Arvamused

Quo vadis, EELK? Küsimusi, selgitusi ja ettepanekuid ühenduses kirikukogu hiljutise avaldusega

Thomas-Andreas Põder

25. novembril 2009 võttis EELK kirikukogu vastu tuliseid vaidlusi tekitanud avalduseSuhtumisest homoseksuaalsesse käitumisse kirikutes ja kirikuosadusest“. Taustaks olid mh arengud teistes evangeelsetes luterlikes kirikutes, aga ka toona Eestis päevakorrale tõusnud ettepanek perekonnaseaduse muutmiseks. T.-A. Põder, kes oli EELK vaimulike konverentsi delegaadina EELK kirikukogu liige, analüüsis ühest vastukajast ajendatult napilt kolm nädalat hiljem avalduse tähendust ja adressaati, seda, kuidas kajastatakse Eestis kirikutes ja kirikuosadustes toimuvat, avalduse ajendit resp. kirikliku identiteedi küsimust ning avalduse ebatavalist, EELK põhikirja muutmise vajalikkusele viitavat menetlusviisi. Kuna toona puudus platvorm analüüsi avaldamiseks, saatis autor selle (12.12.2009) EELK ametlikesse listidesse.

*

Ajaleht Kotimaa avaldas hiljuti uudisnupu, millele tähelepanu juhtimise ja vahendamise eest olen tänu võlgu ametivend Illimar Toometile. Olen püüdnud jälgida ka ise inglis- ja saksakeelse ruumi meediat selle pilguga, et kas ja kuidas meie deklaratsioonile reageeritakse – kellegi eraviisiliselt tehtud tõlge sai ju päev-paar hiljem ülesse EELK kodulehele. Seni on minu kõrvale valitsenud vaikus. Olen endalt küsinud, miks see on nii? Kas see on hea või halb? On see tingitud teadmatusest? Piinlikkusest? Vaikuse katkestus kajastusega Soomest oli sisult nii järsk, et ajendas alljärgnevad küsimused, selgitused ja mõningaid ettepanekud meie tulevikuga seoses.

 

Kuidas kajastatakse avaldust Soomes?

Kotimaa kirjutas I. Toometi osunduses nõnda: „Eesti evangeelne luterlik kirik on avaldanud deklaratsiooni, milles lükatakse tagasi altari- ja kantsliosadus samasooliste paarisuhteid õnnistavate kirikutega. Osadust ei saa olla ka selliste kirikutega, kus töötab homoseksuaalses suhtes elavaid vaimulikke.“ Kahelauseline oli ka Toometi kommentaar: „Viimane ajaleht Kotimaa võtab EELK kirikukogu deklaratsiooni kokku uudisnupuga, mille lühidus on lihtsalt rabav. Lühemalt ei saagi vist avalduse mõtet edastada …“

Teame ju Eestistki, et ajakirjanikud (nagu muidugi kirikukogudki) on ekslikud. Vahel tahtmatult, vahel tahtlikult, vahel pahatahtlikult. Loodan, et viimane variant ei olnud põhjuseks uudisnupule. Nii või naa informeerib Soome suur ajaleht lugejaid, jah, kahjuks täiesti valesti ning tekitab meie deklaratsioonist täiesti vale mulje. Kotimaa on joonistanud meie kirikust kahelauselise karikatuuri.

 

Miks on Kotimaa tõlgendus radikaalselt eksitav?

Fundamentaalne viga seisneb Kotimaa väites, et meie kirikukogu „lükkas tagasi […] altari- ja kantsliosaduse“. Lisaks väidab Kotimaa, et seda tehti just sellesinase deklaratsiooniga. Tegelikult ei kõnele me oma avalduses muidugi kirikuosaduse „tagasilükkamisest“. Me ei kõnele ka kirikuosaduse „tühistamisest“ või „välistamisest“ või „lõpetamisest“ vmt. Kui me midagi taolist oleks ka kavandanud – kui see oleks meie jaoks tõesti võimalik ja vajalik olnud –, siis kindlasti ei oleks selle sammu astumise instrumendiks taoline deklaratsioon.

