Artiklid

Pühakiri – usutunnistus – kirik (1. osa)

geke-logo-2-300x295Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas õpetuskõneluse tulemus

 

Saateks eestikeelsele väljaandele

Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas 7. täiskogul (Firenze 2012) menetletud dokumentidest pälvisid erilist tähelepanu õpetuskõneluste tulemused. Neid oli kaks: „Amet – ordinatsioon – episkope“ ja „Pühakiri – usutunnistus – kirik“.

Õpetuskõneluste raames töötavad EKOE-s liikmeskirikud tavapäraselt selliste teoloogiliste küsimuste kallal, mida on nende erinevates konfessioonides ja traditsioonides mõistetud erinevalt, ilma et erinevused oleksid iseloomult kirikuid lahutavad. Ühist edasitöötamist õpetuslike erinevuste kallal nimetab Leuenbergi konkordia (LK) kirikuosaduse ülesandena ning ühine teoloogiline töö ongi olnud oluliseks kirikuosaduse teostamise elemendiks.

Edasist tööd nõudvate küsimuste seas nimetab LK esimesel kohal „hermeneutilis[i] küsimus[i], mis puudutavad Pühakirja, usutunnistuse ja kiriku mõistmist“ (LK 39). Veel viis otse nimetatud teemaderingi on möödunud aastakümnete jooksul ühel või teisel moel juba leidnud käsitlemist. EKOE 6. täiskogu (Budapest 2006) tegi ülesandeks viia läbi õpetuskõnelus teemal „Pühakiri – usutunnistus – kirik“. Õpetuskõneluse toimumise käiku, teksti küsimuseasetusi ja põhitulemusi tutvustab dokumendi eessõna.

7. täiskogu käsitles dokumenti nii mitmetes töörühmades kui ka mitmel plenaaristungil. Tehti ettepanek mõnede sõnastuste muutmiseks. Neid on käesolevas lõppversioonis arvestatud. Viimaks langetas täiskogu dokumendi staatuse ja edasise kasutamise osas otsuse, mis on järgnevas täielikul kujul ka ära toodud.

Nii eesti keeles juba avaldatud „Amet – ordinatsioon – episkope kui ka nüüd ilmuv „Pühakiri – usutunnistus – kirik“ ei ole mõeldud edendama üksnes evangeelsete kirikute üksteisemõistmist, vaid aitama ühise evangeelse positsiooni piiritlemisega kaasa ka EKOE ja liikmeskirikute oikumeenilisele suhtluse teiste konfessioonide, kirikute ja kristlike traditsioonidega. Ühisel teoloogilisel tööl on väga oluline roll kirikuosaduse süvendamisel ja kujundamisel.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) delegaadina osales õpetuskõnelusel õp prof Randar Tasmuth (kes oli toona ühtlasi EELK Usuteaduse Instituudi rektor).

Tekst koostati algselt saksa keeles ning tõlgiti kohe teistesse EKOE ametlikesse keeltesse (inglise ja prantsuse keelde). Dokument on ilmunud EKOE ametlikus kakskeelses nn Leuenbergi tekstide sarjas (Schrift – Bekenntnis – Kirche / Scripture – Confession – Church. Leuenberger Texte / Leuenberg Documents, Nr 14, Im Auftrag des Rates der Gemeinschaft Evangelischer Kirchen in Europa / Mandated by the Council of the Community of Protestant Churches in Europe, Herausgegeben von / edited by Michael Bünker, Leipzig: Evangelische Verlagsanstalt, 2013; käesolevas saatesõnas on kasutatud selle väljaande saateteksti).

Dokumendi on saksakeelsest originaalist tõlkinud Vallo Ehasalu, toimetanud teoloogiliselt Thomas-Andreas Põder ja keeleliselt Urmas Nõmmik. Tõlge ilmub EKOE nõukogu loal ja koostöös EELK konsistooriumi välissuhete komisjoniga.

Thomas-Andreas Põder, EKOE nõukogu liige

 

Pühakiri – usutunnistus – kirik

 

Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas õpetuskõneluse tulemus

 

Lõppversioon 2012

 

EKOE täiskogu otsused Firenzes, 20.–26. september 2012:

1. Täiskogu tänab kõiki 2008. a konsultatsioonist osavõtnuid ja redaktsioonitoimkonda dokumendi „Pühakiri – usutunnistus – kirik“ väljatöötamise eest.
2. Täiskogu tervitab dokumendi koostamisel toimunud avarat arutelu liikmeskirikutes ning on tänulik erisustega kommentaaride eest; nende läbivaatamist on võetud lõplikus sõnastuses arvesse.
3. Täiskogu võtab dokumendi vastu ja kinnitab selle.
4. Täiskogu palub kirikutel võtta õpetuskõneluse tulemus vastu ja arvestada sellega edasises töös kõne all olnud teemadega nii kirikusiseselt kui ka kõnelustes teiste kirikute ja traditsioonidega.
5. Täiskogu soovitab töötada edasi dokumendi viimases peatükis nimetatud lahtiseks jäänud küsimustega uuel õpetuskõnelusel, mille teemaks on „kirikuosadus“.

