Arhiiv

Elava valguse peegeldus (nr 144/ 12.9.2014)

Foto: Kerstin Kask

Foto: Kerstin Kask

 

Naispühaku ja prohveti, teoloogi ja helilooja Hildegard von Bingeni (1098—1179) surmapäev on 17. septembril. Hildegardi ilmutuste raamatus Scivias on kirjas: „Avatud taevast sööstis alla särav ja hiilgav valgus. Just nagu leek tungis see läbi mu peast ning süütas mu südames ja terves rinnus tule. Hildegardi sõnul saame osa jumalikust valgusest. Sellisest valgusest, mis sarnaneb päikesevalgusega pilves, kuid on kõikjalolev, mõõtmatu ning eredam. Umbra viventis luminis, elava valguse peegeldust võib inimene näha kõige lihtsamas ja tavalisemas, kasvõi mõnes lilleõies, pilvekujus, helis… Selles valguses ilmutatakse inimesele loomise saladus, need on inimese taipamise hetked, see on elavakstegev valgus, mis teeb hinge kergeks, täidab südame rahuga.

Tänane Kiriku & Teoloogia number on suuresti pühendatud sellisele valgusele kunstis, eriti muusikas. Elava valguse varjus luuakse taevaste vägede muusikat. On palju heliloojaid, kes elavat valgust tabada proovivad, selle suunas liiguvad… Jõuavad lähedale, tabavadki… Üht sellist püüdlejat, Helena Tulvet, kutsus meiega vestlema toimetuskolleegiumi liige Katri Aaslav-Tepandi.

Aga teisel heliloojal, kelle muusikas on ikka ja jälle taibatud helklevat valgust, on Arvo Pärt. Temal oli 11. septembril sünnipäev ja sel puhul vaatas toimetuskolleegiumi liige Urmas Nõmmik kahte Pärdi filmipäevadel linastunud mängufilmi („New Yorgi varjus ja „Kohutav ilu). Tema arvamuslugu on ajendatud kristlikest motiividest ja mängudest nendes filmides, millega unisoonis on paslik käsitleda Pärdi muusikateoste rolli neis mängudes.

EELK Järva-Jaani Ristija Johannese koguduse õpetaja Katrin-Helena Melder küsib seejärel jutluses sõna kahesuse kohta. Teame ju, et sõnu on mitmesuguseid, ühe ja sama inimese suuski. Teame, et sõnaga otsitakse ka elavat valgust, Jumalas ja Kristuses, võib-olla ligimeses. Aga nagu Hildegardi müstikas, nii meie kui inimlike olevuste juures on olulisim lasta end vabaks, teha end tühjaks arvamustest, eelarvamustest, ja võtta vastu pääste, olla viljad Kristuse hea puu küljes.

Tänases numbris ilmub ka viimane osa teoloogilisest dokumendist, mis võiks abiks olla igale kristlasele ning õigupoolest igale Eesti inimesele, kes soovib paremini mõista kristliku usu ja elu iseloomu. Tegemist on Euroopa evangeelseid kirikuid ühendava osaduse (Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas ehk EKOE) õpetuskõneluste tekstiga „Amet – ordinatsioon – episkope“. Selle olulise, kiriklikule ametile keskenduva dokumendi ilmumine eesti keeles on heaks toeks teoloogilisele mõttevahetusele nii meie evangeelses luterlikus kirikus kui laiemale kristlike kirikute vahelisele diskussioonile Eestis. Täna ilmuv „materjalikogu“ täiendab ajaloolise perspektiiviga ning mõningate eriprobleemide arutamisega eelmistes numbrites ilmunud sissejuhatust ning põhiosa (avaldust ühes soovitustega).

 

Tänases numbris:

Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas, „Amet – ordinatsioon – episkope“ (3. osa).

Muusikast ja ajast. Intervjuu Helena Tulvega.

Urmas Nõmmik, Kahest mängufilmist Arvo Pärdi muusikaga, teoloogi pilgu läbi.

Katrin-Helena Melder, Keele kahesus ja pääste (Jk 3:2-12).

Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2013. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.

Print Friendly, PDF & Email
English