Mida ütleb deklaratsioon ühenduses kirikuosadusega tegelikult? Deklaratsioon ütleb (sisulises järjekorras) esiteks, et „kirikuosadus rajaneb evangeeliumil Jeesusest Kristusest“, just nii nagu põhikirja preambula sõnade kohaselt ka „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik rajaneb rõõmusõnumil Kristusest Jeesusest“. Kirikul ja kirikuosadusel on üks ja sama alus. See ei saagi üldse teisiti olla. Kiriku ja kirikuosaduse aluseks ei ole mitte miski muu kui evangeeliumi kuulutuses – Sõnas ja sakramendis – inimese juurde tulev ja temas usku äratav Jeesus Kristus ise. Ja seepärast ütleb avaldus, relatsiooni teise osapoole vaatepunktist sõnastades, et „kirikuosadus kasvab välja ühisest usust“, s.t usust evangeeliumisse Jeesusest Kristusest. Evangeelium ja sellel rajanev usk, s.t usk, mida evangeelium äratab, paneb alguse kirikule ja kirikuosadusele. See on deklaratsiooni teoloogiline fundamentaalväide.

Kirik ja kirikuosadus on Jumala arm, tema kingitus meile. Me oleme üksteisega osadusse ühendatud, kuna oleme Kristuses püha Vaimu kaudu liidetud Loojaga – oleme usus osalised Jumala kolmainsas olemises, tema igaveses eluosaduses. Kirik ja kirikuosadus – s.t osadus usus evangeeliumisse – ei ole meie tegu ja meie meelevallas, vaid Jumala and inimesele: nad on tagajärjeks ja väljenduseks kolmainu Jumala suhtlemisele inimesega.

See tähendab, et kirik ja kirikuosadus ei rajane ka näiteks kiriku õpetusel, vaid ainuüksi evangeeliumil enesel, mida võetakse vastu usus. Kristlikku usku ja kiriku õpetust ei saa samastada. Just seetõttu, et usk ja õpetus on sisemiselt seotud, on vajalik nende õige eristamine. Ja seda deklaratsioon teebki.

Teiseks ütleb deklaratsioon, et kirikuosadus „teostub ühises tunnistamises ja teenimises“. Üks tsentraalne aspekt „ühisest tunnistamisest“ on tõstetud esile. Nimelt: „kirikuosadus väljendub ka õpetuslikus üksmeeles“. See on oluline, kuna vaid õpetuse vahendusel on kirikutel võimalik vastastikku tuvastada ja deklareerida ühist rajanemist evangeeliumis. (Õpetusliku üksmeele olulisuse rõhutamine loomulikult ei välista, et leidub õpetuslikke küsimusi, millega ühenduses seisukohtade ja arusaamade paljusus ei tekita probleemi või on isegi rikastav.)

Kolmandaks sõnastab deklaratsioon praktilise konsekventsi: „See tähendab, et kirikuosaduse liikmeskirikud ei langeta kiriku ajaloolist õpetust ja praktikat puudutavaid otsuseid ilma konsensuseta kirikuosaduse tasandil.“ Mis juhtub, kui seda siiski tehakse? Sellises juhul „pingestatakse ja pärsitakse kirikutevahelist osadust“.

Neljandaks ütleb deklaratsioon, et samasooliste paaride õnnistamine või laulatamine ning samasoolises partnerluses elavate isikute ordineerimine täpselt seda teeb. Kirikukogu väljendab siin üksmeelt peapiiskopiga, kes koos teiste Balti piiskoppidega on juhtinud tähelepanu „raskustele, mis tekivad kirikutevahelises suhtlemises“. Igatahes avaldub kirikukogu hinnangul „taolises tegevuses“, kui üks kirik selle „ametlikult heaks kiidab“, „selge erinevus kristliku usu ja kiriku õpetuse mõistmises“. Tegemist on ebakõlalise arusaamisega pühakirjast, kristlikust usust ja kiriku õpetusest ning taoline „mõistmise selge erinevus […] takistab altari- ja kantsliosaduse teostamist kirikute vahel“. (Väljend „altari- ja kantsliosadus“ on kõnealuste osaduskondade raames samatähenduslik vormeliga „kirikuosadus“.)

Kokkuvõttes väljendasime me kirikukogul väga tõsist muret arengute üle „mõnedes kirikutes“ ning nendime – üksmeeles peapiiskopiga –, et evangeeliumil rajaneva kirikuosaduse teostamisse „tekivad sellega raskused“.