 

Sisukord

Eessõna
1. Väljakutse
2. Sõna, mis tunnistab iseendast
3. Pühakiri kui tunnistus Jumala kõnelemisest
4. Jumala Sõna kui tõotus ja nõue
5. Pühakirja tõlgendamine
6. Pühakiri, kirik ja traditsioon
7. Kiriklike usutunnistuste autoriteet
8. Katoolsus ja partikulaarsus
Õpetuskõnelusest osavõtnud

 

Eessõna

EKOE 6. täiskogu soovitas „kutsuda nõukogul kokku õpetuskõneluse rühm käsitlemaks teemat „Pühakiri – usutunnistus – kirik“. Rühma eesmärgiks on teksti koostamine, mis käsitleb Pühakirja mõistmise, usutunnistuse hermeneutika ning kiriku sõnumi ja kirikuks olemise suhte küsimusi. Teksti ülesanne on aidata kaasa EKOE kirikliku identiteeti selgitamisele ja osaduskonna selgemale paigutumisele kõnelustes teiste kirikutega.“[1]

Selle teema olulisus on ilmne. Alates 1973. aastast on tehtud mitmesuguseid katseid läheneda juba Leuenbergi konkordias (LK 39) edasiseks tööks soovitatud „hermeneutilist[ele] küsimus[tele], mis puudutavad Pühakirja, usutunnistuse ja kiriku mõistmist“, kuid neid pole viidud lõpule. Asjaolu, et need küsimused nõuavad pakiliselt käsitlemist, ei vaja erilist selgitamist, ning käesolev õpetuskõneluse aruanne nimetab selle põhjuseid oma esimeses lõigus.

Metoodiliselt lähtus EKOE nõukogu EKOE täiskogu soovitusest „mõelda uuesti läbi õpetuskõneluste läbiviijate kokkukutsumise, /…/ tööviisi ja retseptsiooni senine praktika, et iga konkreetse teema käsitlemiseks – pidades silmas ka retseptsiooni – valida sobiv metoodika“ ning „tagada liikmeskirikute (ka kirikute juhtkondadest kaugemale ulatuv) osalus“.[2]

Selle väljakutsega toimetulemiseks valiti järgnev menetlusviis.

Esimese sammuna töötas nõukogu poolt jaanuaris 2007 kokkukutsutud viieliikmeline rühm välja visandi ja saatis selle mitmele teoloogile erinevatest maadest ja [konfessionaalsetest] traditsioonidest. Tagasiside põhjal töödeldud sõnastuses saadeti see juba 2008. a alguses edasi kirikutele. Kirikuid kutsuti üles arutlema esialgse tulemuse üle ning saatma esindajaid konsultatsioonile sügisel 2008. Selle esimese – teadlikult viieteistkümne leheküljega piirduva – sõnastuse üle arutleti paljudes kirikutes põhjalikult juba protsessi selles järgus. Nii võisid enam kui neljakümne kiriku esindajad Berliinis toimunud konsultatsioonil (september 2008) esialgset sõnastust edasi arendada ja tuua sisse oma kirikute jaoks olulisi momente. Berliinis laiendati redaktsioonitoimkonda üheteistkümneliikmeliseks ja see töötas kevadel 2009 välja uue sõnastuse, mille nõukogu saatis edasi kirikutele. Retseptsiooni teine järk kestis sügisest 2009 suveni 2011. Septembris 2011 võis redaktsioonitoimkond, tänu kirikute tagasisidele, koostada käesoleva teksti.

Selles protsessis ilmnes EKOE kirikute vahel valitsev avar sisuline konsensus hermeneutika küsimustes. Laialdase heakskiidu leidsid teksti kuus esimest alajaotust, mis seletavad Jumala Sõna mõistmist, Pühakirja kui tunnistust Jumala kõnelemisest, Pühakirja tõlgendamist, selle Pühakirja seost traditsiooniga ja kirikut rajavat loomust, leidsid laialdase heakskiidu. Neid võiks pidada EKOE kirikute ühiseks seisukohaks. Ka usutunnistuse tarvilikkuse ja kirikute seotuse osas usutunnistusega kirjeldati arusaamade kokkulangevust (7. alajaotus), mis tagasiside käigus osutus siiski erisusi sisaldavaks. See keerukus saab veelgi selgemaks ühenduses kohustatuse ja siduvuse küsimusega, mis puudutab ühtlasi ühist kirikuksolemist EKOE sees. Mõned kirikud oleksid oodanud, et EKOE ja EKOE sisese siduvuse küsimuse käsitlus oleks ulatuslikum. Siiski tuleb seda teha mingis teises seoses. Nii on ka teksti viimane, 8. alajaotus mõistetav pigem küsimusetõstatusena ja edasistele ülesannetele osutamisena.

