Artiklid

Parim kirikujuht on endine sõjamees

Riho AltnurmeKeda valida kirikujuhiks ajal, mil kirik näeb enda peamise ülesandena edasikestmist võimalikult väheste kadudega? Seda ebavõrdses võitluses ülekaaluka vaenlasega, kelle käsutuses on kõik vahendid rünnakuks? Jah, muidugi, kedagi, kes on kogenud võitlust ja olnud tule all. Tundub hea valik.

Kaks Eesti luteri kiriku peapiiskoppi on tulnud nõukogude sõjaveteranide seast: kaardiväe jefreitor Alfred Tooming (peapiiskopina ametis 1967–1977) ja kaardiväe kapten Edgar Hark (1978–1986). Tegelikult oli ka nende järglane Kuno Pajula armees teeninud, kuid vastaspoolel. Ilmselt ei arutlenud nõukogude võimuorganid nii, nagu artikli algul toodud mõttekäigus, kuna võimu toetus neile peapiiskoppidele tulenes asjaolust, et oldi teenitud „õigel poolel“, lausa võideldud nõukogude võimu eest ja seega „ideoloogiliselt karastatud“. Vastaseid neis ei nähtud. Siiski andis karastus lahingutes jõudu võitluseks, kui juba oldi kirikujuhina uuele rindelõigule asutud. Võitlevat hoiakut on mälestuste põhjal täheldatud eelkõige Edgar Hargi puhul – kiriku kaitsjana. Samas oli võimuorganitel milleski ka õigus kirikujuhtide määramisel: vanad rindemehed tunnetasid vastaspoole jõudu ja ei läinud asjatuid kaotusi tekitada võivate rünnakuteni ning hoidsid ka tagasi enda poole uljamaid võitlejaid – „tunnetasid piire“.

Kuidas valiti neid juhte? Kas üldse oli valimist kui sellist neil aegadel, mil kirikut kontrollis nõukogude võim? Jaan Kiivitist rääkinud loos (Kirik & Teoloogia, nr 122/ 11.4.2014) oli sellest juba kuigipalju juttu, nüüd siis veel kaks näidet.

Kahjuks pole hetkel kättesaadav kogu allikmaterjal neist valimistest – siseministeeriumis hoiul olnud uuemad materjalid usuasjade voliniku arhiivist on suvel üle antud riigiarhiivi ja need ei ole veel uurijatele kättesaadavad. Samuti pean tõdema, et leidsin EELK konsistooriumi arhiivist asjakohaseid materjale lugedes mitmetel fotodel ja nimekirjades praegu töötavaid või pensionil olevaid vaimulikke – ja neil on kindlasti oma nägemus kirjeldatud sündmustest ja inimestest. Loodan, et see kirjatöö ehk ärgitab neid jagama oma mälestusi, kel on üht-teist meenutada nende peapiiskoppide valimisest või ka lihtsalt nende isikutest ja ametiajast – olgu siis isiklikult mulle uurimistöö tarbeks või mõnes meediaväljaandes.

„Valimiskampaaniaga“ seotud materjale kummagi valimise puhul EELK konsistooriumi arhiivist palju ei leia. Olemas on kirikukogude protokollid, mis on küll üsna napid dokumendid. Edgar Hark, kes oli 1949. aastal olnud üheks mõeldavaks kandidaadiks võimu poolt vaadates, ei olnud seda enam 1967. aastal, mil Jaan Kiivit ametist lahkuma sunniti. Usuasjade volinik Meinhard Teder oli pärast nõupidamisi kommunistliku partei keskkomitees ja julgeolekuorganitega leidnud, et parim kandidaat Kiivitit asendama oli Alfred Tooming. Viimane oli vestluses volinikuga kiiresti nõustunud, muretsedes ainult, ega Edgar Hark ei solvu (temast oli juba 1955. aastal saanud peapiiskopi asetäitja). Volinik oli rääkinud ka Edgar Hargiga. Seda, millised võisid olla tema tunded ja soovid sel hetkel, me muidugi teada ei saa, aga igal juhul oli ta nõustunud asjade sellise käiguga.