Kas äkki vormel „teostamise takistamine“ ei tähenda „osaduse tagasilükkamist“, nagu ütleb Kotimaa? See oleks mõeldav, aga mitte kirikukogu avalduse kontekstis. Avalduse kontekstis tähendab asjaolu, et üks tõsine asi suhet ja suhtlemist takistab, seda, et suhtlemine ja osaduse teostamine on muutunud keeruliseks, mitte aga seda, et osadust enam ei ole ning selle teostamist enam ei toimu.

See vormel esineb avalduse viiendas lõigus, mis rakendab avalduse teises lõigus väljendatud üldist põhimõtet (kus kõneldi „pärssimisest ja pingestamisest“) konkreetsele küsimusele ning kinnitab vahetult eelnevas, neljandas lõigus refereeritud peapiiskoppide seisukohta (kus on juttu „raskuste tekitamisest“). Kirikukogu ei muuda seda osundatud piiskoppide seisukohta ega omista sellele äärmuslikult tugevat sisu. Niisiis, avaldus ei sisalda viiendas lõigus hüpet hoopis teisele tasandile – sellega, et mõistab „takistamist“ välistamise ja tagasilükkamise tähenduses –, vaid kõneleb erinevate sõnadega kogu aeg ühest ja samast asjast.

Nii ei peagi paika Kotimaa väide, et EELK avaldus kõneleb „osaduse tagasilükkamisest“ või sellest, et „osadust ei saa olla“. Taolist väidet ei ole võimalik kirikukogu avalduse tekstiga kuidagi õigustada. EELK kodulehele kantsler Urmas Viilma poolt üles riputatud pressiteade refereerib deklaratsiooni sisu seevastu täpselt ja õieti: kirikukogu ütles väga selgelt ja teravalt välja EELK seisukoha, et taolised sammud pingestavad tõsiselt ja väga kahetsusväärsel kombel kirikuosadust.

Kirikukogu ei pidanud samas vajalikuks sõnastada mingeid konkreetseid suunised edasiseks tegevuseks. Tegemist on kirikukogu avaldusega, mis juhib tähelepanu probleemile. Täpselt nii, nagu seda oli teinud ka peapiiskop. Tegemist ei ole strateegilise dokumendiga, mis sõnastaks põhimõtted, et ja kuidas avalduse tegemise hetkest peab hakkama kirikute suhteid ja kooselupraktikat ümber korraldama.

Kirikuosaduse „tagasilükkamine“ tähendaks sisuliselt perekonna lahutamist. Seda kirikukogu kiirkorras teha ei tahtnud. Küll aga anti kiirkorras ja EELK kõrgeimal tasandil väga selge sõnum EELK suhtumisest taolistesse arengutesse. Jumal on meie osaduse ise Kristuses kokku liitnud ja loonud. Kirikute perekonna lahutamine on ultima ratio ning kui see toimub, on kõik osapooled paratamatult kaassüüdlased väga raskes patus.

 

Kellele ikkagi on kirikukogu avaldus esmajoones suunatud?

Kui me otsustasime kirikukogul avalduse teha, siis me ei täpsustanud, mida selle avaldusega teha. Ehkki kirikukogu loomulikult arvestas võimalusega, et see mingil kombel võib jõuda teiste maade kirikuteni, paistab olevat selge, et me tahtsime teha avalduse esmajoones nendele, kes mõistavad eesti keelt, s.t iseendale ja eesti rahvale.

Taotluse taoline iseloom väljendub nii asjaolus, et hääletamine toimus eestikeelse teksti üle, kui selles, et teadlikult loobuti hilisemast ametlikust tõlkest. Enne hääletamist esitatud küsimusele, kas kirikukogu ei peaks otsustama ka tõlke küsimust, oli kirikukogu abijuhataja Ove Sanderi selge vastus, et avalduse ametlik tekst on eestikeelne ning igaüks tõlgib seda nii hästi, kui oskab.

