Esiletõstetud lood

Kuidas armastada venda, kes polegi mu vend? (1Jh 3:11-18)

Urmas Petti„Jah, see ongi sõnum, mida te olete kuulnud algusest peale, et me peame üksteist armastama. Mitte nii nagu Kain, kes oli kurjast ja lõi maha oma venna. Ja mispärast ta lõi tema maha? Sellepärast, et tema teod olid kurjad, aga ta venna omad õiged. Ärge imestage, vennad, kui maailm teid vihkab. Me teame, et oleme tulnud surmast ellu, sest me armastame vendi. Kes ei armasta, see jääb surma. Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar, ja te teate, et ühelgi mõrvaril ei ole igavest elu, mis temasse jääks. Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest. Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest – kuidas saab Jumala armastus jääda temasse? Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega!“ (1Jh 3:11–18).

Kuuldud kirjakoha nõuded on radikaalsed ja kohati raskesti seeditavad. Näiteks see: „Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest.“ Esmapilgul tundub, et siin on küll paatosega liiale mindud. Mõtteisse tekib paralleel, kuidas vanad mehed, kes sõdu alustavad, nõuavad ikka noortelt meestelt, kes tegelikult sõdivad, et nood kõhklematult sureksid oma relvavendade, isamaa, partei, Jumala vms eest. Apostli väljaütlemise üks olulisi erinevusi võib aga olla just sõna „vennad“ kasutamises. Kreeka adelphoi, kes on ka Johannese kirja adressaadid, tuleb siin kõigepealt mõista tähenduses „õed-vennad“, nagu saksa Geschwister või hispaania hermanos, s.t mitte piiratuna meessooga. Ning veelgi täpsemalt on need „õed-vennad usus“, s.t mitte viitena veresidemetele, perekondlikele, hõimu- või rahvussuhetele.

Kes siis õigupoolest on mu õed ja vennad?

Seda teemat võib hetkel pidada üsna aktuaalseks, kui mõelda vaidlustele ja võitlustele kas kooseluseaduse või traditsioonilise perekonna eest. Teatud perspektiivist vaadatuna on nende diskussioonide põhiküsimuseks hoopis see, millised on inimestevaheliste suhete primaarsed vormid: bioloogilisest päritolust, seksuaalsusest, üldinimlikust lähedusvajadusest, funktsionaalsusest, kultuurist või veel millestki muust tulenevad. Kas perekonna, rahvuse, ühiskonna määratlevad alati ette antud kriteeriumid või saab parameetreid teatud tingimustel muuta? Mingitegi kompromissideni jõudmine eeldaks nendele küsimustele vastuste leidmist.

Selles seoses tasub meenutada, et Jeesuse vaated perekonnale, rahvusele, ühiskonnale ja riiklusele, seega tervele inimsuhete spektrile, olid tema ajal kaheldamatult skandaalsed ja on seda vähemalt osaliselt ka tänapäeval. Näiteks kuulus lause Mt 12:50 par: „Sest kes iganes teeb mu isa tahtmist, kes on taevas, see on mu vend ja õde ja ema.“ Sellest tuleb ilmselt nõnda aru saada, et bioloogiline põlvnemine ei ole perekondlikes suhetes kõige olulisem. Vend ja õde usus on tähtsamad kui veresugulased, tähtsamad kui lihane ema. Veelgi provokatiivsemalt mõjub Mk 10:29, kus Jeesus kutsub enda ja evangeeliumi pärast purustama igasugused ühiskondlikud ja sugulussidemed, jätma maha oma kodu ja vara, õed-vennad, vanemad ja lapsed.

Neid väljaütlemisi on raske ignoreerida või kodustada. Ilmselt lahenes vaimuliku ja lihaliku suguluse vahekorra probleem alles keskaegses Euroopas, kui kogu ühiskond oli formaalselt kristlik. Kõik olid väikelastena ristitud ja seega omavahel vanemad ja lapsed, õed ning vennad usus. Siis võis tagasi pöörduda patriarhaalse perekonnamudeli juurde, kus perekond on nii ilmalik kui usuline kogukond ja mees mõlema pea. Selles mõttes saab nimetatud mudelit küll nimetada traditsiooniliseks, aga just selle täpsustusega, et Jeesuse väljaütlemistega see kooskõlas pole. Kõige vähem üritas ta kinnistada teatud inimlikke suhteid ja hierarhiaid pelgalt viitega, et nii on alati olnud, nii on loomulik või et kõik need suhted taanduvad bioloogilisele sugulusele ja soole.

Nüüd on olud taas muutunud. Läänelikku ühiskonda ei seo enam tervikuks jagatud religioon ning veresidemetel – nagu ka vastastikustel teenetel – põhinevaid ühiskondlikke suhteid nimetatakse lühidalt korruptsiooniks. – Mis mõnes teises, meist mitte sugugi väga kaugel asuvas kultuuris on täiesti arusaamatu. Mis mõttes ei tohi ma kaasa aidata oma sugulase karjäärile või premeerida ametnikku mulle soodsa otsuse eest? Oleme jõudnud niikaugele, et isegi vanemate ja laste suhted on üha enam reguleeritud just riiklike seadustega – mis paraku on neid suhteid ka üsna jõudsalt lagundanud. Idee tasandil on laste õiguste kaitsmine, laste kaitsmine ka nende vanemate eest loomulikult üksnes õilis ja enamikel juhtudel ka õigustatud. Aga kui Rootsi teismeline kaebab oma vanemad kohtusse, sest need sunnivad teda tema enda järel koristama, siis kuidas saab selle protsessi järel veel kõnelda toimivast perekonnast? Olgu siis tegemist kristlastega või mitte. Teisalt teame nii ajaloost kui tänapäevast mõningaid pärimuskultuure, kus puudub perekond meie mõistes, aga siis asendab seda hõim või suurpere. Selle suurusel on aga kindlad piirid, nagu juba primaatide karjadel. Paar-kolmkümmend isendit, mitte enam, tervele ühiskonnale taolist mudelit laiendada ei saa.

Häda seisneb seega selles, et me ei suuda kokku leppida inimsuhete primaarsetes ja normatiivsetes vormides. Me teame, mis on perekond, aga ei tea kah. Saame ilma hakkama, aga ei saa kah. Mis polegi ehk väga palju erinev sellest, kui Johannes ütleb, et me peame üksteist armastama ja oleme kohustatud jätma oma elu õdede-vendade eest, kes pole üldse meie õed-vennad bioloogilises mõttes. Jeesus käsib lisaks armastada oma vaenlasi, s.t ka neid, kellega meil puuduvad igasugused funktsionaalsed, vastastikust toimetulekut toetavad suhted. Nii Johannes kui Jeesus näikse eeldavat, et kristlikus kogukonnas, usuõdede ja -vendade vahel hakkavad inimsuhted toimima täiesti enneolematul viisil, et muutub kogu mõtlemine ja meelsus. Aga see pole ju võimalik, me oleme alati seotud oma elu, aja ning kultuuriga, nagu antropoloogid, sotsioloogid ja psühholoogid ammu tõestanud. Inimene lihtsalt ei saa oma venda armastada, kui see pole just eriti lahke, rikas ja lõbus lihane vend. Või saab? Ma ei usu, et sellele küsimusele on olemas lihtne vastus. Seepärast teen ettepaneku üsna pea teema juurde tagasi pöörduda.

 

Jutlus Tartu Jaani kirikus 14.9.2014

 

Urmas Petti (1965), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna kirikuloo dotsent ja EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja.

Print Friendly
English