Kokkuvõttena on oluline:

– EKOE kirikud väljendavad esimest korda pärast reformatsiooni ühiselt, mida on täna võimalik öelda Jumala Sõna mõistmise, Pühakirja kui Jumala kõnelemise tunnistuse, Pühakirja tõlgendamise kohta ja suhte kohta traditsioonisse ja usutunnistustesse;

– EKOE kirikutel on ees ühine ülesanne töötada edasi kohustatuse ja siduvuse küsimustega, kaasa arvatud kohustatuse ja siduvuse küsimused EKOE sees. Seepärast tehakse Firenze täiskogul (septembris 2012) ettepanek korraldada õpetuskõnelus teemal „Kirikuosadus“. Käesolev tekst annab aluse edasiseks ja süvenevaks tööks nende, viimselt EKOE ühtsus-mõiste jaoks oluliste küsimustega.

André Birmelé, õpetuskõneluse töörühma eesistuja.

 

1. Väljakutse

Leuenbergi konkordia (LK 4) tuletab meelde seda, mis on reformatsioonikirikuid alati ühendanud: „/…/ nad lähtusid uuest, vabastavast ja kindlust andvast kogemusest evangeeliumiga. Astudes välja tunnetatud tõe eest, sattusid reformaatorid üheskoos vastuollu tolle aja kiriklike tavadega. Seepärast tunnistasid nad üksmeelselt, et elu ja õpetuse mõõdupuuks peab olema evangeeliumi algne ja puhas tunnistus Pühakirjas“. See veendumus on reformatsiooni ühine pärand ja ühendab meid kirikutena Evangeelsete Kirikute Osaduses Euroopas.

Meil on konsensus ka selles, et meid juhivad Pühakirja tõlgendamisel meie kirikute põhilised usutunnistused ja õpetusdokumendid. Kuid me eristume küsimuses, millised usutunnistused on mõõtuandvad ja mil määral on nad kehtivad. Seda mitmekesisust mõistame me aga kui rikkust, sest kuulutades välja kirikuosaduse „erinevate usutunnistustega kiriku[te]“ (LK 29; vrd 37) vahel, tahab Leuenbergi konkordia sellega just öelda, et üks evangeelium Jeesusest Kristusest võib leida väljenduse usutunnistuse erinevates sõnastustes.

Kuid Piibli mõistmise ja tõlgendamise viiside osas on meil erinevusi nii üksikute kirikute sees kui ka meie kirikute ja konfessionaalsete pärimuste vahel. Seepärast nimetabki Leuenbergi konkordia „hermeneutilis[i] küsimus[i], mis puudutavad Pühakirja, usutunnistuse ja kiriku mõistmist“ ühena teemadest, mis vajavad edasist tööd (LK 39).

(1) Meie kirikud on kogu oma ajaloo jooksul tundnud pühakirjamõistmise ja usutunnistuse hermeneutika küsimustega tegelemise vajalikkust. Tänapäeval tunneme seda vajadust mitte ainult EKOE kirikute sees, vaid ka nendevahelise osaduse teostamisel.

Küsimus, kuidas me saame mõista Piiblit õigesti ning milline autoriteet on selle ütlustel tänapäeval, omandab meie ühiskonnas veel palju põhimõttelisema ja pakilisema tähenduse. Paljud inimesed meie kirikutes ja kogudustes ning väljaspool neid küsivad, mis tähendus saab selle vana raamatu tekstidel olla tänase elu jaoks. Paljud kahtlevad, et Piibel võib meil aidata orienteeruda kaasaegsetes eluküsimustes. Neil on raske mõista, mis seos on Piibli vanadel lugudel ja sõnumil, mida kirik kuulutab tänapäeval. Ka seatakse kahtluse alla eksklusiivne asend võrreldes teiste religioossete tekstidega. Paljudele kirikutele on väljakutseks traditsiooni katkemine. Üha vähenev piiblitundmine üldhariduses puudutab otseselt Piiblile tugineva kiriku enesemõistmise tuuma.