See, et avalduse esmaseks adressaadiks oleme me ise ehk eestlased, on selge ka teksti stiilist ja iseloomust. Kui seda lugeda, siis on ilmne, et kirikukogu ei pöördu siin ühegi kiriku poole üksikult või ka kirikuteosaduste poole tervikuna. Kõnelemine kirikutega, kellega me elame kirikuosaduses, on võrreldav kõnelemisega inimesega, kellega meil on lähim võimalik suhe. Kui meie avaldus ei oleks esijoones kõne iseendaga ja iseendale, vaid kõne lähedase teisega, siis oleks meie kõne stiil ilmselgelt olnud teistsugune.

Deklaratsiooni raskuskeskmeks oleme praegu meie ise – meie usk ja meie ellusuhtumine. Alles viimases lauses sõnastatud üleskutses toimub üleminek kõnele teises isikus. See ei ole aga tõeline pöördumine teise poole, vaid pigem retooriline võte, millega kokkuvõtlikult rõhutatakse ja kinnitatakse eelnevalt väljendatud positsiooni.

Kui meile väga kallis inimene on teinud meie arvates midagi valesti, siis temaga kõneldes ei kohtle me teda nõnda. Me ei kõnele pikalt sellest, kuidas „mõni“ on teinud midagi valesti – või veel enam, et „mõne“ olemus on sellega muutunud nii, et on nüüd ise vale –, kuna meie peame õigeks ja tõeks seda ja seda ja seda. Ja me ei lõpeta seda distantseeritud, kõrvalseisja olukorrast esitatud kõnet ühelauselise üleskutsega muutumisele. Võib-olla omandab taolise kuju meie sisemonoloog, kui oleme kellegi peale pahased või tema pärast mures, mitte aga see, mida me teise poole pöördudes ütleme.

Niisiis, ilmne on avalduse suunatus esmajoones Eesti kristlastele ja teiste eluhoiakutega inimestele just selles, et avalduse iseloom oleks radikaalselt teistsugune, kui me tõesti oleksime tahtnud pöörduda kellegi poole, kes ei ole ju meile võõras, vaid kellega me elame kirikuosaduses, s.t oleme üks perekond, üks ihu, nõnda nagu seda on mees ja naine. Ja tegelikult ma isegi kahtlen, kas me kirikuna – tõesti ja tõelise kirikuna – pöörduksime võõragi poole – kui me tõesti tema poole pöördume – teistmoodi.

Kui meie kirikuteperekonna liikme pale paistab meile patu läbi moonutatuna ja inetu, siis tunneme me kaasa, sest oleme üks ihu. Et aga meie kriitika, manitsus või mingid teised sammud – ning viis ja toon selle esitamiseks – oleksid õiges proportsioonis, on oluline allikate usaldusväärsus, millel meie ettekujutus kristlikust maailmast rajaneb.

 

Kuidas kujuneb meie pilt EELK-ga osaduses olevate kirikute palgest?

Eestikeelne teave sündmustest kirikumaailmas on napp. Seda levitatakse peamiselt küberruumis, peamiseks vahendajaks on juba paar aastat veebiajakiri Meie Kirik. Ehkki innukus ja usinus, millega ajakirja tehakse, on ühegi kahtluseta tunnustust vääriv, on meie sõltuvuse määr tollest ühest kanalist väga negatiivne.

Meie Kirik esindab ideoloogilist vaatepunkti, mis oma äärmuslikkuses on nii EELK kui luterliku maailma kontekstis väga erandlik. Lisaks sellele rakendab Meie Kirik uudiste valikul filtrit, mis keskendub negatiivsele. Järjekindla tööga luuakse teatud kirikutes ja oikumeenilistes osaduskondades toimuvast kuvandeid, milles domineerib ebameeldiv; mõningaid teisi kirikuid ja osaduskondi esitatakse jällegi positiivses valguses.

Kellel on aega ja võimalust jälgida oikumeenilises maailmas toimuvat teistsuguste kanalite vahendusel, seda võib rabada, kui kallutatud ja ühekülgne on eestikeelne oikumeeniline päevakaja.

Otsustav küsimus on, kas me EELK-s laseme ja tohime lasta end oma enesemõistmises ning oikumeenilises suhtluses juhtida piltlikult üteldes sellest, mida n-ö Venemaa ütleb Eesti kohta? Kas on vastutustundlik kujundada hinnang elu kohta Eestis ja maailmas ühe parteilehe põhjal – olgu see siis Kesknädal või mõni muu?

