Arvamused

Pluralism ja dialoog

Johann-Christian.mvPluralistlik ühiskond

Me elame kultuurilise ja religioosse pluralismi tingimustes. Moodsad ühiskonnad sisaldavad väga erinevaid religioonide ja maailmavaateliste traditsioonide fragmente, uusreligioosseid liikumisi, pseudo- ja surrogaatreligioone. Pluralistliku situatsiooni teeb keerukaks asjaolu, et seda iseloomustab kaks vastandlikku, ent üksteist tingivat tendentsi: nii maailmavaateliste traditsioonide siduvuse nõrgenemine koos ükskõikse ja harmoniseeriva relativismiga kui ka antagonistliku iseloomuga fundamentalistlik traditsionalism ja uuskonservatism. Ameerika sotsioloogi Peter L. Bergeri tees, et pluralistliku ühiskonnaga kaasneb paratamatult sekulariseerumist soodustav usuliste veendumuste nõrgenemine, toob välja niisiis ainult pool tõde. Paralleelselt on täheldatav ka usuliste ja maailmavaateliste veendumuste tugevnemine, leides ekstreemse ja problemaatilise kuju fundamentalismi erinevates vormides. Viimast võib mõista kui eksistentsiaalse hirmu kultuurilist avaldust, mis proovib relativismist õõnestatud pinnasel inimeseksolemise ebakindlust ja küsitavust „alati kehtinud“ reeglite ja normide abil stabiliseerida. Taoline kahetine dünaamika ei iseloomusta aga mitte ainult religioone. Modernseid ühiskondi läbivad ühelt poolt teaduse, tehnika, majanduse ja poliitika põhjustatud universaliseerimisprotsessid, rebides inimese ja kultuuri välja lokaalsest autarkiast, samas toimub teiselt poolt jätkuvalt ühiskonna ja selle alasüsteemide spetsialiseerumine ja diferentseerumine. Viimane soodustab omakorda seisukohtade ja veendumuste pluraliseerumist, kusjuures partikulaarsust toetavate momentidena toimivad erinevate etniliste, kultuuriliste ja religioossete pärimuste kõrval ka individuaalsed eelistused, elamused ja maitsed. Globaliseerumine ja pluraliseerumine on nõnda üksteist tingivas seoses, soosides nii pärimuslike sidemete relativistlikku lõtvumist kui ka partikulaarsete perspektiivide eneseteadvuse tugevnemist.

Meie mitmetahulist ja mobiilset, ühteaegu nii globaliseeruvat kui individualiseeruvat ühiskonda iseloomustab niisiis elu-, uskumis-, teadmis- ja orienteerumisvormide paljusus ning üksteist tingivad pealiskaudne relativism ja fundamentalistlik antagonism. Mõlemad on tegelikult strateegiad, kuidas tõelist ja sisule suunatud dialoogi vältida. Relativistile kehtib mugavusest kõik ühtmoodi. Antagonisti jaoks on elu „alati kehtinud“ vastuste eeskirjapärane ja dialoogi välistav rakendamine.

 

Universalistlik ja perspektivistlik dialoog

Millisel moel peaks ühiskondlik avalikkus väärtuste pluralismiga ümber käima? Püüdes leida ühiskondlikus kooselus käitumist suunavaid orientiire, ei ole kindlasti abiks dialoogi vältivad ja välistavad relativismi ja antagonismi strateegiad. Seega on vaja väärtuste pluralismiga seotud raskuste lahendamiseks avatud ja dialoogi võimaldavat lähenemist. Sellisena pakuvad end nii filosoofilises kui ühiskondlikus debatis kaks erinevat dialoogivormi – universalistlik ja perspektivistlik.

Universalistlik dialoog püüab teadlikult tematiseerida üldist ja ühist, midagi, mis iseloomustab kõiki inimesi, on igale inimesele omane ja võiks seetõttu olla kõigi poolt üksmeelselt tunnustatud ja elu orienteerivaks aluseks. Filosoofias võib leida erinevaid universalismi põhjendusi. Mõned neist on rohkem empiirilised, toetudes moodsatele teadustele, teised püüavad avada näiteks inimliku kommunikatsiooni formaalseid printsiipe ja reegleid või siis vahetu elukogemuse universaalseid fenomene. Nii võib küsida, millised on need kommunikatsiooni ja vahetu elukogemuse momendid, mis on aluseks igasugusele ühiskondlikule ja kultuurilisele aktiivsusele. Millised on humanum’i ehk inimeseksolemise fundamentaalsed tingimused? Kas ei eelda igasugune pluraalsus ja eluvormide paljusus ühist ja kõigi poolt jagatud alust? Et keeles oleks võimalik vaielda erinevate tähenduste üle, peavad kehtima teatud grammatikareeglid. Me võime seada küsimuse alla erinevad tähendused. Kui me aga seame küsimuse alla grammatika kui sellise, ei ole sisuline dialoog lihtsalt enam võimalik. Nii toetub ka inimese eksistents teatud universaalsetele tingimustele, mis kannavad ja võimaldavad meie kultuurilist aktiivsust. Taani filosoof Knud Ejler Løgstrup väidab, et kui ei oleks usaldust ja halastust, avatust ja armastust kui universaalseid inimese elu iseloomustavaid fenomene, ei oleks inimeste kooselu lihtsalt võimalik. See on grammatika, mis kuulub meie olemise juurde, ilma milleta ei ole võimalik inimest kui inimest mõista. Inimene ei ole vaid tehniline ja pragmaatiline homo faber, vaid on olemuslikult homo moralis – moraalne inimene. See ei tähenda, et inimene ei saaks elada ja ei elakski faktiliselt iseendaga vastuolus. See vastuolu ei saa olla aga totaalne. Kui armastuse grammatika kui selline enam ei kehti, katkeb sotsiaalne ja kultuuriline kooselu.