Samal ajal on kristluses väga elavaid liikumisi, mille aluseks on edasiantud piibliteksti ja püsivalt kehtiva Jumala Sõna range samastamine. Sageli kõnetab see just noori inimesi, kes otsivad elus pidepunkti. See viib tihti käsujutluse vormideni, mida ohustab vastuollu sattumine evangeeliumi olemusega. Nii seisavad just evangeelsed kirikud väljakutse ees, kuidas avada ja esitada Pühakirja tähendust ja autoriteeti Jumala Sõnana, sattumata Pühakirja põhisõnumit mittetabava kirjatäheusu lõksu.

(2) Kuid pühakirjamõistmise küsimus kerkib ka kõneluses kirikute ja liikumistega väljaspool EKOE-d. Ühest küljest ühendab meid kõigi kristlike kirikute ja rühmitustega toetumine Piiblile kui Pühakirjale ning kogu kristliku õpetamise ja tegutsemise alusele ja mõõdupuule. See Pühakirja põhjapaneva autoriteedi tunnistamine on igasuguse meie aja oikumeenilise koostöö ja kirikutevaheliste kõneluste aluseks. See kehtib nii, kohtudes väga erinevate evangeelse kristluse vormidega evangelikaalsetes, karismaatilistes või uusnelipühilikes liikumistes või nelipühikirikutes ja -kogudustes kui ka kõnelustes õigeusu ja roomakatoliku traditsioonide kirikutega.

Teisest küljest ilmnevad Pühakirja mõistmises otsustavad erinevused. Kõneluses uusnelipühilike liikumistega, ka evangeelsete kirikute sees, on teemaks eelkõige vaimuandide, Uues Testamendis sisalduva tervendamisülesande ja Piibli õnnistuse tõotuse tähendus suhtes Pühakirja kui terviku tunnistusega.

Ka EKOE kirikute dialoogis õigeusu kirikute ja roomakatoliku kirikuga on toetumine Pühakirjale jätkuvalt lahtine küsimus. Mitmed avalikud dokumendid on viimastel aastatel meile teadvustanud, kui tugevalt Rooma ja õigeusk ikka veel eitavad reformatoorse traditsiooni kirikute kirikuks olemist. Kuna sellega on kõne all teatud kirikulooliste arengute normatiivsus, eriti just ametimõistmine, siis saab ilmseks, et Pühakirja ja pärimuse suhe vajab, vaatamata kogu vahepeal saavutatud lähenemisele, edasist selgitamist.

(3) Piibli raamatute kaanon on kujunenud kiriku elus, kirik on neid kirju alal hoidnud ning edasi andnud. Pühakiri on kiriku ajaloo vältel andnud üha uuesti olulisi tõukeid kiriku reformiks ja uuesti kiriku üle mõtlemiseks, ning need on viinud Piibli tugevamale väärtustamisele. Ka tänapäeval õpib enamus inimesi Piiblit tundma ja hindama selle kasutamise kaudu kirikus ja koguduses ning vajab Piibli tekstide mõistmiseks nende abi.

See viib meid aga kiriku vastutuse küsimuse juurde Piibli tõlgendamisel, eriti nende vastutuse, kes kõnelevad kiriku ülesandel. Kas evangeelsete kirikute vallas kehtib põhimõte, et kõikvõimalike erinevate tõlgenduste vahel on loov konkurents kuulajate nõusoleku pärast? Või on ka evangeelsetel kirikutel Pühakirja siduva tõlgendamise ülesanne? See viib edasi küsimuseni, millise autoriteediga reformatoorsetes kirikutes õpetatakse ja kuidas neis kantakse ühist vastustust õpetuse eest. See küsimuseasetus kätkeb endas küsimust, mida tähendavad usutunnistused ja teised õpetusdokumendid Pühakirja tänase tõlgendamise jaoks ning missugused instantsid sõnastavad selle tähenduse.

(4) Oma osaduse edasiarendamisel seisab EKOE üha selgemalt väljakutse ees selgitada, milline on selle kirikuosaduse siduvus ja kuidas on võimalik vastastikune kohustuste võtmine kirikuosaduses. Usu kuulutamise vallas, kuid eelkõige just eetiliselt vastutustundliku tegutsemise alal on arenguid, mis ajendavad kirikuid ühistele seisukohavõttudele. Kuidas oleks võimalik meil, reformatoorsetel kirikutel, jõuda ühise evangeeliumi mõistmise alusel ühisel vastutusel sõnastatud seisukohavõttudeni?

Käesolev uurimus soovib käsitleda kolme küsimust:

(1) Kuidas mõistame me Pühakirja õigesti ja tõlgendame seda evangeeliumile vastavalt?

(2) Millist abi ja siduvat juhatust pakuvad meile seejuures meie kirikute usutunnistused ja õpetusdokumendid ning milline on nende autoriteet tõlgendamise ja kuulutuse asjus?

