Arvamused

Kas homoseksuaalse partnerluse hukkamõistmine Piibli alusel on põhjendatud?

Jaan LaheAlates 1950. aastatest on evangeelses teoloogias diskuteeritud selle üle, kuidas peaks suhtuma homoseksuaalsusesse. Viimastel aastatkümnetel on samal teemal diskuteeritud ka kirikutes. Kahjuks on saanud suhtumisest homoseksuaalsusesse üks erinevaid kirikuid ja koguni ühte ja samasse kirikusse kuuluvaid kristlasi lahutav küsimus. Seisukohtade skaala on lai. On kirikuid, mis on oma juhtkonna tasandil mõistnud hukka homoseksuaalsuse kõigis selle vormides; on neid, mis taunivad homoseksuaalset käitumist, kuid mitte homoseksuaalset orientatsiooni; on neid, mis püüavad antud küsimuses seisukohavõttu vältida; on neid, mis suhtuvad homoseksuaalsusse teatud tingimustel sallivalt, ja on koguni kirikuid, mis tunnistavad samasooliste abielu ning laulatavad neid. Kõik need erinevad seisukohad võivad olla esindatud ka ühe ja sama kiriku sees, sõltumata sellest, millise seisukoha on ametlikult välja kuulutanud kiriku juhtkond. Viimane kehtib ka EELK liikmeskonna puhul.

Käesoleva kirjutise autor ei käsitle Eesti ühiskonnas praegu aktuaalset kooseluseadust. Autori eesmärk pole vastata ka küsimusele, kas homoseksuaalsus on patt, sest see küsimus kuulub dogmaatikute pädevusse. Autor, kes on uurinud homoseksuaalsusega seotud probleeme ligi viis aastat, läheneb küsimusele piibliteadlasena ja püstitab sellest lähtudes ka oma küsimuse: kas homoseksuaalsuse hukkamõistmine Piibli alusel on põhjendatud? Seejuures lähtub autor Piiblist endast, s.t homoseksuaalsusega seostatud piiblitekstidest, käsitledes neid tänapäevase uurimisseisu valguses. Vaadeldakse üksnes tähtsamaid homoseksuaalsusega seotud kirjakohti, vaatluse alt jäävad välja paljud ajaloolised ja filoloogilised detailid. Kes viimaste vastu huvi tunneb, võib lugeda siinse autori ning Urmas Nõmmiku artiklit „Homoseksuaalsus Piiblis“ (Usuteaduslik Ajakiri 1/2011 (62), lk 3–21).

Kuigi Piiblis ei kohta mõistet „homoseksuaalsus“ (teatavasti võeti mõiste esmakordselt kasutusele alles 1860. aastate lõpus), on seal ometi juttu meestevahelisest seksuaalvahekorrast, mis on Moosese seaduse järgi (3Ms 18:22 ja 20:13) taunitud ja mille eest on ette nähtud surmanuhtlus. Naistevahelist seksuaalvahekorda Moosese seaduses ei mainita, küll on seal aga eraldi nimetatud ja hukka mõistetud naise seksuaalvahekord loomaga (3Ms 18:23; sama keeld kehtib ka mehele). Olgu öeldud, et nimetatud kirjakohad on minevikus olnud aluseks ka erinevate riikide karistusseadustikele, s.t neid sätteid on järgitud sõna-sõnalt. Tänapäevane piibliteaduslik lähenemine peab aga oluliseks mitte ainult seda, mis on kirja pandud, vaid ka kirjapandu konteksti. Eeskätt küsivad piibliteadlased ühe või teise kirjakoha puhul, milline on olnud selle algne tähendus. Seda, kuidas piiblitekste on hiljem mõistetud ja tõlgendatud (olgu siis judaistlikus või kristlikus traditsioonis), uurib Piibli retseptsioonilugu. Viimast siinses kirjutises ei vaadelda.

