Artiklid

Mis on fundamentalism?

Christoph WrembekFundamentalism suurtes usundites, nagu seda on kristlus, judaism ja islam, aga ka teistes maailmavaadetes (kaasa arvatud ateism!) on meie päevil muutunud oluliseks tõsiasjaks, mida jälgivad murega nii kirik kui ka valitsused. Fundamentalismi olemust selgitatakse järgnevalt lähemalt näidetega meie oma kristlikust usust. Seejuures vaadeldakse lähemalt kolme küsimust: Mis on fundamentalism? Kust fundamentalism pärineb? Mis on selle tunnused ja mida fundamentalism taotleb?

A. Mis on fundamentalism?

Vundamendid on olulised. Ka usus. Me peame oma usku Jeesusesse Kristusesse, inimkonna Lunastajasse põhjendama nii hästi kui see on võimalik. Seepärast on olemas nn „fundamentaalteolooogia“. See on pühendatud meie usu alustele („vundamentidele“) ja pakub meile põhimõtteliste, Piiblist ja kristlikust traditsioonist pärinevate usu väärtuste ja usuliste tunnetuste teaduslikku arutelu ning nende ühist avastamist.

Fundamentalism toimib sellele vastupidiselt. Fundamentalism ei tööta teaduslikult, esitab üksikuid väheseid usutõdesid kui üldkehtivaid ja muudab need absoluutseteks. See ühekülgsus viib vastupidi aga just aluste („vundamentide“) kadumisele.

Fundamentalismi all mõistetakse siin teatud kogumit niinimetatud usuväiteid, mida on tõstetud esile ja põhjendatud pealiskaudselt ning mille kohta ei tohi keegi esitada küsimusi. Redutseerides kogu ristiusu üksikutele, absoluutselt kehtivateks peetavatele (usu)printsiipidele, loob fundamentalism selge, kõikehõlmava struktuuri, näiliselt ilmselgete tõdede süsteemi koos kindlustundega, pakkudes endas läbilöögijõudu ja kaitset rünnakute vastu, ning lummab masse, kes ei taha või ei suuda ise mõelda, kes tunnevad hirmu diferentseerimise ees ja on samal ajal lummatud ideest olla suurem kõigist teistest.

B. Kust fundamentalism pärineb?

Meie aja kristlik fundamentalism tekkis palverännuliste evangeelses kultuuriruumis. Nad olid rännanud välja Ameerika Ühendriikidesse, kuna nad tahtsid oma usku elada „konsekventselt“, mis on põhimõtteliselt austust vääriv, parimas mõttes vaga soov. Nad olid jätnud maha vana Euroopa koos selle kujunevate teadustega, kuna need näisid muutvat kõik ebakindlaks. Kuid ka „uues maailmas“ said uued arengud piibliuurimises ja teoloogias neid kätte ning sõitsid neist üle veel rohkem kui tehniline progress. Nad nägid mõlemas ohtu oma usumaailmale. Oma hädas pöördusid nad tagasi vanade usutõdede kindlasse maailma, mis lihtsustati viieks tõeks („The fundamentals“, 1910–1915): Piibli inspireeritus ja eksimatus, Jeesuse Kristuse jumalikkus, tema sünd neitsist, tema asendav lepitusohver ristil, tema ihulik ülestõusmine ja taastulek. Ei pea jääma nimetamata, et neid tõdesid käsitlevaid raamatukesi finantseerisid kaks õlimiljardäri – sõltuvussuhe, millist kohtab kuni tänaseni.

Need fundamentalistid püüdsid (õigupoolest üksnes konsekventselt) saavutada oma seisukohtadele valitsuse toetust, kes oleks pidanud kõigile erinevaid asju keelama. Hiljem tegi peapiiskop Lefebvre Ecône’s sama Šveitsi kantonivalitsusega, nõudes sellelt näiteks protestantliku usuõpetuse keelustamist. Sarnaselt olid toiminud juba religioossete võimude esindajad Jeesuse puhul, kui nad olid liitunud tema hävitamiseks riigivõimuga (Mk 3:6).

Kui fundamentalism ei suuda esitada diskussioonis omaenda seisukohtade kaitseks küllaldasi põhjendusi, peab ta taotlema alati välist, kõikehõlmavat (integraalset) jõudu, et oma jumalikuks usutud tõde mõnikord isegi uskmatute riigivõimude abiga läbi suruda. Ja kuna ta lähtub põhimõtteliselt sellest, et ta omab jumalikku tõde, ei saa ta laskuda diskussioonidesse (või koguni kompromissidesse), need on kasutud ja valed, kuna ta omab ju ainsana jumalikku tõde.