Kindlasti on vajalik probleemkohtade vahendamine ja valgustamine. Selles pole mingit kahtlust. Aga näiteks Eesti Kirik ei tegele esmajoones negatiivsete nähtuste vahendamisega. Ka see oleks ju mõeldav ja võimalik! Ei oleks mingi probleem täita ka Eesti Kirik nädalast nädalasse uudiste ja artiklitega, mis näitavad EELK-d negatiivses valguses. Ometi peame me õigeks teistsugust lähenemisviisi – sellist, mis on tasakaalustatum, sellist, mis ka tõsiseid küsimusi esitades säilitab austava ja armastava põhihoiaku.

Kui me ei pea aga negatiivsele keskendumist õigeks iseendaga ühenduses, siis miks me lepime sellega, et eestikeelne kajastus meie kirikliku perekonna liikmetest on niivõrd ühekülgne? Kas ei ole ülim aeg kaaluda ja võtta ette samme olukorra parandamiseks? Praegu oleme Eesti Kirikus väga eestikesksed. Kas ei mõjuks see ka meie enda kirikuelule viljastavalt ning ajalehte sisuliselt rikastavalt, kui asuda kajastama ka EELK jaoks oluliste kirikuosaduste ja partnerkirikute elu?

Seda ei pruugiks olla mahult väga palju. Otsustav oleks kajastuse kvaliteet, tasakaalustatus ning järjepidevus. Lähtuda võib seejuures EELK jaoks oluliste osaduskondade ja oikumeeniliste ühenduste uudistelehtedest. Porvoo osadusel see küll puudub, aga näiteks www.thinkinganglicans.org.uk on iseäranis asjalik dokumentide, info ja refleksioonide koondaja. Nõu oleks võimalik küsida välissuhete komisjonilt ja osaduskondade kontaktisikutelt.

Need sammud oleksid üldkiriklikus plaanis hädavajalikud ja suisa meie kohus, sest ehkki Meie Kiriku innukus oma missiooni suhtes väärib austust ja on kõigile eeskujuks, ei saa me EELK-ga jääda sõltuma ainuüksi sellest infokanalist. Sest muidu muutuvad meie naabermaade kristlased, kirikud ja osaduskonnad üha enam tontideks – patupesadeks, haiguskolleteks, antikirikuteks –, keda põlata, karta ja endast eemale peletada.

Kui me selles suunas liiguksime, siis oleksime selle eest tänu võlgu ka Meie Kirikule, mis on aidanud meid mõista tasakaalustatud oikumeenilise info vajalikkust. On täiesti kindel, et negatiivsest hoopis enam avastame me ilusat ja innustavat, väärtuslikku ja õpetlikku.

Kui me ei püüa üldkiriklikul tasandil asuda parandama oma ettekujutust teistest, siis võivad paista silmakirjalikkusena ka näiteks meie iganädalased Porvoo osaduskonna eestpalved, mis väljendavad ju ometi erakordselt ilusasti, kui väga meie südamed tuksuvad ühes rütmis!

 

Mis on avalduse ajend ehk milline on vastutustundlik kiriklik identiteet?

Mis ajendas meid siis taolist eestlastele suunatud avaldust tegema? Ja miks tegema just nüüd? Vahetuks ajendiks on tõenäoliselt Rootsi kirikus sellel sügisel toimunu. Nii et see avaldus on hinnangu sõnastamine selle kohta, kuidas meile paistavad need teatud „arengud“ „mõnedes kirikutes“. Meie kirikuliikmete, aga ka üldse laiemalt ühiskonna liikmete seas tajutakse muutusi meile lähedalseisvate kirikute eluhoiakus ja -praktikas. Erinevused meie kirikute praktikas tekitavad segadust ja küsimusi. Seepärast pidas kirikukogu vajalikus väljendada selles suhtes oma selget seisukohta.

Mõnes mõttes on avalduse näol tegemist muidugi tagantjärele tarkusega, kuna sügisesed sündmused on aastakümneid väldanud protsesside (k.a teoloogilise töö ja vaidluste) tulemused. Me ise alles hakkame aga teadvustama tõsiasja, et meie naabrite ühiskonnad ja kirikud on elanud ja kujunenud – on võidelnud oma võitlust – teistsugustes tingimustes kui meie ning et nende identiteedi loogika on meie omast mõneti erinev.