3Ms 18:22 ja 20:13 on vaid väikesed killud palju suuremast tervikust, mida nimetatakse „Moosese seaduseks“ (pärimuse põhjal, mille järgi Jumal andis kogumikus leiduvad seadused Moosesele Siinai või Hoorebi mäel). Viimane on tegelikult tekkinud väga pika aja jooksul erinevate seadusekogude kokkusulatamise tulemusena ja reguleerib kõiki inimelu valdkondi, k.a toitumine, riietumine, sõjapidamine, orjade kohtlemine, abielu ja seksuaalsus, kultus jms. Et seadusi mõista, on oluline tunda nende konteksti, s.t olusid, milles need seadused on tekkinud ja mida nad samal ajal peegeldavad.

3Ms 18:22 ja 20:13 puhul on olnud põhiküsimuseks, mis puhul „magati“ vanas Iisraelis mehega, „nagu magatakse naisega“. Tekstist see vahetult ei selgu, küll on seda aga püütud tuletada võrdlusmaterjalist, mis on pärit Iisraeli ümbruskonnast, s.t Vanast Lähis-Idast. Peamised oletused on järgmised: 1) tegemist on tavaga alandada sõjavange (viimane oli kogu Vahemere kultuuriruumis laialt levinud ja seda mainitakse veel ka Kreeka ja Rooma allikates); 2) tegemist on mingi religioosse rituaaliga (on tähepanuväärne, et nimetatud seadusestätete vahetuses läheduses asub ka seadus, mis keelab laste ohverdamise Moolokile [3Ms 18:21 ja 20:2–5]); 3) tegemist on teatud prostitutsioonivormiga. Ei ole suudetud tõestada ühegi nimetatud hüpoteesi paikapidavust, küll võib aga Piiblist endast lähtudes, s.t laiema konteksti järgi, anda seadusesättele seletuse, mis on ilmselt tõele väga lähedal. Seadusesätted on nimelt pärit kogumikust, mida piibliteadlased nimetavad „pühadusseaduseks“. „Pühadus“, millest seadusekogumikus räägitakse, on sisuliselt kattuv „rituaalse puhtuse“ mõistega. Viimane tähendab, et teatud asjade, tegevuste ja nähtuste kohta usuti muiste, et need muudavad inimese rituaalselt ebapuhtaks, s.t võimetuks osalema kultustoimingutes (ohverdamine, palvetamine jms). Tõenäoliselt peeti muistses Iisraelis üheks rituaalselt ebapuhtaks muutvaks tegevuseks ka meestevahelist suguakti (ka mehe ja naise vaheline seksuaalvahekord muutis Moosese seaduse järgi ebapuhtaks, kuid seda ebapuhtust sai kõrvaldada, s.t see oli ajutine). Teine oluline asjaolu, mida nimetatud sätete puhul peab arvestama, on see, et Vana Testamendi varasemast ajast pärit osades on seksuaalsus seotud eeskätt soojätkamisega ja viljakusega. Agraarühiskonnas, nagu Vana Iisraeli ühiskond seda oli, oli rohkete järeltulijate olemasolu nii füüsilise töö tegijatena kui ka suguharu püsimise tagajatena endastmõistetavalt oluline. Piibli kirjutamise ajal oli levinud kujutlus mehe seemnest, mida usuti olevat piiratud hulk ja mille „raiskamist“ peeti seepärast taunitavaks (see on ka Oonani loo [1Ms 38:1jj] laiem taust). Viimane ei tähenda, et Vanas Testamendis on seksuaalvahekord lubatud vaid soo jätkamiseks. Vanas Iisraelis oli olemas prostitutsioon ning Moosese seadus seda ei keela (üksnes kultuslik prostitutsioon oli taunitud, kuna see oli seotud võõraste jumalatega) ja näiteks Ülemlaul ei räägi seksuaalsusest üldsegi soo jätkamise, vaid üksnes kire ja naudingu võtmes. Ent tuleme kõige olulisema juurde.

Kui 3Ms 18:22 ja 20:13 käsitleda veel praegugi kehtiva ja ka kristlaste jaoks siduva seadusena (nagu teatud kristlikud ringkonnad seda teevad), oleks loomulik vastata ka järgmistele küsimustele:

1. Miks on võetud üle vaid seadusesätte üks osa – hinnang meestevahelisele suguaktile –, mitte aga selle rikkumise eest ette nähtud karistus, s.t surmanuhtlus?