Spetsiifiline katoliiklik fundamentalism kerkis esile seoses teise Vatikani kirikukoguga. See pidi „avama akna“ ja laskma kirikusse „värsket õhku“ ning tooma maailma „Kristuse valgust“. Õige palju värsket tuult keerutas korraga kõik segamini. Ainuüksi juba „pastoraalse kontsiili“ väljakuulutamine tekitas mõnedes kardinalides imestust ja koguni pahameelt: kas ei piisa siis enam sellest, et igavesed muutumatud tõed kogu maailma piiskoppidele uuesti pähe taguda ja nad siis koju tagasi saata? See uus „pastoraalne tuul“ näis toovat üksnes rahutust.

Seejuures ei saa jätta tähele panemata, et meie Issand Jeesus oli oma ülesastumisega Palestiinas Moosese seaduse-usundisse toonud palju rohkem rahutust kui kogu Vatikani kontsiil kirikusse. Ta keeras tollal kõik pea peale („Viimased peavad saama esimesteks ja esimesed jääma viimasteks“) ja pidi oma kuulutuse eest maksma oma eluga.

Kui kohe kirikukogu alguses katkestati istungeid, selleks et kõik võiksid õppida tundma, et dialoog mängib tõe leidmises otsustavat rolli, kui viidi sisse hääletamine ja vanu usulauseid muudeti, tundsid paljud end ohustatuna ja ebakindlalt – see ei olnud enam „nende“ kirik. Neile näis, et dogmatistlik paavstlus ja valitsev klerikalism on demokraatiaga ja liberalismiga ära vahetatud. Selle vastu pidid nad seadma traditsiooni tõe, sest „uus“ rooma kirik oli tõelisest usust taganenud.

Katoliiklikus fundamentalismi traditsioonis on neist algetest tekkinud Lefebvre’i liikumine ja viimaks Piuse vennaskond, mis on lahutanud ennast Roomast. Seejuures väidavad nad loomulikult, et hoopis Rooma on lahutanud ennast tõelisest usust. Pole siis ka imestada, et Lefebvre ei saanud hakkama Piibli Jeesusega ja tema käsuga armastada kõiki inimesi.

Heites põgusa kõrvalpilgu islamile, mille eriproblemaatikat me siin lähemalt ei uuri, olgu öeldud, et ka seal valmistab mittediferentseeritud, ebakriitiline koraaniretseptsioon koos puuduliku haridusega ja kõigi kriitilis-intellektuaalsete diskursuste hülgamisega / „kuratlikustamisega“ teed fundamentalistlikele gruppidele ning saavutab sel viisil, ähvardavate eshatoloogiliste piltidega võimu miljonite usklike hingede üle. Näiline respekt ja alandlikkus Jumala viimse, aina suurema tahte ja toimimise ees kaotavad seejuures vaatamata kõigile fundamentalistlikele väidetele põhjendatuse.

Fundamentalism pole seega ainult ühe usundi, rassi või kultuuri nähtus, vaid teda esineb kõigis ühiskondades (ka Indias, Iisraelis, poliitilistes süsteemides).

C. Mis on fundamentalismi tunnused? Mida fundamentalism taotleb?

Fundamentalismi päritolu (sõltumata sellest, kas fundamentalism eksisteerib vaikses, varjatud, individuaalses vormis või mõne võimsa, agressiivse liikumise kujul) ei ole minu arvates teoloogiline probleem, vaid inimpsüühika probleem, inimese kindluse otsimine. Piisab ühest subjektiivselt tajutud ebakindluse ja ohustatuse olukorrast, et hakatakse ootama isikut, kes toob kindluse ja rajab korra. Inimesed vajavad teatud kindluse määra. Kui nad sellest liiga palju ilma jäävad, reageerivad nad irratsionaalselt ja kuulutavad õlekõrre kaljuks. Terve inimene võib julgelt ja usaldavalt minna läbi pimeduse ning ebakindluse ja taluda kahtlusi, nagu Ristija Johannes.

Sellises lähteolukorras on „jumalikud ilmutused“ hädavajalikud, kuna siis ei saa enam küsida edasi ja seega on kõik diskussioonid, dialoogid ja vastuväited muudetud üleliigseks. Kõik peab olema esitatud võimalikult lihtsas vormis absoluutse seisukohana, ilma kriitilise järelemõtlemiseta, ja kindlus on taastatud.

Fundamentalism kardab sisulisi argumente, ta eelistab autoriteeti, „jumalikku ilmutust“ või õigemini seda, mida ta selleks peab. Kristluses on selleks Piibel, kuid mitte kreekakeelses originaalis (koos arameakeelsete algvormide ja ajaloolise taustaga), vaid tõlgendaja kasutatud „tõlkes“. Tuleb üksnes tunnustada seda (tema isiku) autoriteeti ja sellele järgneda.