(3) Milliseid võimalusi on meil kujundada sellel alusel ühist tahet teoloogilistes ja eetilistes küsimustes nii oma kirikutes kui EKOE-s tervikuna?

 

2. Sõna, mis tunnistab iseendast

Kristlikes kirikutes on ühiseks usuveendumuseks, et Jumalast võime me midagi teada ja teistele edasi öelda ainult seetõttu, et Jumal ise on end meile ilmutanud. Inimesed on küll kõigil aegadel aimanud või kogenud looduses ja ajaloos midagi, mis on nende olemasolu suhtes Teine. Ka kristlik usk on avastanud looduses ja ajaloos ikka ja jälle viiteid Jumala tegutsemisele. Kuid need üksi pole üheselt selged. Kristlastena tunneme me Jumalat tema tegutsemises seal, kus ta avab end ise esmalt oma rahvale Iisraelile ja saab seejärel lõplikult avalikuks Jeesuses Kristuses.

Jumala ilmutust oma Iisraeli rahva ajaloos ja Naatsareti Jeesuse loos tunneme me üksnes selle tunnistusest Piibli raamatutes. Ajaloolisest seisukohast on need raamatud tekstide kogu, milles on talletunud Iisraeli ja algkristluse sageli väga erinevad usukogemused. Kuid üks on neil ühine: need on tunnistused kohtumistest Kolmainu Jumalaga, kes otsib kohtumist inimestega.

See kuulub suisa Jumala olemusse, nagu Piibel temast tunnistab, et see Jumal ei jää iseenesesse. Jumal astub enesest välja, ning luues maailma ja inimese, loob ta teise, kelle jaoks ta on olemas ja keda ta kõnetab.

Ülimalt keskendunult ja täpselt räägib sellest Johannese evangeeliumi algus (1:1–4):

Alguses oli Sõna,
ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal.
Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi
ja ilma temata ei ole tekkinud midagi.
Mis on tekkinud
tema kaudu, oli elu,
ja elu oli inimeste valgus.

Pidades seejuures veel meeles kreeka mõiste logos avaramat tähendust eesti sõnaga võrreldes, muutub põhiväite kooskõla veelgi sügavamaks: Jumal on oma olemuselt „dia-loogiline“ ja eksisteerib vastastikkuse osadusena (koinonia). Oma sõnaga, s.t oma olemusega, mis on suunatud teisele ja teise mõistmisele, loob Jumal maailma (1Ms 1). Sõnas Jumal loovutab end, et olla oma loodute eksistentsis elu alusena kogetav ja tunnetatav.

Nii räägib Jumal, Piibli tunnistuse järgi, inimestega algusest peale. Need tunnevad oma elu ja maailma, oma eluruumi, kui kingitust. Nad tunnevad Jumala käsku kui andi ja elavad läbi Jumala käskudes antud juhtnööride põlgamise valusaid tagajärgi. Aabrahami kutsumises ja Iisraeli väljavalimises ilmneb Jumala kõnelemine ühemõtteliselt: Jumala tegutsemine oma rahva juures ja Jumala kõnelemine oma rahvaga saab mudeliks tema päästetahtele, mida ei murra ka rahva sõnakuulmatus ega ustavusetus. Oma sõnas pöördub Jumal oma rahva poole, vabastab rahva ja juhib selle läbi muutliku ajaloo. Vana Testment tunnistab meile Jumala mõjukast kõnelemisest oma rahvaga: Sest see ei ole tühine sõna, mis teile korda ei lähe, vaid see on teie elu, ja selle sõna läbi te pikendate oma päevi (5Ms 32:47).

Jumal ei jäta, ka siis mitte, kui inimesed enese otsiva Jumala ees sulgevad ja keelduvad tema Sõna oma elu määrava tegelikkusena vastu võtmast. Ta läheb uut teed, et tuua oma armastus inimestele täiesti lähedale. Jumala ja meie, inimeste, suhtlemise lugu jõuab täiusele Naatsareti Jeesuse loos. Johannese evangeeliumi proloog kirjeldab seda 1:14j järgmiste sõnadega:

Ja sõna sai lihaks ja elas meie keskel,
ja me nägime tema kirkust
nagu Isast Ainusündinu kirkust
täis armu ja tõtt.