2. Kui 3Ms 18:22 ja 20:13 on veel praegugi kehtiv seadus, kas seda on siis ka kõik teised Moosese seaduses leiduvad sätted, nt eeskirjad puhaste ja roojaste loomade, orjade kohtlemise kohta?

3. Kui käsitleda 3Ms 18:22 ja 20:13 veel praegugi kehtiva seadusena, kas tuleks siis omaks võtta ka muistse Lähis-Ida arusaamad kultuslikult puhtast ja ebapuhtast (viimase hulka liigitab Moosese seadus ka naise, kellel on menstruatsioon [3Ms 12:2, 5; 18:19; 20:18]) ning mehe seemne „raiskamisest“, s.t tollane ettekujutus inimese füsioloogiast?

Enamus suuri kristlikke konfessioone ei pea tänapäeval suurt osa Moosese seaduse sätetest, sh kultuslikku puhtust puudutavaid sätteid, kristlastele siduvaks. Seega on põhjendatud küsimus, miks peetakse sellisteks eelpool nimetatud kirjakohti, mille seos rituaalse puhtusega on ilmne. Kõige tõsisem argument homoseksuaalse partnerluse hukkamõistmise vastu nimetatud kirjakohtade alusel on aga käesoleva arvamusloo autori arvates tõsiasi, et Moosese seadus ei ütle mitte midagi samasooliste armastusel ja austusel põhineva püsiva partnerlussuhte kohta (mille üks komponent teiste hulgas võib olla seksuaalsus, aga ei pea tingimata olema), vaid üksnes seksuaalakti kohta lahus nimetatud partnerlusest. Moosese seadus ei tauni samasooliste armastusel ja austusel põhinevat püsivat partnerlussuhet aga sel lihtsal põhjusel, et Piibli kirjutamise ajal oli selline nähtus tundmatu. Kuid selle teema juurde tuleme me Uue Testamendi puhul veel tagasi.

Siinne autor ei pea vajalikuks pikemalt peatuda Soodoma linna hävitamise lool, kuna ta on veendunud, et lugu ei ole suunatud samasooliste seksuaalvahekorra, vaid külaliste, eriti veel Jumala saadikute alandamise vastu. On tähelepanuväärne, et Piiblis endas on mitmeid viiteid Soodoma hävitamisele, kuid mitte kusagil ei viidata sellele, et „Soodoma meeste“ patt seisnes nende „ebanormaalses seksuaalsuses“ (vt Jr 23:4; Hs 16:48; Trk 10:8; Srk 16:8). Saab aga tõestada, et nõnda hakati lugu tõlgendama piiblijärgsel ajastul, konkreetselt hellenismiajajärgust pärinevates piiblivälistes tekstides. Viimast seika saab ajastulooliselt lihtsalt seletada. Kuni hellenismiajastuni olid samasooliste seksuaalsuhted Vanas Iisraelis ilmselt suhteliselt haruldased. Hellenismi ajajärgul tutvusid juudid kreeka pederastiaga ja hakkasid Soodoma lugu tõlgendama viimase valguses.

Kristlaste jaoks on kindlasti kõige olulisem osa Piiblist Uus Testament. Viimases on kaks olulist teksti, mida on kasutatud samasooliste partnerluse vastu. Mõlemad tekstid pärinevad apostel Pauluse sulest, kes oli hellenistlik juut ning kelle kirjade puhul peab arvestama kahe erineva – vanatestamentlik-juutliku ning hellenistliku – kultuuritaustaga.