Seejuures jäetakse küsimata, kas iga Piibli sõna meie tõlgetes on ikka tegelikult Jumala poolt kirjutaja sulge sisendatud. Kas ei olnud inimlikku kaasmõju? Teaduslik eksegees raputab sellise naiivse kujutluse peale pead, sest Jeesus oli omal ajal väga selgelt eristanud Jumala Sõna sellest, mis pärineb üksnes inimlikest pärimustest, aga mida on esitatud jumaliku ilmutusena (Mk 7:8–13). Sellest Jumala Poja vahetegemisest ei peaks hoiduma ükski kristlane. Tõe otsimise juurde kuuluvad alati teadus, diskussioon, dialoog, otsimine ja küsimine, ebakindluse talumine – vastasel korral vahetatakse oma hirmud ja arvamused ära jumaliku ilmutusega.

Meie moodsale ajale on iseloomulikud kolm joont, millele fundamentalistid omal kombel reageerivad: kiired muutused, milles kõike uut esitatakse heana – sellele saab reageerida ainult konservatiivselt. Purunenud on ordo, milles kõigel oli kindel koht – selle vastu tuleb astuda vanaaegse maailmapildiga. Globaalselt avanenud maailmas, milles kõik näib olevat tehtav ja lubatud, tuleb rajada kindlustunde kants, millel pole aknaid ega uksi (see tähendab erandeid, sobitamisi).

Viimaks puudutab fundamentalistide küsimus kaotatud mõttekust. Fundamentalist otsib seda eilsest ja selle näilisest, üksnes Jumala poolt antud korrast. Väitlus tegeliku maailmaga keelatakse, kuna viimast peetakse algusest peale jumalavastaseks. Teiste sõnadega otsib fundamentalist kindlust iga hinnaga. Komplekssus muudab ta abituks ja hirmunuks, mistõttu ta lihtsustab tuntud must-valge mustri järgi: mina olen õige, sina vale.

Võib visandada fundamentalismi kaksteist tunnust. Need on järgmised:

1. Fundamentalism tunneb ennast oma tões ohustatuna. Kompleksne, läbinähtamatu, mittekontrollitav maailm hirmutab seda.

2. Fundamentalism lihtsustab ja üldistab. Fundamentalism hülgab diferentseeritud, eristava mõtlemise, kuna see loovutab tugevuse ja ühemõttelisuse ning võimaldab vastuargumente. Mitte tegelikkus pole määrav, vaid tõde ja see on „must-valge“.

3. Fundamentalism eelistab dualistlikku maailmapilti. Pluralism tundub talle jumalavastane, tõde on vaid üks, see tähendab, kõike tuleb võtta lihtsustatult: meil on tõde, teil eksitus.

4. Fundamentalistid projitseerivad oma kurjuse endast väljapoole. Kuna kuri on „teised“, kalduvad fundamentalistid „teraapia-resistentsi“, nad hülgavad kriitilise enesevaatluse, sest ravida tuleb ju teisi – ise ollakse ju Jumala poolel. Seepärast soovivad fundamentalistid teistele lõplikku ja võimalikult ränka karistust.

5. Fundamentalistid vajavad vaenlasepilti. Selgelt defineeritud vaenlasepildi loomine annab fundamentalistidele kaheldamatu kindlustunde. Sõbrad jagavad nagunii nende arvamusi; kes ei jaga nende arvamusi, peab pöörduma ja juhul, kui seda ei toimu, tuleb temaga kui vaenlasega võidelda ja seda tuleb teha pigem autoriteetide, poleemika, jõu ja intriigide kui sisuliste argumentide abil.

6. Fundamentalistid ei soovi dialoogi. Nad eelistavad autoriteediargumente, jäädes seega lapselikule tasemele. Kuri samastatakse selle saadikutega, mis loob kindlust.

7. Fundamentalistid peavad kõike taotlema maailma jõuga. Kuna fundamentalist peab end tõe omanikuks, peab ta taotlema kogu jõudu, et kehtestada head, mida üksnes tema omab. Selleks võtab ta kasutusele kõik vahendid ning liitub struktuuride ja isikutega, kelle abiga ta loodab varjatult oma eesmärki saavutada. Nii kasutatud „abistajad“ ei tohi märgata, et neid kasutatakse. Seejuures eristatakse „reafundamentaliste“ ja „juht-fundamentaliste“: esimesed on tulnud naiivselt välja kujutlusega, et nad tahavad maailma omal kombel päästa ja peavad seda tegema. Teised koguvad oma tõe eest hiigelsummasid ja ehitavad üles võimuaparaati.

8. Fundamentalistid kalduvad fanatismi. Et luua uut maailma ja ühiskonda, kaasatakse fanaatiliseks muudetud massid. Nende absoluutse võimu taotlus tuleneb loogiliselt nende tõekäsitlusest.