Universalistlik dialoog otsib niisiis vastust küsimusele, millised on inimliku kooselu fundamentaalsed tingimused. Taoliselt näeb see endas lahendust väärtuste pluralismiga kaasnevatele raskustele ja konfliktidele. See kutsub inimesi vaatama sellele, mis neid ühendab, selgitama, millised on universaalsed, inimeste kooselu fundamentaalselt kandvad väärtused – väärtused, mis kannavad inimese elu sõltumata sellest, milline on tema konkreetne maailmavaade või religioosne kuuluvus.

Perspektivistlik dialoog seisab seevastu selle eest, et meie pilgud oleksid suunatud just sellele, mis meid eraldab. Seal on ju meie identiteet! Seal on ju väärtused, mis meie elu tõeliselt kujundavad ja suunavad! Arusaam, et universaalne tõetaotlus võib võtta ajaloolise ja partikulaarse sündmuse ja kogemuse vormi, ei iseloomusta ainult kristlikku religiooni. Ühisuse ja konsensuse leidmine peab olema võimalik kriitilises ja vabas erinevuste dialoogis, mis ei sea üles põhjendamatuid ja dogmatistlikke ratsionaliteedi-kriteeriumeid. Perspektivistlik dialoog on tihti skeptiline universalistliku projekti suhtes, kuna näeb selles erinevate individuaalsete, nii universaalsust taotlevate kui lokaalselt piiritletud tõetaotluste tasalülitamise ehk totalitarismi ohtu. Nii on see tõepoolest tihti ka olnud. Kes ütleb, mis on kõigile inimestele ühine ja tõeliselt väärtuslik? Kes ütleb, mis võib avalikkuses kehtida ratsionaalse argumendina ja mis mitte? Seepärast ei tohiks sotsiaalset konsensust perspektivistliku dialoogi kohaselt otsida universalistliku „ühise“ ideest. Taoline suurus on fiktiivne konstruktsioon, mis ei asenda konkreetsete erinevuste dialoogi. Konsensus, mida me vajame ühiskonna stabiilsuseks ja korrastatuseks, ei ole ja ei pea olema homogeenne ja monoliitne, vaba perspektiivsetest pärimustest ning mõjudest. Sotsiaalne konsensus on pigem mitmetahuline võrgustik, koosnedes vähem või rohkem kattuvatest sarnasustest, ühisustest ja erinevustest, mis on dünaamilises kujunemises ja moodustavad muutuva traditsiooni. Perspektivistliku dialoogi eesmärk ei olegi niisiis „ühiste väärtuste“ avastamine ja kultiveerimine. Selline eesmärk kordaks vaid varase uusaja klassikalist pluralismi suhestumise strateegiat, mida iseloomustab repressiivne põhimõte kultiveerida avalikus ruumis vaid ühisusi ja suruda partikulaarse taustaga erinevused privaatsfääri. Perspektivistlikku dialoogi huvitab seevastu erinevate tõetaotluste avalik ja kriitiline diskussioon, mis võib, aga ei pruugi viia konsensuseni. Selle dialoogi tervendav ja stabiliseeriv mõju seisneb praktilises tahtes avada maailmavaatelised erinevused avalikule kriitikale, korrektuurile ja muutusele. Iga positsioon peab nõnda avalikkuses oma erinevuste ja veendumuste kohta aru andma. See avab võimaluse nii iseenda kui teiste traditsioonide paremaks mõistmiseks ja praktiliseks orienteerumiseks ning soodustab nõnda konfliktide rahumeelset lahendamist.

 

Dialoogide dialoog

Nii universalistlik kui perspektivistlik dialoog keskenduvad tõele ja on sellest tuleneva avatuse tõttu asjakohased strateegiad pluralismi situatsiooniga ümberkäimisel. Perspektivistliku dialoogi valguses peab siiski rõhutama, et universalistlik dialoog ei tohi oma head mõtet ja tõetaotlust erinevuste represseerimise ja tasalülitamise läbi määrida. See peab metoodiliselt arendama konteksti- ja diferentsitundlikkust ning mõistma, et võimalik avastatud ja avatud „üldine“ ei pruugi haarata ja esitada kogu tõde. Universalistlik dialoog peab olema teadlik oma praktilisest ja provisoorsest küljest ning hoiduma tõetaotluse asjakohatust absolutiseerimisest. See võib avada tõde humanum’i kohta. Aga see ei pruugi avada kogu tõde. Ja see võib inimeseksolemise jaoks otsustava tõe suhtes pime olla. Kui universalistlik dialoog ennast taoliselt distsiplineerib, on võimalik perspektivistliku dialoogi suunas rõhutada, et inimeseksolemise grammatika universalistlikus avamises ei peaks nägema vaid repressiooni. Ja et selle rolli ühiskondlikus kooselus ei maksa alahinnata. Ideaalis võiksid need kaks dialoogivormi üksteist niisiis täiendada ja toetada.

 

Johann-Christian Põder (1977), dr. theol. ja EELK õpetaja, on Greifswaldi ülikooli meditsiinieetika teadur ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

 

Print Friendly, PDF & Email
English