli esimene vaimulik, kellega ma kokku puutusin, ja tema kaudu andsin esmase hinnangu ka kirikule, vaimulikele. Ja see hinnang oli läbinisti positiivne. See määras mu jäämise kiriku juurde.

See oli väga lühike leerikursus, kokku vaid kümme tundi. Pärast kursuse läbimist tundsin, et kuuldust jäi minu jaoks väheseks. Tahtsin rohkem asjast teada ja 1990. aasta kevadel läksin õppima Usuteaduse Instituuti, esialgu vabakuulajana. Toomas Paulist sai seal üks minu õppejõududest. Olen talle ka mõned eksamid teinud. Ta küsis tavaliselt, mida olen aine kohta lugenud, ja küsitles siis loetu materjalide põhjal, võttes läbi kogu õpiku. Enamasti lahkusin eksamitelt hulga targemana, kui sinna olin läinud – Toomas Paul täiendas minu vastuseid omalt poolt märkustega ja kommentaaridega.

Muide, kõige esimene loeng, mida ma instituudis üldse kuulsin, oligi Toomas Pauli loeng. Tagantjärele mõeldes saan aru, et tegemist oli mingi Pauluse kirja eksegeesiga, mis oli mõeldud juba edasijõudnud üliõpilastele, nii umbes 3.–4. kursuse omadele. Minul oli aga selja taga vaid leerikool. Ühe sõnaga, istusin, kuulasin ja ei saanud mitte millestki aru. Toomas Pauli jutust tulid mulle tuttavad ette vaid sidesõnad. Püüdsin üles kirjutada minu jaoks võõraid sõnu, et hiljem nende tähendust välja uurida. Selgus, et võõrsõnade leksikonis selliseid sõnu üldse ei olnudki. Nii et hirmutav algus oli.

Kusagil 1990-ndate alguses tekkis olukord, kus Toomas Paul oli koguduses jälle ainus õpetaja ja tal oli vaja abilisi. Tollal õppis peale minu instituudis Jaani kogudusest veel paar inimest. Nii hakkas Toomas Paul meid vaheldumisi kasutama jumalateenistustel abilistena, minu mäletamist mööda lasi mõnel korral ka matuseid läbi viia. Kujunes kuidagi nii, et teised abilised kadusid kuhugi ja alles jäin põhiliselt mina. Igatahes 1993. aasta sügisel küsis Toomas Paul minult, kas ma olen nõus sellega, et mind tema praktikandiks vormistataks, kuna ma niikuinii kirikus toimetan ja niikuinii pean praktika ära tegema. Loomulikult olin nõus. Sellisest võimalusest ei olnud ma ise isegi unistada osanud. Nii saigi minust 1993. aasta sügisel ametlikult Toomas Pauli praktikant.

Olin praktikandiks üksteist aastat, kuni Toomas Pauli siirdumiseni emerituuri. Praktika kestvuse poolest olen püstitanud EELK-s vist rekordi. Mingeid erilisi õpetamismeetodeid Toomas Paul ei kasutanud. Praktika, õppimine toimus eeskuju varal, nii nagu keskajal sellid õppisid meistritelt: vaatasin, kuidas Toomas Paul ees tegi ja püüdsin teda matkida, nii hästi-halvasti kui suutsin. Tegelikult õpetas ta mind kogu oma käitumise, oma eluga, nii palju kui ma seda jälgida sain. Kõige rohkem on mulle meelde jäänud tunnid enne jumalateenistuste algust, kui me koos kantseleis istusime ja rahvast ootasime. Nendel tundidel sain ma ka ilmselt parima ja tähtsaima osa oma haridusest vaimulikuna ja ehk ka haritusest inimesena. Kui mul oli tekkinud mingeid küsimusi, Toomas Paul vastas. Viimast juhtus siiski harva – enamasti valis ta ise mingi teema, kas siis jutlusega seonduva või lihtsalt midagi, mis oli tal meeles, ja siis rääkisime. Õigemini rääkis tema, mina peamiselt kuulasin ja ahmisin endasse uusi teadmisi, uusi mõtteid.