Lihtsustades võiks ehk ütelda, et neis meie naaberkirikutes, kelle jaoks Nõukogude rahvaste sõprus ja impeerium oli müüriga suletud, on aastakümnete jooksul mõistetud end ja elatud ühiskondliku avatuse suunas, seevastu meid ja meie elu iseloomustas – loomulikult mitte vabatahtlikult ja meie enda n-ö vooruslikkusena – tendents suletuse suunas. Niisiis, ühel juhul identiteet läbi eituse, teisel juhul identiteet läbi jaatuse.

See eituse-identiteet on okupatsiooniühiskonna tingimustes juurdunud geto-kiriku hoiak, mida me ustavalt edasi kanname ja pärandame. Selle hoiaku jätkamine ei ole küll enam võimalik samamoodi riigi suhtes: riik on pigem hea või vähemalt neutraalne koostööpartner nii mõneski valdkonnas. Ja ühiskond laiemalt mõistab end nii ehk naa pigem n-ö väljaspool asuva ja ükskõiksena. Küll on see eitus aga võimalik kirikusiseselt ja ühenduses teiste kirikutega. See eituse hoiak on aga tee isolatsiooni. See on ennasthävitav, kuna väljalükkaminening välistamine on ohtlikult nakkav ja kumuleeruv suhtumine.

Muidugi kehtib libisemise oht aga ka avatuse ja laialivalgumise suunas! Väljakutseks on seega vastutustundlik avatus. Viimane on võimalik vaid siis, kui üha uuesti meeleparanduses pöördume ning leiame ja ammutame oma identiteedi Jeesuses Kristuses – usus temasse.

Niisiis, rõõmusõnum, Jeesus Kristus ise, – tema, kes on moonutatud ja põlatud meie (minade ja identiteetide) koleduse ja inetuse pärast –, peaks olema see, kelles üha uuesti leiame tugevaima ühendaja ja kokkuliitja. Evangeeliumis, meie olemasolu ja osaduse lättes kirikute ja kristlastena, peaksime leidma selle armastuseköidiku, mis ühendab meid nii, et oleksime valmis dialoogiks, väitluseks, vajadusel ka vastuolude ja pingete talumiseks ning nende ületamise suunas tegutsemiseks – teisega kõneledes, teist veendes, teisega koos elades, ka raskuste kiuste. Nagu ühes tõelises perekonnas, saati veel siis Jumala laste omas!

Selles ajastus oleme alati võitluse olukorras. Just ja eelkõige ka kirikuna. Meie kirikute ühiskondlikud kujunemised leiavad aset uue ja vana identiteedi pidevas pinges. Kuna kristlaseks-olemine ei ole kaasasündinud omadus, saame ennast kirikuna leida ja kirikutena tegutseda alati üksnes avaramas ühiskondlikus kontekstis ja sellega suhestudes. Siin kehtib sama, mis iga kristlase puhul. Me ei ole valmis, vaid saamises, pidevas uue ja vana võitluses. Kütkestatute ja kantutena Jumala halastava armastuse suurusest evangeeliumis, ammutame sellest jõudu igapäevaseks meeleparanduseks, kindla lootuse teel igavesse valgusesse, kus kõik on uueks saanud.

 

Miks on vajalik põhikirja muutmine?

Arne Hiob viitas paar päeva pärast kirikukogu ETV saates „Vabariigi kodanikud“, et kirikukogul 41 häält toetasid deklaratsiooni ja „ainult neli olid seaduse vastuvõtmise poolt“. (Mõeldud oli saates teemaks olnud kavandavat eelnõud perekonnaseaduse võimalikuks muutmiseks.) See väide oli eksitav. Kirikukogul olid 51-st hääletanust eelnõu poolt 41, vastu 4 ja erapooletud 6, s.t ca neli viiendikku olid eelnõu poolt. Eelnõule vastu hääletamisest mingeid positiivseid järeldusi muidugi teha ei saa.