12. oktoobril 1967 toimunud kirikukogu viis läbi kirikujuhi vahetuse vastavalt riigi poolt ettekirjutatud stsenaariumile. Usuasjade voliniku dokumentidest ilmneb, nagu olnuks volinikul endal senise peapiiskopiga mingi isiklik vastuseis ja ehk just voliniku vahetumine 1966. aastal on tema saatust mõjutanud. Suurem tähelepanu on sel kirikukogul ilmselt keskendunud just Kiiviti taandumisele kui uue juhi valimisele. Alfred Tooming esitati kandidaadina praostide ja usuteaduse instituudi õppejõudude 19. septembril toimunud nõupidamise poolt, kandidaati esitles peapiiskopi asetäitja Edgar Hark, iseloomustades teda „tagasihoidliku ja sõbralikuna“. Lisaks toetas Toomingat sõnavõtuga veel Otepää koguduse õpetaja ja Valga abipraost Jaan Maior. Alfred Tooming valiti ametisse avalikul hääletusel ühel häälel.

Ääremärkusena võib lisada, et samal kirikukogul otsustati alustada naiste ordineerimisega (ühel häälel) ja võeti vastu ka poliitiline resolutsioon Vietnami sõja vastu. Teatud arvamusvabadusest annab tunnistust tõik, et mainitud resolutsiooni vastu võeti sõna (Torma õpetaja Jaan Muru) ja kaks osalejat julgesid olla vastu ning kolm jääda erapooletuks.

Vägagi võimalik, et sel hetkel sooviti riigiorganites leida tagasihoidlikumat kirikujuhti kui senine rahvusvahelist tuntust kogunud peapiiskop. Autoriteetne vaimulik Albert Soosaar, pikalt Hageri ja Tallinna Jaani kogudusi teeninud kirikuõpetaja, kes oli tuntud oma kriitiliste hinnangute poolest, leidis kirjas Eesti sõbrale Saksamaal, Tartu ülikooli usuteaduskonna vilistlasele Burchard Liebergile 30. detsembrist 1977 (juba pärast Toominga surma), et viimane oli olnud küll „sõbralik, tagasihoidlik ja lihtne“ koguduseõpetajana, kuid peapiiskopiamet polnud talle jõukohane olnud ning mitmed algatused jäänud soiku ja mitmed vajalikud tööd hoopis algatamata. Samuti kritiseeris Soosaar tema vähest meeskonnatööd ja viimastel aastatel tekkinud liigset tundlikkust kriitika suhtes. Võimalik, et hinnangu aluseks oli ka mõni peapiiskopi konflikt Soosaare endaga. Mitme vajaliku töö seismajäämist Toominga ajal – agenda-, piiblitõlke- ja lauluraamatukomisjoni oma – nentis juba uue peapiiskopi valinud kirikukogul ka Tarvastu õpetaja Harri Haamer.

