Esiletõstetud lood

Endast välja teistsuguse juurde

Einike PilliMeie tahaksime kõigepealt inimesi muuta ja siis neid aktsepteerida. Mäletan ühte õpetajate koolitust, mis toimus vaid mõned nädalad pärast Pronkssõduri sündmust. Rääkisime üldistest pädevustest, mida kool lisaks erialale peab õpetama. Jäime peatuma tolerantsusel. Kuidagi raske oli grupil selle pädevuse vajalikkusega leppida. Mõned vene rahvusest osalejad olid õige vaikselt. Ühel hetkel ütles keegi selle välja: “Kui nad oleksid nagu meie, siis me aktsepteeriksime neid.”

Jumal tegi läbi oma poja teistmoodi. Armastas meid kõigepealt. Ja kutsub meidki seda eeskuju järgima suhetes endast teistsugustega. Paulus kirjutab filiplastele: “Kui nüüd on mingisugune julgustus Kristuses, kui mingisugune armastuse lohutus, kui mingisugune Vaimu osadus, kui mingisugune südamlikkus ja kaastunne, siis tehke mu rõõm täielikuks sellega, et te mõtlete ühtmoodi, et teil on sama armastus, et olete üksmeelsed ja ühtviisi mõtlejad ega tee midagi kiusu ega auahnuse pärast, vaid peate alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast, nii et ükski ei pea silmas mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu.

Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses, “kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani” (Fl 2:1–8) .

Psühholoogid hindavad, et teistsugune ärritab meid ligi 75% juhtudel lihtsalt seepärast, et ta on teistsugune. Üks pigistab hambapastatuubi keskelt, teine lõpust. Ühe tualettpaber jookseb rulli pealt, teisel rulli tagant. Aga kuna meid teistsugune ärritab, siis kalduma mõtlema, et järelikult on ta halb.

Teistsuguseid võib kohata kirikusse tulles. Siinsamas, koguduse pinkides istuvad teistsugused. Meie kõrval, ees ja taga. Igaüks, kes võtab vaevaks kaaskristlastega suhelda, teab, et kõik ei ole samasugused.

Algristikogudused polnud selles mõttes mingid erandid. Paulus innustas ikka ja jälle kristlasi üksteist armastama. Juudid ja kreeklased, orjad ja isandad, jõukad ja vaesed, mehed ja naised pidid seda õppima vähemalt sama palju kui meie.

Tee vahel teistsuguse armastamise testi – saabu kirikusse natuke varem ja vaata inimesi, kes tulevad. Kuula oma mõtteid ja tundeid. Peatu mõttes nende juures, kes sinus ebasõbralikke mõtteid tekitavad. Palu Jumala ees andeks. Suhetest tekkinud õhkkond on uskumatult hästi tajutav – isegi kui me midagi ei ütle. Ja ainult armastavate suhetega koguduses on hea olla.

Teistsugune hirmutab meid, sest ta ei käitu ootuspäraselt. Me ei aima ta samme ette, nagu teeme seda lähedaste ja omasugustega. Nii põrkumegi enda hirmude ja piiridega, tõmbume endasse. Hoiame teistsugusest eemale. Aga Jumal kutsub meid endast välja – teistsuguse juurde.

Meie ise vastutame oma südame hoiaku eest Jumala ees. Mitte need teised ja teistsugused. Piibel on aus, öeldes, et inimesed teevad meile haiget – mida lähemad, seda rohkem. Aga Piibel on ka nagu peegel – iga kord, kui sellesse teisi süüdistava meelsusega vaatame, avastame, et peame ka ise meelt parandama. Kui mitte muud, siis kiirustama andestamisega. “Vabandamine ei tähenda alati seda, et sina eksisid ja teisel oli õigus. See tähendab vaid seda, et väärtustad suhet rohkem kui oma ego.”

Jumal inimese loojana teab, et inimese elu võib mürgitada nii kibestumine – võimetus teistele andeks anda kui süütunne – kui elu ilma andestuseta. Ka meie vajame andestust – Jumalalt ja inimestelt. Ka meie oleme kellegi jaoks ärritavad teistsugused. Kristliku usu keskmes on andestus. Mitte eksimatus. Mitte see, et kõik peavad olema ühesugused. Andestus.

Meie pere ühel pojal oli väga raske teismeiga. Nii nagu vist enamik vanemaid, ootasime ja palvetasime, et ta muutuks. Siis ühel päeval ütles Jumal meile, et hoopis meie peame muutuma. Ja poeg lisas: “Ema, ma ei suuda muutuda, kui sa minusse niiviisi suhtud!” Nüüd on iga päev nagu väike Jumala ime.

Teistsugune võib olla meie väärtussüsteemi järgi vale. Ta võib olla vale ka Jumala väärtussüsteemi järgi. Sellepärast võime tahta hoida temast eemale. Kurjadest inimestest tasubki eemale hoida. Aga mitte kõik vale pole kuri. Mõnikord inimesed ei tea, kuidas on õige. Nad ei saa aru, miks on vale. Neile pole räägitud, pole ette näidatud. Neid pole kõigepealt armastatud. Jumal armastas meid ka enne, kui me muutusime, sest ta teadis, et “armastust vajavad kõige enam need, kes seda kõige vähem väärivad.”

Paulus kirjutab galaatlastele lihaliku loomuse ilmsetest tegudest: “Hoorus, rüvedus, kõlvatus, ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kiivus, raevutsemine,
isemeelsus, lõhed, lahknemised, kadetsemine, purjutamised, prassimised ja muu sarnane, mille eest ma teid hoiatan.” Selles loetelus on “igapäevased patud” nagu kadedus, vaen, lahknemised ja riid asetatud nende pattude vahele, millega “korralik kristlane” ennast kuidagi samastada ei saa. Otsekui öeldes, et lõpuks on kõik ühteviisi hullud patud. Timothy Keller ütleb: “Evangeelium esitleb meile Jumalat, kes on palju püham kui käsumeelne inimene suudab taluda ja palju armulisem, kui humanist suudab mõista.”