Sõna“, seega Jumala meie poole pöördunud olemus – ja see on teiste sõnadega: Jumala Poeg, Jeesus Kristus – saab inimeseks ning võtab enesele looduliku olemasolu kogu kaduvuse ja piiratuse, et teha end oma hooles ja armastuses kogetavaks ja mõistetavaks. Jumala „Sõna“ on Jumala tegutsemine meie päästmiseks. Sellele vastab Johannese koguduse tunnistus kohtumisest Jeesusega: Me nägime tema kirkust. Inimeses Naatsareti Jeesuses, lihaks saanud Sõnas, saab Jumala jumalikkus avalikuks ja nähtavaks. Seda kirkust kirjeldatakse mõistepaariga, mis juba Vanas Testamendis tähistab Jumala olemust ja tegutsemist: Arm ja tõde, s.o Jumala eluandev heldus ja tema murdumatu ustavus. Naatsareti Jeesuses kohtab inimene Jumala tegelikkust ja ligiolu, ja nimelt tema halastuse ja ustavusena. Kuna Jumal peab tõesti silmas meid inimesi ja oma tingimatut jaatust meie suhtes, kätkeb see ka Jumala eitust kõige selle suhtes, mis meid temast lahutab; sellega käib koos tema kutse meile, usaldada end usus tema kätte.

Heebrea kirja 1:1j järgi on Jumal palju kordi ja mitmel viisil rääkinud esivanematele prohvetite kaudu ja viimaks lõplikult Poja kaudu. Jeesus Kristus on Jumala otsustav Sõna. See Sõna saab teatavaks apostlite tunnistuse kaudu, mida on meie jaoks talletatud ja avatud Uues Testamendis. Selle keskmeks on tunnistus, et Jumal on Ristilöödu surnuist üles äratanud. Sellest veendumusest lähtudes mõistavad jüngrid siis ka Kristuse ristisurma tähendust. Poja eluandmine ristil meie – inimeste – eest (pro nobis) tähendab, et Jumal ise tuleb armastuses patu ja surma maailma ning võidab väed, mis meid temast ja tõelisest elust lahutavad. „Sõnast ristist“ saab evangeelium, ja selle tähendus avaneb esimestele kristlastele Iisraeli Pühakirja valguses.

Jumala kõnelemine oma Sõnas ei ole kirikus kohalolev mitte ainult „tekstina“, kirjutatud raamatu kujul. Oma Vaimu kaudu räägib Jumal kiriku kuulutuses inimestega elaval ja aktuaalsel moel. Leuenbergi konkordias öeldakse: „Evangeeliumi tunnistatakse meile põhjapanevalt apostlite ja prohvetite sõna kaudu Vana ja Uue Testamendi pühades kirjades. Kiriku ülesandeks on seda evangeeliumi edasi anda jutluse suulise sõna, üksikisikutele suunatud tõotuse ning ristimise ja armulaua kaudu“ (LK 13). Seega on kirik ühest küljest Sõna kandja ja teenija, ent ühtlasi alati ka selle Sõna poolt loodu, creatura verbi divini.

Jumala Sõna kingib end Jeesuse Kristuse kogudusele tema ajaloos mitmesugusel kujul. Seda saadakse üha uuesti kuulda kuulutuse räägitud Sõnas, mis seletab Piibli tunnistust kogudusele igal ajal uuesti. Seda kogetakse sakramentide nähtavas Sõna, mille kaudu Jeesus Kristus kohtub meiega kõnelevates märkides ja nende kaudu rajatud osaduses. See saab elavaks ka usklike vastuses, nende palves, ülistuses ja tunnistuses. Nii saab Sõna endale kuju jumalateenistuses ja terves koguduseelus.

 

3. Pühakiri kui tunnistus Jumala kõnelemisest

Jumala kõnelemisest ja tegutsemisest oma Iisraeli rahva ajaloos ja Naatsareti Jeesuse loos teame me piiblitekstide tunnistusest. Et need kirjutised on meie jaoks midagi enamat kui ajalooallikad religioossete veendumuste kohta Iisraelis, varajuutluses või väikeses inimrühmas, kes 1. saj m.a.j. tuginesid Naatsareti Jeesuse nimelisele ristilöödud juudi rändjutlustajale, tuleneb sellest, et me – nagu ka kristlased enne meid –, kuuleme nende tekstide sõnades üha uuesti mõjukat ja jäävalt elavat Jumala häält.

Piibli kaanonisse kogutud kirjutised on aluseks meie tunnistuse andmisele. Kuigi neid ei tohi lihtsalt samastada Jumala Sõnaga, on meil Jumala algsele kõnelemisele üksnes nende kaudu ligipääs.

Evangeeliumi tunnistusena on Pühakirja sõnum päästeks piisav; seda pole vaja täiendada ega laiendada. Evangeeliumi ei saa aga ka Pühakirja sõnumist kui terviktunnistusest eraldada, ei apelleerimisega ajaloolise Jeesuse sõnadele ega viitamisega niinimetatud kesksetele kohtadele. Piibli tunnistust kui tervikut kuulates avaneb Püha Vaimu tegutsemise tõttu meie jaoks evangeelium üha uuesti.