Esimene kirjakoht on Rm 1:26–27. See on lõik suuremast tervikust, mis käsitleb paganate (Rm 1:18–32) ja juutide (2:1–30), s.t kogu inimkonna olukorda Jumala ees, mida Paulus iseloomustab kreekakeelse mõistega hamartia (ʻpatt’). Viimane ei seisne nimetatud teksti järgi mitte meestevahelistes seksuaalsuhetes, vaid paganate taganemises Loojast ning ebajumalateenistusse langemises. Kreekakeelses tekstis on muuseas juttu mitte „meestest“, vaid „isastest“, kuid ükski tõlge sellist räigust edastada ei soovi; Pauluse kreeka keelele on aga iseloomulik, et ta kasutab sageli vulgaarseid väljendeid, jätkates nõnda otsekui Vana Testamendi prohvetite liini. Olgu taas rõhutatud, et kuigi nimetatud tekstis on juttu ka naiste (sõna-sõnalt, tõsi küll, „emaste“) loomuse / looduse (kr physis) vastasest seksuaalkäitumisest, ei ilmne tekstist, milles see seisneb; mitte miski ei sunni oletama, et mõeldud on naistevahelist seksi. Karistuseks patu eest on Jumal paganad „loovutanud / andnud (kr paradoken) nende südame himude rüvedusse“. „Loovutamiseks“ tõlgitud kreekakeelne verb esineb Uues Testamendis sageli õiguskeele terminina tähenduses ʻkedagi vangistuseks või hukkamiseks üle andma’. Verb rõhutab üleandmise vägivaldset, tahtevastast loomust ja esineb mh Jeesuse kannatusloos („ta loovutati vangistajate kätte“). Pauluse sõnum – kogu inimkond elab patu valitsuse all – on aktuaalne ka tänapäeval, kuid Pauluse poolt vaid illustratsiooniks toodud meestevaheliste seksuaalsuhete rõhutatud esiletoomine moonutab nimetatud kirjakoha põhisõnumit („kõik on patustanud“), samuti võib öelda, et Pauluse maalitud pilt „kujude kummardamisest“ ja ohjeldamatutest seksuaalsuhetest on kreeka-rooma religiooni ja ühiskonna karikatuur, mis ei vasta ajalooliselt tõele. Nagu on veenvalt näidanud briti ajaloolane Peter Brown ja itaalia uurija Alberto Angela, on pilt Rooma ühiskonnas valitsenud üleüldisest „seksuaalsest vabadusest“ loodud tollaste moralistlike filosoofide ja varakristlike autorite poolt, s.t tegelikkuses kehtisid Rooma ühiskonnas väga ranged reeglid seksuaalkäitumise kohta, kuid need olid erinevatele seisustele ja sugupooltele erinevad. Rm 1:26–27 kasutamine samasooliste partnerlussuhete halvustamiseks või hukkamõistmiseks ei ole seega millegagi põhjendatud.

Viimase kirjakohana olgu vaadeldud 1Kr 6:9–10. Need salmid on üks osa ühest nn pahede kataloogist. Nõnda nimetatakse Uues Testamendis leiduvaid loetelusid omadustest ja isikutest, mida või keda taunitakse. Erinevalt populaarsest loosungist „Vihka pattu, armasta patust!“, ei mõista Paulus neis kataloogides sageli hukka mitte ainult teatud patte, vaid ka nende sooritajaid. Siin on (lisaks paljudele teistele) nimetatud kaks kategooriat inimesi, kes ei päri Jumala kuningriiki. Kreeka keeles nimetatakse neid malakoi ja arsenokoitai. Et ei ole üheselt selge, kellega on tegemist, ilmneb kasvõi erinevatest eestikeelsetest piiblitõlgetest. Nii tõlgib 1715. aasta esimene põhjaeestikeelne Uus Testament malakoi (sõna-sõnalt „pehmed“) „sallaja Ropped“ (sarnaselt ka Thor-Helle 1739. aastal „sallaja roppud“ ning 1968. aasta tõlge „salajased ropud“). Toomas Paul tõlgib nad seevastu „lõbupoisteks“. Üldiselt arvatakse, et Paulus mõtleb siin noorukeid, kes lasksid end täiskasvanud meestel seksuaalselt pruukida – Pauluse-aegsetel antiikautoritel esineb sõna just selles tähenduses, kuigi sõnakuju on Paulusest pisut erinev (malthakos). Kuid pole selge, kas tegemist on prostituutidega või vabade noorukitega. Olukorra muudab keeruliseks see, et Pauluse-aegsed Rooma seadused keelasid vabade alaealiste noorukite seksuaalse pruukimise, ent Rooma riigi idaosas (kus asus ka Korintos, mille kogudusele on kiri adresseeritud) oli Pauluse ajal kreeka pederastia-institutsioon kindlasti veel säilinud.