Toomas Paul juhendajana oli ääretult delikaatne ja kannatlik. Tegelikult ei andnud ta kunagi mõista, s.t tema suhtumisest polnud kunagi tunda, et mina olen vaid õpilane, praktikant. Ta käitus minuga nagu kolleegiga, kel lihtsalt on vähem kogemusi kui temal. Ta ei andnud käske, kuidas peab midagi tegema, vaid ütles, kuidas tema on tavaliselt toiminud, ja soovitas, kuidas võiks teha.

Mitmel korral juhtus, et pärast jutlust või ka leeritundi, kus ma olin väitnud midagi sellist, mis, pehmelt öeldes, ei läinud just eriti kokku õpetatud autoriteetide seisukohtadega, pärast seda, kui olime omavahele jäänud, hakkas Toomas Paul rääkima samal teemal, millest minagi olin rääkinud, otsekui minu juttu täiendada soovides. Kusjuures ta tegi seda nii, et ilma otse ütlemata sain aru, milles ma olin eksinud. Ei mingit märkust, ei ühtki etteheidet (à la seda sa oleksid pidanud ju teadma) – aga jäi meelde. Praktika aja jooksul polegi ma Toomas Paulilt kordagi pragada saanud, kuigi põhjust ehk oleks olnud. Temaga koos oli väga hea jumalateenistustel teenida: ta oli rahulik ja see rahu aitas ka endal pabistamisest üle saada. Omavahelises suhtlemises ei püüdnud Toomas Paul kunagi „hinge pugeda“, aga kogu oma olekuga andis tunda, et teda saab usaldada ja tema poole võib alati pöörduda.

Kõrvalt jälgides paistis silma, et inimestega suhtlemisel, nendega rääkimisel on Toomas Paul väga kannatlik ja leebe. Temaga kõneldes, aga ka tema kõnelusi teistega jälgides tunned, et ta ei suhtu inimesse üleolevalt, ei vaata talle ülevalt alla, vaid suhtub austusega, ka siis, kui inimene temast teadmistelt tunduvalt alla jääb. Ta suudab laskuda kaasvestleja tasemele, oskab rääkida keerulistest asjadest lihtsalt, arusaadavalt. Samas ei alanda ta oma kuulajat tema alahindamisega. Ta räägib nõnda, et kuulaja peab pingutama, peab kaasa mõtlema. Toomas Paul ei anna oma kõnedes ja jutlustes lõpuni valmis retsepte. Tema jutlustest ja kõnedest jääb alati kõlama mingi mõte, mida edasi mõelda.

Vaatamata välisele leebusele on Toomas Paulis midagi, mis paneb tema ees seistes selga sirgu ajama, nagu ütles mulle kord üks sõjaväelise taustaga mees Jaani kogudusest. Minu arvates on see piltlik hinnang väga täpne. Toomas Paul on loomult liider, meeldib see talle endale või mitte. Seda oli näha juhatuse koosolekutel.

Mõni aeg tagasi tuletas Toomas Paul mulle meelde üht meievahelist jutuajamist, mille olin juba unustanud. Millalgi, kui olin juba mitu aastat tema praktikant olnud, olevat ma temalt küsinud, miks ta endale uut praktikanti ei võta. Selle peale olevat ta vastanud, et ei taha praktikante ära rikkuda: Jaani kirikus on praktikandil kasvuhoone tingimused, kõik tehakse abiliste poolt ette-taha ära, praktikant hellitatakse ära. Tegelikkus maakogudustes on hoopis teine ja Jaanis praktika saanu ei saavat tavakoguduses enam hakkama. Minu õnnetu küsimuse peale: „Aga mina?“, olevat ta vastanud: „Sina oled juba rikutud“.

Toomas Pauli „rikutud paktikandina“ polnudki mul teist võimalust, kui jääda teenima Jaani kogudust. Mind ordineeriti vaimulikuks, toona diakoniks, 2005. aasta kevadel. Ordinatsioonitalitusel oli peapiiskopi üheks assistendiks Toomas Paul.

Rikutud või mitte – olen tänulik, et mul on olnud võimalus Toomas Pauli juures õppida, olla tema praktikant ja tema kõrval teenida. Minu jaoks on minu esimene õpetaja jäänud EELK vaimulike hulgas vaimulikuks number üks. Seejärel tulevad teised, paljud samuti tema õpilased.

 

Eve Kruus (1964) on EELK Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja ning Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri kriminaalbüroo Isikuvastaste kuritegude talituse Kesklinna teenistuse uurija.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English