Sellise kuulamise ja sellele toetuva tõlgenduse juures on olulised kolm vaatepunkti:

a. Piibli kirjutised talletavad kirjalikult, inimeste poolt tunnistatult ja sõnastatult Jumala elavat kõnelemist Iisraeli rahva ajaloos, Jeesuse elukäigus ja apostlite misjonis, ning inimeste vastust ülistuses, kaebuses, jutustuses, kuulutuses ja järelemõtlemises. Pühaks’ tuleb neid tekste nimetada, kuna ja kuivõrd need tunnistavad põhjapanevalt ja piisavalt Jumala päästetahet ja päästetegevust ning sisaldavat kõike, „mis iganes kuulub õige õpetuse juurde õndsakstegevast usust ja Jumalale meelepärasest elust“ (Confessio Helvetica Posterior I). Selles, et piiblitekstide inimlikus kõnelemises on kõnelemas Jumal, näeb usk Püha Vaimu inspireerivat tegevust.

b. Pühakirja tunnistust mõistetakse õigesti, küsides, mis on Pühakirja kese, ja tõlgendades Pühakirja sellest keskmest lähtudes. See kese on leitav üksnes üha uuesti Pühakirja Vana ja Uue Testamendi kui terviku eripalgelist tunnistust kuulates. Ümberpöördult avaneb Pühakirja tervik üksnes lähtudes selle keskmest. Reformatoorne teoloogia näeb seda keset Jumala tegutsemises Jeesuses Kristuses inimeste päästmiseks ja kirjeldab seda tegu erinevate rõhuasetustega. Leuenbergi konkordia tõstab Jeesus Kristust esile pääste ainulaadse vahendajana ja rõhutab, et „õigeksmõistusõnum kui sõnum Jumala vabast armust on kiriku kuulutuse mõõdupuu“ (LK 12). Tunnistus Jumala lepitavast tegevusest Jeesuses Kristuses, tema tingimusteta ja vabastavast pöördumisest patuste ja nõrkade, vaeste ja koormatute poole, on kogu oma vormikülluses Pühakirja otsustav ja kandev kese. See ei tähenda Pühakirja osade tervikust väljalõikamist ega eraldi esiletõstmist, küll aga hermeneutilise võtme leidmist, mis annab selge vaatepunkti Piiblist kostuvate häälte mitmekesisuse tõlgendamiseks.

c. Pühakirja tunnistus saab Püha Vaimu kaudu uuesti elavaks seal, kus seda sõna avalikult kuulutatakse ja kus inimesed Piiblit loevad, selle üle mõtisklevad, seda üksteisele seletavad, ning kus seekaudu kogetakse julgustust ja manitsust. Püha Vaim sünnitab kuulajates usku ning usk kuuleb Pühakirja inimlikes sõnades Jumala kõnelemist. Seetõttu on kuulajad Jumala Sõna sündmuses osalised. Kuigi reformatoorse usu mõistmise kohaselt kõnetatakse selles sündmuses alati konkreetset inimest, ei ole see mitte isoleeritud üksikisik, kes Pühakirja mõistab; Pühakirja mõistmine leiab aset kuulajate ja uskujate osaduses.

 

4. Jumala Sõna kui tõotus ja nõue

Jumal kõnetab inimest. Ta teeb seda mitmel viisil. Juba Piibli esimestel lehekülgedel öeldakse, et Jumal annab inimesele eluruumi ja teeb talle ülesandeks hoida ja harida maad (1Ms 1:28j; 2:15). Piibel räägib aga ka sellest, kuidas Jumal järgneb eksinud inimestele, neid otsib ja küsib: Kus sa oled? ja Miks sa seda tegid? ning võtab nad nende tegude pärast vastutusele: Et sa seda tegid … (1Ms 3:9,13-17).

Jumala Sõna on sündmus, mis leiab aset uuesti erinevates olukordades ning jääb ometi enesele ustavaks, kuna on üheainsa Jumala Sõna.

Jumala Sõna on päästesõna, tema eluandva, vabastava ja andestava ligiolu tõotus. Kuna Jumala Sõna tahab hoida õiglust ja luua rahu, on see ka juhatus ja käsk.

Jumala Sõna on armu tõotus: Jumal armastab maailma nii väga, et kingib end oma armastatud Pojas ise maailmale, selleks, et kõik, kes temasse usuvad, saaksid päästetud (vrd Jh 3:16).

Jumala Sõna on ka nõue inimesele: kuna Jumal on armastus ja tema armastus aitab inimese armastusel leida suunda, ootab Jumal ka inimestelt armastust (vrd Jh 15:12). Selle nõudmise võtab Jeesus kokku armastuse kaksikkäsus, haarates kaasa 5Ms 6:5 ja 3Ms 19:18a (Mk 12:28-32).