Isiklikult olin eelnõu vastu esmalt seetõttu, et põhikirja kohaselt oleks sellise sisuga eelnõu pidanud kirikukogule esitama piiskoplik nõukogu. Teiseks oli eelnõu esitatud ülimalt ülepeakaela – laiali jagati see alles vahetult enne istungjärgu algust – ning see oli sisuliselt toores ja ebapiisavalt kaalutletud. Kõik teised vastuhääletanud esitasid arutelus oma kaalutlusi. Keegi ühegi „seaduse poolt“ või kaitseks sõna ei võtnud. Seda tehti ainuüksi sellise avalduse eelnõu vastu.

Kirikukogul anti tekstile küll n-ö redaktsioonilist esmaabi, aga protseduur oleks nõudnud siiski teksti eelnevat saatmist piiskoplikule nõukogule (keda oleks saanud abistada õpetuskomisjon). Arvan, et kui piiskoplik nõukogu oleks pidanud õigeks mingil kujul avaldust, siis kirikukogul väljendatud põhisõnum ja peapiiskopi seniste seisukohavõttude toetamine ei oleks sellega muutunud. On ju piiskopliku nõukogu liikmed ka ühtlasi kirikukogu liikmed. Kindlasti oleks aga välistatud või minimeeritud taolised valestimõistmised, nagu see juhtus ajalehes Kotimaa.

Igatahes näitasid õpetusliku karakteriga avalduse eelnõu päevakorda võtmine ning kirikukogu otsus ühemõtteliselt, et kirikukogu peab õigeks ja vajalikuks meie kiriku uue põhikirja muutmist. Uus põhikiri viis sisse väga olulise muudatuse selles osas, et õpetusküsimusi on kirikukogul õigus menetleda ainuüksi piiskopliku nõukogu eelnõudena. Kirikukogul ei ole õigust neid muuta. Nende üle saab toimuda üksnes arutelu ning vastuvõtmine või tagasilükkamine. Kirikukogu väljendas selget seisukohta, et sellise kitsenduse ja piirangu seadmine iseendale ei ole siiski põhjendatud ja otstarbekas.

Nii on uue õiguskomisjoni üheks ülesandeks leida kohane ja sobiv viis kiriku põhikirja ja seadustiku muutmiseks. See n-ö välistav reform, s.t õpetusse puutuvate küsimuste eelnõude tegemise, arutamise ja otsustamise delegeerimine eksklusiivselt piiskopi resp. piiskopliku nõukogu pädevusse, vajab parandamist vastastikkuse täiendamise suunas. See tähendab, et taoline õigus peaks olema mõlemal – nii kirikukogul kui piiskoplikul nõukogul. Õpetusaluste muutmise küsimused, kirikukäsiraamatu vastuvõtmine ja õpetusliku sisuga oikumeeniliste dokumentide otsustamine jääksid jätkuvalt kirikukogu eksklusiivsesse pädevusse ning eeldaksid vaimulike konverentsi heakskiitu.

See samm aitaks ilmselgelt parandada EELK kui episkopaal-sinodaalse kiriku ülesehitusprintsiipide tasakaalu. Praegune seadus on antud küsimuses ühekülgne ning võtab kirikukogult igasuguse initsiatiiviõiguse n-ö igapäevasemate sisuliste küsimuste käsitlemisel. See oli ilmselgelt vastumeelne kõigile, kes toetasid eelnõu päevakorda võtmist. Väga paljudes sõnavõttudes rõhutati kirikukogu enesestmõistetavat õigust taoliseks sammuks. Ka vaimulike konverentsi esimees Marko Tiitus tundis Eesti Kiriku veergudel heameelt avalduse vastuvõtmise üle „esmalt seetõttu, et see oli […] ainus sisuline küsimus, millele vastvalitud kirikukogu tööaega kulutas“. Aga ka kõik eelnõule vastuhääletajad ja erapooletud olid tõenäoliselt seisukohal, et kirikukogul peaks olema õigus taoliste küsimuste arutamiseks.

Igatahes vastaks üksnes taoline põhikirja muudatus uue kirikukogu koosseisu selgele tahtele ning kõrvaldaks praegu tekkinud olukorra, kus vastuvõetud deklaratsioon on faktiliselt õigustühine, s.t ei kehti.

 

Analüüs on kirjutatud detsembris 2009 EELK kirikukogu liikmena, vaimulike konverentsi delegaadina.

 

Thomas-Andreas Põder (1976), EELK vikaarõpetaja, on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent ja usuteaduse programmijuht, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly
English