9. Fundamentalistid näevad ennast „püha jäägina“, nad on viimased „õiged“. See annab õnne- ja tähtsusetunde, mida nad vajavad. Fundamentalist leiab kindlust ja kaitstust oma „perekonnas“. Kui peaks siiski sündima kannatus, mille tähendust talle enam selgitada ei saa, on tal väga raske oma „perekonda“ hüljata.

10. Fundamentalistid vajavad tugevat juhti. Kuna nad kasutavad vähe sisulisi argumente, vajavad nad autoritaarseid struktuure ja autoritaarset juhti. Valitseb kuulekus, allumine, küsimused on keelatud, palav andumus aga hinnatud. Isa-kuju kriitiliselt uurida ei lubata.

11. Fundamentalistid loovad getosid. Nende dualism eraldab nad kurjast maailmast. Elatakse (ranges) eraldatuses välismaailmast, kontakte luuakse sõpradega, teisitimõtlemine pole lubatud, „vale“ kirjandus on keelatud ja kontaktid varasema perekonnaga tuleb katkestada.

12. Fundamentalistid esindavad moraalset rigorismi. Karistussüsteem on tingimusteta, samuti „patuteadvus“, mis peab viima alaväärsustundeni ja range kuulekuseni. Südametunnistuse avalikustamine garanteerib juhile võimu, ta teab kõike ja juhib kõike.

Fundamentalismi võiks nimetada „moodsa aja haiguseks“, sest ta viitab kui võimalik sellele, kust meie ühiskond on haige. Seepärast tuleb igal juhul küsida, kas fundamentalism ei kanna endas, vaatamata eelpool kirjeldatud probleemidele, teatud tõde. Ta protesteerib aukartuse puudumise vastu, tähelepanu kaotamise vastu pühaduse suhtes, eesmärkide, väärtuste ja kordade suvalisuse vastu, üldise ükskõiksuse vastu. Ta tahab taas üldkehtivat, aktsepteeritud, mitte enam küsimuse alla pandavat korda, lähtudes veendumusest, et see teeniks kogu maailma ja inimkonna heaolu.

Selles mõttes astub fundamentalist üles õndsusetoojana. Ainult et ta pretendeerib sellele, et ainult tema teab õndsusteed tõe juurde, mis on tema jaoks staatiline. Näib, et tal on hirm arengu eest. Lisaks sellele kasutab ta seejuures ka meetodeid, mida ta leiab „pahast“ maailmast ja muutub ise inimvihkajalikuks. Ta tahab anda kindlust, mis oleks ju õige ja hea, aga ta ei anna seda mitte tee, vaid vangla näol.

Hiljemalt siit algab suur teema „vaimude eristamine“, mida selles seoses enam käsitleda ei saa. Nii mõndagi sellest, mida fundamentalistid hindavad, on põhimõtteliselt hea; kuid siin kehtib Jeesuse sõna: „Hoidke ennast valeprohvetite eest, kes tulevad teie juurde kui (süütud) lambad, tõeliselt on nad aga murdjad hundid. Te peate neid tundma nende viljadest!“ (Mt 7:15). Terve puu viljad on vabanemine ja usaldus.

Kristus on vabastanud meid usalduseks ja vabaduseks. Selles vabaduses ja tema igavese ligiolu ja saatmise tõotuses tohime me teada kõiges otsimises, kõiges nõutuses, kõiges diskursiivses küsimises, sunnitud ebakindluses ja isegi „usu kõige pilkasemas öös“, et tema on meie juures „kuni maailmaajastu otsani“ (Mt 28:20). Üksnes tema viib lõpule. Ja selles lõpule jõudmises saab nähtavaks, mille järele inimene kõige sügavamas on igatsenud: absoluutse kindluse, absoluutse kaitstuse, viimse tõe järele, aga see kõik on kingitus. Armastusest, mis on lõputa.

Seal, kus me langeme ebakindlusse ja piinavasse kahtlusesse ning pimedusse, kehtib Jeesuse sõna armastusest: armastage üksteist! Ta on vabastanud meid tegema head või nagu väsimatult rõhutab paavst Franciscus, halastama. Sest Vaimu viljad on armastus, rõõm, rahu… (Gl 5:22jj; Kl 3:12jj). Halastus muudab aga tarbetuks igasuguse fundamentalismi.

(Tõlkinud Jaan Lahe)

 

Christoph Wrembek SJ (1942) on roomakatoliku preester ja Jeesuse Seltsi (jesuiitide ordu) liige. Ta on paljude raamatute autor ning toiminud alates 1991. aastast vaimulike harjutuste läbiviijana ja hingehoidjana ka Eestis.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English