Filipi kirja esimeses peatükis kutsub Paulus üles käituma Kristuse evangeeliumi vääriliselt. Milline see käitumine on? Kuidas me teame, et me armastame teistsugust inimest? Kirjeldan kolme märki, mida võime oma suhetest otsida.

Kõigepealt, teistsuguse armastamine on ebamugav. Tunnistasin endale alles hiljuti, et enamik asju, mida teiste heaks teen, on ikka üsna mugavad. Jagan siis, kui mul on ja ise selle pärast ilma ei jää. Annan aega, kui mul seda üle on. Panustan nende heaks, kes minu suhtes kenad on. Armastan üsna endasuguseid.

Vahel on siiski teistsuguseid hetki. Mu klassis oli üks vaikne tüdruk, kelle vanaema käis samas kirikus. Ühel päeval kutsus vanaema mu neile külla. Mäletan siiani, kuidas ma seisin 8- või 9-aastasena vanas korteritega puumajas ukse taga, apelsin käes. Siis, kui lõpuks uksekella antud sain, läks kõik edasi toredasti. Mängisime koos nagu lapsed ikka. Aga selle hetke ebamugavus on mul siiani meeles.

Teiseks teistsuguse armastamise tunnuseks on lugupidamine tema vastu. Jeesus näitas seda eeskuju väga selgelt. Ainus, kellega tal oli keeruline, olid variserid ja kirjatundjad, kes ennast teistest paremateks teistsugusteks pidasid. Piibel hoiatab meid korduvalt kohtumõistmise ja halvustamise eest. Ütleb, et palk silmas, ei näe me pindu välja tõmmata teise silmast. Nelson Mandela ütles: “Kui me dehumaniseerime ja demoniseerime oma vastaseid, loobume võimalusest rahulikult erinevusi lahendada.”

Inimeste loomulik reaktsioon teise toodetud vastasseisus on “silm silma ja hammas hamba vastu”. Igale jõule tekib vastasjõud. Vaadake, kuidas lapsed tüli üles kisuvad. Aga Piibel kutsub meid sellist vastuseisu täiskasvanulikult katkestama – vastama alandlikult ja väärikalt. Henry Cloud kirjutab: “Kui oleme alandlikud, siis lepime sellega, et meile juhtuvad ebamugavad asjad. Eriti kui teame, et kannatame õigete asjade pärast.” Kui me ei pea ennast teistest ja teistsugustest paremaks, siis see ongi teistpidipööratuna alandlikkus.  

Kolmandaks on väljakutse evangeeliumi vääriliselt elada liiga raske, et sellega ise toime tulla. Armastada sama armastusega ja olla ühel meelel on inimkooslusele nii keeruline, et ilma Jumalata see ei õnnestu. Aga kui Jumal tuleb appi, võime hakata nägema imesid. Ainult ilma süüdimõistmiseta keskkonnas julgevad inimesed olla nemad ise. Vestlesime sellest hiljuti sõpradega ja järsku ütles üks meist: “Te pole päris mind veel näinudki!” Me keegi pole veel näinud parimat versiooni iseendast. Jumala ja üksteise abiga võime selleks saada.

Mis siis, kui kristliku koguduse võimekus teha Jumala armastav sõnum selles maailmas arusaadavaks jääbki selle taha, et me tahame kõigepealt inimesi muuta ja alles siis armastada? Kui kristlaste “hääl” selles maailmas maha keerata, siis kas midagi on teistmoodi? Jeesus ütleb, et kui me armastame neid, kes meidki armastavad, siis me pole paremad kui paganad.

Algristikoguduse kiiret ja võimast levikut on õigesti seostatud Jumala Vaimu võimsa tööga. Aga mitmed uurijad lisavad, et evangeeliumi levikut mõjutas vähemalt samapalju veel üks asi – kristlaste hoolimine nendest, kes olid abivajajad, nõrgemad ja teistsugused. Kui nakkushaigused levisid, siis teised põgenesid, aga kristlased jäid kohale ja kandsid hoolt. Nad võtsid enda hoole alla vanemateta jäänud lapsed. Toetasid neid, kes olid puuduses.

Sarnaseid lugusid evangeeliumi väärilisest käitumisest ei ole ainult ajaloos, neid on meie keskel. Maailmale on väga vaja tugevaid perekondi, kus jaksatakse armastada ka läbi raskete aegade. Siis, kui kõik teised põlgavad ja kuskile pole oma mure ja masendusega minna. Siis, kui inimene ise on kaotanud usu enda tulevikku. Ka kogudus võib olla selline perekond.

Jeesus tuli ja sai teistsuguseks, inimeseks, et meie võiksime leida väärikuse ja elada – üksikisikute ja kogudusena – evangeeliumi vääriliselt.  Sest tegelikult oleme ka ise teistsugused. Ja Jumal armastas meid enne, kui me muutusime.

 

Jutlus on peetud Tartu Salemi Baptistikoguduses seeria “Endast välja” raames 28. septembril 2014.

 

Einike Pilli (1968), teoloogiadoktor, on Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Babtistide Koguduste Liidu (EEKBL) Tartu Salemi koguduse diakoniss, Kolm Talenti OÜ koolitaja ja konsultant, Eesti Kirikute Nõukogu haridustöö projektijuht.

Print Friendly, PDF & Email
English