Alfred Tooming lahkus oma ametist ootamatult surres – 5. oktoobril 1977 hakkas tal trammis töölt koju sõites halb ning ta suri. Selleks ajaks oli juba möödas tema 70. sünnipäev. Pole küll märki, et tema ametiaega oleks ametlikult pikendatud. Kirikukogu uue kirikujuhi valimiseks kutsuti kokku 31. mail 1978, vahepeal (alates 19. oktoobrist) oli ajutiseks kirikujuhiks sellal juba 69-aastane Edgar Hark. Eelmistest peapiiskopi valimistest saadik polnud toimunud ühtki kirikukogu, nii pidi peapiiskopi asetäitja Hark kirikukogu avades nentima, et ta ei suuda anda ülevaadet möödunud aastate kirikuelust, nagu tavaliselt kirikukogudel kombeks. Assessor praost Eerik Hiisjärv seadis ainsa kandidaadina peapiiskopiametisse üles Edgar Hargi. Tuleb küll tõdeda, et kiriku arhiivis leidub terve rida dokumente, mis kinnitavad kandidaatide esitamist praostkondade poolt ja neis ei olegi Edgar Hark ainuke kandidaat. Järva praostkonnast esitati nii Edgar Hark kui ka Põltsamaa õpetaja Herbert Kuurme ja Pärnu õpetaja Evald Saag. Lääne praostkonnast esitati Edgar Hargi kõrvale tema esimeseks asetäitjaks Herbert Kuurme. Valga praostkonnas protokolliti, et lisaks Edgar Hargile esitas Helme kirikuõpetaja Valter Vaasa teise kandidaadina assessor Eerik Hiisjärve. Kui Lääne-Harju, Pärnu, Saarte, Tartu, Viru ja Võru praostkonnad on esitanud ainsa kandidaadina Edgar Hargi, siis Tallinna praostkonnas jõuti järeldusele, et praostkonnal polegi 1949. aastal vastu võetud peapiiskopi valimise seaduse alusel õigust kandidaati esitada – kandidaate tuleks esitada alles kirikukogul ja sellest arusaamast praktikas ka lähtuti, kuigi peapiiskopi kohatäitja ise oli soovinud kandidaatide ülesseadmist praostkondades. Tollane riiklik praktika teatavasti ei soosinud mitme kandidaadiga valimisi.

Pärast ainsa kandidaadi ülesseadmist tutvustas teda assessor Eerik Hiisjärv, sõnavõttudega toetasid vanim kirikukogu liige, 101-aastane Valter Oja Mustvee kogudusest, kus Edgar Hark varem oli teeninud ja tihti võimudega pahuksis olnud Tarvastu õpetaja Harri Haamer. Toimus lahtisel hääletusel valimine: Edgar Hark osutus valituks ühel häälel. Valimist ei takistanud kandidaadi tervis – just tervisele viidates oli ta taandunud praostiametist juba 1974. aastal. Kui 1939. aastal oli piiskopi tagandamise ajendiks saanud abielulahutuse soov, siis nüüd ei takistanud valimist asjaolu, et Edgar Hark oli esimese abielu lahutanud ja elas teises abielus. Samuti võinuks probleemiks olla kandidaadi vanus – 69 aastat. „Kui me ühte vana meest peapiiskopiks valime, siis on tema ehk sobivaim nendest“ – leidis Harri Haamer, viidates vanusele. See küsimus lahendati eraldi otsusega, millega peapiiskopi volitusi pikendati erandkorras üle 70. sünnipäeva viie aasta võrra.

Edgar Hark ei saanud ametist lahkuda viis aastat hiljem, nagu ta lootnud oli. 30. mail 1985 pikendas kirikukogu (hilinemisega, tõsi küll) tema ametisolekut juba määramata ajani. Ta on kirjutanud 10. septembril 1986 konsistooriumile avalduse, mille järgi soovis halva tervise tõttu ametist lahkuda järgneva aasta algul, jääda pensionile ja anda amet üle uuele peapiiskopile, kes tuli valida jaanuari lõpus, mil pühad möödas ja aruanded tehtud. Oma kirjas väljendab ta kurbust eelkõige kolme töö üle, mida ta ei suutnud lõpule viia (osalt peapiiskopist sõltumatute asjaolude tõttu, nagu ta ütles): uus EELK põhikiri, uus hoone konsistooriumile ja uus Piibli / Uue Testamendi väljaanne. Ametit ise üle anda ta siiski ei saanud. Juba 23. oktoobril saabus surm ja uus peapiiskop valiti alles 11. juunil. Nekroloogidest ja mälestustest kajab läbi napisõnaline ja üksildane mees, kes juhtis kindla käega, rahulikult, ilma pikematesse arutlustesse laskumata. Ja kui mõni otsus ka vastuoluline tundus ja riigivõimu surve sellest läbi kajas, respekteeriti autoriteetset juhti sellest hoolimata.