Olgu siinkohal ekskursi korras öeldud, et laialt levinud arvamus, justkui oleks pederastia ja homoseksuaalsus üks ja sama, on ekslik. Alates arhailisest ajajärgust (6. saj eKr) on erinevatest Kreeka polistest säilinud andmeid pederastia kohta, mis oli kogu antiikaja vältel meestevaheliste seksuaalsuhete peamine vorm. On oluline rõhutada, et tegemist ei olnud täiskasvanute ja laste seksuaalsuhetega (nagu pedofiilia puhul tänapäeval), vaid 12–18-aastaste noorukite ja üle 30 aasta vanuste meeste suhetega. Neis suhetes oli oluline kasvatuslik aspekt (pole juhuslik, et sõna „pedagoogika“ ja „pederastia“ sisaldavad sama kreeka sõnatüve) – nooruki (kr pais) armastaja (kr erastes) võttis enda peale oma armastatu (kr eromenos) mentori rolli. Pederastia näol oli tegemist mitte pelgalt seksuaalkäitumise ühe vormiga, vaid ühiskondlikult aktsepteeritud institutsiooniga, mille eesmärk oli noorukite integreerimine täiskasvanud meeste maailma. Selline suhe oli mõeldud vaid vabadele inimestele ning eeldas mõlema partneri nõusolekut. Vaba nooruki seksuaalne kuritarvitamine oli karistatav.

Sõna arsenokoitai on seevastu Pauluse omalooming – üheski varasemast ajast pärinevas tekstis seda ei esine. Sõna koosneb kahest osast: nimisõnast arsenos (isane) ja tegusõnast koitein (ʻseksuaalselt läbi käima, sugutama’). Peale 1Kr 6:9 esineb seda Uues Testamendis vaid üks kord – 1Tm 1:10 (kirja autor on selle kindlasti laenanud Pauluselt). Sõna-sõnalt tähendab arsenokoitai isaste sugutajad, kuid kuna antiikmaailmas oli meestevaheliste seksuaalsuhete kõige levinumaks vormiks pederastia, siis on paljud piiblitõlked pakkunud arsenokoitai vasteks „poisipilastajad“.

Piibliteadlaste hulgas puudub üksmeel küsimuses, keda on ikkagi tähistatud mõistetega malakoi ja arsenokoitai. Analüüsides neid mõisteid, jõuab näiteks Robert Scroggs järeldusele, et malakoi tähistab seksuaalselt pruugitavaid noorukeid ja arsenokoitai täiskasvanud mehi, kes neid noorukeid pruugivad. Sel juhul välistaks Paulus Jumala kuningriigist vaid pederastid, mitte homoseksuaalsed mehed kui sellised. Scroggs väidab, et antiikmaailmas ei tuntud kahe täiskasvanud mehe kokkuleppel põhinevat homoseksuaalset kooselu ning järelikult ei saa viimasega polemiseerida ka Uus Testament. Ka oletab ta, et nimetatud noorukid olid prostituudid, ning sel juhul ei tauni Paulus isegi mitte ainult pederastiat, vaid prostitutsiooni (mida ta teeb samas 1. Korintose kirjas ka heteroseksuaalsete inimeste puhul).

Ka Christian Wolff peab võimalikuks, et Paulus peab silmas homoprostitutsiooni, eristades mõistega malakoi ja arsenokoitai lõbupoisse ja nende pruukijaid. Hans Tiedemann seevastu on seisukohal, et mõlemal mõistel pole midagi pistmist homoseksuaalsusega. Tiedemanni väitel kasutakse antiiktekstides mõistet malakos eranditult heteroseksuaalselt toimivate meeste kohta. Sellega ei saa nõustuda. Tiedemann väidab ka, et sõna arsenokoitai saab tõlkida kahte moodi: „mehed, kes meestega seksuaalselt läbi käivad“ ja „meessoost isikud, kes seksuaalselt läbi käivad“ (täpsustamata, kellega). Viimasel juhul võiks see Tiedemanni meelest tähendada lihtsalt meessoost prostituute. Sellist tõlgendust toetab ka John Boswell. David F. Wright ei nõustu Boswelli tõlgendusega ja esindab seisukohta, et arsenokoitai ei pea tähendama ilmtingimata meessoost prostituute, vaid kõiki mehi, kes on seksuaalvahekorras teiste meestega. Kuigi sõna arsenokoitai ei esine Vana Testamendi kreekakeelses tõlkes Septuagintas, on Wright veendunud, et see on tuletatud 3Ms 18:22 ja 20:13 leiduvates keeldudes kasutatud sõnadest arsenos ja koitein, s.t kuigi tegemist on Pauluse loodud uudissõnaga, on sellel sõnal ometi vanatestamentlik taust.