Nõnda on Jumala sõna päästesõna ja ühtlasi kohtusõna: see paljastab inimese süü, toimides nii ometi viimselt Jumala eluhoidva ja tervendavaid piire seadva Jumala nõudena oma loodute suhtes. Piibli kohtusõnad võtavad inimesi vastutusele selle eest, et need keelduvad armastamast Jumalat ja inimesi, samuti selle eest, et nad on Jumala armuheitvat ja tervekstegevat Sõna vastu võtnud või tagasi lükanud. Evangeelium ütleb meile, et Kristuses on meie üle kohus juba mõistetud ning me oleme kutsutud ellu.

Reformatoorne teoloogia rõhutab Jumala kõnelemise erinevaid kujusid silmas pidades vajadust teha vahet seaduse ja evangeeliumi vahel. Luterlik, reformeeritud ja metodisti teoloogia näevad nende Jumala Sõna kahe toimimisviisi omavahelisi suhteid erinevalt, eriti erinevad teineteisest vaated seaduse tähenduse ja tähtsuse kohta. Siiski on seisukohtades lähenemisi, mida EKOE uurimus seadusest ja evangeeliumist sõnastab järgnevalt: „Seadus ja evangeelium kuuluvad Jumala Sõnana kokku, niivõrd kui seadus taotleb kogu inimest Jumalale, kes tahab, et inimene saaks temaga osaduses pääste osaliseks. Kuid seadust ja evangeeliumi tuleb ka eristada, kuna inimene ei saa mingil moel pääste osaliseks seaduse nõuete täitmise kaudu, vaid üksnes usu kaudu evangeeliumisse Jumala armust Jeesuses Kristuses“.[3]

Tõotusena ja nõudena on Jumala Sõna seotud inimese kui kellegagi, keda ta kõnetab. Tema Sõna otsib vastust. Lepitussõnana tõotab Jumala Sõna meile, et Jumal on Kristuses lepitanud maailma. Kuna aga lepitust elatakse suhtena, palub see Sõna samas: Andke endid lepitada Jumalaga! (2Kr 5:20). Usu vastus on seega selle kehtida laskmine, mida Jumal on meile  teinud.  See usk saab tegusaks, kui elame seda, mis on Kristuses meie eest toimunud.

Usk pole inimese saavutus. Paulus ütleb: Järelikult, usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu (Rm 10:17). Usu aluseks on Kristuse kõnelemine meie kuulutuses. Mitte minu usk ei tee kuulutusest evangeeliumi, vaid evangeelium loob minu usu, ja minu usk laseb mul mõista evangeeliumi evangeeliumina. Selline kuulamine puudutab iga üksiku inimese eksistentsi, aga sünnib samas alati kiriku ja koguduse osaduses ning seotult sellega.

 

Dokumendi teine pool ilmub järgmisel nädalal (vt 2. osa).



[1] Gemeinschaft gestalten – Evangelisches Profil in Europa. Texte der 6. Vollversammlung der Gemeinschaft Evangelischer Kirchen in Europa – Leuenberger Kirchengemeinschaft – in Budapest, 12.–18. September 2006. Hgg. Wilhelm Hüffmeier, Martin Friedrich, Frankfurt a. M., 2007, 308 (Schlussbericht, 2.2.1.2); inglise keeles: Freedom is Binding. Report of the 6th General Assembly of CPCE, 2006, no. 2.2.1.2).

[2] Samas, 318 (Schlussbericht, 4.2.2).

[3] Gesetz und Evangelium. Eine Studie, auch im Blick auf die Entscheidungsfindung in ethischen Fragen / Law and Gospel. A study also with reference to decision-making in ethical questions, Leuenberger Texte / Leuenberg Documents, Nr 10, Herausgegeben von / Edited by M. Bünker, M. Friedrich, Frankfurt a. M. 2007, 57.

 

Dokumendi on saksakeelsest originaalist tõlkinud Vallo Ehasalu, toimetanud teoloogiliselt Thomas-Andreas Põder ja keeleliselt Urmas Nõmmik. Tõlge ilmub EKOE nõukogu loal ja koostöös EELK konsistooriumi välissuhete komisjoniga.

 

Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (EKOE, vt www.leuenberg.eu) on Euroopa tähtsaim evangeelsete kirikute osaduskond, kuhu kuulub 94 kirikut ligikaudu 50 miljoni liikmega. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on 1973. aastal alguse saanud kirikuosaduse liige alates 1975. aastast. Ühinenud Metodisti Kiriku Põhjala ja Balti piiskopi piirkonna kirikuna on kirikuosaduse liige alates 1997. aastast ka Eesti Metodisti Kirik.

Print Friendly
English