Näib, nagu oleks kapten jefreitorist paremini kiriku juhtimisega toime tulnud – mida võiski oodata. Tuleb täpsustada: mitte lihtsalt sõjamees ei ole parim kirikujuht rasketel aegadel, vaid ohvitser-väejuht.

Lõpetuseks lisan siia luuletused, mis pühendati peapiiskoppidele Alfred Toomingale ja Edgar Hargile nende lahkumise järel vaimulike poolt.

Peapiiskop Alfred Toomingat mälestades

Sul oli seda üht, mis Martal puudus,
too ühe ajel Sinu ümber sõpru koondus.
Su rahva keskel kosus, juurdus Tema riik
ja selle kaitseks välkus Sinu mõõk ja piik.

Su headuse relv lõi pakku pahelise
ja solvund venna südamele andsid lepituse.
Me lunastaja võiduvilja külvamisel
said rõõmu Tema vaimu julgestusel.

Ei iial keelanud Sa põlatule vennakätt,
ei eales kartnud teoks teha karmi tõtt.
Su mälestus on kallis Sinu alluvaile,
on kalleim lesele ja lastele ja vendadele!

Me kindlalt usume: Su usus külvat seeme
ka põudses pinnases saab elu uue.
Su elutõe veendund osalistes, lastes, lastelastes,
rõõm võidutseb, kui Igavese Riigi pärijates.

Jüri Kimmel [Põlva koguduse õpetaja]

 

Peapiiskop D. Dr. Edgar Hark’i lahkumisele pühendatud värsid (P. 65)

Peapiiskop Hark on surnud,
pole surnud tema töö,
mis ta teinud eluajal,
eriti veel kõrges eas.

Meie Kirikut ta juhtis,
juhtis hästi, targasti.
Usuliselt oli tugev,
rahutööd ta edendas.

Vaimulike järelkasvu
suunas ikka hoolsalt ta.
Igas asjad omal alal
oli mõistlik, südamlik.

Puhkeajas ametivennad
teda väga tänavad,
tema juhtimisel need on
saanud hoolduse nii hea.

Meil on kahju, et peapiiskop
Hark meist pidi lahkuma.
Kirik leinama jääb teda,
Issandas on meie troost.

Tema abikaasa jäänud
leinama ka silmavees.
Jumal armust teda tröösti,
aita teda alati!

Ülemkarjus, puhka rahus,
tehtud on su elutöö.
Viimne puhkepaik on kallis,
pühitsetud Issandas.

Jaan Maior [vaimulik emerituuris].

 

Kasutatud on materjale EELK konsistooriumi arhiivist ja artiklit „Peapiiskopi tagandamine aastal 1967“ pühendusteosest Jaan Kiivitile [nooremale] 65. sünnipäevaks: Kristuse täisea mõõtu mööda. Toim Arne Hiob, Urmas Nõmmik, Arho Tuhkru (Tallinn 2005), lk 66–78, siin 75, 76, samuti Esra Rahula mälestusi artiklis „Sada aastat peapiiskop Edgar Hargi sünnist“ ja Eenok Haameri omi artiklis „Edgar Hark, mees käänulise eluteega“ (mõlemad Eesti Kirik, 8.10.2008) ning Edgar Hargi nekrolooge Kalle Kasemaalt, Kaide Rätsepalt ja Evald Saagilt aastaraamatus „EELK“ (1986). Tänan abi eest materjalide otsimisel EELK arhivaar Janis Tobrelutsu ja tehnikaga varustamise eest kolleeg Atko Remmelit!

 

Riho Altnurme (1969), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna dekaan ja kirikuloo professor ning EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English