Ka Andreas Lindemanni arvates ei pea 1Kr 6:9 olema seotud prostitutsiooniga – arsenokoitai ja malakoi võivad tähistada ka lihtsalt aktiivset ja passiivset poolt meestevahelistes seksuaalsuhetes. Viimast tõlgendust toetavad veel H. Conzelmann, P. Arzt-Grabner, R. E. Kritzer, A. Papathomas ja F. Winter, E. J. Schnabel ja W. Schrage. Eckhard J. Schnabel tõlgibki arsenokoitai „homoseksuaalideks“. Wolfgang Schrage arvab, et tõlkevaste „poisipilastajad“ jätab mulje, nagu oleks mõeldud vaid seksuaalset läbikäimist laste või noorukitega, kuid mitte meestega. Schrage ütleb, et kuigi pederastia oli antiikmaailmas kõige tuntum homoseksuaalsuse vorm, tunneb Paulus ka täiskasvanud meeste vahelisi seksuaalsuhteid (Rm 1:27) ning ka 1. Korintose kirjas (6:9) võib olla mõeldud meestevahelisi seksuaalvahekordi üldiselt. Samas peab Schrage arsenokoitai tõlkimist „homoseksuaalideks“ anakronistlikuks – mitte ainult sellepärast, et tollal sellist kategooriat ei eksisteerinud ja seksuaalsust käsitleti polüvalentsena, vaid seepärast, et seksuaalsust vaadeldi vaid käitumisena ja homoseksuaalsest orientatsioonist ei teatud midagi.

Kategooriliselt on arsenokoitai tõlkimase vastu „homoseksuaalideks“ ka William A. Petersen, kes polemiseerib David F. Wrightiga ja on seisukohal, et antiikses kontekstis ei ole võimalik rääkida homoseksuaalidest selle sõna tänapäevases mõttes, s.t meestest, kes määratlevad oma seksuaalset identiteeti üksnes seksuaalse huvi kaudu samasooliste vastu. Antiikajal oli tavaline hoopis see, et üks ja sama mees suhtles seksuaalselt (situatsioonist tingituna) samaaegselt oma naisega, prostituudiga, teise mehega või noorukiga. Sõltumata aga sellest, millist sotsiaalset seisust (orjad-vabad) ja iga (noorukid-mehed) esindatakse, on ometi ilmne, et Paulus ei pea siin silmas kahe mehe armastusel ja austusel põhinevat püsivat kooselu, vaid pelgalt seksi, mis (arvestades 1. Korintose kirjas „heteroseksuaalsete“ meeste kohta öeldut) ei pretendeerigi püsivale suhtele, truudusele ega armastusele. Seega ei ole põhjendatud ka nimetatud kirjakoha kasutamine homoseksuaalse partnerlussuhte taunimiseks.

Kokkuvõtteks saab öelda, et eelpool käsitletud piiblitekstidest lähtudes ei ole samasooliste armastusel ja austusel põhineva püsiva partnerlussuhte taunimine põhjendatud. Seega ei ole põhjendatud ka homoseksuaalse partnerluse hukkamõistmine Piibli alusel. Kuid Piiblist lähtudes ei ole millegagi põhjendatud ka abielu kui mehe ja naise vahelise liidu ümbertõlgendamine millekski muuks. See on aga juba omaette teema.

 

Jaan Lahe (1971), dr theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent, EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses, ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

 

Print Friendly, PDF & Email
English